Archive:Rahvastikustatistika piirkondlikul tasandil
- 2012. aasta veebruari andmed. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, Põhitabelid ja Andmebaas.
Käesolevas artiklis kirjeldatakse kõiki Euroopa Liidu (EL) piirkondi hõlmavaid demograafilisi suundumusi, mille kohta esitatud andmed käsitlevad peamiselt 2010. aastat. Samas antakse teavet ka viimaste aastate piirkondlike rahvastikuarengute kohta.
EL 27s on rahvastiku kasvutrend püsinud katkematuna alates 1960. aastast, kuid alates 1980ndatest on rahvastiku kasv aeglustunud. Selline rahvastiku kasvutempo aeglustumine on tihedalt seotud loomuliku iibega (sündide koguarv miinus surmade koguarv), mis oli enamikus EL 27 piirkondades 2010. aastal negatiivne. Rändesaldo on neid negatiivseid arenguid mõningates piirkondades tasakaalustanud, nii et üldiselt on EL 27 rahvastik jätkuvalt kasvamas.
Eelseisvatel kümnenditel on demograafilised muutused ELis eriti olulised, sest järjekindlalt madalal püsiv sündimus ja oodatava eluea pikenemine hakkavad kajastuma rahvastiku struktuuri vananemises, mille ilmnemist on märgata mitmetes piirkondades.
_(inhabitants_per_km2).png)
(in/km²) – Allikas: Eurostat (demo_r_d3dens)
_(per_1_000_inhabitants).png)
(1000 inimese kohta) – Allikas: Eurostat (demo_r_gind3)
_(per_1_000_inhabitants).png)
(1000 inimese kohta) – Allikas: Eurostat (demo_r_gind3)
,_by_NUTS_3_regions,_2010_(1)_(per_1_000_inhabitants).png)
(1000 inimese kohta) – Allikas: Eurostat (demo_r_gind3)
_(live_births_per_woman).png)
(elussündi naise kohta) – Allikas: Eurostat (demo_r_frate2)
_(years).png)
_(years).png)
(aastat) – Allikas: Eurostat (demo_r_mlifexp)
_(%25).png)
(%) – Allikas: Eurostat (demo_r_pjanaggr3)
Peamised statistilised näitajad
Rahvaarv ja rahvastikutihedus
EL 27 rahvaarv ületas 2009. aastal 500 miljoni elaniku künnise ning 2010. aasta alguseks elas liikmesriikides kokku 501,1 miljonit inimest. EL 27 rahvastikutihedus oli 2010. aastal hinnanguliselt 117 inimest km² kohta.
Kaardil 1 on näha, et pealinnu hõlmavad NUTS 3. tasandi piirkonnad ja nende vahetus läheduses asuvad piirkonnad kuuluvad Euroopa kõige tihedamalt asustatud piirkondade hulka. Pariis (Prantsusmaa) oli kaugelt kõige tihedama asustusega piirkond (21 258 inimest km² kohta 2009. aastal), kus igal ruutkilomeetril elas keskmiselt kaks korda rohkem inimesi kui Inner Londoni piirkondades (Ühendkuningriik). Inner London West (10 263 inimest km² kohta) ja Inner London East (9 227) asetusid kõige tihedamini asustatud piirkondade hulgas teisele ja kolmandale kohale. Rahvastikutihedus ületas 2009. aastal 5 000 inimese piiri km² kohta ka järgmistes piirkondades: Hauts-de Seine, Seine-Saint-Denis ja Val-de-Marne (kõik Prantsusmaal Pariisi ümbruses), Arrondissement de Bruxelles-Capitale/Arrondissement van Brussel-Hoofdstad (Belgia pealinnapiirkond), Bucureşti (Rumeenia pealinnapiirkond, 2010. aasta andmed), Melilla (Hispaania ülemereterritoorium, 2010. aasta andmed) ja Portsmouth (Ühendkuningriik).
Kõige hõredamalt asustatud NUTS 3. tasandi piirkonnad asusid peamiselt ELi äärealade ümbrusesse jäävates kõrvalistes piirkondades. Rahvastikutihedusest, mis oli 2009. või 2010. aastal väiksem kui kümme inimest km² kohta, teatasid 13 piirkonda: neli neist asusid Rootsis, kolm Soomes, kolm Ühendkuningriigi põhjaosas, kaks Hispaania keskosas ja üks Prantsusmaa ülemerepiirkonnas. Kõige hõredama rahvastikutihedusega piirkond EL 27s oli Lappi (Soome kõige põhjapoolsem piirkond), kus elas 2,0 inimest km² kohta.
