Archive:Maksebilansi statistika

This Statistics Explained article has benn archived - for recent article on Balance of payment statistics see here

Andmed 2016. aasta aprilli seisuga. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas. Artikli planeeritud ajakohastamine: september 2017.

Joonis 1. Jooksevkonto tehingud, EL 28, 2005–2015 (¹)
(miljardit eurot)
Allikas: Eurostat (bop_eu6_q)

Joonis 2. Jooksevkonto saldo teatavate partnerite suhtes, EL 28, 2015
(miljardit eurot)
Allikas: Eurostat (bop_eu6_q)

Tabel 1. Jooksevkonto saldo ülejäänud maailma suhtes, 2005–2015 (¹)
(miljardit eurot)
Allikas: Eurostat (bop_eu6_q) ja (bop_c6_q)

Tabel 2. Jooksevkonto ja kapitalikonto, 2015
(miljardit eurot)
Allikas: Eurostat (bop_eu6_q) ja (bop_c6_q)

Tabel 3. Jooksevkonto ja kapitalikonto SKP suhtes, 2015
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (bop_gdp6_q)

Tabel 4. Finantskonto saldo valitud komponendid, 2015 (¹)
(miljardit eurot)
Allikas: Eurostat (bop_eu6_q) ja (bop_c6_q)

Tabel 5. Finantskonto saldo valitud komponendid SKP suhtes, 2015
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (bop_c6_q), (bop_gdp6_q) ja (nama_10_gdp)

Maksebilanss kajastab kõiki residentide ja mitteresidentide vahelisi majandustehinguid teatava ajavahemiku jooksul. Käesolevas artiklis esitatakse andmed Euroopa Liidu (EL) ja selle liikmesriikide maksebilansi jooksevkontode ja finantskontode kohta. Andmed on esitatud vastavalt IMFi maksebilansi käsiraamatu 6.versiooni (BPM6) uuele koostamisstandardile.

Jooksevkonto ja kapitalikonto saldo kajastab majanduse positsiooni ülejäänud maailma suhtes, samal ajal kui finantskonto kajastab selle rahastamist. Ideaalsel juhul on jooksevkonto ja kapitalikonto saldo võrdne finantskonto netosummaga, vastasel juhul tuleks kajastada vigu ja väljajätteid. Välismaiseid otseinvesteeringuid käsitlevas artiklis (inglise keeles) antakse lisateavet finantskonto ühe komponendi kohta ning rahvusvahelist teenuskaubandust käsitlevas artiklis (inglise keeles) keskendutakse ühele jooksevkonto komponendile.

Peamised statistilised näitajad

Jooksevkonto

2015. aastal oli EL 28 jooksevkonto ülejääk 161,6 miljardit eurot (vt joonis 1), mis moodustab 1,1 % sisemajanduse koguproduktist (SKP). 2014. aastal oli jooksevkonto ülejääk 129,6 miljardit eurot. EL 28 jooksevkonto viimased arengusuunad annavad tunnistust alates 2008. aastast välja kujunenud mustri jätkumisest: jooksevkonto puudujääk saavutas kõrgeima taseme 2008. aastal, mil see moodustas 2,1 % SKPst, seejärel hakkas see järk-järgult kahanema ning muutus 2012. aastal ülejäägiks, mis vastas 0,6 %-le SKPst. 2013. aastal moodustas ülejääk 1,1 % ja 2014. aastal 0,9 % SKPst. 2015. aasta jooksevkonto ülejääk põhines esmase ja teisese tulu puudujäägil (0,1 % ja 0,5 % SKPst) ning kaupade (0,7 % SKPst) ja teenuste (1,0 %) jooksevkontode ülejäägil — vt Tabel 3.

Joonisel 2 esitatud partnerriikide ja piirkondadega võrreldes oli EL 28 jooksevkonto puudujääk suurim Hiina suhtes, moodustades 2015. aastal 145,7 miljardit eurot, millele järgnes Venemaa (33,2 miljardit eurot). Suurim jooksevkonto ülejääk registreeriti Ameerika Ühendriikide (101,0 miljardit eurot) ja Šveitsi suhtes (70,6 miljardit eurot). Ülejääk saavutati ka Brasiilia, Hongkongi, Kanada ja India suhtes. EL 28 jooksevkonto saldo Jaapani suhtes muutus 2014. aasta väikesest ülejäägist 2015. aastal taas puudujäägiks (2014. aastal 4,5 miljardit eurot, 2015. aastal –32,2 miljardit eurot).

