Archive:Valitsemissektori finantsstatistika

Andmed 2012. aasta oktoobri seisuga. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, Põhitabelid ja Andmebaas.

Selles artiklis uuritakse, kuidas on Euroopa Liidus (EL) ja euroalal (EA 17) toimunud valitsemissektori peamiste finantsnäitajate kujunemine. Eelkõige vaadeldakse (valitsemissektori) eelarve puudujääki, valitsemissektori võlga, valitsemissektori tulusid ja kulusid, samuti valitsemissektori tulude peamisteks allikateks olevaid makse ja sotsiaalkindlustusmakseid.

Kõnealune statistika pakub üliolulisi näitajaid liikmesriigi majanduse elujõulisuse kindlakstegemiseks. Kooskõlas ELi stabiilsuse ja kasvu paktiga kohustusid liikmesriigid hoidma riigi eelarvepuudujääki ja võlataset allpool teatavat taset: liikmesriigi valitsemissektori eelarve puudujääk ei tohi ületada –3 % riigi sisemajanduse koguproduktist (SKP), samas kui valitsemissektori võlg ei tohi ületada 60 % SKPst. Kui liikmesriik neid piiranguid ei järgi, siis algatatakse tema vastu nn ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus. See hõlmab mitmesuguseid samme, sealhulgas karistuste määramise võimalust, et innustada asjaomast liikmesriiki võtma vajalikke meetmeid sellise olukorra parandamiseks. Samad eelarvepuudujäägi- ja võlapiirangud kehtivad ka majandus- ja rahaliidu raames ja seega ka euro kasutuselevõtu suhtes. Peale selle hõlmab majandus- ja tööhõive koondsuuniste (mida muudeti tööhõive ja majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020” osana) viimane versioon suuniseid riigi rahanduse kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse tagamise kohta. Finants- ja majanduskriis on paljude Euroopa riikide valitsuste ette seadnud suuri probleeme. Kõige suuremat muret tekitab valitsuste võime teenindada laenu tagasimakseid ja võtta vajalikke meetmeid riiklike kulutuste ohjamise tagamiseks, püüdes samal ajal edendada majanduskasvu.

Joonis 1: Valitsemissektori eelarve seisund, 2010 ja 2011 (1)
(konsolideeritud valitsemissektori netolaenuandmine/netolaenuvõtmine, % SKPst) – Allikas: Eurostat (gov_dd_edpt1)

Tabel 1: Valitsemissektori eelarve seisund ja valitsemissektori võlg, 2008–2011 (1)
(% SKPst) – Allikas: Eurostat (gov_dd_edpt1)

Joonis 2: Valitsemissektori võlg, 2010 ja 2011 (1)
(valitsemissektori konsolideeritud võlg, % SKPst) – Allikas: Eurostat (gov_dd_edpt1)

Joonis 3: Muudatused kogukuludes ja kogutuludes, 2001–2011 (1)
(% SKPst) – Allikas: Eurostat (gov_a_main)

Joonis 4: Muudatused kogukuludes ja kogutuludes, 2001–2011 (1)
(1000 miljonit eurot) – Allikas: Eurostat (gov_a_main)

Joonis 5: Valitsemissektori tulud ja kulud, 2011 (1)
(% SKPst) – Allikas: Eurostat (gov_a_main)

Joonis 6: Kogutulude struktuur, 2011 (1)
(% kogutuludest) – Allikas: Eurostat (gov_a_main)

Joonis 7: Valitsemissektori tulude peamised koostisosad, 2011 (1)
(% kogutuludest) – Allikas: Eurostat (gov_a_main)

Joonis 8: Kogukulude struktuur, 2011 (1)
(% kogukuludest) – Allikas: Eurostat (gov_a_main)

Joonis 9: Valitsemissektori kulude peamised koostisosad, 2011 (1)
(% kogukuludest) – Allikas: Eurostat (gov_a_main)

Joonis 10: Valitsemissektori kulud valitsemisfunktsioonide klassifikaatori (COFOG) järgi, 2010 (1)
(% SKPst) – Allikas: Eurostat (gov_a_exp)

Joonis 11: Maksude ja sotsiaalkindlustusmaksete peamised liigid, EL 27, 2001–2011 (1)
(% SKPst) – Allikas: Eurostat (gov_a_main)

Joonis 12: Maksude ja sotsiaalkindlustusmaksete peamised liigid, 2011 (1)
(% SKPst) – Allikas: Eurostat (gov_a_main)

Joonis 13: Riigihanked, 2005 ja 2010 (1)
(avalike riigihangete väärtus, % SKPst) – Allikas: Eurostat (gov_oth_procur), Euroopa Komisjoni talitused

Peamised statistilised näitajad

Võrreldes 2010. aastaga vähenes 2011. aastal valitsemissektori eelarve puudujääk (konsolideeritud valitsemissektori võetud/antud netolaenu osakaal SKPs) nii EL 27-s kui ka euroalal (EA 17), samas kui valitsemissektori võlg suurenes.