Kaardile 1 on kantud ka Euroopa Liitu mittekuuluvate riikide andmed ning nende seas on kõige tihedama asustusega piirkond Basel-Stadt (Šveits), kus rahvastikutihedus kerkis 2009. aastal veidi üle 5 000 inimese km² kohta, muutes selle asustustiheduse poolest kümnendaks piirkonnaks sellel kaardil. Lisaks oli neli piirkonda, kus rahvastikutihedus ületas 1 000 inimest km² kohta. Need olid Istanbul (Türgi), Genève (Šveits), Oslo (Norra) and Grad Zagreb (Horvaatia). Skaala teise otsa jäi kõige hõredama asustusega piirkond Landsbyggd (Island), kus elas 1,2 inimest km² kohta.
Rahvastikumuutused
Rahvastikumuutus antud võrdlusaastal on järgneva aasta rahvaarvu ja võrdlusaasta rahvaarvu vahe 1. jaanuari seisuga. Rahvastikumuutused koosnevad kahest komponendist: loomulik iive ja rändesaldo (sealhulgas statistiline korrigeerimine) (edaspidi lihtsalt „rändesaldo” – lisateabe saamiseks vt 'Andmete allikad ja kättesaadavus').
Kaartidel 2, 3 ja 4 on esitatud rahvastikumuutused ja selle kaks komponenti peamiselt 2010. aasta seisuga NUTS 3. tasandi piirkondade kaupa. Võrreldavuse huvides on kõik kolm näitajat (rahvastikumuutused ja selle kaks komponenti) esitatud üldkordajate kaudu 1 000 elaniku kohta. Kaartidel on näha rahvastikumuutuste piirkondlikud erinevused, mis varieeruvad rahvaarvu kasvust selle kahanemiseni (kaart 2) ning on tingitud positiivsest või negatiivsest loomulikust iibest (kaart 3) ja positiivsest või negatiivsest rändesaldost (kaart 4).
Ajavahemikus 1960–2010 kasvas EL 27 kõikide piirkondade rahvaarv tervikuna 98,5 miljoni inimese võrra, mis tegi keskmiseks aastaseks kasvuks 4,4 inimest 1 000 elaniku kohta. Sel perioodil toimus pidev rahvastiku juurdekasv, olgugi et selle kaks komponenti arenesid eri suundades. Loomulik iive oli suurim 1964. aastal, mil sündide arv ületas surmade arvu 3,6 miljoniga, ning hakkas seejärel ühtlases tempos vähenema, nii et 2003. aastaks oli loomulik iive peaaegu tasakaalus (sünde oli 105 812 rohkem kui surmasid). Sellele järgnes väike tõus ning 2010. aastaks oli EL 27 loomulik rahvastiku juurdekasv juba 514 025. Vastupidiselt sellele oli rändesaldo EL 27s 1960ndatel aastatel suhteliselt tasakaalustatud: seda kümnendit kajastavad iga-aastased andmed näitavad, et kuuel aastal lahkus EL 27st enam inimesi, kui sinna saabus. Eelmise sajandi viimase kolme kümnendi jooksul oli ränne EL 27 piires suhteliselt väike ning 1992. aastal ületas EL 27s rändesaldo esmakordselt loomulikku iivet. Selline areng oli märgatavam ajavahemikus 2002–2008, mil rändesaldo oli eriti suur (moodustades 95,1 % kõikidest rahvastikumuutustest 2003. aastal). Siiski osutavad 2009. ja 2010. aasta andmed rändesaldo osakaalu vähenemisele rahvastikumuutustes. EL 27 rahvastik kasvas 2010. aastal tempos 2,7 inimest 1 000 elaniku kohta, kusjuures rändesaldo üldkordaja oli 1,7 inimest 1 000 elaniku kohta ja loomuliku iibe üldkordaja oli 1,0 inimene 1 000 elaniku kohta.
Kuigi EL 27 rahvaarv jätkas suurenemist ka 2010. aastal, jaotusid rahvastikumuutused liikmesriigiti ebaühtlaselt. Elanike arv kasvas 20 liikmesriigis ning rahvastikumuutuste suurim üldkordaja võrreldes nende riikide rahvaarvuga registreeriti Luksemburgis (kasv 19,3 inimest 1 000 elaniku kohta), Belgias (10,3), Rootsis (8,0) ja Maltal (7,8). Neile järgnesid Ühendkuningriik (6,6) ja Prantsusmaa (5,5). Rahvastiku kogumuutuse negatiivsed üldkordajad olid suurimad Leedus (-25,7 inimest 1 000 elaniku kohta), Lätis (-8,4) ja Bulgaarias (-7,8).