Jooksevkonto puudujääk esines 2015. aastal kümnes ELi liikmesriigis, samas kui 18 riigis oli jooksevkonto plussis (vt tabelid 1–3). Suurim puudujääk (SKP suhtes) oli Ühendkuningriigis (5,2 %) ja Küprosel (3,6 %), samas kui suurim ülejääk SKP suhtes oli Maltal ja Madalmaades (9,9 % ja 9,1 %), millele järgnes Saksamaa (8,5 %), kes teatas ka suurimast jooksevkonto ülejäägist absoluutväärtuses väljendatuna (257,0 miljardit eurot).

Saksamaa, Iirimaa, Madalmaad, Itaalia ja Soome olid ainsad ELi liikmesriigid, kes teatasid teenuste konto puudujäägist 2015. aastal, samas kui Luksemburg (39,7 % SKPst), Malta (23,8 %), Horvaatia (17,9 %) ja Küpros (16,8 %) teatasid võrdlemisi suurest ülejäägist SKP suhtes.

28st ELi liikmesriigist pooled teatasid kaupade konto puudujäägist – sealhulgas eeskätt need neli liikmesriiki, kes teatasid suurimatest teenuste konto ülejääkidest. Kaupade konto ülejäägist teatanud 14 liikmesriigi hulgas oli ülejääk (SKP suhtes) suurim Iirimaal (30,7 %), Madalmaades (11,5 %) ja Saksamaal (8,7 %).

EFTA riikidest teatasid Norra ja Šveits märkimisväärsest jooksevkonto ülejäägist 2015. aastal (Šveitsil 68,5 miljardit eurot, Norral 31,8 miljardit eurot). Mõlemal riigil oli märkimisväärne kaupade konto ülejääk (Šveitsil 50,3 miljardit eurot, Norral 25,2 miljardit eurot) ning oluline esmase tulu sissevool. Šveits teatas ka teenuste konto ülejäägist (15,4 miljardit eurot).

Kapitalikonto

Tavaliselt on EL 28 kapitalikonto olnud puudujäägis, hõlmates märkimisväärseid kapitalisiirdeid ülejäänud maailmale. 2015. aastal see suundumus jätkus – kapitalikonto puudujääk oli 45,0 miljardit eurot, moodustades 0,3 % SKPst, kusjuures peamiselt oli see põhjustatud Madalmaade suurest kapitalikonto puudujäägist (35,2 miljardit eurot).

EFTA riikidest teatas suurematest kapitalikonto tehingutest üksnes Šveits: 2015. aastal oli puudujääk 13,2 miljardit eurot.

Finantskonto

Kolme liiki investeeringud (välismaised otseinvesteeringud, portfelliinvesteeringud ja muud investeeringud) moodustavad koos (neto) tuletisinstrumentide ja reservvaradega finantskonto. Vara ja kohustusi arvestatakse netoväärtuses (vara netosoetamine, netokohustuste võtmine). Sellele vastavalt tõlgendatakse plussis netofinantskontot välismaailmale antud netolaenuna ja miinuses netofinantskontot välismaailmalt saadud netovõlana.

Kokku 23 ELi liikmesriiki olid 2015. aastal muu maailma suhtes netolaenuandjad, teatades netofinantskontode ülejäägist, kusjuures nendest suurim väärtus SKP suhtes oli Maltal (10,4 % SKPst). Viis ELi liikmesriiki olid netolaenuvõtjad, kõige suuremad neist Ühendkuningriik ja Prantsusmaa; seejuures tuleb märkida, et kumbki nendest liikmesriikidest ei kajasta finantskontodes oma neto riskipositsioone – vt tabelid 4 ja 5.