Valitsemissektori eelarve puudujääk

Valitsemissektori eelarve puudujäägi suhe SKPsse vähenes –6,5 %-lt 2010. aastal –4,4 %-le 2011. aastal. Euroalal vähenes see –6,2 %-lt –4,1 %-le. 2011. aastal ületas eelarvepuudujäägi suhe SKPsse künnist –3 % SKPst 17 liikmesriigis. Kümnes liikmesriigis ületas valitsemissektori eelarve puudujääk –3 % künnist kogu aruandlusperioodil ajavahemikul 2008–2011. Suurim valitsemissektori puudujääk (% SKPst) oli 2011. aastal Iirimaal (–13,4 %), Kreekas (–9,4 %), Hispaanias (–9,4 %) ja Ühendkuningriigis (–7,8 %). Võrreldes 2010. aastaga vähenes 2011. aastal valitsemissektori eelarve puudujääk või suurenes eelarve ülejääk (SKP suhtes) 25 liikmesriigis. Ungaris, Eestis ja Rootsis oli valitsemissektori eelarve 2011. aastal ülejäägis. Seitse liikmesriiki, nimelt Bulgaaria, Taani, Saksamaa, Luksemburg, Malta, Austria ja Soome teatasid 2011. aastal eelarvepuudujäägist, mis jäi allapoole –3 % künnist (vt joonis 1). Kahes liikmesriigis – Küprosel ja Sloveenias – registreeriti 2011. aastal suurem puudujääk kui 2010. aastal.

Valitsemissektori võlg

EL 27-s suurenes valitsemissektori võla suhe SKPsse 80,0 %-lt 2010. aasta lõpus 82,5 %-le 2011. aasta lõpus ning euroalal kasvas see näitaja 85,4 %-lt 87,3 %-le. Kokku jäi 2011. aastal võlasuhe üle 60 % SKPst 14 liikmesriigis. 2011. aasta lõpus teatasid väikseimast võla ja SKP suhtest Eesti (6,1 %), Bulgaaria (16,3 %) ja Luksemburg (18,3 %) (vt joonis 2). 2010. aastaga võrreldes suurenes 2011. aastal valitsemissektori võla suhe SKPsse 21 ELi liikmesriigis, kusjuures valitsemissektori võla suhe SKPsse vähenes kuues liikmesriigis – Saksamaal, Eestis, Lätis, Luksemburgis, Ungaris ja Rootsis. Võla suhe suurenes ajavahemikul 2010–2011 kõige rohkem Kreekas (22,3 protsendipunkti), Portugalis (14,6 protsendipunkti), Iirimaal (14,2 protsendipunkti) ja Küprosel (9,8 protsendipunkti).

Valitsemissektori tulud ja kulud

Valitsemissektori tähtsust majandusele võib mõõta valitsemissektori kogutulude ja -kulude osatähtsusega SKPs. 2011. aastal moodustasid valitsemissektori kogutulud EL 27-s 44,7 % SKPst (suurenedes 44,1 %-lt SKPst 2010. aastal) ja kogukulud 49,1 % SKPst (vähenedes 50,6 %-lt 2010. aastal). Euroalal moodustasid valitsemissektori kogukulud 49,5 % SKPst 2011. aastal ja kogutulud 45,4 % SKPst (vt joonis 3).

Absoluutarvudes kasvasid valitsemissektori kogukulud ajavahemikul 2001–2010 pidevalt nii EL 27-s kui ka euroalal (vt joonis 4). Aastatel 2010–2011 vähenesid valitsemissektori kogukulud absoluutarvudes pisut nii EL 27-s kui ka euroalal. Ka tulud kasvasid pidevalt kuni 2008. aastani nii EL 27-s kui ka euroalal, vähenesid 2009. aastal ja suurenesid taas 2010. ja 2011. aastal. 2011. aastal ületasid kogukulud kriisieelset taset nii EL 27-s kui ka euroalal.

Valitsemissektori kulude ja tulude tase on liikmesriigiti väga erinev (vt joonis 5). 2011. aastal oli kõige suurem valitsemissektori kombineeritud tulude ja kulude osatähtsus SKPs (üle 100 %) Taanis, Soomes, Prantsusmaal, Ungaris, Belgias ja Rootsis, EFTA riikidest ka Norras. Kuus liikmesriiki teatasid suhteliselt madalast kombineeritud määrast (alla 80 % SKPst). Need riigid olid Bulgaaria, Leedu, Rumeenia, Slovakkia, Läti ja Eesti. EFTA riikidest teatas madalaimast määrast Šveits (68,1 %).

