Archive:Valitsemissektori finantsstatistika

Andmed 2012. aasta aprilli ja 2011. aasta augusti seisuga. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, Põhitabelid ja Andmebaas.

Selles artiklis uuritakse, kuidas on Euroopa Liidus (EL) ja euroalal (EA 17s) toimunud valitsemissektori peamiste finantsnäitajate kujunemine. Eelkõige vaadeldakse avaliku sektori (valitsemissektori) eelarve puudujääki, koguvõlga ning tulusid ja kulusid, samuti valitsemissektori tulude peamisteks allikateks olevaid makse ja sotsiaalkindlustusmakseid.

Kõnealune statistika pakub üliolulisi näitajaid liikmesriigi majandusliku olukorra kindlakstegemiseks. Vastavalt ELi stabiilsuse ja kasvu pakti nõuetele on liikmesriigid kohustatud hoidma riigi eelarvepuudujääki ja võlgu allpool teatavat taset: liikmesriigi valitsemissektori eelarve puudujääk ei tohi ületada -3 % riigi sisemajanduse koguproduktist (SKP), samas kui valitsemissektori võlg ei tohi ületada 60 % SKPst. Kui liikmesriik ei järgi neid piiranguid, algatatakse tema vastu nn ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus. See hõlmab mitmeid samme, sealhulgas karistamise võimalust, mis sunniks asjaomast liikmesriiki võtma vajalikke meetmeid sellise olukorra parandamiseks. Samad eelarvepuudujäägi- ja võlapiirangud kehtivad ka majandus- ja rahaliidu raames ja seega ka euroga ühinemise suhtes. Lisaks sellele hõlmab majanduse ja tööhõive koondsuuniste (üle vaadatud tööhõive ja majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020” osana) viimane versioon juhiseid rahanduse kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse tagamise kohta. Rahandus- ja majanduskriis on tekitanud paljudele Euroopa riikide valitsustele suuri probleeme. Kõige suuremat muret tekitab valitsuste võime teenindada laenu tagasimakseid ja võtta vajalikke meetmeid riiklike kulutuste kontrolli all hoidmiseks, püüdes samal ajal edendada majanduskasvu.

Joonis 1: Valitsemissektori eelarve seisund, 2010 ja 2011 (1)
(konsolideeritud valitsemissektori võetud/antud netolaenu osatähtsus SKPs) – Allikas: Eurostat (tsieb080)

Peamised statistilised näitajad

Tabel 1: Valitsemissektori eelarve seisund ja valitsemissektori võlg, 2008–2011 (1)
(% SKPst) – Allikas: Eurostat (tsieb080) ja (tsieb090)

Joonis 2: Valitsemissektori võlg, 2010 ja 2011 (1)
(valitsemissektori konsolideeritud koguvõla osatähtsus SKPs) – Allikas: Eurostat (tsieb090)

Joonis 3: Muudatused kogukuludes ja kogutuludes, 2001–2011 (1)
(% SKPst) – Allikas: Eurostat (gov_a_main)

Joonis 4: Muudatused kogukuludes ja kogutuludes, 2001–2011 (1)
(1 miljard eurot) – Allikas: Eurostat (gov_a_main)

Joonis 5: Valitsemissektori tulud ja kulud, 2011 (1)
(% SKPst) – Allikas: Eurostat (gov_a_main)

Joonis 6: Kogutulude struktuur, 2011 (1)
(% kogutuludest) – Allikas: Eurostat (gov_a_main)

Joonis 7: Valitsemissektori tulude peamised koostisosad, 2011 (1)
(% kogutuludest) – Allikas: Eurostat (gov_a_main)

Joonis 8: Kogukulude struktuur, 2011 (1)
(% kogukuludest) – Allikas: Eurostat (gov_a_main)

Joonis 9: Valitsemissektori kulude peamised koostisosad, 2011 (1)
(% kogukuludest) – Allikas: Eurostat (gov_a_main)

Joonis 10: Valitsemissektori kulud valitsemisfunktsioonide klassifikaatori (COFOG) järgi, 2010 (1)
(% SKPst) – Allikas: Eurostat (gov_a_exp)