Kaardil 2 esitatud EL 27 NUTS 3. tasandi piirkondade hulgas jagunesid elanike kasvust teatanud piirkonnad (699 piirkonda) ja rahvaarvu kahanemisest teatanud piirkonnad (604 piirkonda) suhteliselt võrdselt. Rahvaarv kasvas kõige kiiremini enamikus Belgia, Ida-Iirimaa, Põhja-Itaalia ja Luksemburgi piirkondades, samuti teatavates piirkondades Hispaanias, Prantsusmaal ja Ühendkuningriigis. Rahvastikumuutuse üldkordaja ületas EL 27 keskmist ka enamikus Madalmaade, Soome ja Rootsi piirkondades, samuti Maltal. Kiire rahvaarvu kahanemine oli kõige silmatorkavam Euroopa idapoolsetes piirkondades, näiteks mõningates Bulgaaria osades, Ida-Saksamaal, Balti riikides, Ungaris ja Rumeenias. Rahvaarvu kahanemist oli märgata ka mitmetes Hispaania, Ida-Soome, Kesk-Austria ja Lääne-Saksamaa piirkondades ning Kreeka ja Portugali sisemaal.
Andmeid esitanud Euroopa Liitu mittekuuluvates riikides oli suurem soodumus (kui EL 27s) positiivseteks rahvastikumuutusteks: nii oli see 105 piirkonnas, samas kui piirkondi, kus rahvaarv kahanes, oli 54. Kirju pilt avanes Türgis, kus mõningad piirkonnad kuulusid kõige suurema rahvastiku juurdekasvuga piirkondade hulka, samas kui mõned piirkonnad olid hoopis suurima langusega piirkonnad. Sellest hoolimata näitas Türgi rahvastikumuutuste üldkordaja märkimisväärset kasvu (kaardil 2 esitatud riikidest teisel kohal kohe pärast Luksemburgi). Rahvaarv kasvas 2010. aastal Norras, Šveitsis, Liechtensteinis, Montenegros, Islandil ja endises Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis, samas kui Horvaatia teatas elanike arvu vähenemisest.
Kaart 3 illustreerib loomulikku iivet ning see jaotub sarnaselt kaardil 2 esitatuga. Peaaegu kõiki piirkondi, kust teatati üldisest negatiivsest rahvastikumuutusest, iseloomustas ka negatiivne loomulik iive. Suured lahknevused on märgatavad paljudes Edela-Prantsusmaa, Põhja-Itaalia ja Kagu-Saksamaa piirkondades, kus hoolimata negatiivsest loomulikust iibest täheldati üldist rahvaarvu kasvu. Sarnane oli olukord ka Lõuna-Norras. Vastupidiselt sellele oli mitmes Türgi piirkonnas üldine rahvastikumuutus negatiivne hoolimata positiivsest loomulikust iibest.
773s ELi piirkonnas (NUTS 3. tasand) suri 2010. aastal rohkem inimesi kui sündis, samas kui 529 piirkonnas ületas sündide arv surmasid. West Cumbrias (Ühendkuningriik) oli sündide ja surmade arv võrdne. Loomuliku iibe üldkordaja oli positiivne Iirimaal, samuti paljudes Beneluxi riikide, Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi tihedalt asustatud piirkondades (asulates). Vastupidiselt sellele registreeriti märkimisväärselt suur negatiivse loomuliku iibe määr Bulgaarias, Lätis, Leedus, Kagu-Ungaris, Ida-Saksamaal, Loode- Hispaanias ja Portugali sisemaal. Kahte loomulikku iivet mõjutavat tegurit, nimelt sünde ja surmasid, kirjeldatakse käesolevas artiklis edaspidi üksikasjalikumalt, lähtudes sündimusest ja oodatavast elueast.
EL 27s oli 542 NUTS 3. tasandi piirkonda, kus loomuliku iibe üldkordaja oli peaaegu tasakaalus (jäädes vahemikku +/- 2 inimest 1 000 elaniku kohta). Sellisel juhul võib rändesaldol olla märkimisväärselt oluline osa selles, kas piirkonna üldine rahvaarv kasvab või kahaneb. Rändesaldo võib tulevikus kaudselt mõjutada ka loomulikku iivet, sest sisserännanutest, üpris suur osa on suhteliselt noored ja seega viljakas eas ning otsustavad tõenäoliselt hiljem lapsi saada.
Kaardil 4 on esitatud 2010. aasta rändesaldo üldkordaja NUTS 3. tasandi piirkondandes. See kaart on väga sarnane kaardiga 2, mis osutab asjaolule, et rändesuundumused ja üldised rahvastikumuutused on omavahel tihedalt seotud, kui loomulik iive on enam-vähem tasakaalus. ELis oli 2010. aastal 769 NUTS 3. tasandi piirkonda, kus rändesaldo oli positiivne (sisserändajate arv ületas väljarändajate arvu). Neist kõige suurem rändajate sissevool registreeriti Ilfovis (Bucureşti ümbritsev piirkond Rumeenias) ja Fokidas (Kesk-Kreeka), kus rändesaldo üldkordajad ulatusid 38,6 ja 27,1 inimeseni 1 000 elaniku kohta. Ülejäänud piirkonnad, kus rändesaldo oli üle 10 inimese 1 000 elaniku kohta, olid peamiselt linnapiirkonnad, mis hõlmasid selliseid linnu nagu Bonn, München ja Münster Saksamaal, Bologna, Parma ja Pisa Itaalias ning Bristol, Edinburgh ja Sheffield Ühendkuningriigis. Vastupidist suundumust võis täheldada Prantsusmaal, kus suurima rändesaldo üldkordajaga piirkonnad asusid peamiselt maapiirkondades ja riigi lõunaosas (Aude, Corse, Landes ja Tarn-et-Garonne).
