Archive:Palk ja tööjõukulud

Andmed 2014. aasta märtsi seisuga. Viimased andmed: täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas. Kavandatud uuendamine: aprill 2015.

Tööjõukulude komponendid

Joonis 1. Tööjõukulud tunnis, 2013 (1)
(eurodes) – allikas: Eurostat (lc_lci_lev)

Joonis 2. Mediaanbrutotunnitasu, kõik töötajad
(v.a praktikandid), 2010 (1) – allikas: Eurostat (earn_ses_pub2s)

Joonis 3. Madalapalgalised – töötajad
(v.a praktikandid), kes teenivad vähem kui kaks kolmandikku mediaanbrutotunnitasust, 2006 ja 2010 (1)
(töötajate osakaal) – Allikas: Eurostat (earn_ses_pub1s)

Joonis 4. Sooline palgalõhe, 2012 (1)
(mees- ja naissoost töötajate keskmise brutotunnitasu protsentuaalne erinevus protsendina meestöötajate brutotöötasust, korrigeerimata kujul) – allikas: Eurostat (tsdsc340)

Tabel 1. Aastane netotöötasu, 2012
(EUR) – allikas: Eurostat (earn_nt_net)

Joonis 5. Madalapalgaliste suhtes kohaldatav maksumäär —tööjõukulude maksukiil, 2012 (1)
(%) – allikas: Eurostat (earn_nt_taxwedge)

Tabel 2. Madalapalgaliste suhtes kohaldatava maksumäära näitajad, 2005 ja 2012
(%) – allikas: Eurostat (earn_nt_taxwedge), (earn_nt_unemtrp) ja (earn_nt_lowwtrp)

Käesolevas artiklis võrreldakse ja vastandatakse palganäitajaid ja tööjõukulusid (tööandja personalikulud) Euroopa Liidu (EL) liikmesriikides ja ELi kandidaatriikides ning Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) riikides.

Tööjõul on majanduse toimimises oluline roll. Ettevõtjate seisukohast tähendab see kulusid (tööjõukulud), mis ei hõlma üksnes töötajate palku, vaid ka mittepalgalisi kulusid, peamiselt tööandja makstavaid sotsiaalkindlustusmakseid. Seega sõltub ettevõtjate konkurentsivõime põhiliselt tööjõukuludest, kuigi konkurentsivõimet mõjutavad ka kapitalikulu (nt laenuintressid ja omakapitali dividendid) ja mitterahalised elemendid, nagu innovatsioon ja kaubamärgi/toote positsioon turul.

Töötajate puhul on töö eest saadav hüvitis, mida sagedamini nimetatakse palgaks või töötasuks, üldiselt nende peamine sissetulekuallikas, mis mõjutab seetõttu oluliselt nende kulutamis- ja säästmisvõimet. Brutopalk/-töötasu hõlmab töötaja makstavaid sotsiaalkindlustusmakseid, kuid netotöötasu arvutamisel arvatakse need maksed ja riigile tasutavad summad (nt tulumaks) maha. Kuna maksude suurus sõltub üldiselt leibkonna sissetulekust ja koosseisust, arvutatakse netotöötasu mitme tüüpilise leibkonna kohta.

Eespool esitatud diagramm annab ülevaate netotöötasude, brutotöötasude/-palkade ja tööjõukulude vahelistest seostest.

Peamised statistilised näitajad

Tööjõukulud

2013. aastal oli keskmine tööjõukulu tunnis EL 28s hinnanguliselt 23,70 eurot ja euroalal (EA 18) 28,20 eurot. See ei kajasta siiski märkimisväärsed erinevusi ELi liikmesriikide vahel, kuna tööjõukulud tunnis ulatusid 3,70 eurost 40,10 euroni (joonis 1).