Absoluutväärtuses oli EL 28 selgelt kõige suurem netolaenuandja Saksamaa, kelle antud netolaenude summa oli 2015. aastal 232,2 miljardit eurot (vt Tabel 4). Ka euroala oli 2015. aastal muu maailma suhtes netolaenuandja, kelle antud netolaenude summa oli 306,6 miljardit eurot, mis moodustas 2,9 % SKPst. Kõnealust ülejääki toetasid 2015. aastal märkimisväärsed välisvara netosoetused otse- ja portfelliinvesteeringutena (vastavalt 601,5 miljardit ja 394,5 miljardit eurot), mis ületasid oluliselt vastavates komponentides võetud netokohustusi. Uusimad andmed kinnitavad samuti, et EL 28 põhilised finantskonto tehingute keskused olid 2015. aastal Saksamaa, Luksemburg, Iirimaa ja Ühendkuningriik.

Saksamaa kui EL 28 suurim netolaenuandja tegi 2015. aastal otseinvesteeringute ja portfelliinvesteeringutega suuri vara netosoetusi ning suurendas dünaamiliselt oma varapositsiooni muu maailma suhtes. Seevastu Ühendkuningriik registreeris eriti kõrge portfelliinvesteeringute netokohustuste võtmise seoses uute emissioonidega kohalikel väärtpaberiturgudel, millega rahastati muu investeerimisvara, näiteks muule maailmale antud laenude (neto)soetamist.

Luksemburg ja Iirimaa registreerisid nii laenuandmise kui ka laenuvõtmise kõrge taseme, arvestades, et neil olid finantskonto kõigi kolme peamise komponendi puhul suhteliselt suured riskipositsioonid SKP suhtes. Otseinvesteeringute netotehingud muu maailmaga saavutasid EL 28-s selgelt kõige kõrgema taseme Luksemburgis, kus vara netosoetuste summa oli 279,8 miljardit eurot (536,9 % SKPst) ja netokohustuste võtmise summa oli 231,6 miljardit eurot (444,5 % SKPst). Sarnast olukorda täheldati portfelliinvesteeringute tehingute korral: 2015. aastal registreeriti portfelliinvesteeringute vara soetusi netoväärtuses 256,5 miljardit eurot (492,2 % SKPst) ja portfelliinvesteeringute netokohustusi võeti väärtuses 355,4 miljardit eurot (681,9 % SKPst). Seda kõrget emissioonide taset Luksemburgis toetab osaliselt sisemaine rahaturufondide sektor, mille mõju kandub olulisel määral üle varaportfelli tehingutesse. Sarnaselt registreeris Iirimaa 2015. aastal portfelliinvesteeringute netokohustuste võtmise summas 213,1 miljardit eurot (99,3 % SKPst), kusjuures Ühendkuningriigis oli see absoluutväärtuses 349,7 miljardit eurot ehk 13,6 % SKPst.

Seevastu muude investeeringute puhul oli tehingute maht EL 28-s 2015. aastal oluliselt väiksem, mis oli tingitud sellest, et uusi varasid soetati vähem ja olemasolevaid kohustusi lunastati rohkem. Muu investeerimisvara (neto)soetamine vähenes 202,0 miljardi euro võrra ning muud liiki investeeringute netokohustuste võtmine 446,1 miljardi euro võrra. Investeeringute maht vähenes eelkõige Ühendkuningriigi mõjul, ehkki ühtekokku teatas investeeringute mahu kahanemisest nii varade kui ka kohustuste puhul 13 ELi liikmesriiki. Sellegipoolest oli EL 28 ka 2015. aastal muu maailma suhtes oluline kapitali (näiteks laenude) netoväljaandja (netolaenuandmine moodustas 1,7 % SKPst), rahastades netolaenuvõtmist otse- ja portfelliinvesteeringute tehingutega.

Tuletisinstrumentidega ja töötajate aktsiaoptsioonidega tehtud tehingute puhul oli EL 28 2015. aastal netolaenuandja (14,9 miljardit eurot), kuigi need tehingud moodustasid vaid 0,1 % SKPst. Eriti suur ülejääk registreeriti Iirimaal ja Saksamaal, kusjuures Iirimaal oli riskipositsioon SKP suhtes märkimisväärne (15,3 %). Seevastu Luksemburg oli netolaenuvõtja, arvestades, et tema puudujääk moodustas 2015. aastal 12,1 % SKPst.