Kui rändesaldo on negatiivne, siis tähendab see seda, et piirkonnast lahkus rohkem inimesi kui sinna saabus. Selline oli olukord ELi 532s NUTS 3. tasandi piirkonnas 2010. aastal. Need piirkonnad asusid hajali pea kõikjal Saksamaal, Austrias ja Ida-Euroopa riikides (eelkõige Bulgaarias, Lätis, Leedus, Ungaris, Poolas ja Rumeenias), Kirde-Prantsusmaal, Lõuna-Itaalias, Portugali sisemaal ja paljudes Hispaania, Lääne-Iirimaa ning Ida- ja Põhja-Soome piirkondades. Kõik kümme Leedus paiknevat NUTS 3. tasandi piirkonda olid esindatud 13 piirkonna hulgas, kus negatiivne rändesaldo üldkordaja oli kõige suurem. Kõigis kümnes piirkonnas oli see suurem kui –14 inimest 1 000 elaniku kohta. Ainsad piirkonnad, mis veel teatasid suurest negatiivsest rändesaldost (võrreldes elanike arvuga), olid Dublin (Iirimaa), Hoyerswerda (Kreisfreie Stadt, Saksamaa) ja Zuidoost-Zuid-Holland (Madalmaad).
Kui rahvastikumuutuste kaks komponenti (loomulik iive ja rändesaldo) arenevad samas suunas, on tänu nende koosmõjule üldine muutus suurem. See juhtus Luksemburgis ja Maltal ning enamikus Belgia ja Madalmaade piirkondades, samuti Ida- ja Lõuna-Hispaanias, Loode- ja Kagu-Prantsusmaal ning Ühendkuningriigi kaguosas – enamik neist piirkondadest teatas nii loomuliku iibe kui ka rändesaldo positiivsest kasvust. Vastupidiselt sellele täheldati paljudes NUTS 3. tasandi piirkondades Bulgaarias, Saksamaal, Lätis, Leedus, Ungaris ja Rumeenias rahvastikumuutuse mõlema komponendi arenemist negatiivses suunas.
Pealinnu hõlmavaid NUTS 3. tasandi piirkondi analüüsides selgus, et ELi 27 liikmesriigi 17 piirkonnas täheldati rahvastikumuutuse mõlema komponendi arenemist positiivses suunas, mis on tõenäoliselt seotud pealinnade ligitõmbava mõjuga. Neist 17 piirkonnast 14s andis rändesaldo suurema osa rahvastikukasvust, samas kui Eestis, Hispaanias, Sloveenias ja Soomes tagas pealinnapiirkondades rahvastiku juurdekasvu pigem loomulik iive. Rahvastiku loomuliku iibe kiirenemine pealinnapiirkondades Kreekas, Prantsusmaal, Küprosel, Portugalis ja Ühendkuningriigis (mõlemad NUTS 3. tasandi piirkonnad Inner Londonis) korvas oluliselt negatiivset rändesaldot. Iirimaal ja Leedus ei suutnud positiivne loomulik iive tasakaalustada suhteliselt suurt negatiivset rändesaldo üldkordajat, samas kui Ungaris kompenseeris kõrge positiivne rändesaldo väiksemat negatiivset loomulikku iivet. Läti ja Rumeenia pealinnapiirkonnad olid liikmesriikide hulgas ainsad, kus rahvastikmuutuste mõlemad komponendid arenesid negatiivses suunas, aidates sellega veelgi kaasa Riia ja Bucureşti elanike arvu kahanemisele.
Peaaegu kõikide Euroopa Liitu mittekuuluvate riikide pealinnapiirkonnad teatasid sealse rahvaarvu suurenemisest, sest mõlemad rahvastikmuutuse komponendid arenesid positiivses suunas. Ainus erand oli Hofudborgarsvadi piirkond Islandil (mis hõlmab Reykjavikki), kus rahvaarv negatiivse rändesaldo juures üldiselt kasvas ja seda tänu positiivsele loomulikule iibele.
Sündimuse langus
Üks peamisi ELi rahvastiku loomuliku iibe aeglustumise põhjusi on see, et naised saavad varasemast vähem lapsi. Praegu arvatakse, et summaarne sündimuskordaja peaks maailma arenenud piirkondades rahvastiku taastootmiseks ehk rahvaarvu stabiilsena püsimiseks pikema perioodi jooksul ilma sisse- ja väljarändeta, olema ligikaudu 2,1 elussündi naise kohta.
