Ohtlikud keskkonnad, suits ja udu
Töötervishoid ja tööohutus

Ohtlikud keskkonnad on tavaliselt nähtamatud ja neid põhjustab muutus kogu õhu või selle osa koostises, eelkõige suletud või halvasti ventileeritud ruumis. Põhjuseks võib olla kaupade leke või keemiline reaktsioon kaupade ja keskkonna vahel või mingi protsessi tulemus. Selle tagajärjel võib keskkond muutuda mürgiseks ja põhjustada kopsude või limaskestade kahjustusi. Mõnel juhul ei ole keskkonnas piisavalt hapnikku, mille tagajärjel saabub lämbumine.

Suits tekib aine töötlemisel (nt kuumutamisel). Mõni suits on kõigest ärritava toimega, samas muu suits võib olla mürgine.

Udu moodustub aine osakestest, mis levivad tilkadena õhu kaudu (tavaliselt veepõhine). Udu võib settida põrandale, muutes selle libedaks, ja vähendada nähtavust, settides akendele ja valgustitele.

Nii suits kui ka udu võivad olla sissehingamisel ohtlikud.

Ohtlikke keskkondi võib kohata mitmel pool. Kõige tavalisemad paigad on järgmised:

• süsinikdioksiid õlle- ja piiritusetehastes (tekib kääritamisprotsessi tulemusel);
• süsinikoksiid garaažides;
• hapnikunappus lastiruumis või konteineris;
• atsetoon toidutööstuses;
• benseen naftarajatistes;
• metanool piiritusetehastes ja naftarajatistes;
• etüülalkohol piirituse- ja õlletehastes;
• konteinerites esinevad gaasid, mis erituvad konteinerite sisust, nt formaldehüüd, tolueen, benseen, ksüleen või süsinikmonooksiid. Vt gaasidetektorid.

Pidage meeles! Suits võib püsida vaatides, paakides, trumlites jms kaua pärast sisu eemaldamist ning suletud või halvasti ventileeritud ruumidesse sisenemisel tuleb olla eriti ettevaatlik.

Kõige tõenäolisemalt võite ohtlikest ainetest puutuda kokku just fumigantidega. Neid kasutatakse konteinerite puhastamiseks kahjuritest, nagu närilised ja putukad. Fumigante kasutatakse sageli enne konteinerite saatmist ELi. Kui konteinereid pärast saabumist korralikult ei ventileerita, võib suits kujutada endast tõsist ohtu neis töötavatele ametiisikutele. Fumigandid jagunevad kolme üldlevinud liiki ja iga liigiga kaasnevad konkreetsed ohud.

Metüülbromiid (bromometaan). See on väga mürgine kemikaal, mida kasutatakse laialdaselt fumigandina, eelkõige pinnase- või puidukonteinerite puhul. Kuigi metüülbromiid on väga mürgine, võivad mürgistusnähud ilmneda alles mitme tunni pärast. Nähud võivad olla järgmised:

• nahapõletus, mis on tingitud pikaajalisest kokkupuutest vedela kemikaaliga;
• vedeliku suures koguses akumuleerumine kopsudesse, mis on tingitud aurude sissehingamisest;
• aju- ja närvisüsteemi kahjustus ning tõenäoliselt ka neerukahjustus.

Isegi lühiajaline kokkupuude metüülbromiidi auruga võib põhjustada halba enesetunnet, sealhulgas peavalu, silmade kipitust, kõhuvalu ja tuimust jalgades. See mõju võib kesta mitu päeva, kuid sümptomite raskusaste sõltub aine kontsentratsioonist ja kokkupuute kestusest. Pikaajaline kokkupuude metüülbromiidiga võib lõppeda ka surmaga.

Alumiiniumfosfiid (fosfiin). Alumiiniumfosfiidi graanuleid kasutatakse toiduaineid, tubakat ja muid riknevaid kaupu sisaldavate konteinerite fumigeerimiseks transiidi ajal. Reisi ajal graanulid lagunevad, eraldades fosfiingaasi, mis hävitab kahjurid ja hajub seejärel kahe kuni kolme nädala jooksul. Oht tekib siis, kui:

• fumigeerimisest ei ole möödunud kahte või kolme nädalat või
• graanulid paigutati eraldatud alale, kus need ei saanud tõhusalt laguneda või
• fumigeerimist käsitlevad andmed puuduvad või ei ole kättesaadavad.