Ei ole üllatav, et EFTA riikidest kandis finantstehingute riske kõige suuremal määral Šveits. Šveits ja Norra olid 2015. aastal netolaenuandjad (Šveits 57,8 miljardi euroga ja Norra 29,2 miljardi euroga), kusjuures Šveits teatas aktiivsest otseinvesteeringutega seotud tegevusest sellel aastal; nii vara netosoetamine kui ka netokohustuste võtmine otseinvesteeringutega oli enam kui 100 miljardi euroga ülejäägis. Island aga teatas portfelliinvesteeringute mahu vähenemisest, kusjuures puudujääk registreeriti nii vara netosoetamise (17,6 % SKPst) kui ka netokohustuste võtmise (40,6 % SKPst) korral, samal ajal kui muude investeeringute kohustuste puhul registreeriti ülejääk (17,1 % SKPst).

Andmete allikad ja kättesaadavus

Maksebilansi statistika koostamisel kasutatud metoodika tugineb peamiselt Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) maksebilansi käsiraamatu kuuendale väljaandele (BPM6) (inglise keeles). Need uued rahvusvahelised standardid töötati välja osalt selleks, et reageerida olulistele majandusarengutele, mille hulka kuuluvad globaliseerumise üha kasvav tähtsus, innovatsiooni ja keerukuse suurenemine finantsturgudel ning suurema tähelepanu pööramine bilansile kui majandustegevuse mõistmise vahendile (vara ja kohustuste põhimõte).

Maksebilansi andmete edastamine Eurostatile on reguleeritud määrusega (EÜ) nr 184/2005 ühenduse maksebilansi, rahvusvahelise teenuskaubanduse ja välismaiste otseinvesteeringute statistika kohta. Käsiraamatule BPM6 vastavad uued andmenõuded on esitatud komisjoni 22. juuni 2012. aasta määruses (EL) nr 555/2012, millega muudetakse eespool nimetatud määrust.

2016. aasta aprillis said kättesaadavaks 2015. aasta neljandat kvartalit käsitlevad esimesed esialgsed andmed, millel põhinevad esimesed hinnangud 2015. aasta tulemuste kohta.

Jooksevkonto

Maksebilansi jooksevkonto annab lisaks rahvusvahelise kaubavahetuse tehingutele (tavaliselt suurim kategooria) teavet ka rahvusvahelise teenuskaubanduse ning esmase ja teisese tulu kohta. Kõigi nende tehingute väärtus kirjendatakse maksebilansis kreediti (eksport) ja deebetina (import). Positiivne saldo – jooksevkonto ülejääk (mis esines 2014. ja 2015. aastal EL 28-s) – näitab, et riik teenib rahvusvahelistest eksporditehingutest rohkem, kui ta kulutab välisriikidega tehtavatele imporditehingutele, ning on seega ülejäänud maailma suhtes netolaenuandja.

Jooksevkonto kajastab riigi majanduslikku positsiooni maailmas, hõlmates kõiki residentide ja mitteresidentide vahelisi tehinguid. Täpsemalt on jooksevkonto neli peamist komponenti määratletud vastavalt käsiraamatule BPM6 järgmiselt.