EL 27s tervikuna on summaarne sündimuskordaja langenud ligikaudu 2,5 elussünnilt naise kohta 1960ndate alguses 1,6 elussünnile ajavahemikus 2007–2009. ELi liikmesriikide hulgas oli kõige kõrgem sündimuse määr Iirimaal (2,05) ja Prantsusmaal (2,00). Island (2,16) oli EFTA ja kandidaatriikide hulgas ainus riik, kus sündimuse määr ületas ajavahemikus 2007–2009 rahvastiku taastoomise määra (2,1). Talle järgnes Türgi summaarse sündimuskordajaga 2,09 (2008. ja 2009. aasta keskmine). Ajavahemikus 2007–2009 oli 17s ELi liikmesriigis summaarne sündimuskordajaga väiksem kui 1,5 last naise kohta.
Kaardil 5 on esitatud summaarse sündimuskordaja varieerumine piirkonniti: 269s EL 27 NUTS 2. tasandi piirkonnas oli üheksa piirkonda, kus summaarne sündimuskordaja ületas rahvastiku taastoomise määra 2,1 (kaardil märgitud kõige tumedama tooniga). Kõige kõrgem oli sündimuse määr Prantsusmaa ülemerepiirkondades Guyane’is (3,59 sündi naise kohta), Réunionis (2,40) ja Guadeloupe’is (2,22), Hispaania territooriumil Melillas (2,30) ja Ceutas (2,14), Pohjois-Suomi's (2,29), Borderi, Midlandi ja Westerni piirkondades Iirimaal, West Midlandis Ühendkuningriigis ja Pays de la Loire’is Prantsusmaal (kõik 2,1 lähedal). Selle pingerea järgmise 27 piirkonna hulgas, kus summaarne sündimuskordaja jäi vahemikku 2,0–2,1, oli suur osakaal piirkondadel, mis paiknesid kas Ühendkuningriigis (12 piirkonda) või Prantsusmaal (kümme piirkonda). Ülejäänud piirkonnad paiknesid Belgias, Iirimaal, Taanis, Madalmaades ja Rootsis.
Kõige madalam oli sündimuse määr enamasti Ida- ja Lõuna-Euroopas. ELis oli 29 NUTS 2. tasandi piirkonda, kus summaarne sündimuskordaja jäi väiksemaks kui 1,3. Neist kuus piirkonda paiknesid Hispaanias, viis Ungaris ja sama palju Itaalia lõunaosas, neli Saksamaal, kolm nii Portugalis kui ka Rumeenias ning üks nii Austrias, Poolas kui ka Slovakkias. Kõige madalam sündimuse määr registreeriti Loode-Hispaanias Principado de Asturias ja Galicias (mõlemas ligikaudu 1,10 sündi naise kohta).
Kaardil 5 esitatud mitteliikmesriikide hulgas ületas nii Türgi kui ka Islandi statistilistes piirkondades summaarne sündimuskordaja rahvastiku taastootmise määra, samas kui Norras oli üks piirkond, kus summaarne sündimuskordaja oli taastootmise määraga võrdne. Kõige kõrgem summaarne sündimuskordaja (üle 3,0 elussünni naise kohta) registreeriti neljas Türgi piirkonnas: Mardin, Batman, Sirnak, Siirt (3,77); Sanliurfa, Diyarbakir (3,75); Van, Mus, Bitlis, Hakkari (3,66) ja Agri, Kars, Igdir, Ardahan (3,31).
Erinevused meeste ja naiste oodatavas elueas
Tänu paranenud sotsiaal-majanduslikele ja keskkonnatingimustele ning paremale ravile ja hooldusele on oodatav eluiga sünnihetkel pikenenud viimase 50 aastaga ELis keskmiselt umbes kümne aasta võrra. Kaardid 6 ja 7 annavad NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes ülevaate meeste ja naiste oodatavast keskmisest elueast sünnihetkel. Kaardid on otseselt võrreldavad tänu ühesugustele värvitoonidele, mida on kasutatud meeste ja naiste oodatava eluea kirjeldamiseks.
Kaardil 6 on näha, et meeste oodatav eluiga sünnihetkel on 74 aastat või vähem kõikides piirkondades Balti riikides, Poolas, Slovakkias, Ungaris, Rumeenias ja Bulgaarias ning ainsad ELi piirkonnad, kus meeste oodatav eluiga sünnihetkel jääb allapoole 74 aastat, on Severozápad, Strední Morava ja Moravskoslezsko Tšehhi Vabariigis ja kaks Portugali saarepiirkonda Açores ja Madeira. Suhteliselt madal on meeste oodatav eluiga sünnihetkel ka endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis ja Montenegros, samuti Horvaatia piirkondades Sredisnja i Istocna (Panonska) Hrvatska ja Sjeverozapadna Hrvatska.