On olnud juhuseid, kus nõuetele mittevastavalt fumigeeritud konteinereid on imporditud Aafrikast, Lõuna-Ameerikast ning Lähis- ja Kaug-Idast. Fosfiingaas on värvitu, kuid sellel on ebameeldiv lõhn, mis meenutab roiskunud kala lõhna. Sissehingamisel võib see põhjustada hingamisteede turset ja mõjutada kesknärvisüsteemi. Sümptomite hulka kuuluvad värinad, iiveldus, oksendamine, peavalu ja kõhuvalu. Raskematel juhtudel võib inimene langeda koomasse või surra.

Vesiniktsüaniid. Selle fumigandi kasutamine on vähem levinud kui metüülbromiidi ja alumiiniumfosfiidi kasutamine, kuid tegemist on eriti ohtliku ainega. Selle lõhn meenutab mandlilõhna. Juba väikestes kogustes võib see põhjustada peapööritust, iiveldust, peavalu ja kõhuvalu, mis võib viia teadvuse kaotuse ja halvatuseni. Suurtes kogustes sissehingamisel toob see kaasa kiire surma.

Fumigeeritud konteinerite käitlemise kohta vt: tööohutus dokkides ja laadimisaladel - lasti ja konteinerite kontrollimine;

Ohtlikud keskkonnad, suits ja udu põhjustavad kahju tavaliselt sissehingamise korral, mõjutades kopse, aju, närvisüsteemi ja muid organeid. Kuid need võivad kujutada endast ka muid ohte:

• kahjustades kopse ja limaskesti;
• põhjustades hapnikunappust kas süsinikmonoksiidi või -dioksiidi sisalduse tõttu või hapniku puudumise tõttu;
• ladestudes põrandale ja muutes selle libedaks;
• vähendades nähtavust valgustitele ja akendele ladestumisega;
• põhjustades tulekahju kokkupuutel teatavat liiki elektriseadmetega;
• süttimise korral põlema lahvatades või plahvatades.

Suletud ruumides, näiteks laeval töötamise korral võite te puutuda kokku ohtliku suitsu või ohtlike gaasidega. Te peate kasutama gaasidetektorit, et jälgida hapniku taset ja ühtlasi kontrollida, et ruumis ei oleks mingit ohtlikku suitsu.

Kuna paljud suitsud ja teatavat liiki udu ei ole nähtavad, on kõige olulisem teada, millal ja kus need võivad tekkida.

Sageli paigutatakse ettevõtja valdustes ohtlikul alal nähtavale kohale hoiatused. Kui puudub nõuetekohane ventilatsioon, kuid te peate töötama sellisel alal, kus võib tõenäoliselt tekkida udu või suitsu, peate te kandma hingamisteede kaitsevahendeid.

Hoiatused:

• tolmumaskid ei kaitse suitsu ja udu eest;
• hingamisteede kaitsevahendeid võivad kasutada üksnes väljaõppe saanud ametnikud.

Suletud ruumides, näiteks laeval töötamise korral võite te puutuda kokku ohtliku suitsu või ohtlike gaasidega. Te peate kasutama gaasidetektorit, et jälgida hapniku taset ja ühtlasi kontrollida, et ruumis ei oleks mingit ohtlikku suitsu.

Tuleohtlikke gaase ja aure ning tuleohtlikku udu tekib või kasutatakse paljudes tööstuslikes protsessides. Kui neid ei ohjata nõuetekohaselt, võivad need põhjustada tõsiseid plahvatusi või tulekahjusid. Selliseid keskkondi nimetatakse ohutsoonideks ja nende klassifikatsioon on järgmine:

• tsoon 0 – plahvatusohtlik gaasi-õhu segu on pidevalt olemas;
• tsoon 1 – võib tekkida plahvatusohtlik keskkond; ning
• tsoon 2 – plahvatusohtlik keskkond tekib lühikeseks ajaks või selle tekkimine on vähe tõenäoline.

Nendes tsoonides on põhinõue ära hoida keskkonna süttimine, kõrvaldades kõik potentsiaalsed süüteallikad.

Mõned süüteallikad on ilmsed, näiteks tikud, välgumihklid ja süüdatud sigaretid, muud seevastu on vähem ilmsed. Tuleohtliku keskkonna võivad süüdata ka:

• mootorsõidukid;
• elektriseadmed (võrgu- või patareitoitega);
• käsi-tööriistade kasutamisest tekkivad sädemed;
• teatavat tüüpi mobiiltelefonid ja raadiod.

Kui ohutsoonis on vaja kasutada elektriseadet või käsi-tööriista, tuleb rakendada spetsiaalseid ohutusabinõusid. Te peate selgitama välja ettevõtja kehtestatud ohutuseeskirjad ja neid järgima.

Kui on oht, et keskkond võib olla tuleohtlik, peate te kasutama sädemeohutuid seadmeid.

Vt Ohutustaskulambid ja sädemeohutud seadmed.