Archive:Surmapõhjuste statistika

Andmed 2012. aasta septembri seisuga. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas.

Tabel 1. Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja, 2010 (1)
(100 000 elaniku kohta) – Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr)

Joonis 1. Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja 100 000 elaniku kohta, mehed, EL 27, 2000–2010 (1)
(2000=100) – Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr)

Joonis 2. Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja 100 000 elaniku kohta, naised, EL 27, 2000–2010 (1)
(2000=100) – Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr)

Joonis 3. Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja, EL 27, 2010 (1)
(100 000 elaniku kohta) – Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr)

Joonis 4. Südame isheemiatõvest põhjustatud surmad – standarditud suremuskordaja, 2010 (1)
(100 000 elaniku kohta) – Allikas: Eurostat (tps00119)

Joonis 5. Enesetapust põhjustatud surmad – standarditud suremuskordaja, 2010 (1)
(100 000 elaniku kohta) – Allikas: Eurostat (tps00122)

Tabel 2. Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja, 2010 (1)
(100 000 alla 65 aasta vanuse elaniku kohta) – Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr)

Joonis 6. Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja, 100 000 alla 65 aasta vanuse elaniku kohta, EL 27, 2000–2010 (1)
(2000=100) – Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr)

Käesolevas artiklis antakse ülevaade viimasest statistikast surmapõhjuste kohta Euroopa Liidus (EL). Kõikide rahvastikus aset leidnud surmade seostamine nende põhjusega annab võimaluse hinnata riske, mis on seotud konkreetsete haiguste põhjustatud surmaga ja muude surmapõhjustega. Neid näitajaid on võimalik omakorda liigitada vanuse, soo, kodakondsuse ja piirkonna (NUTS 2. tasand) alusel, kasutades standarditud suremuskordajaid.

Peamised statistilised näitajad

Kõige uuemad esialgsed andmed EL 27 kohta, mis käsitlevad surmapõhjuseid, on kättesaadavad 2010. aasta võrdlusperioodi kohta. Tabelist 1 nähtub, et vereringesüsteemi haigused ja vähktõbi olid ülekaalukalt kõige sagedasemad surma põhjustajad.

Aastatel 2000–2010 vähenes vähktõve põhjustatud suremus EL 27-s 10,9 % ning kuid südame isheemiatõve ja liiklusõnnetuste põhjustatud suremus vähenes veelgi rohkem (kordajad vähenesid üle 30 %) – vt joonised 1 ja 2.

Vereringesüsteemi haigused

Vereringesüsteemi haigused hõlmavad kõrge vererõhu ja kolesterooliga, samuti diabeedi ja suitsetamisega seotud haigusi, olgugi et kõige sagedasemateks surmapõhjusteks olid südame isheemiatõbi ja peaaju veresoonkonna haigused. 2010. aastal põhjustas südame isheemiatõbi EL 27-s 76,5 surma 100 000 elaniku kohta. Südame isheemiatõvest põhjustatud suremus oli suurim Balti riikides, Slovakkias ja Ungaris – kõigis neis riikides põhjustas see 2010. aastal üle 200 surma 100 000 elaniku kohta. Skaala teises otsas on Prantsusmaa (2009. aasta andmed), Portugal, Madalmaad, Hispaania ja Luksemburg, kus südame isheemiatõvest põhjustatud suremus oli 2010. aastal kõige väiksem – alla 50 surma 100 000 elaniku kohta.

Vähktõbi

Vähktõbi oli 2010. aastal EL 27-s sage surmapõhjus – keskmiselt 166,9 surma 100 000 elaniku kohta. Kõige sagedasemate vähktõve vormide hulka kuulusid EL 27-s 2010. aastal kõri, hingetoru, bronhide, kopsu, käärsoole ja rinna ning rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni (RHK) kohaselt „kindlalt või eeldatavalt primaarsete, lümfoidsete, vereloome ja sarnaste kudede” pahaloomulised kasvajad.

Ungari, Slovakkia, Poola, Sloveenia, Tšehhi Vabariigi, Läti ja Leedu elanikke mõjutasid selle rühma haigused kõige enam – üle 190 surma 100 000 elaniku kohta 2010. aastal. Sama kehtis ka Horvaatia puhul. Ungari oli 2010. aastal ELi liikmesriikide hulgas ülekaalukalt esikohal kopsuvähki suremuse poolest (71,3 surma 100 000 elaniku kohta). Ungarile järgnesid Poola ja Taani (2009). Kõrge oli vastav suremuskordaja ka Horvaatias (48,8).

