Archive:Miinimumpalga statistika

Andmed seisuga veebruari 2015. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas. Artikli kavandatud uuendamine: detsember 2015.

Kaart 1: Miinimumpalgad, 1. jaanuar 2015. a.
(eurot kuus) - Allikas: Eurostat (earn_mw_cur)

Joonis 1: Miinimumpalgad, jaanuar 2015 (¹)
(eurot kuus) — Allikas: Eurostat (earn_mw_cur)

Joonis 2: Miinimumpalgad, jaanuar 2015 (¹)
(ostujõu standardi ühikut kuus) — Allikas: Eurostat (earn_mw_cur)

Joonis 3: Miinimumpalk võrreldes kuu keskmise brutotöötasuga, 2013(¹)
(%) — Allikas: Eurostat (earn_mw_avgr2)

Joonis 4: Kuu miinimumpalgast vähem kui 105 % teenivate töötajate osakaal, oktoober 2010 (¹)
(%) — Allikas: Eurostat, töötasu struktuuri uuring 2010 ja miinimumpalgad; käesoleva väljaande jaoks tehtud eriarvutused; andmed ei ole kättesaadavad Eurostati veebipõhises andmebaasis

Artiklis antakse ülevaade Euroopa Liidu (EL) liikmesriikides valitsevatest märkimisväärselt suurtest erinevustest miinimumpalga määrades ; ühtlasi võrreldakse artiklis olukorda kandidaatriikide ja USAga.

Eurostati avaldatud miinimumpalga statistika käsitleb riiklikku kuupalga alammäära. Riiklikku kuupalga alammäära kohaldatakse tavaliselt kõikide töötajate või suurema osa töötajate suhtes riigis. See kehtestatakse seadusega, sageli pärast sotsiaalpartneritega konsulteerimist või otse riikliku sektoritevahelise kokkuleppega.

Miinimumpalk on tavaliselt esitatud brutotöötasu kuupalgamäärana, st enne tulumaksu ja töötaja makstavatesotsiaalkindlustusmaksete mahaarvamist. Mahaarvamised on riigiti erinevad.

Eurostat avaldab andmed riiklike miinimumpalkade kohta kaks korda aastas. Andmed kajastavad seisu iga aasta 1. jaanuaril ja 1. juulil. Seetõttu esitatakse miinimumpalga muutused, mis toimusid nende kahe kuupäeva vahel, alles järgmisel andmete avaldamise kuupäeval.

Peamised statistilised näitajad

Erinevused riiklikes miinimumpalkades

Jaanuaris 2015 jäid miinimumpalgad ELi liikmesriikides vahemikku 184–1 923 eurot

Jaanuaris 2015 oli EL 28 liikmesriikidest 22s kehtestatud riiklik miinimumpalk (v.a Taani, Itaalia, Küpros, Austria, Soome ja Rootsi) (vt kaart 1). 1. jaanuari 2015. aasta seisuga erinesid miinimumpalgad oluliselt, alates 184 eurost Bulgaarias kuni 1 923 euroni Luksemburgis. Riiklik miinimumpalk oli kehtestatud ka järgmistes ELi kandidaatriikides: Albaania, Montenegro, endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik, Serbia ja Türgi.

Joonisel 1 on näidatud brutokuupalga alammäärad eurodes seisuga jaanuar 2015. Riigid on vastavalt palga alammääradele jaotatud kolme rühma. Esimeses rühmas on riigid, kus miinimumpalk oli väiksem kui 500 eurot kuus. Siia kuuluvad viis kandidaatriiki ja kümme liikmesriiki (Bulgaaria, Rumeenia, Leedu, Tšehhi Vabariik, Ungari, Läti, Slovakkia, Eesti, Horvaatia ja Poola).

Teise rühma kuulub viis ELi liikmesriiki (Portugal, Kreeka, Malta, Hispaania ja Sloveenia), kus keskmine miinimumpalk jäi 500 ja 1 000 euro vahele kuus.

Viimase rühma moodustavad seitse ELi liikmesriiki (Ühendkuningriik, Prantsusmaa, Iirimaa, Saksamaa, Madalmaad, Belgia ja Luksemburg), kus riiklik miinimumpalk oli 1 000 või rohkem eurot kuus. Sarnane olukord oli ka USAs.

Tuleb märkida, et euroalasse mittekuuluvate liikmesriikide (Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Horvaatia, Ungari, Poola, Rumeenia ja Ühendkuningriik) ning Albaania, endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi, Serbia ja Türgi puhul mõjutab eurodes väljendatud miinimumpalga taset ja järjestust ka vahetuskurss.