Tööjõukulud koosnevad palgakuludest ja mittepalgalistest kuludest, nagu tööandja sotsiaalkindlustusmaksed. Mittepalgaliste kulude osatähtsus kõigis majandusharudes oli EL 28s 23,7% ja euroalal 25,9 %. Mittepalgaliste kulude osatähtsus on samuti ELi liikmesriikides väga erinev. Mittepalgaliste kulude osatähtsus kõigis majandusharudes oli suurim Rootsis (33,3 %), Prantsusmaal (32,4 %), Leedus (28,5%), Itaalias (28,1 %) ning Belgias ja Slovakkias (mõlemas 27,4 %). Mittepalgaliste kulude väikseim osatähtsus kõigis majandusharudes registreeriti Maltal (8,0 %), Taanis (12,4 %), Luksemburgis (13,4 %), Iirimaal (13,8 %), Sloveenias (14,7 %), Ühendkuningriigis (15,3 %), Horvaatias (15,4 %) ja Bulgaarias (15,8 %).

Brutopalk/-töötasu

Mediaantöötasu

Brutotöötasu moodustab tööjõukulude suurima osa. 2010. aasta oktoobris registreeriti ELi liikmesriikide suurim mediaanbrutotunnitasu Taanis (25,00 eurot), millele järgnesid Iirimaa (18,30 eurot) ja Luksemburg (17,80 eurot) (vt joonis 2). Väikseim oli see Bulgaarias (1,50 eurot), Rumeenias (2,00 eurot), Leedus (2,70 eurot) ja Lätis (2,90 eurot). Eurodes arvestatuna oli suurima mediaanbrutotunnitasuga ELi liikmesriigi mediaanbrutotunnitasu 16 korda suurem kui väikseima tunnitöötasuga liikmesriigi mediaanbrutotunnitasu: ostujõu standardis väljendatuna, mille puhul võetakse arvesse riikidevahelisi hinnataseme erinevusi, oli see vahe viiekordne.

Madalapalgalised

Madalapalgalisteks peetakse töötajaid, kes teenivad kuni kaks kolmandikku asjaomase riigi mediaanbrutotunnitasust.

2010. aastal oli EL 27s madalapalgalisi 17,0 % töötajatest, samal ajal kui euroalal (EA 17) oli nende osakaal 14,8 %. Suurima madalapalgaliste osakaaluga riigid olid Läti (27,8 %) ja Leedu (27,2 %), samal ajal kui nende osakaal oli väikseim Rootsis (2,5 %), Soomes (5,9%), Prantsusmaal (6,1 %), Belgias (6,4 %) ja Taanis (7,7 %). Võrreldes 2006. aastaga, s.o viimane aasta, mille kohta on olemas asjaomased võrdlusandmed, on madalapalgaliste osatähtsus jäänud suhteliselt samale tasemele, olles EL 27s suurenenud 0,2 protsendipunkti ja euroalal 0,4 protsendipunkti (joonis 3).

Ajavahemikul 2006–2010 suurenes madalapalgaliste osakaal kõige rohkem Maltal (+3,9 protsendipunkti) ja Bulgaarias (+3,1 protsendipunkti), vähenedes samal ajal kõige enam Portugalis (–4,6 protsendipunkti), Lätis (–3,1 protsendipunkti), Kreekas (–2,9 protsendipunkti), Ungaris ja Sloveenias (mõlemas –2,1 protsendipunkti).

Sooline palgalõhe

Hoolimata teatavast lähenemisest on meeste ja naiste keskmine töötasu ELis endiselt märkimisväärselt erinev, seda nähtust tuntakse soolise palgalõhena. EL 28s tervikuna maksti naistele 2012. aastal keskmiselt 16,4 % vähem palka kui meestele. Kõige vähem erines naiste ja meeste keskmine palk Sloveenias, Maltal, Poolas, Itaalias, Luksemburgis ja Rumeenias (alla 10,0 % suurune erinevus). Sooline palgalõhe oli suurim Eestis (30,0 %), Austrias (23,4 %), Saksamaal (22,4 %) ja Tšehhi Vabariigis (22,0 %) (vt joonis 4).