Hingamisteede haigused

Vereringesüsteemi haiguste ja vähktõve järel olid EL 27-s kõige sagedasemate surmapõhjuste hulgas kolmandal kohal hingamisteede haigused, põhjustades 2010. aastal keskmiselt 41,2 surma 100 000 elaniku kohta. Selles haiguste rühmas põhjustasid surma kõige sagedamini alumiste hingamisteede kroonilised haigused. Teisel kohal oli kopsupõletik. Hingamisteede haigused on seotud eaga, mistõttu registreeriti valdav enamik nende haiguste põhjustatud surmadest inimeste hulgas, kes olid 65aastased või vanemad.

ELi liikmesriikides oli hingamisteede haigustest põhjustatud surmadega seotud suremuskordaja kõrgeim Ühendkuningriigis (67,7), Taanis (2009. aasta andmete kohaselt 66,5), Iirimaal (60,3) ja Belgias (2006. aasta andmete kohaselt 60,2).

Välised surmapõhjused

Sellesse kategooriasse kuuluvad surmad, mille on põhjustanud tahtlik enesekahjustamine (enesetapp) ja liiklusõnnetused. Olgugi, et enesetapud ei kuulu peamiste surmapõhjuste hulka ja mõne liikmesriigi kohta ei pruugi olla täielikke andmeid, loetakse seda sageli oluliseks näitajaks, millega ühiskond peab tegelema ja mida arvesse võtma. Enesetapu tagajärjel suri 2010. aastal EL 27-s keskmiselt 9,4 inimest 100 000 elaniku kohta.

Kõige vähem enesetappe registreeriti 2010. aastal Kreekas (2,9 surma 100 000 elaniku kohta) ja Küprosel (3,8); suhteliselt vähe enesetappe – alla 7,5 surma 100 000 elaniku kohta – registreeriti ka Itaalias (2009. aasta andmed), Hispaanias, Ühendkuningriigis ja Maltal. Leedus oli enesetappudega seotud suremuskordaja (28,5) ligikaudu kolm korda suurem EL 27 keskmisest, Ungaris oli see aga keskmisest umbes kaks korda suurem (21,7).

Kuigi liiklusõnnetusi juhtub iga päev, oli liiklussurmade arv (6,5 surma 100 000 elaniku kohta) EL 27-s 2010. aastal väiksem kui enesetappude arv.

Liiklussurmade arv oli 2010. aastal kõige suurem Rumeenias (2009. aasta andmed), Leedus, Kreekas, Poolas, Lätis, Küprosel ja Belgias (2006. aasta andmed) (10 või rohkem surma 100 000 elaniku kohta), seevastu Ühendkuningriigis, Maltal, Rootsis ja Madalmaades oli alla nelja liiklussurma 100 000 elaniku kohta. Tabeli 1 kohaselt oli ELi mittekuuluvatest riikidest suhteliselt suur liiklussurmade arv Horvaatias (10,3), samas kui Šveitsis (4,0) ja Islandil (2009. aasta andmete kohaselt 4,2) oli see arv suhteliselt väike.

Analüüs soo alusel

2010. aastal olid EL 27 suremuskordajad meeste puhul suuremad kui naiste puhul kõigi peamiste surmapõhjuste lõikes (välja arvatud seoses rinnavähiga) – vt joonis 3. Südame isheemiatõve põhjustatud suremus oli meeste puhul kaks korda suurem (105,7 surma 100 000 elaniku kohta) naiste vastavast suremusest (53,1 surma 100 000 elaniku kohta). Uimastisõltuvuse ja alkoholi kuritarvitamise puhul kasvas see sugudevaheline erinevus nelja- kuni viiekordseks ning enesetappude (tahtlik enesekahjustamine), AIDSi (HIV) ning kõri-, hingetoru-, bronhi- ja kopsupiirkonna kasvajate puhul kolme- kuni neljakordseks.

Ka vähktõvest põhjustatud suremus oli meeste hulgas suurem kui naiste hulgas. On siiski mitu vähkkasvaja liiki, mis esinevad peamiselt ühe soo esindajatel, näiteks rinna- või emakavähk naiste puhul ja eesnäärmevähk meeste puhul.

Ajavahemikul 2000–2010 suurenes EL 27-s naiste suremus kõri-, hingetoru-, bronhi- ja kopsuvähki, meeste suremus neisse vähivormidesse seevastu vähenes. Naiste surmade arv suurenes 20,9 % (vt joonis 2). Meeste surmade arv seevastu vähenes üle 16 % (vt joonis 1). Kuigi suremuse sugudevaheline erinevus vähenes, oli meeste suremus naiste omast siiski jätkuvalt märgatavalt suurem.