Pikima meeste oodatava elueaga sünnihetkel (78 aastat või pikem) piirkonnad jaotusid paljude riikide vahel: 40st NUTS 2. tasandi piirkonnast paiknesid 11 Ühendkuningriigis, kaheksa Itaalias, viis nii Saksamaal kui ka Rootsis (kokku kaheksa piirkonda), neli Hispaanias, kaks nii Kreekas, Prantsusmaal kui ka Madalmaades ning üks Soomes. Kõige pikem oli meeste oodatav eluiga sünnihetkel Ålandis (Soome), kus see ulatus ajavahemikus 2008–2010 keskmiselt 80,8 eluaastani.
Kaart 7 kirjeldab naiste oodatava eluea jaotumist piirkondade lõikes. Kõige madalam oli see näitaja (nagu meestegi puhul) Euroopa idaosas (Rumeenia, Bulgaaria ja Ungari, samuti endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariik). Naiste oodatav eluiga sünnihetkel oli kõige madalam Bulgaaria piirkondades Severozapadenis ja Yugoiztochenis, kus ajavahemikus 2008–2010 registreeriti naiste oodatava elueana 76,5 aastat. Kõige pikem naiste oodatav eluiga sünnihetkel registreeriti piirkonnas Comunidad Foral de Navarra (Hispaania), kus ajavahemikus 2007–2009 oli naiste keskmine oodatav eluiga sünnihetkel 86,1 aastat ning Ticinos (Šveits), kus see näitaja oli ajavahemikus 2008–2010 keskmiselt 86,2 aastat. Peaaegu kõik 40 NUTS 2. tasandi piirkonda ELis, kus naiste keskmine oodatav eluiga sünnihetkel on kõige pikem, asuvad kas Prantsusmaal (17 piirkonda), Itaalias (11 piirkonda) või Hispaanias (kümme piirkonda), samuti Ipeiros Kreekas ja Vorarlberg Austrias.
Kõikides EL 27, EFTA ja kandidaatriikide piirkondades oli naiste oodatav eluiga meeste omast pikem. EL 27s tervikuna oli ajavahemikus 2006–2008 naiste oodatav keskmine eluiga sünnihetkel 82,2 aastat ja meeste oma 76,1 aastat. Kõige suurem oli sugudevaheline lõhe oodatavas elueas sünnihetkel Balti riikides, kus naiste oodatav eluiga oli alates 11,1 aastast (Leedu) kuni 10,2 aastani (Läti) pikem kui meeste oma. Suhteliselt suur oli sooline lõhe (üle kaheksa aasta) ka mitmetes Poola, Ungari, Prantsusmaa, Rumeenia ja Slovakkia piirkondades. Kõige väiksem sooline lõhe registreeriti Ålandi piirkonnas (Soome), kus naiste oodatav eluiga sünnihetkel oli 83,4 aastat ehk 2,6 aastat pikem kui meestel. Paljud piirkonnad, kus sooline lõhe oli väike ehk neli aastat või lühem, paiknesid Madalmaades, Rootsis ja Ühendkuningriigis.
Mitteliikmesriikidest oli kõige väiksem sooline lõhe Islandil, kus see oli 3,9 aastat. Suurim sooline lõhe, mis ulatus 7,1 aastani, registreeriti kahes Horvaatia piirkonnas Sjeverozapadna Hrvatskas ja Sredisnja i Istocna (Panonska) Hrvatskas.
Huvitav on vaadata ka 65aastaste inimeste oodatava eluea näitajaid: sarnaselt oodatavale elueale sünnihetkel ei leidunud ühtki NUTS 2. tasandi piirkonda, kus 65aastaste meeste oodatav eluiga oleks ületanud naiste oma. EL 27 piirkondades tervikuna oli 65aastaste inimeste puhul kõige suurem sooline lõhe Eestis, kus see oli ajavahemikus 2008–2010 5,2 aastat. Pingerea teises otsas olid kümme Kreeka piirkonda, kus sooline lõhe oli kõige väiksem, jäädes vahemikku 2,0–1,5 aastat. Mitteliikmesriikide hulgas ulatus 65aastaste hulgas sooline piirkondlik lõhe 2,0 aastast endises Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis 4,0 aastani Šveitsi piirkonnas Ticinos.
Imikute suremuse määra käsitlevad andmed näitavad, et NUTS 2. tasandi piirkondadest oli imikute suremus kõige suurem Bulgaarias ja Rumeenias. Neis kahes liikmesriigis oli kokku seitse piirkonda, kus imikute suremuse määra (surmade arv 1 000 elussünni kohta) tähistati kahekohalise arvuga.