Rahvusvaheline kaubavahetus hõlmab üldkaupu, kaupade netoeksporti kaupade vahendamise raames ja mitterahalist kulda. Kaupade eksport ja import registreeritakse põhimõttel franko laeva pardal (FOB) ehk teisisõnu eksportivate riikide tollipiiridel kindlaksmääratud turuväärtuse alusel, mis hõlmab kindlustus- ja transpordikulusid eksportiva riigi piirini. Seetõttu tuleb impordi suhtes teha FOB-korrektsioon, et arvata maha kuni importiva riigi piirini tehtud kaubaveo- ja kindlustuskulude väärtus.
Rahvusvaheline teenuskaubandus hõlmab järgmisi objekte: teiste omandis olevate füüsiliste sisendite (töödeldavate kaupade) töötlemise teenused, hooldus- ja remonditeenused, ELi residentide poolt mitteresidentidele ja vastupidi osutatud veoteenused, mis hõlmavad reisijatevedu, kaubavedu ja abiteenuseid, näiteks veoste käitlemise tasu, pakendamine ja ümberpakendamine, kaubaveoteenustes mittesisalduv pukseerimine, vedajatele osutatav lootsisõidu ja navigatsiooniabi teenus, lennujuhtimine, päästeoperatsioonid, agenditasud jne; reisiteenused, mis hõlmavad peamiselt ELi reisijate poolt mitte-ELi residentidelt ja vastupidi omandatud kaupu ja teenuseid; ning muud teenused, mis hõlmavad ehitus-, kindlustus-, pensioni- ja finantsteenuseid, mujal kajastamata intellektuaalomandi õiguse kasutamise tasusid, telekommunikatsiooni-, arvuti- ja infoteenuseid, muid äriteenuseid (mille hulka kuuluvad teadus- ja arendusteenused, ametialase ja juhtimiskonsultatsiooni teenused, tehnilised ja muud kaubandusega seotud teenused, isiku-, kultuuri- ja meelelahutusteenused ning mujal kajastamata valitsemissektori teenused).
Esmane tulu hõlmab põhiliselt kolme liiki tehinguid: mitteresidentidest töötajatele makstud tasu või mitteresidentidest tööandjatelt saadud tasu, otseinvesteeringutest, portfelliinvesteeringutest, muudest investeeringutest ja reservvaradelt saadud investeerimistulu ning muu esmane tulu (tootmis- ja impordimaksud, subsiidiumid ja rent). Kõik investeerimistulu komponendid hõlmavad tulu omakapitalilt ja investeerimisfondi osakutelt (jagatud jaotatud ja tekkepõhise tulu vahel), võlaväärtpaberitelt, deposiitidelt või laenudelt teenitavat intressi ning kvaasikorporatiivsete ettevõtete tuludest väljavõetud investeeringusummasid.
Teisene tulu hõlmab valitsemissektori jooksevülekandeid, näiteks jooksvaid tulumakse ja omandimakse, sotsiaalmakseid ja -toetusi, rahvusvahelise koostööga seotud ülekandeid ning jooksevülekandeid, mis on seotud finantsinstitutsioonide, mittefinantsettevõtete, leibkondade või kasumitaotluseta organisatsioonidega.

Kapitalikonto

Maksebilansi kapitalikonto annab teavet residentide poolt mujal maailmas või mitteresidentide poolt arvestust pidavas riigis soetatud mittefinantsvara (näiteks kinnisvarasse tehtud investeeringute) kohta. See hõlmab samuti valitsemissektori, finantsinstitutsioonide, mittefinantsettevõtete, leibkondade või kasumitaotluseta organisatsioonide kapitalisiirdeid (ning konkreetsemalt ka võlgade kustutamist).

Finantskonto

Maksebilansi finantskonto hõlmab kõiki tehinguid, mis on seotud omandiõiguse üleminekuga ühe riigi välisfinantsvaras ja -kohustustes. Finantskonto jaguneb vastavalt käsiraamatule BPM6 viieks peamiseks komponendiks: otseinvesteeringud, portfelliinvesteeringud, tuletisinstrumendid, muud investeeringud ja reservvarad. Kõiki komponente kajastatakse nüüd vastavalt vara ja kohustuste põhimõttele, mis toetab bilansipõhise lähenemisviisi täielikku rakendamist finantskonto puhul. Seoses sellega kajastatakse netoväärtusi, mille tõlgendamisel tuleb meeles pidada aluseks olevaid brutotehinguid – vara netosoetamise aluseks on uue vara soetamine, millest lahutatakse vara vähenemine vaatlusperioodil, samas kui netokohustuste võtmine seisneb uute kohustuste võtmises, millest lahutatakse seniste kohustuste lunastamine. Leitavat netovara ja netokohustuste saldot tõlgendatakse muule maailmale netolaenuandmisena, kui see on positiivne, või netolaenuvõtmisena, kui see on negatiivne.