2010. aastal suri rinnavähki 22,6 naist 100 000 naissoost elaniku kohta kogu EL 27-s. Suurim suremuskordaja registreeriti Taanis (2009. aasta andmete kohaselt 28,9) ja Belgias (2006. aasta andmete kohaselt 28,3). See näitaja oli kõrge ka Šveitsis (28,1) ja Horvaatias (27,6). Vähem kui 20 rinnavähist põhjustatud surmaga 100 000 naissoost elaniku kohta olid 2010. aastal skaala teises otsas Hispaania, Rootsi, Bulgaaria, Poola ning samuti Norra.

Enesetapp oli kõigis ELi liikmesriikides meeste hulgas reeglina sagedasem surmapõhjus kui naiste hulgas. Kõige rohkem enesetapusurmasid registreeriti Balti riikides ja Ungaris – vt joonis 5. Nende surmade poolest on esikohal Leedu, kus enesetapuna registreeriti 51,4 surma 100 000 meessoost elaniku kohta. Seevastu naiste hulgas püsis enesetapusurmade arv suhteliselt väike. Kõige rohkem registreeriti neid surmasid Belgias (2006. aasta andmed), Leedus, Ungaris ja Soomes – kõigis neis riikides oli see vähem kui 10 surma põhjus 100 000 naissoost elaniku kohta.

Analüüs vanuse alusel

Alla 65 aasta vanuste inimeste seas olid peamised surmapõhjused nende suhtelise olulisuse poolest mõnevõrra erinevad (vt tabel 2). Sellesse vanuserühma kuuluvate inimeste seas oli EL 27-s 2010. aastal peamine surmapõhjus vähktõbi, põhjustades keskmiselt 70,3 surma 100 000 elaniku kohta. Teisel kohal olid vereringesüsteemi haigused. Erinevalt kogu elanikkonna kohta koostatud andmetest ei olnud hingamisteede haigused alla 65 aasta vanuste elanike seas nelja peamise surmapõhjuse hulgas.

Ajavahemikul 2000–2010 vähenes EL 27-s alla 65 aasta vanuste elanike suremus iga joonisel 6 esitatud peamise surmapõhjuse puhul. Eelkõige oli see nii liiklussurmade ja südame isheemiatõvest põhjustatud surmade puhul – mõlemat liiki surmade arv vähenes vastavalt 45,6 % ja 34,7 %.

Andmete allikad ja kättesaadavus

Eurostat hakkas suremuse kohta andmeid koguma ja levitama 1994. aastal järgmise jaotuse alusel:

65 surmapõhjusest koosnev loetelu, mis põhineb rahvusvahelisel haiguste klassifikatsioonil (RHK), mida arendab ja haldab Maailma Terviseorganisatsioon (WHO);
sugu;
vanus;
geograafiline piirkond (NUTS 2. tasand).

Iga-aastased andmed esitatakse absoluutarvudes suremuse üldkordaja ja standarditud suremuskordaja kujul. Kuna peamised surmapõhjused on eri vanuserühmade ja sugude lõikes väga erinevad, parandab standarditud suremuskordaja kasutamine andmete ajalist ja riikidevahelist võrreldavust, sest selle abil on võimalik mõõta suremust, arvestamata elanikkonna vanuselist jaotust.

Surmapõhjuste statistika tugineb kahele sambale: surmatunnistustele märgitud meditsiinilisele teabele, mida saab kasutada surmapõhjuse kindlakstegemiseks, ning surmapõhjuste kodeerimisele vastavalt WHO rahvusvahelise haiguste kvalifikatsiooni süsteemile. Kõik surmad rahvastikus määratletakse peamise surmapõhjuse järgi ehk järgmise alusel: „haigus või vigastus, mis käivitas patoloogiliste sündmuste rea, mis viis otseselt surmani, või õnnetuse või vägivallaga seotud asjaolud, mis tekitasid surmava vigastuse” (maailma terviseassamblee kohane määratlus).

Surmapõhjuste statistika kehtivus ja usaldusväärsus sõltub teataval määral surmatunnistusi väljastanud arstide esitatud andmete kvaliteedist. Ebatäpsused võivad olla tingitud mitmest asjaolust, sealhulgas:

vead surmatunnistuse väljastamisel;
meditsiinilise diagnoosiga seonduvad probleemid;
peamise surmapõhjuse valik;
surmapõhjuse kodeerimine.