Joonis 11: Peamised maksu- ja sotsiaalkindlustusmaksete liigid , EL-27, 2001–2011 (1)
(% SKPst) – Allikas: Eurostat (gov_a_main)

Joonis 12: Peamised maksu- ja sotsiaalkindlustusmaksete liigid, 2011 (1)
(% SKPst) – Allikas: Eurostat (gov_a_main)

Joonis 13: Riigihanked, 2004 ja 2009 (1)
(avalike riigihangete väärtus %-na SKPst) – Allikas: Eurostat (gov_oth_procur), Euroopa Komisjoni talitused

Joonis 14: Riigiabi, 2009 (1)
(% SKPst) – Allikas: Eurostat (gov_oth_staid), Euroopa Komisjoni talitused

Võrreldes 2010. aastaga vähenes 2011. aastal valitsemissektori eelarve puudujääk (konsolideeritud valitsemissektori võetud/antud netolaenu osakaal SKPs) nii EL-27s kui ka euroalal (EA 17s), samas kui valitsemissektori võlg suurenes.

Valitsemissektori eelarve puudujääk

Valitsemissektori eelarve puudujäägi suhe SKPsse vähenes 2011. aastal EL-27s 2010. aastal -6,5 %-lt -4,5 %-le ning euroalal vähenes sama näitaja -6,2 %-lt -4,1 %-le. 2011. aastal ületas eelarvepuudujäägi suhe SKPsse -3 %-lise piirväärtuse 17 liikmesriigis. Kümnes liikmesriigis ületas valitsemissektori eelarve puudujääk -3 % künnise kogu aruandeperioodi jooksul alates 2008. aastast kuni 2011. aastani. Valitsemissektori eelarve puudujääk (protsendina SKPst) oli 2011. aastal kõige suurem Iirimaal (-13,1 %), Kreekas (-9,1 %), Hispaanias (-8,5 %) ja Ühendkuningriigis (-8,3 %). Võrreldes 2010. aastaga vähenes 2011. aastal valitsemissektori eelarve puudujääk (SKP suhtes) või suurenes valitsemissektori eelarve ülejääk 25 liikmesriigis. Ungari, Eesti ja Rootsi täheldasid 2011. aastal valitsemissektori eelarve ülejääki. Seitsmes liikmesriigis, täpsemalt Bulgaarias, Taanis, Saksamaal, Luksemburgis, Maltal, Austrias ja Soomes, kus registreeriti 2011. aastal valitsemissektori eelarve puudujääk, jäi see allapoole -3 % künnist (vt Joonis 1). Kahes liikmesriigis – Küprosel ja Sloveenias – oli 2011. aasta eelarve puudujääk 2010. aasta omast suurem.

Valitsemissektori võlg

EL-27s suurenes valitsemissektori võla suhe SKPsse 2010. aasta 80,0 %-lt 2011. aasta lõpuks 82,5 %-ni ning euroalal suurenes sama näitaja 85,3 %-lt 87,2 %-le. 14 liikmesriiki teatasid 2011. aastal 60 % ületavast võla suhtest SKPsse. 2011. aasta lõpus registreeriti kõige madalam valitsemissektori võla suhe SKPsse Eestis (6,0 %), Bulgaarias (16,3 %) ja Luksemburgis (18,2 %) (vt Joonis 2). 2011. aastal kasvas valitsemissektori võla suhe SKPsse võrreldes 2010. aastaga 21 ELi liikmesriigis, samal ajal kui valitsemissektori võla suhe vähenes kuues liikmesriigis: Saksamaal, Eestis, Lätis, Luksemburgis, Ungaris ja Rootsis. Kõiges enam kasvas sellise võla suhe ajavahemikus 2010–2011 Kreekas (20,4 protsendipunkti), Iirimaal (15,7 punkti), Portugalis (14,4 punkti) ja Küprosel (10,2 punkti).

Valitsemissektori tulud ja kulud

Valitsemissektori tähtsust majandusele võib mõõta valitsemissektori kogutulude ja -kulude osatähtsusega SKPs. 2011. aastal moodustasid EL-27s valitsemissektori kogutulud 44,6 % SKPst (enam kui 2010. aasta 44,1 % SKPst) ja kulud 49,1 % SKPst (vähem kui 2010. aasta 50,6 % SKPst). Euroalal moodustasid valitsemissektori kulud 2011. aastal 49,4 % SKPst ja kogutulud 45,3 % SKPst (vt Joonis 3).