Soolist palgalõhet võivad mõjutada mitmed tegurid, näiteks erinevused tööturul osalemise määras, meeste või naiste töödeks peetavate ametite ja tegevusalade palgaerinevused, erinevused osalise tööajaga töötavate meeste ja naiste arvus, samuti eraettevõtete ja riigiasutuste personaliosakondade suhtumine karjääriedendamisse ning tasustamata puhkusesse ja/või rasedus- ja sünnituspuhkusesse. Mõned soolist palgalõhet vähemalt osaliselt seletada võivad olulised tegurid on meeste ja naiste valdkondlik ja tööalane segregatsioon, haridus ja koolitus, teadlikkus ja läbipaistvus ning otsene diskrimineerimine. Sooline palgalõhe kajastab ka muud ebavõrdsust, eelkõige naiste sageli ebaproportsionaalset suurt rolli perekondlike kohustuste täitmisel ja sellega seotud raskusi töö- ja eraelu ühitamisel. Paljud naised töötavad osalise tööajaga või ebatüüpilise lepingu alusel: kuigi see võimaldab neil tööturule jääda ja samal ajal perekondlikke kohustusi täita, võib sel olla negatiivne mõju nende palgale, karjäärivõimalustele, edutamisväljavaadetele ja pensionile.

Netotöötasu ja maksukoormus

Netotöötasu

Teave netotöötasu kohta täiendab brutotöötasu andmeid seoses kasutada jääva töötasuga, mis tähendab tasu pärast seda, kui brutosummast on maha arvatud tulumaks ja töötaja sotsiaalkindlustusmaksed ning lastega leibkondade puhul on lisatud peretoetused. Peretoetused on ülalpeetavate laste eest makstavad rahasummad.

2012. aastal ulatus ettevõtlusmajanduse töötaja keskmisest töötasust 100 % teeniva lasteta üksikisiku netotöötasu 3598 eurost Bulgaarias 37 020 euroni Luksemburgis. Neis kahes riigis registreeriti vastavalt ühe rahateenija ja kahe lapsega abielupaaride väikseim (4028 eurot) ja suurim (49 955 eurot) keskmine netotöötasu (tabel 1).

Kahe rahateenijaga abielupaaride puhul (mõlemad teenisid 100 % töötaja keskmisest töötasust) oli suurim aastane netotöötasu Luksemburgis: 83 368 eurot, kui paaril oli kaks last, ja 75 846 eurot, kui paaril ei olnud lapsi. Bulgaarias registreeriti väikseim netotöötasu (7197 eurot) hoolimata sellest, kas paaril oli kaks last või mitte.

Maksukiil

Maksukiilu andmetega mõõdetakse tööjõukulude maksu- ja sotsiaalkindlustuskohustust. See teave esitatakse madalapalgaliste kohta. 2012. aastal oli EL 27 maksukiil 39,9 %. Madalapalgaliste maksukoormus oli 2012. aastal suurim Belgias, Ungaris, Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, Austrias, Lätis, Rumeenias ja Rootsis (kõigis üle 40,0 %). Madalapalgaliste maksukoormus oli aga väikseim Maltal, Iirimaal, Ühendkuningriigis ja Luksemburgis (alla 30,0 %) ning Küprosel (viimased andmed pärinevad 2007. aastast).

ELi liikmesriikides ei olnud madalapalgaliste maksukiilu muutumises ajavahemikul 2005–2012 kindlat mustrit (vt tabel 2): maksukoormus suurenes 14 liikmesriigis, vähenes 11s ning kahes liikmesriigis püsis see muutumatuna (Horvaatia kohta andmed puuduvad). Kõige rohkem vähenes see Madalmaades (–8 protsendipunkti) ja Rootsis (–6 protsendipunkti).

Tabelis 2 esitatud ülejäänud kolm näitajat annavad teavet brutotöötasu selle osa kohta, mis n-ö läheb maksudena kaduma (kõrgemad maksumäärad ja sotsiaalkindlustusmaksed ja/või soodustuste vähenemine või kaotus), kui inimesed asuvad uuesti tööle või vahetavad madalama palgaga töö kõrgema palgaga töö vastu. Ajavahemikul 2005–2012 EL 27s töötu tööle asumisel maksudena kaduma mineva sissetuleku osa veidi vähenes (–0,5 protsendipunkti). Suurim kahanemine registreeriti Rootsis (–15 protsendipunkti) ja Leedus (–14 protsendipunkti), samal ajal kui Ungaris ja Tšehhi Vabariigis see suurenes vastavalt 17 ja 14 protsendipunkti võrra.