Kõikjal EL 27-s koosnevad valitsemissektori kogutulud peamiselt maksudest ja sotisaalkindlustusmaksetest (vt joonis 6). 2011. aastal moodustasid maksud 58,2 % EL 27 kogutuludest (55,0 % euroalal), samas kui sotsiaalkindlustusmaksed moodustasid 31,1 % kogutuludest (34,6 % euroalal). Liikmesriike eraldi vaadeldes selgub, et erinevate tululiikude suhteline osatähtsus on riigiti väga erinev. Näiteks Ungaris, Tšehhi Vabariigis, Slovakkias ja Sloveenias moodustasid maksud alla 50 % valitsemissektori tuludest 2011. aastal, ent Taanis moodustasid need 84 % valitsemissektori tuludest (vt joonis 7).

2011. aastal moodustas EL 27-s valitsemissektori kuludest suurima osa sissetulekute ümberjagamine sotsiaalsete siirete näol kas raha või loonusena (vt joonised 8 ja 9). Sotsiaalsed siirded moodustasid 43,4 % EL 27 kogukuludest (46,8 % euroalal). Hüvitised töötajatele moodustasid 22,1 % valitsemissektori kuludest (21,4 % euroalal). Makstud omanditulu, millest ülekaalukalt suurima osa moodustasid intressimaksed, moodustas 6,0 % EL 27 valitsemissektori kuludest (6,1 % euroalal). See osakaal suurenes 13,9 %-ni kogukuludest Kreeka ja 10,9 %-ni Islandi puhul.

Valitsemissektori kulusid on võimalik üksikasjalikumalt analüüsida, kasutades valitsemisfunktsioonide klassifikaatorit (COFOG). 2010. aastal moodustasid sotsiaalkaitse meetmed suurima osa valitsemissektori kuludest kõigis ELi liikmesriikides, kusjuures EL 27 keskmine moodustas 19,9 % SKPst. Selline struktuur oli omane kõikidele liikmesriikidele peale Iirimaa, kus pangandussektori toetamiseks tehtud kapitalisiirded mõjutasid oluliselt nn majandustegevuse funktsiooni. Sotsiaalkaitsefunktsiooni osatähtsus ulatus 25,4 %-st SKPst Taanis, 24,2 %-st Prantsusmaal ja 23,9 %-st Soomes kuni 11,7 %-ni Küprosel ja 11,2 %-ni Islandil. EL 27-s suhteliselt tähtsuselt järgmiste COFOGi funktsioonide seas olid tervishoid (7,5 % SKPst), üldised avaliku sektori teenused (6,5 %) ja haridus (5,5 %). EL 27-s püsisid kulutused majandusele 2010. aastal 4,7 % juures SKPst, samas kui alla 2 % SKP-st suunati riigikaitsele, avaliku korra ja turvalisuse kaitsele, keskkonnakaitsele, majutusele ja kogukonna asjadele, rekreatsioonile, religioonile ja kultuurile (kõik need funktsioonid on joonisel 10 koondatud ühte rühma pealkirja „muud” alla).

Valitsemissektori peamised tulud saadakse jooksvatest tulu- ja omandimaksudest jne, tootmis- ja impordimaksudest ning sotsiaalkindlustusmaksetest, kusjuures kapitalimaksud moodustasid 2011. aastal veidi üle 0,6 % EL 27 kogutuludest. Ajavahemikus 2007–2009 täheldati EL 27-s sotsiaalkindlustusmaksetest saadud tulu suhtelise osatähtsuse suurenemist, kuid 2010. aastal pöördus selline suundumus vastupidiseks ning seejärel püsisid sotsiaalkindlustusmaksed aastatel 2010–2011 stabiilsel tasemel (2010. ja 2011. aastal 13,9 % SKPst). Jooksvate tulu- ja omandimaksude suhteline osatähtsus vähenes ajavahemikus 2007–2009 ning stabiliseerus seejärel aastatel 2009–2010, misjärel suurenes 2011. aastal 12,6 %-ni SKPst. Tootmis- ja impordimaksud suurenesid 0,4 protsendipunkti SKPst, tõustes 2009. aasta madalalt tasemelt 13,1 %-ni SKPst 2011. aastal (vt joonis 11).

2011. aastal valitsesid ELi liikmesriikide maksutulude struktuurides märkimisväärsed erinevused (vt joonis 12). Ootuste kohaselt kogusid need riigid, kes teatasid suhteliselt suurtest kulutustest, ka rohkem makse (osatähtsus SKPs). Näiteks registreeriti 2011. aastal suurim maksudest ja sotsiaalkindlustusmaksetest laekunud tulu Taanis (48,9 % SKPst). Järgnesid Prantsusmaa ja Belgia (vastavalt 45,4 % ja 45,2 %), kusjuures selline tulu moodustas alla 30 % SKPst kuues liikmesriigis, nimelt Iirimaal, Slovakkias, Lätis, Rumeenias, Bulgaarias ja Leedus (kus väikseima osatähtsusena registreeriti 26,1 % SKPst). Ka Šveitsis jäi see osakaal alla 30 %.