Absoluutarvudes kasvasid valitsemissektori kogukulud ajavahemikus 2001–2010 nii EL-27s kui ka euroalal (vt Joonis 4). Ajavahemikus 2010–2011 vähenesid valitsemissektori kogukulud absoluutarvudes veidi nii EL-27s kui ka euroalal. Ka tulud kasvasid pidevalt kuni 2007. aastani nii EL-27s kui ka euroalal, jäid 2008. aastal suhteliselt muutumatuks, vähenesid 2009. aastal ja suurenesid taas 2010. ja 2011. aastal.

Valitsemissektori kulude ja tulude tase on liikmesriigiti väga erinev (vt Joonis 5). 2011. aastal oli kõige suurem valitsemissektori kombineeritud tulude ja kulude osatähtsus SKPs (ületades 100 %) Taanis, Soomes, Prantsusmaal, Belgias, Rootsis ja Ungaris ning EFTA riikidest Norras. Seitse liikmesriiki teatasid suhteliselt madalast kombineeritud suhtest (vähem kui 80 % SKPst). Need riigid olid Bulgaaria, Leedu, Slovakkia, Rumeenia, Läti, Eesti ja Hispaania, samas kui EFTA liikmete hulgas teatas Šveits kõige madalamast suhtest (68,9 % 2010. aastal, mis on viimane aasta, mille andmed on saadaval).

Kõikjal EL-27s koosnevad valitsemissektori tulud peamiselt maksudest ja sotisaalkindlustusmaksetest (vt Joonis 6). 2011. aastal moodustasid maksud 58,2 % kogutuludest EL-27s (euroalal 55,1 %), samas kui sotsiaalkindlustusmaksed andsid 31,2 % kogutuludest (euroalal 34,6 %). Liikmesriike eraldi vaadeldes selgub, et erinevate tululiikude tähtsus on riigiti väga erinev. Näiteks Ungaris, Tšehhi Vabariigis ja Slovakkias moodustasid 2011. aastal maksud vähem kui 50 % valitsemissektori tuludest, kuid Taanis moodustasid need peaaegu 85 % sama sektori tuludest (vt Joonis 7).

2011. aastal moodustas EL-27s valitsemissektori kuludest suurima osa sissetulekute ümberjagamine sotsiaalsete siirete näol kas raha või loonusena (vt Joonised 8 ja 9). Sotsiaalsed siirded moodustasid 43,4 % EL-27 kogukuludest (euroalal 46,8 %). Hüvitised töötajatele moodustasid 22,0 % valitsemissektori kuludest (euroalal 21,5 %). Makstud omanditulu, millest ülekaalukalt suurima osa moodustasid intressimaksed – tekitasid 6,0 % EL-27 valitsemissektori kuludest (euroalal 6,2 %). Kreekas moodustasid sellised kulud 13,9 % ja Islandil 10,1 % kogukuludest.

Valitsemissektori kulusid on võimalik üksikasjalikumalt analüüsida, kasutades Valitsemisfunktsioonide klassifikaatorit (COFOG). 2010. aastal moodustasid sotsiaalkaitsemeetmed kõige suurema osa valitsemissektori kuludest kõikides ELi liikmesriikides, kusjuures EL-27 keskmine oli 19,9 % SKPst. Selline mudel oli omane kõikidele liikmesriikidele peale Iirimaa, kus kapitalisiirded Iiri pangandussektori toetamiseks mõjutasid oluliselt nn majandustegevuse funktsiooni. Sotsiaalkaitsefunktsiooni osatähtsus ulatus 25,4 %-st SKPst Taanis, 24,2 %-st Prantsusmaal ja 23,9 %-st Soomes kuni 11,7 %-ni Küprosel ja 11,2 %-ni Islandil. EL-27s suhteliselt tähtsuselt järgmiste COFOGi funktsioonide seas olid tervishoid (7,5 % SKPst), üldised avaliku sektori teenused (6,5 %) ja haridus (5,5 %). EL-27s püsisid kulutused majandusele 2010. aastal 4,7 % juures SKPst, samas riigikaitsele, avaliku korra ja turvalisuse kaitsele, keskkonnakaitsele, majutusele ja kogukonna asjadele, rekreatsioonile, religioonile ja kultuurile (kõik need funktsioonid on Joonisel 10 koondatud ühte rühma pealkirja alla „muud”) eraldati vähem kui 2 % SKPst.