EL 27 üldarvud näitavad, et vallalistel lasteta madalapalgalistel tekkis ajavahemikul 2005–2012 veidi (1 protsendipunkti võrra) rohkem stiimuleid suurema sissetuleku otsimiseks, sest maksudena kaduma minev osa nende sissetulekust ei oleks olnud suurem. Ühe rahateenija ja kahe lapsega abielupaari puhul ei toimunud aga EL 27 keskmises muutusi, kuigi areng oli liikmesriigiti üsna erinev. Ühe rahateenija ja kahe lapsega abielupaari maksudena kaduma minev osa sissetulekust suurenes kõige rohkem (45 protsendipunkti) Tšehhi Vabariigis, samal ajal kui Poolas registreeriti 48 protsendipunktine vähenemine.

Andmete allikad ja kättesaadavus

Tööjõukulud

Tööjõukulud hõlmavad töötajate tasusid (sealhulgas palka, rahas ja loonusena makstavat töötasu, tööandja makstavaid sotsiaalkindlustusmakseid), kutseõppega seotud kulusid ja muid kulusid (näiteks töölevõtukulud, tööriiete soetamise kulud ja tööhõivemaksud, mida peetakse tööjõukuludeks ning millest on maha arvatud saadud toetused). Need tööjõukulude komponendid ja nende jaotused on esitatud 21. oktoobri 2005. aasta määruses (EÜ) nr 1737/2005.

Tööjõukulude statistika on mitmeaastase, aasta- ja kvartalistatistika hierarhiline süsteem, mille eesmärk on anda ulatuslik ja üksikasjalik pilt eri majandusharude tööjõukulude suurusest, struktuurist ja lühiajalisest arengust ELis ja teatavates teistes riikides. Kogu statistika põhineb tööjõukulude ühtsel määratlusel. Tööjõukulude tasemed põhinevad viimasel tööjõukulude uuringul (praegu 2008. aasta oma) ja kvartaalse tööjõukulude indeksi põhisel ekstrapoleerimisel. Tööjõukulude uuring on iga nelja aasta tagant korraldatav uuring, mille raames kogutakse tööjõukulude suuruse kohta väga üksikasjalikke andmeid. Tööjõukulude indeksi abil ekstrapoleerimisel kasutatakse üksnes koondandmeid. Kvartaalne tööjõukulude indeks (euroindikaator) mõõdab tööjõu tootmistegurist tulenevat kulusurvet. Tööjõukulude indeks hõlmab andmeid, mis on seotud keskmiste kogutööjõukuludega tunnis ja kahe tööjõukulude liigiga, milleks on palk ning tööandja sotsiaalkindlustusmaksed, millele on liidetud makstud maksud ja millest on maha arvatud tööandja saadud toetused. Andmed – mis on esitatud ka majandustegevusalade kaupa – on kättesaadavad ELi kui terviku ja ELi liikmesriikide kohta (NACE Rev. 2 jaotised B–S) tööpäevade arvuga ja hooajaliselt korrigeeritud kujul. Tööjõukulude indeksi andmed on esitatud indeksinumbritena (praegune võrdlusaasta on 2008. aasta) ning aastaste ja kvartaalsete kasvumääradena (võrdlus eelmise kvartali või eelmise aasta sama kvartaliga).

Brutopalk/-töötasu

Töötasudega seotud olulisemad mõisted on määratletud 21. oktoobri 2005. aasta määruses (EÜ) nr 1738/2005. Andmed saadakse iga nelja aasta tagant korraldatavast töötasude struktuuri uuringust (SES), mille viimased andmed pärinevad 2010. aasta oktoobrist. Brutotöötasu hõlmab otse tööandja makstavat rahalist tasu, millest ei ole maha arvatud palgatöötaja makstavaid ja tööandja kinnipeetavaid makse ja sotsiaalkindlustusmakseid. Selle hulka arvatakse ka kõik preemiad, hoolimata sellest, kas neid makstakse korrapäraselt või mitte (13. või 14. kuupalk, puhkusetoetused, kasumiosalus, kasutamata puhkuse kompensatsioon, aeg-ajalt makstavad komisjonitasud jne).