Miinimumpalk väljendatuna ostujõu standardites

Vahe miinimumpalga tasemete vahel riigiti on märgatavalt väiksem, kui võtta arvesse erinevusi riikide hinnatasemes

Joonisel 2 võrreldakse miinimumbrutopalkasid, võttes arvesse hinnataseme erinevusi, rakendades ostujõu pariteete (ostujõu pariteedid)kodumajapidamise lõpptarbimiskulutuste kohta). Nagu võiski eeldada, vähenevad hinnataseme arvessevõtmisel riikidevahelised erinevused. 1. rühma kuuluvates riikides, kus miinimumpalk eurodes oli suhteliselt madal, oli ka hinnatase madal ja seega oli miinimumpalk ostujõu standardis väljendatuna suhteliselt kõrge. Seevastu 3. rühma riikides, kus miinimumpalk eurodes oli suhteliselt kõrge, oli ka hinnatase kõrgem ja seetõttu oli miinimumpalk ostujõu standardis väljendatuna suhteliselt madal. See hinnataseme kohandus vähendab osaliselt kolme riikiderühma vahelisi märgatavaid lahknevusi, mis eurodes väljendatud miinimumpalga puhul esile kerkisid. ELi liikmesriikide miinimumpalga vaheline ebavõrdsus vähenes näitajalt, mis oli eurodes kümnekordne, ostujõu standardis väljendatuna neljakordseks vaheks. ELi liikmesriikide hulgas jäid miinimumpalgad vahemikku 380 ostujõu standardi ühikut kuus (Bulgaaria) kuni 1 561 ostujõu standardi ühikut kuus (Luksemburg).

Lisaks madalaima ja kõrgeima miinimumpalga vahelise vahemiku kitsendamisele muudab ümberarvestus eurodest ostujõu standardi ühikuteks riikide järjestust. Suurimaid erinevusi eurodes ja ostujõu standardis väljendatud kuupalga alammäära vahel täheldati Eestis, Ungaris, Montenegros, Leedus, Portugalis ja Saksamaal – iga riik muutis oma kohta järjestuses vähemalt kahe koha võrra. Kolmteist riiki muutsid kohta järjestuses ühe koha võrra. Kui analüüsida jooniseid 1 ja 2, on näha, et enamik riike jäi samasse rühma. Erandiks on Tšehhi Vabariik, Ungari, Läti, Slovakkia, Horvaatia, Poola ja Türgi, mis liikusid 1. rühmast (madalam miinimumpalk) 2. rühma (keskmine miinimumpalk).

Miinimumpalk võrreldes keskmise brutotöötasuga kuus

2013. aastal ulatus miinimumpalk ELi liikmesriikides tööstuses, ehituses ja teeninduses 33 %st kuni pisut üle 50 %ni kuu keskmisest brutotöötasust (v.a kodumajapidamiste kui tööandjate ja eksterritoriaalsete organisatsioonide ja üksuste tegevus), avaldatud NACE Rev. 2 jaotistes B–S (vt joonis 3).

Miinimumpalk kuu keskmise brutotöötasu suhtes oli kõrgeim Sloveenias (51,4 %), Kreekas (50,1 %, 2011) ja Türgis (50,0 %, 2010). Järjestuse lõpus on USA, Tšehhi Vabariik, Hispaania ja Eesti, kus igas riigis moodustab miinimumpalk alla 35 % kuu keskmisest brutotöötasust.

Miinimumpalka teenivate töötajate osakaal

Miinimumpalka teenivate töötajate osakaal võib riigiti märkimisväärselt erineda. Kui seostada viimase nelja aasta töötasu struktuuri uuringu (SES) mikroandmeid samal ajal kehtinud miinimumpalkadega (viimase SESi jaoks oktoober 2010), on võimalik tuletada hinnanguid (nagu näidatud joonisel 4). Võrdlemise eesmärgil on vahemikku piiratud täistööajaga töötajatega vanuses 21 aastat ja vanemad, kes töötavad 10 töötajaga ja suuremates ettevõtetes, jättes arvesse võtmata avaliku halduse, riigikaitse ja kohustusliku riikliku sotsiaalkindlustuse teenused (NACE Rev. 2 jaotis O). 2010. aasta SESi põhjal arvutatud igakuise töötasu hulka ei ole arvatud mis tahes sissetulekut ületunnitöö ega vahetustega töö eest.