Valitsemissektori peamised tulud saadakse jooksvatest tulumaksudest, omandimaksudest jne, tootmis- ja impordimaksudest ning sotsiaalkindlustusmaksetest, kusjuures kapitalimaksud moodustasid 2011. aastal EL-27 valitsemissektori kogutuludest vaid 0,6 %. Ajavahemikus 2007–2009 täheldati EL-27s sotsiaalkindlustusmaksetest saadud tulu suhtelise osatähtsuse suurenemist, kuid 2010. aastal selline suund siiski muutus ning sotsiaalkindlustusmaksed stabiliseerusid perioodil 2010–2011 (2010. ja 2011. aastal 13,9 % SKPst). Jooksvatest tulumaksude ja omandimaksude suhteline osatähtsus vähenes asjavahemikus 2007–2009 ning stabiliseerus 2009. ja 2010. aastal, enne kui tõusis 2011. aastal 12,6 %-ni SKPst. Tootmis- ja impordimaksud suurenesid 0,4 protsendipunkti võrra SKPst, tõustes 2009. aasta madalalt tasemelt 2011. aastaks 13,1 %-ni SKPst (vt Joonis 11).

2011. aastal valitsesid ELi liikmesriikide maksutulude struktuurides märkimisväärsed erinevused (vt Joonis 12). Nagu oodata võis, kogusid rohkem makse (osatähtsus SKPs) need riigid, kes teatasid suhteliselt suurtest kulutustest. Näiteks registreeriti 2011. aastal suurim laekumine peamistelt maksuliikidelt ja sotsiaalkindlustusmaksetelt Taanis, kus see ulatus 48,8 % SKPst. Suuruselt järgmise osatähtsusega SKPst olid maksulaekumised Prantsusmaal (45,3 %) ja Belgias (45,2 %), samas kui sellise tulu osatähtsus SKPs oli alla 30 % kuues liikmesriigis: Iirimaal, Slovakkias, Lätis, Rumeenias, Bulgaarias ja Leedus (kus registreeriti madalaim osatähtsus ehk 26,2 % SKPst). Ka Šveitsis jäi selliste tulude osatähtsus alla 30 %.

2009. aastal ulatus avalike riigihangete väärtus Bulgaarias 12,2 %-ni SKPst, mis on enam kui kolm korda rohkem kui EL-27 keskmine, mis jäi 3,6 % juurde (vt Joonis 13). Mitte ükski ELiga 2004. või 2007. aastal ühinenud liikmesriikidest ei registreerinud 2009. aastal EL-27 keskmisest madalamat taset. EL 15 liikmesriikidest oli kõige kõrgem avalike riigihangete suhe SKPsse Ühendkuningriigis (6,2 %) ja Soomes (4,9 %) ning madalaim Saksamaal (1,4 %) ja Luksemburgis (1,5 %).

Kogu riigiabi EL-27s oli 2009. aastal 3,5 %, mis on suhteliselt kõrge tase ja peegeldab rahandus- ja majanduskriisi mõju. Võrdluseks nii palju, et kõnealune suhe püsis kriisieelsel ajal suhteliselt stabiilsena 0,4–0,5 % juures SKPst. EL-27 keskmine varjab märkimisväärselt suuri erinevusi liikmesriikide vahel (vt Joonis 14).

Andmete allikad ja kättesaadavus

Vastavalt ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse tingimustele on ELi liikmesriigid kohustatud esitama Euroopa Komisjonile statistika oma valitsemissektori puudujäägi ja võla kohta igal aastal enne 1. aprilli ja 1. oktoobrit. Lisaks sellele kogub Eurostat üksikasjalikumat teavet riikide rahanduse kohta Euroopa arvepidamissüsteemi edastamiskava raames, mille tulemusena esitatakse andmed rahvamajanduse arvepidamise kohta. Eurostatile esitatakse kaks korda aastas valitsemissektori kohta kogutud koondandmed, samas statistika valitsemisfunktsioonide (COFOG) ja üksikasjalik teave maksude ja sotsiaalkindlustusmaksete laekumise kohta tuleks edastada vastavalt ühe aasta või üheksa kuu jooksul pärast vaatlusperioodi lõppu.