Otseinvesteering eeldab, et residendist otseinvestor teeb investeeringu, mis annab talle kontrolli või olulise mõju teise riigi ettevõtte juhtimise üle. Selles liigituses eristatakse välismaiseid otseinvesteeringuid omakapitali / investeerimisfondi osakutesse (ja vajaduse korral tulu reinvesteerimist) ning välismaiseid otseinvesteeringuid võlaväärtpaberitesse. Eristada tuleb otseinvestori investeeringuid otseinvesteeringu ettevõttesse, pöördinvesteeringuid ja rahvusvahelisi tehinguid sõsarettevõtete vahel, kus tegelik kontrolliv ettevõte on resident või mitteresident. Täiendavaid aspekte on käsitletud eraldi artiklis välismaiste otseinvesteeringute kohta (inglise keeles).

Portfelliinvesteeringud hõlmavad tehinguid kaubeldavate väärtpaberitega, välja arvatud tehingud, mida määratletakse otseinvesteeringute või reservvaradena. Eristatakse kahte peamist komponenti: omandiväärtpaberid ja võlaväärtpaberid (võlakirjad, vekslid või rahaturuinstrumendid).

Tuletisinstrumendid (v.a reservid) on finantsinstrumendid, mis on seotud teise konkreetse finantsinstrumendi, indikaatori või kaubaga ja mille kaudu saab finantsturgudel kaubelda konkreetsete finantsriskidega. Tuletisinstrumentidega tehtud tehinguid käsitletakse eraldi tehingutena, mitte nende aluseks olevate tehingute väärtuse lahutamatu osana. Neid levitatakse ainult vara ja kohustuste netoväärtusena.

Muud investeeringud on jääkkategooria, mille tehinguid ei kajastata finantskonto ühegi muu rubriigi all (otseinvesteeringud, portfelliinvesteeringud, tuletisinstrumendid või reservvarad) ning mis põhimõtteliselt hõlmab nelja liiki instrumente: sularaha ja hoiused (üldiselt kõige olulisem kirje), kaubanduskrediit/-ettemaksed, laenud ning muu vara ja kohustused.

Reservvarad on välisvarad, mis on rahandusasutustele kättesaadavad ja nende kontrolli all; neid kasutatakse rahastamiseks ja maksebilansi tasakaalustamatuse reguleerimiseks või muul eesmärgil.

Kontekst

Rahvusvahelise kaubavahetuse ja teenuskaubanduse ning välisinvesteeringute valdkonnas on ELil maailma majanduses oluline osa. Maksebilansi statistika annab ülevaatliku pildi kõikidest ELi ja selle liikmesriikide välistehingutest. Statistikat võib kasutada ELi majanduse erinevate osade positsiooni uurimiseks rahvusvahelisel tasandil, sest statistika näitab ära ELi majanduse suhtelised eelised ja puudused ülejäänud maailmaga võrreldes, ning kaudsete makromajanduslike riskide hindamiseks. Finants- ja majanduskriis näitas, kui oluline on töötada välja selline majandusstatistika, sest maailma reaal- ja finantsmajanduse andmete paremast kättesaadavusest oleks poliitikakujundajatele ja analüütikutele kriisi arenedes kasu olnud. Näiteks oleks võinud varem kättesaadav olla rahvusvaheliselt võrreldav teave finantstehingute ning teatud vara ja kohustuste riskipositsioonide kohta.

Finants- ja majanduskriisi tagajärjel esitas Euroopa Komisjon uued ettepanekud selles poliitikavaldkonnas eesmärgiga võtta vastu õigusaktid, mis aitaksid stimuleerida majanduse taastumist (näiteks ettepanek võtta vastu määrus, mis käsitleb Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (COM(2015) 10), ning käivitada regulaarseid algatusi ELi liikmesriikides makromajanduslike riskide hindamiseks (näiteks makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlus (inglise keeles)). Komisjoni algatuste kohta saab lisateavet Euroopa Komisjoni majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraadi veebisaidilt, kus on esitatud üksikasjalikumat teavet teatavate viimase aja prioriteetide kohta, eeskätt Euroopa investeerimiskava ja Euroopa poolaasta kohta.