Nende ELi liikmesriikide hulgas, kus miinimumpalk on kehtestatud, oli töötajate osakaal, kellele maksti vähem kui 105 % riiklikust miinimumpalgast, üle 9,0 % kaheksas liikmesriigis: Sloveenias (19,2 %), Leedus (13,7 %), Lätis (11,8 %), Luksemburgis (10,2 %), Poolas (9,9 %), Prantsusmaal, Iirimaal ja Horvaatias (kõigis 9,2 %). Hispaanias (0,2 %) registreeriti väikseim selliste töötajate osakaal, kes teenisid vähem kui 105 % riiklikust miinimumpalgast, samas kui ülejäänud 11 ELi liikmesriigis jäi sellest näitajast vähem teenivate töötajate osakaal vahemikku 2,0–4,7 %.

Andmete allikad ja kättesaadavus

Riikliku kuupalga alammäär

Eurostati avaldatud miinimumpalga statistika käsitleb riiklikku kuupalga alammäära. Andmed on avaldatud igal aastal 1. jaanuari ja 1. juuli miinimumpalkade seisu põhjal. Riigi miinimumpalk määratakse tunni-, nädala- või kuupalgana ja kehtestatakse seadusega (seda teeb valitsus), sageli pärast konsulteerimist sotsiaalpartneritega või otse riikliku sektoritevahelise kokkuleppega. Riiklikku kuupalga alammäära kohaldatakse tavaliselt riigi kõigi või suurema osa töötajate suhtes, andmed esitatakse brutopalga kohta. Eri riikide riiklikku miinimumpalka käsitlev täielik teave on kättesaadav lisas punktis metadata(inglise keles).

Riikides, kus miinimumpalk ei ole kindlaks määratud brutopalgana, tehakse netopalgale juurdearvestus, et katta kohaldatavad maksud. Selliselt on toimitud Montenegro ja Serbia puhul.

Riikides, kus miinimumpalk ei ole määratud kuupalga, vaid näiteks tunni- või nädalapalgana, arvutatakse need kuupalgaks ümber liikmesriikides kasutusel olevate valemite põhjal:

Saksamaa: tunnitasu x 40 tundi x 52 nädalat / 12 kuud;

Iirimaa: tunnitasu x 39 tundi x 52 nädalat / 12 kuud;

Prantsusmaa: andmed ajavahemiku jaanuar 1999 – jaanuar 2005 kohta: tunnitasu x 39 tundi x 52 nädalat / 12 kuud; andmed alates juulist 2005: tunnitasu x 35 tundi x 52 nädalat / 12 kuud;

Malta: nädala tasu x 52 nädalat / 12 kuud;

Ühendkuningriik: (tunnitasu x kõikide sektorite täistööajaga töötajate keskmine tasustatud tundide arv nädalas x 52,18 nädalat) / 12 kuud;

USA: tunnitasu x 40 tundi x 52 nädalat / 12 kuud;

Serbias on kehtestatud netotunnipalga alammäär. Kohaldatakse järgmist ümberarvestust: tunnitasu x 40 tundi x 52,2 nädalat / 12 kuud. Summale tehakse seejärel juurdearvestus, et katta kohaldatavad maksud.

Riikide puhul, kus miinimumpalka makstakse enam kui 12 kuu eest aastas (nagu Kreekas, Hispaanias ja Portugalis, kus seda makstakse 14 kuu eest aastas), on andmeid korrigeeritud nii, et ka sellised maksed oleksid arvesse võetud.

Andmed miinimumpalga kohta esitatakse Eurostatile riigi vääringus. Euroalast välja jäävate riikide puhul arvutatakse riigi vääringus esitatud miinimumpalk eurodesse, kasutades eelneva kuu keskmist vahetuskurssi (nt 1. jaanuaril 2015 arvutati miinimumpalk 2014. aasta detsembri lõpu kursi alusel).

Riikidevahelise hinnataseme erinevuse kõrvaldamiseks kasutatakse spetsiaalseid valuutade konverteerimise kursse, mida nimetatakse ostujõu pariteetideks. Riikide ostujõu pariteete kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutuste kohta kasutatakse riigi vääringus (euroala riikide puhul eurodes fikseeritud seeriad) väljendatud kuupalga miinimummäära konverteerimiseks kunstlikku ühisesse ühikusse, mida kutsutakse ostujõu standardiks. Kui viimase vaatlusperioodi andmed ei ole veel kättesaadavad, kasutatakse eelneva aasta pariteete ja ostujõu standardid ajakohastatakse, kui värskeimad pariteedid on kättesaadavad.