Käesolevas artiklis esitatud andmed on kooskõlas valitsemissektori peamiste tulu- ja kuluartiklitega, mis on koostatud rahvamajanduse arvepidamise (ESA 95) põhjal. Erinevus kogutulu ja kogukulu vahel – sealhulgas kapitalikulud (eelkõige kapitali kogumahutus põhivarasse) – on võrdne valitsemissektori antud/võetud netolaenuga, mis on ühtlasi ka tasakaalustav artikkel valitsuse mitterahaliste vahendite kontodele.

Valitsemissektori kirjeldus

Valitsemissektor sisaldab kõiki institutsioonilisi üksusi, kelle tegevuse tulemit saab kasutada individuaalselt või kollektiivselt ning kelle tegevust rahastatakse peamiselt kohustuslikest maksetest, mida teevad teistesse sektoritesse kuuluvad üksused, ja/või kõik institutsioonilised üksused, kes on põhimõtteliselt soetud rahvusliku tulu ja rikkuse ümberjagamisega. Valitsemissektor jaguneb neljaks allsektoriks: keskvalitsus, piirkondlik valitsus, kui see on asjakohane, kohalik omavalitsus ja sotsiaalkindlustusfondid, kui need on asjakohased.

Peamiste näitajate määratlused

Valitsemissektori eelarve seisundit määratletakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse jaoks teatatud valitsemissektori antud/võetud netolaenuna, väljendatuna osana SKPst. Vastavalt ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse protokollile tähendab valitsemissektori võlg valitsemissektori kogu täitmata võlakohustuse nimiväärtust aasta lõpus.

Valitsemissektori tulud koosnevad peamiselt maksudest, sotsiaalkindlustusmaksetest ning müügi- ja omanditulust. Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemis (ESA 95) liigitatakse valitsemissektori tulusid järgmiselt: turutoodang, toodang, mis on toodetud enda lõpptarbeks, maksed seoses muu turuvälise toodanguga, tootmis- ja impordimaksud, muud tootesubsiidiumid, saadaolev omanditulu, jooksvad tulumaksud, omandimaksud jne, sotsiaalkindlustusmaksed, muud jooksvad siirded ja kapitalisiirded.

Valitsemissektori kulud koosnevad peamiselt riigiteenistujate hüvitistest, sotsiaaltoetustest, valitsemissektori võla intressidest, subsiidiumidest ja kapitali kogumahutustest põhivarasse. Valitsemissektori kogukulusid määratletakse Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemis (ESA 95) järgmiselt: vahetarbimine, kapitali kogumahutus põhivarasse, hüvitised töötajatele, muud tootmismaksud, subsiidiumid, maksmisele kuuluv omanditulu, jooksvad tulumaksud, omandimaksud, sotsiaaltoetused, teatavad sotsiaalsed siirded, muud jooksvad siirded, mõned korrigeerimised, kapitalisiirded ja tehingud mittetoodetud varaga.

Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemi raames peamiste agregaatnäitajate jaoks esitatud valitsemissektori andmed ja valitsemissektori kulude kohta esitatud andmed peavad olema konsolideeritud, mis tähendab, et valitsemissektorisisesed institutsiooniliste üksuste vahel toimunud konkreetsed tehingud – omanditulu, muud jooksvad siirded ja kapitalisiirded – jäetakse välja või neid ei kajastata. Allsektorite andmed tuleks konsolideerida iga allsektori sees, kuid mitte allsektorite vahel. Seega peaks sektori tasandi andmed olema võrdsed allsektorite summa andmetega, välja arvatud kirjed „omanditulu”, „muud jooksvad siirded” ja „kapitalisiirded”, mis on konsolideeritud. Viimaste kirjete ja sellest tulenevalt ka kogutulude ja –kulude puhul peaks allsektorite summa ületama sektori väärtust.