Mediaantöötasu andmed põhinevad kõikide nende töötajate (täistööajaga ja osalise tööajaga töötajate, kuid mitte praktikantide) brutotunnitasul , kes töötavad vähemalt kümne töötajaga ettevõttes mis tahes majandussektoris, välja arvatud põllumajandus, kalapüük, avalik haldus, kodumajapidamised ja eksterritoriaalsed organisatsioonid. Mediaantöötasu on väärtus, millest poolte palgasaajate töötasu jääb allapoole ja pooltel ülespoole..

Sooline palgalõhe

Soolist palgalõhet korrigeerimata kujul määratletakse kui erinevust meessoost ja naissoost töötajatele makstava keskmise brutotunnitasu vahel ning seda väljendatakse protsendina meessoost töötajatele makstavast keskmisest brutotunnitasust. Selle näitaja arvutamise metoodika põhineb töötasude struktuuri uuringu (SES) raames kogutud andmetel, mida uuendatakse iga nelja aasta tagant, kui avaldatakse töötasude struktuuri uuringu andmed. Töötasude struktuuri uuring põhineb 21. oktoobri 2005. aasta määrusel (EÜ) nr 1738/2005.

Metoodika kohaselt hõlmab korrigeerimata soolise palgalõhe näitaja tööstus-, ehitus- ja teenusesektorites tegutsevate (vähemalt kümne töötajaga) ettevõtete kõiki töötajaid (vanuse ja töötundide osas piiranguid ei ole) (vastavalt NACE Rev. 2 jaotistele B–S, v.a jaotis O). Mõned riigid esitavat teavet ka NACE Rev. 2 jaotise O (avalik haldus ja riigikaitse, kohustuslik sotsiaalkindlustus) kohta, kuid see pole kohustuslik. Lisaks on teave saadaval avaliku ja erasektori analüüsina vastavalt tööajale (täistööaeg või osaline tööaeg) ning töötajate vanusele.

Netotöötasu ja maksukoormus

Netotöötasu tuleneb brutotöötasust ning tegemist on selle osaga tasust, mida töövõtja saab tegelikult kulutada või edaspidiseks säästa. Võrreldes brutotöötasuga ei sisalda netotöötasu sotsiaalkindlustusmakseid ega makse, kuid sisaldab peretoetusi.

Maksumäära näitajate (tööjõukulude maksukiil, töötuse või madala palga lõks) eesmärk on jälgida töötamise ligitõmbavust. Tööjõukulude maksukiilu määratletakse kui brutotöötasu suhtes kohaldatavat tulumaksu pluss töötaja ja tööandja makstavaid sotsiaalkindlustusmakseid, mida väljendatakse protsendina kogutööjõukuludest. See näitaja koostatakse vallaliste lasteta inimeste kohta, kes teenivad 67 % ettevõtlusmajanduse töötaja keskmisest töötasust (NACE Rev. 2 jaotised B–N). Töötuse lõksu abil mõõdetakse, milline osa brutotöötasust läheb kõrgemate maksude ja sotsiaalkindlustusmaksetega ning töötuabirahast ja muudest hüvitistest ilmajäämise kaudu kaduma, kui töötu naaseb tööturule. Seda määratletakse kui vahet brutotöötasu ja netosissetuleku suurenemise vahel pärast tööle naasmist, väljendatuna protsendina brutotöötasust. See näitaja koostatakse vallaliste lasteta inimeste kohta, kes teenivad 67 % ettevõtlusmajanduse töötaja keskmisest töötasust (NACE Rev. 2 jaotised B–N). Madala palga lõks mõõdab brutotöötasu seda osa (protsenti), mis läheb maksudena kaduma tulumaksu, sotsiaalkindlustusmaksete ja hüvitiste kaotamise kombineeritud mõjuna, kui brutotöötasu suureneb 33 %lt 67 %ni ettevõtlusmajanduse töötaja keskmisest töötasust (NACE Rev. 2 jaotised B–N). See näitaja koostatakse vallaliste lasteta inimeste kohta, samuti ühe rahateenijaga paaride kohta, kellel on kaks 6–11aastast last.

Kontekst

Tööjõukulude ja töötasude struktuur ja areng on mis tahes tööjõuturu olulised omadused, mis kajastavad tööjõu pakkumist ja ettevõtjate nõudlust selle järele.