Mõnikord ei ole surmapõhjus üheselt selge. Lisaks otseselt surma põhjustanud haigusele peaks surmatunnistusel esitatud meditsiinilised andmed kirjeldama ka surmale eelnenud kannatuste põhjuslikku ahelat. Loetleda võib ka muid olulisi terviseseisundit mõjutanud asjaolusid, millel ei olnud seost otseselt surma põhjustanud haigusega, kuid mis võisid haiguse kulgu ebasoodsalt mõjutada ning aidata sellega kaasa surma saabumisele. Sageli on kuulda kriitikat selle kohta, et vaid ühe haiguse kodeerimine surmapõhjusena vastab üha vähem tegelikule olukorrale, pidades silmas oodatava eluea pikenemist ja sellega seotud muudatusi haigestumuses. Suurema osa 65aastaste ja vanemate inimeste puhul võib vaid ühe surmapõhjuse valimine mitme võimaliku seast olla mõnevõrra eksitav. Sellepärast on mõned ELi liikmesriigid hakanud kaaluma võimalust võtta kasutusele mitme surmapõhjusega kodeerimine. Eurostat on toetanud liikmesriikide jõupingutusi ühtse automatiseeritud kodeerimissüsteemi IRIS väljatöötamisel, et muuta surmapõhjuseid käsitlevad andmed Euroopas täielikumaks ja paremini võrreldavaks.

2011. aasta aprillis võeti vastu Euroopa Komisjoni määrus, milles kirjeldati üksikasjalikult muutujaid, andmete jaotust ja metaandmeid, mida ELi liikmesriigid peavad esitama seoses määrusega (EÜ) nr 328/2011 surmapõhjuste statistika kohta.

Taust

Surmapõhjuste statistika on vanim olemasolev meditsiinistatistika liik. See annab teavet ajas toimuvate muutuste kohta ja surmapõhjuste erinevuste kohta liikmesriikide vahel. Surmapõhjuste statistikal on oluline tähtsus üldises teabesüsteemis, mis käsitleb tervisealast olukorda ELis. Surmapõhjuste statistikat võib kasutada ka selle kindlaksmääramiseks, milliste ennetavate ja meditsiiniliste ravimeetmete ning investeeringutega teadusuuringutesse oleks võimalik pikendada rahvastiku oodatavat eluiga.

Kuna Euroopas puudub üldiselt terviklik statistika haigestumuse kohta, siis kasutatakse surmapõhjuste andmeid sageli ELi liikmesriikide tervishoiusüsteemide hindamiseks. Samuti on võimalik neid andmeid kasutada tõenditele tugineva tervishoiupoliitika väljatöötamisel.

EL edendab terviklikku lähenemisviisi raskete ja krooniliste haigustega võitlemisel, võttes integreeritud meetmeid seoses sektoriüleste riskiteguritega ja tehes jõupingutusi tervishoiusüsteemide tugevdamiseks eesmärgiga parandada haiguste ennetamist ja ohjamist järgmiste vahenditega:

riikliku statistika muutmine võimalikult usaldusväärseks ja võrreldavaks, et seda saaks kasutada poliitika tõhususe hindamiseks;
teadlikkuse suurendamise ja haiguste ennetamise kampaaniate toetamine, et tegeleda aktiivselt riskirühmade ja sellistesse rühmadesse kuuluvate üksikisikutega;
poliitika ja meetmete süstemaatiline integreerimine eesmärgiga vähendada ebavõrdsust tervishoiu valdkonnas;
partnerluste loomine seoses konkreetsete haigustega, näiteks vähktõvega (inglise keeles).

Eurostati lisateave

Väljaanded

Causes of death in the EU – Statistics in focus 10/2006 (kättesaadav inglise, prantsuse ja saksa keeles)
Health in Europe – Data 1998-2003, Eurostat pocketbook 2006 (inglise keeles)
Health statistics – Atlas on mortality in the European Union (kättesaadav inglise, prantsuse ja saksa keeles)

Põhitabelid

Tervis, (inglise keeles) vt:

Public health (t_hlth)

Causes of death (t_hlth_cdeath)

Andmebaas

Tervis, (inglise keeles) vt:

Public health (hlth)

Causes of death (hlth_cdeath)

Erirubriik

Tervis, vt:

Rahvatervis

Vaata lisaks

Health statistics at regional level - causes of death (inglise keeles)
Mortality and life expectancy statistics (inglise keeles)