Demograafiline vananemine
EL 27 rahvastik vananeb pidevalt. Rahvastiku vananemine on tingitud sünnihetkel oodatava eluea märkimisväärsest ja jätkuvast pikenemisest koos madala sündimuse ja Teise maailmasõja järgse beebibuumi põlvkonna pensionilejäämisega. EL 27 rahvastiku sellise struktuurse muutuse väljendamise üks võimalusi on kasutada vanadussõltuvuse määra, mille abil analüüsitakse vanemaealiste inimeste (65aastased ja vanemad) ja tööealise elanikkonna (15–64aastased) suhtarvu. 2010. aasta alguses oli EL 27 65aastaste ja vanemate määr tööealisest elanikkonnast 25,9 %.
Kaart 8 illustreerib vanadussõltuvuse määra NUTS 3. tasandi piirkondades 1. jaanuari 2011. aasta seisuga. EL 27s oli kokku 125 piirkonda, kus vanadussõltuvuse määr oli 20 % või madalam. Neist 45 asusid Poolas, 19 Ühendkuningriigis, 13 Rumeenias, 11 Hispaanias, üheksa Prantsusmaal, kaheksa nii Iirimaal kui ka Slovakkias, viis Portugalis, kaks Madalmaades ning üks nii Tšehhi Vabariigis, Taanis, Küprosel, Maltal kui ka Soomes. Kõige madalam vanadussõltuvuse määr registreeriti Guyane’is (6,8 %). Kaks piirkonda teatasid vanadussõltuvuse määradest, mis ületasid 50 % (teiste sõnadega neis piirkondades elas iga 65aastase või vanema inimese kohta vähem kui kaks tööealist inimest). Sellised piirkonnad olid Hoyerswerda (Kreisfreie Stadt) Saksamaal ja Pinhal Interior Sul Portugalis.
EFTA ja kandidaatriikide piirkondades oli demograafiline vananemine vähem märgatav. Vanadussõltuvuse määr ületas 30 % kolmes NUTS 3. tasandi piirkonnas, mis kõik asusid Horvaatias. Skaala teises otsas oli 89 piirkonda, kus vanadussõltuvuse määr oli 20 % või madalam. Peaaegu kõik sellised piirkonnad asusid Türgis (76 piirkonda). Ülejäänud piirkonnad paiknesid endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis (seitse piirkonda), Islandil ja Norras (kummaski kaks), Liechtensteinis ja Montenegro (kummaski üks). Kõige madalama vanadussõltuvuse määraga piirkond EFTA ja kandidaatriikides oli Vani, Musi, Bitlise ja Hakkari piirkond Türgis (4,9 % 1. jaanuari 2011. aasta seisuga).
Andmete allikad ja kättesaadavus
Eurostat pakub laia valikut demograafilisi andmeid: need hõlmavad rahvastikustatistikat riiklikul ja piirkondlikul tasandil, samuti andmeid mitmesuguste rahvastikusündmuste kohta (sünnid, surmad, abielud, abielulahutused, sisse- ja väljaränne), mis mõjutavad rahvaarvu, rahvastiku struktuuri ja mitmesuguseid tunnuseid.
Rahvastikutihedus näitab (aasta keskmise) rahvaarvu suhet piirkonna maismaa pindaalasse. Maismaa pindala hõlmab riigi kogu pindala, välja arvatud siseveekogude alla jääv pindala.
Rahvastikumuutus on rahvaarvu erinevus perioodi alguses ja lõpus. Positiivset rahvastikumuutust nimetatakse rahvastiku juurdekasvuks. Negatiivset rahvastikumuutust nimetatakse rahvastiku vähenemiseks. Rahvastikumuutused koosnevad kahest komponendist.
- Loomulik iive on elussündide ja surmade vahe. Positiivne loomulik muutus, mida nimetatakse ka positiivseks loomulikuks iibeks, esineb juhul, kui elussündide arv ületab surmade arvu. Negatiivne loomulik muutus, mida nimetatakse ka negatiivseks loomulikuks iibeks toimub juhul, kui elussünde on vähem kui surmasid.
- Rändesaldo ehk rändeiive (sealhulgas statistiline korrigeerimine) on rahvaarvu üldise muutuse ja loomuliku iibe vahe. Seetõttu mõjutavad rändesaldo statistikat kõik statistilised ebatäpsused selle valemi mõlemas komponendis, eriti rahvaarvu muutused. Eri riikides võib rändesaldo (sealhulgas statistiline korrigeerimine) hõlmata lisaks sisse- ja väljarändele ka kahe üksteisele järgneva aasta 1. jaanuari vahelisel perioodil täheldatud rahvastikunäitajate muid muutusi, mida ei ole võimalik seostada sündide, surmade, sisse- ega väljarändega.