Riigid, kellelt andmeid ei koguta

1. jaanuari 2015. aasta seisuga ei olnud seadusega sätestatud riiklikku miinimumpalka Taanis, Itaalias, Küprosel, Austrias, Soomes ja Rootsis, samuti EFTA riikides Islandis, Norras ja Šveitsis. Küprose valitsus kehtestab miinimumpalgad kindlate ametite puhul. Taanis, Itaalias, Austrias, Soomes ja Rootsis, samuti Islandis, Norras ja Šveitsis, sätestatakse miinimumpalk kollektiivlepingutega teatavates kindlates sektorites.

Keskmine kuutöötasu

Selle näitaja arvutamiseks kasutatavad kuu keskmise brutotöötasu andmed hõlmavad rahas makstavat palka, millest ei ole maha arvatud palgatöötaja makstavaid ega tööandja kinnipeetavaid makse ja sotsiaalkindlustusmakseid, ning piirduvad igal palgaperioodil makstud brutotöötasuga. Kuu keskmise brutopalga andmed esitatakse vastavalt NACE Rev. 2 jaotistele B–S (tööstus, ehitus ja teenindus, v.a kodumajapidamiste kui tööandjate ja eksterritoriaalsete organisatsioonide ja üksuste tegevus) ja need hõlmavad igas suuruses ettevõtetes töötavaid täiskohaga töötajaid. Andmed riiklike miinimumpalkade osakaalu kohta keskmises kuutöötasus tegevusalade ja riikide kaupa on kättesaadavad lisas punktis metadata(inglise keeles).

Kontekst

Mitmel ELi asutajaliikmesriigil on pikaajaline traditsioon kindlustada riiklik miinimumpalk tööjõu madalamalt tasustatud osale. Mitu ELi liikmesriiki, k.a Saksamaa, Iirimaa ja Ühendkuningriik ning paljud 2004. aastal ja hiljem ELiga liitunud riigid on alles hiljuti kehtestanud miinimumpalka käsitlevad õigusaktid. 1. jaanuari 2015. aasta seisuga ei olnud riiklikku miinimumpalka kehtestatud kuues EL 28 liikmesriigis.

Viimastel aastatel on enamikus Euroopa riikides valitsenud suundumus tõsta palku suhteliselt aeglaselt (palkade mõõdukamaks muutmine) ning paljud töötajaid esindavad organisatsioonid on väitnud, et ostujõud ja üldine elatustase on langenud. Mõned poliitikud, töötajate esindajad, survegrupid ja kommenteerijad edendavad Euroopa alampalga kehtestamise ideed või ideed kehtestada riiklik miinimumpalk kõigis ELi liikmesriikides.

Riiklikku miinimumpalka ei peaks tingimata igal aastal muutma, samuti ei pea muutused alati päädima miinimumpalga tõstmisega – näiteks Kreekas 2012. aastal valitsuse kehtestatud kokkuhoiumeetmete tulemusena miinimumpalk langes. Sel aastal tühistati Kreekas riiklik kollektiivleping ja riikliku miinimumpalga määrab nüüd kindlaks valitsus.

Vaata lisaks

• Earnings statistics (inglise keeles)
• Gender pay gap statistics (inglise keeles)
• Labour market and Labour force survey (LFS) statistics (inglise keeles)
• Labour markets at regional level (inglise keeles)
• Palk ja tööjõukulud

Täiendav Eurostati teave

Väljaanded

• Labour market statistics — Pocketbook, 2011 edition (inglise keeles)
• European Social Statistics — European Social Statistics, 2013 edition (inglise keeles)

Põhitabelid

• Earnings, vt (inglise keeles):

Minimum wages (tps00155)

Andmebaas

• Earnings, vt (inglise keeles):

Minimum wages (earn_minw)

Monthly minimum wages - bi-annual data (earn_mw_cur)

Monthly minimum wage as a proportion of average monthly earnings (%) — NACE Rev. 2 (from 2008 onwards) (earn_mw_avgr2)

Monthly minimum wage as a proportion of average monthly earnings (%) — NACE Rev. 1.1 (1999-2009) (earn_mw_avgr1)

Erirubriik

• Earnings(inglise keeles)

Metoodika/metaandmed

• Minimum wages (ESMS metadata file — earn_minw_esms) (inglise keeles)

Tabelite ja jooniste lähteandmed (MS Excel)

• Minimum wage statistics: tables and figures (inglise keeles)

Välislingid

• Eurofound — European Industrial Relations Observatory (EIRO)
• International Labour Organisation (inglise keeles)