Maksud ja sotsiaalkindlustusmaksed vastavad tuludele, mida koguvad (kas raha või loonusena) keskvalitsus, piirkondlik ja kohalik omavalitsus ning sotsiaalkindlustusfondid. Need summad (mida üldiselt nimetatakse maksudeks) jagunevad kolme peamisesse rühma:

tulumaksud ja omandimaksud jne, sealhulgas kõik kohustuslikud maksed, mida keskvalitsus kogub ettevõtete ja kodumajapidamiste tuludelt ja varalt;
tootmis- ja impordimaksud, sealhulgas kõik kohustuslikud maksed, mida keskvalitsus kogub kaupade ja teenuste tootmiselt ja impordilt, tööhõivelt, maa, ehitiste või muu tootmises kasutatud vara omandiõiguselt või kasutamiselt;
sotsiaalkindlustusmaksed, sealhulgas tööandjate ja töötajate sotsiaalkindlustusmaksed, samuti arvestuslikud sotsiaalkindlustusmaksed, mis on samaväärsed otseselt tööandjate makstavate sotsiaaltoetustega.

Riigihangete andmed põhinevad pakkumiskutsetes ja hankelepingu sõlmimise teadetes sisalduval teabel, mis on esitatud avaldamiseks Euroopa Liidu Teatajas (S-seerias). Lugejaks on avalike riigihangete väärtus. Kõikide sektorite – ehitustööde, asjade ja teenuste – puhul korrutatakse avaldatud pakkumiskutsete arv keskmisega, mis põhineb üldjuhul kõikidel hindadel, mis on esitatud asjaomasel aastal Euroopa Liidu Teatajas avaldatud hankelepingu sõlmimise teadetes. Seejärel esitatakse riigihangete väärtus selle suhtena SKPsse.

Riigiabi statistika koostatakse valdkondliku riigiabi (antakse konkreetsele tegevusele, näiteks põllumajandus, kalandus, tootmine, kaevandus, teenused), sihtotstarbelise riigiabi (antakse üksikutele ettevõtetele, näiteks päästetöödeks või restruktureerimiseks) ja valdkondadevahelisteks (horisontaalseteks) eesmärkideks antava riigiabi, näiteks teadus- ja arendustegevus, keskkonnakaitse, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate toetamine, töökohtade loomine või koolitus, sealhulgas regionaalarengu toetamine, põhjal. Neist kaht esimest (valdkondlikku ja sihtotstarbelist riigiabi) peetakse potentsiaalselt enam konkurentsi moonutavaks.

Taust

Stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärk on hoida majandusareng ELi ja eelkõige euroala riikides enam-vähem ühtlasena. Lisaks sellele soovitakse stabiilsuse ja kasvu paktiga tagada, et liikmesriigid ei võtaks poliitilisi meetmeid, mis toetaksid ülemääraselt nende oma majandust, tehes seda teiste arvelt. Stabiilsuse ja kasvu pakti kaks peamist põhimõtet on järgmised: valitsemissektori eelarve puudujääk (kavandatud või tegelik) ei tohi ületada -3 % SKPst ja valitsemissektori võla suhe SKPsse ei tohiks olla suurem kui 60 % (või see peaks langema nimetatud taseme poole). Stabiilsuse ja kasvu pakti tugevdati märkimisväärselt 2011. aastal, nagu ELi majandusjuhtimist tervikuna.

Igal aastal esitavad liikmesriigid Euroopa Komisjonile üksikasjaliku teabe oma majanduspoliitika ja riigi rahanduse seisukorra kohta. Euroala riigid esitavad sellise teabe stabiilsusprogrammide raames, samas kui teised liikmesriigid teevad seda lähenemisprogrammide kaudu. Euroopa Komisjon hindab, kas sellised tegevussuunad on kooskõlas kokkulepitud majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eesmärkidega ning kui komisjoni arvates on eelarve puudujääk muutumas liiga suureks, võib ta esitada riigile sellekohase hoiatuse. See meede võib viia nõukogu järelduseni, et tegemist on valitsemissektori ülemäärase eelarve puudujäägiga, mille likvideerimiseks tuleb kehtestada asjakohane tähtaeg.