Rahvastikumuutuste üldkordaja näitab aasta jooksul toimunud kõikide rahvastikumuutuste suhet sama piirkonna keskmisesse rahvaarvu samal aastal. Seda näitajat väljendatakse 1 000 elaniku kohta.
Loomuliku iibe üldkordaja näitab mingi perioodi jooksul toimunud loomuliku iibe suhet sama piirkonna keskmisesse rahvaarvu samal perioodil. Seda näitajat väljendatakse samuti 1 000 elaniku kohta.
Rändesaldo üldkordaja (sealhulgas statistiline korrigeerimine) näitab aastase rändesaldo (sealhulgas statistiline korrigeerimine) suhet keskmisesse rahvaarvu samal aastal. Seda näitajat väljendatakse 1 000 elaniku kohta. Nagu eespool märgitud, võrdub rändesaldo üldkordaja rahvastikumuutuste üldkordaja ja loomuliku iibe üldkordaja vahega (teiste sõnadega, rändesaldoks loetakse rahvastikumuutuste seda osa, mis ei ole seotud sündide ega surmadega).
Summaarne sündimuskordaja näitab keskmist elussündinud laste arvu viljakas eas naise kohta elu jooksul, kui kehtiksid vaadeldava aasta sündimuse vanuskordajad.
Oodatav eluiga sünnihetkel on aastate keskmine arv, kui kaua vastsündinu tõenäoliselt elab, kui kogu tema elu jooksul suremus ei muutu.
Vanadussõltuvusmäär näitab üldjuhul majanduslikult mitteaktiivsete vanemate inimeste (käesolevas väljaandes 65aastased ja vanemad) arvu ja tööealiste inimeste (tavaliselt 15–64aastased) arvu suhet.
Kontekst
Järjekindlalt madalal püsiv sündimus koos eluea pikenemise ja asjaoluga, et beebibuumi põlvkond hakkab jõudma pensioniikka, toob kaasa ELi rahvastiku vananemise. Tööealiste inimeste arv väheneb pidevalt, samas kui eakamate inimeste arv kasvab.
Rahvastiku vananemisega seotud sotsiaalsed ja majanduslikud muutused põhjustavad ELis tõenäoliselt tõsiseid tagajärgi nii riiklikul kui ka piirkondlikul tasandil. Need tagajärjed ulatuvad paljudesse poliitikavaldkondadesse, mõjutades muu hulgas kooliealist elanikkonda, tervishoidu, osalemist tööturul, sotsiaalset kaitset, sotsiaalkindlustussüsteemi ja riigieelarvet.
Rahvastikumuutusi ja rahvastiku struktuuri käsitlevat statistikat kasutatakse üha sagedamini poliitika kujundamisel ning poliitilisest, majanduslikust, sotsiaalsest ja kultuurilisest keskkonnast lähtuva demograafilise käitumise jälgimiseks.
Täiendav Eurostati teave
Väljaanded
- Eurostat regional yearbook 2011 - Chapter 1
- Regional population projections EUROPOP2008: Most EU regions face older population profile in 2030 - Statistics in Focus 1/2010
- European Regional and Urban Statistics - Reference guide 2008
Põhitabelid
- Regional demographic statistics (t_reg_dem)
- Total average population, by NUTS 2 piirkonnad (tgs00001)
- Population density, by NUTS 2 piirkonnad (tgs00024)
- Total and land area by NUTS 2 piirkonnad (tgs00002)
- Population at 1 January by NUTS 2 piirkonnad (tgs00096)
- Live births by NUTS 2 piirkonnad (tgs00097)
- Deaths by sex and NUTS 2 piirkonnad (tgs00098)
- Crude rates of population change by NUTS 2 piirkonnad (tgs00099)
- Fertility rate by NUTS 2 piirkonnad (tgs00100)
- Life expectancy at birth by sex and NUTS 2 piirkonnad (tgs00101)
Andmebaas
- Regional demographic statistics (reg_dem)
- Population and area (reg_dempoar)
- Population at 1st January by sex and age from 1990 onwards (demo_r_d2jan)
- Annual average population by sex (demo_r_d3avg)
- Area of the piirkonnad (demo_r_d3area)
- Population density (demo_r_d3dens)
- Population by sex and age groups on 1 January - NUTS level 3 piirkonnad (demo_r_pjanaggr3)
- Demographic balance and crude rates - NUTS level 2 and 3 piirkonnad (demo_r_gind3)
- Population and area (reg_dempoar)
- Population change (reg_dempch)
- Births and deaths (demo_r_d3natmo)
- Births by age of the mother (demo_r_d2natag)
- Deaths by sex and age (demo_r_d2morag)
- Infant mortality (demo_r_d2infmo)
- Fertility rates by age - NUTS level 2 piirkonnad (demo_r_frate2)
- Population change (reg_dempch)
Erirubriik
Metoodika / Metaandmed
- Population (ESMS metadata file - demo_pop_esms)