Poliitikakujundajad on keskendunud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemisele, kutsudes inimesi üles (taas) tööle asuma. Poliitikaaruteludes on aga hakatud tähelepanu pöörama madalapalgaliste töötajate või vaeste töötajate rühmale: ELi liikmesriikide vahelise märkimisväärse palgaerinevuse tõttu on ligi 12,1 % töötavatest inimestest vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus, mistõttu võivad neid ees oodata suured raskused, säilitamaks minimaalseid elamisstandardeid.

EL püüab võrdseid võimalusi igati edendada, tegutsedes soolise palgalõhe järkjärgulise kaotamise nimel. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 157 lõikes 1 on sätestatud meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõte ja artikli 157 lõikes 3 õiguslik alus selliste õigusaktide vastuvõtmiseks, milles käsitletakse meeste ja naiste võrdset kohtlemist tööhõiveküsimustes. Euroopa Komisjon võttis 2010. aasta septembris vastu naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015. Selles toetutakse ajavahemikuks 2006–2010 vastu võetud tegevuskava (KOM(2006) 92 (lõplik)) elluviimise käigus saadud kogemustele ning selle eesmärk on tagada kõikehõlmav raamistik, mis kohustaks Euroopa Komisjoni edendama soolist võrdõiguslikkust kõikides oma poliitikavaldkondades. Strateegias rõhutatakse soolise võrdõiguslikkuse olulisust majanduskasvu ja säästva arengu tagamisel ning toetatakse Euroopa 2020. aasta strateegia soolise võrdõiguslikkuse mõõtme rakendamist. Selle nimel algatas EL 5.  märtsil 2011 esimese võrdse palga päeva tähistamise. See kuupäev valiti kindlal põhjusel: et teenida sama palju kui mees keskmiselt aastas teenib, peab naine töötama veidi rohkem kui 2 lisakuud (järgmise aasta 5. märtsini), et saada mehega võrdne aastapalk.

Vaata lisaks

• Earnings statistics (inglise keeles)
• Gender pay gap statistics (inglise keeles)
• Hourly labour costs (inglise keeles)
• Labour cost structural statistics (inglise keeles)
• Labour cost at regional level (inglise keeles)
• Labour cost index - recent trends (inglise keeles)
• Labour market policy interventions (inglise keeles)
• Labour markets at regional level - Earnings at a regional level (inglise keeles)
• Miinimumpalga statistika
• Regional labour market disparities (inglise keeles)

Täiendav Eurostati teave

Väljaanded

• Labour market statistics – Pocketbook 2011 edition (inglise keeles)
• Labour market statistics – Pocketbook 2010 edition (inglise keeles)
• In 2010, 17% of employees in the EU were low-wage earners – Statistics in Focus, issue number 48/2012 (inglise keeles)

Põhitabelid

• Earnings (t_earn), vt (inglise keeles):

Gender pay gap in unadjusted form (tsdsc340)

• Labour costs (t_lc), vt (inglise keeles):

Labour cost index (teilm100)

Labor cost index in NACE Rev. 2 - percentage change Q/Q-1 (teilm120)

Labour cost index in NACE Rev. 2 - percentage change Q/Q-4 (teilm130)

Labour cost index in NACE Rev. 2 - Index (2008=100) (teilm140)

Labour cost levels (lc_lci_lev)

Andmebaas

• Earnings (earn) (inglise keeles)
• Labour costs (lc) (inglise keeles)

Erirubriik

• Labour market (including the Labour Force Survey), vt (inglise keeles):

• earnings
• labour costs

Metoodika/metaandmed

• Labour cost index (ESMS metadata file — lci_esms) (inglise keeles)
• Labour cost survey (ESMS metadata file — lcs_esms) (inglise keeles)
• Structure of earnings survey (ESMS metadata file — earn_ses2010_esms) (inglise keeles)
• Gender pay gap (ESMS metadata file — earn_grgpg2_esms) (inglise keeles)
• Net earnings and tax rates (ESMS metadata file — earn_net_esms) (inglise keeles)

Tabelite ja jooniste lähteandmed (MS Excel)

• Wages and labour costs: tables and figures (inglise keeles)

Välislingid

• International Labour Organisation — Global Wage Report 2012-13 (inglise keeles)
• International Labour Organisation — Wages and income (inglise keeles)
• OECD — Employment — Labour Statistics (inglise keeles)