Tolm ja nanoosakesed
Töötervishoid ja tööohutus

Mõistel „tolm“ ei ole täpset teaduslikku tähendust, kuid tavaliselt on see määratletud kui pulbriks või peenteks osakesteks lõhustatud tahke aine. Tolmu ohtlikkuse kindlakstegemisel on osakeste suurus sama tähtis näitaja kui tolmu laad. Üldiselt on kõige ohtlikum selline tolm, mis moodustub väga peentest, inimsilmale nähtamatutest osakestest, nt peened pulbrid. Seda liiki osakesed on sissehingamiseks piisavalt väikesed, kuid siiski piisavalt suured, et jääda kinni kopsukudedesse, ning see ei võimalda osakeste väljahingamist. Mõned ained (nt asbest) tekitavad siiski väga jämedat, suurte osakestega tolmu, mis võib samuti ohtlik olla.

Pidage meeles! Ained võivad tekitada erineva suurusega osakestest koosnevat tolmu – kuigi nähtavad on vaid suured tolmuosakesed või graanulid, ei tähenda see, et väikeseid osakesi ei ole.

Nanomaterjalid. Paljudes tänapäevastes protsessides kasutatakse nanomaterjale. Need on eriti ohtlikud, sest võivad imenduda naha ja sissehingamisel kopsumembraanide kaudu otse vereringesse. Neid nanomaterjali osakesi tuleks pidada tervisele ohtlikeks olenemata sellest, millisest materjalist need on valmistatud. Tavapärased kaitsevahendid ei taga piisavat kaitset ning enne selliste toodete avamist või neist proovide ja näidiste võtmist peate te võtma ühendust oma laboriga.

Mürgine tolm. See moodustub üldiselt töötamisel iseenesest mürgiste materjalidega, nt pliid, elavhõbedat, kroomi või toksilisi orgaanilisi aineid sisaldavate kemikaalidega (nt fentanüül ja selle analoogid). Sissehingamise korral võivad need kahjustada teie kopse või sattuda vereringesse ning levida mööda kogu organismi. Fentanüülid ja muud sünteetilised opioidid võivad põhjustada väga kiiret respiratoorset depressiooni ja sedatsiooni. Vt jaotist „Kontrollitud uimastid“.

Häiriv tolm. See võib tekkida järgmiste materjalide käitlemisel:

• jahu/teravili;
• pigi;
• tubakas;
• suhkur;
• paber;
• kuivatatud toiduained;
• tsement;
• saepuru;
• kohvioad ja tee;
• tahm (nt koopiamasina/printeri tooner).

Seda liiki tolmul on tavaliselt ainult ärritav mõju, kuid suures koguses võib see olla tervisele ohtlik. Lehtpuidutolm on kantserogeenne (vt 7. osa).

Teatavatel aladel (nt ametlikus laos) võite te töö käigus puutuda kokku kanepitolmuga. Seda liiki tolmu ei peeta eriti ohtlikuks, sest see ei imendu kergesti organismi ning selle kontsentratsioon on tavaliselt väike.

Tuleohtlik tolm. Tuleohtlik tolm levib õhus pilvedena ja võib kergesti süttida, põhjustades tulesähvatuse või plahvatuse. Sellise tolmu võib süüdata kas säde või lahtine leek või isegi settimine kuumale pinnale. Kui tuleohtlik tolm settib ja süttib, võib see lahvatada leegina põlema või lihtsalt hõõguda ja seda isegi pikka aega pärast seda, kui süttimise allikas on kõrvaldatud. Plahvatuse tulemusel võib tuleohtlik tolm levida suurele alale, suurendades tõsise tulekahju riski.

On väga ebatõenäoline, et te puutute oma töö käigus kokku tuleohtliku tolmuga.

Häiriva tolmuga võite te kokku puutuda peaaegu kõikjal. Mõni kõige levinum võimalus on:

• paberitolm posti sorteerimise ruumides ja kirjatarvete kauplustes;
• tsemenditolm ehitusplatsidel;
• erinevat liiki tolm sadamates, sisemaistes tollivormistuspunktides ja ettevõtjate valdustes;
• koopia ja printeriruumides.

Ohtlikus koguses võib mürgist või tuleohtlikku tolmu esineda ka neis kohtades, kus toimub puistlasti (nt teravili, metallimaak, süsi jne) peale- ja mahalaadimine või ümberpaigutamine.

Tolm kahjustab tavaliselt kopse ja hingamissüsteemi, kuid mõni tolmuliik võib põhjustada ka vähki. Ohtliku tolmu sissehingamisega seostatakse peamiselt järgmiseid haiguseid.

Healoomuline pneumokonioos. See haigus tekib siis, kui hingatakse sisse kahjutuna näivat tolmu, mis ladestub kopsudesse sellisel määral, et see on nähtav röntgenülesvõttel. Kopsukoed selle puhul kahjustada ei saa ja seetõttu ei põhjusta see haigus puuet. Seda seisundit seostatakse kõige sagedamini metallitolmuga, näiteks raua- ja tinatolmuga.

Pneumokonioos. Mitme kroonilise kopsuhaiguse ühine nimetus, kui need haigused on tekkinud teatavat päritolu mineraalse tolmu sissehingamise tulemusel. Selle nimetuse alla kuulub mitmeid haiguseid, mis on saanud oma nime põhjustajaks olnud tolmu järgi. Tuntuimad on:

• asbestoos (põhjustajaks asbestitolm) – vt jaotist „Asbest“;
• silikoos (põhjustajaks ränitolm);
• talkoos (põhjustajaks talgitolm).

Pneumoniit. Kopsukudede või bronhioolide põletik, mis tekib peamiselt teatava metallitolmu sissehingamise tulemusel. Sümptomid sarnanevad kopsupõletikule, kuid erinevad raskusastme poolest sõltuvalt sellest, millise metalli tolmu sisse hingati. Kõige sagedamini on põhjustajaks kaadmiumi- ja berülliumitolm.

Kopsukelme mesotelioom. Kopsukasvaja, mille põhjustajaks on peamiselt kokkupuude asbestiga (vt jaotist „Asbest“).

Kopsuvähk. Ka see haigus võib tekkida asbestiga kokkupuute tulemusel (vt jaotist „Asbest“).

Enamiku tolmuliikide kohta, sealhulgas häirivate tolmude kohta on töötervishoiu ja tööohutuse eeskirjades kehtestatud kokkupuute piirnormid. Selle teemaga seoses peaksite te tutvuma siseriiklike suuniste ja ELi õigusaktidega.

Kuna enamikul juhtudel puudub teil tõenäoliselt kontroll tolmu tekkimise üle, siis peate te riskide vähendamiseks rakendama kõiki ohutusabinõusid. Te peaksite tegema järgmist:

• kasutama respiraatorit või näomaski;
• võimaluse korral tagama, et tööruum on hästi ventileeritud;
• kui tolmueemaldusseadmed on olemas, tagama, et neid kasutatakse;
• piirama oma kokkupuudet tolmuga;
• käima regulaarselt tervisekontrollis;
• lahkuma saastatud alalt kohe, kui teil ilmnevad mis tahes otsesed sümptomid.

Pidage meeles! Te ei tohiks viibida tolmuses keskkonnas kauem, kui on hädapärast vaja töö tegemiseks – seda isegi juhul, kui te kannate hingamisteede kaitsevahendeid.