2010. aastal ulatus avalike riigihangete väärtus 11,6 %-ni SKPst Slovakkias, 11,5 %-ni SKPst Lätis ja 10,6 %-ni SKPst Eestis, mis ületab EL 27 keskmist (3,5 %) üle kolme korra (vt joonis 13). Mitte ükski neist liikmesriikidest, kes ühinesid ELiga 2004. või 2007. aastal, ei teatanud 2010. aastal alla EL 27 jäävast näitajast. EL 15 liikmesriikidest oli kõige kõrgem avalike riigihangete suhe SKPsse Ühendkuningriigis (6,5 %), seevastu Saksamaal (1,3 %) ja Luksemburgis (1,5 %) oli see suhe kõige väiksem.

Andmete allikad ja kättesaadavus

Vastavalt ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse tingimustele on ELi liikmesriigid kohustatud esitama Euroopa Komisjonile statistika oma valitsemissektori eelarve puudujäägi ja võla kohta igal aastal enne 1. aprilli ja 1. oktoobrit. Lisaks sellele kogub Eurostat üksikasjalikumat teavet riikide rahanduse kohta Euroopa arvepidamissüsteemi edastamiskava raames, mille tulemusena esitatakse andmed rahvamajanduse arvepidamise kohta. Eurostatile esitatakse kaks korda aastas valitsemissektori kohta kogutud koondandmed. Statistika valitsemisfunktsioonide (COFOG) ja üksikasjalik teave maksude ja sotsiaalkindlustusmaksete laekumise kohta tuleks seevastu edastada vastavalt ühe aasta või üheksa kuu jooksul pärast vaatlusperioodi lõppu.

Käesolevas artiklis esitatud andmed on kooskõlas valitsemissektori peamiste tulu- ja kuluartiklitega, mis on koostatud rahvamajanduse arvepidamise süsteemi (ESA 95) alusel. Erinevus kogutulu ja kogukulu vahel – sealhulgas kapitalikulud (eelkõige kapitali kogumahutus põhivarasse) – on võrdne valitsemissektori netolaenuandmisega/netolaenuvõtmisega, mis on ühtlasi ka valitsuse mittefinantskontode tasakaalustav kirje.

Valitsemissektori kirjeldus

Valitsemissektor hõlmab kõiki institutsionaalseid üksusi, kelle toodang on mõeldud individuaalseks või kollektiivseks tarbimiseks ning kelle tegevust rahastatakse peamiselt kohustuslikest maksetest, mida teevad muudesse sektoritesse kuuluvad üksused, ja/või kõik institutsionaalsed üksused, kes on põhimõtteliselt seotud rahvatulu ja rikkuse ümberjagamisega. Valitsemissektor on jagatud neljaks allsektoriks: keskvalitsus, piirkondlik valitsus (kui see on asjakohane), kohalik omavalitsus ja sotsiaalkindlustusfondid(kui need on asjakohased).

Peamiste näitajate määratlused

Valitsemissektori eelarve seisundit määratletakse kui valitsemissektori netolaenuandmist/netolaenuvõtmist, millest on teatatud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse eesmärgil, väljendatuna SKP suhtes. Vastavalt ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse protokollile tähendab valitsemissektori võlg valitsemissektori kogu täitmata võlakohustuse konsolideeritud nimiväärtust aasta lõpus.

Valitsemissektori tulud koosnevad peamiselt maksudest, sotsiaalkindlustusmaksetest ning müügi- ja omanditulust. Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemi (ESA 95) kohaselt liigitatakse valitsemissektori tulud järgmiselt: turutoodang, toodang, mis on toodetud enda lõpptarbeks, maksed seoses muu turuvälise toodanguga, tootmis- ja impordimaksud, muud tootesubsiidiumid, saadaolev omanditulu, jooksvad tulumaksud, omandimaksud jne, sotsiaalkindlustusmaksed, muud jooksvad siirded ja kapitalisiirded.

Valitsemissektori kulud koosnevad peamiselt hüvitistest (valitsemissektori) töötajatele, sotsiaaltoetustest, valitsemissektori võla intressidest, subsiidiumidest ja kapitali kogumahutustest põhivarasse. Valitsemissektori kogukulusid määratletakse Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemis (ESA 95) järgmiselt: vahetarbimine, kapitali kogumahutus põhivarasse, hüvitised töötajatele, muud tootmismaksud, subsiidiumid, maksmisele kuuluv omanditulu, jooksvad tulumaksud, omandimaksud, sotsiaaltoetused, teatavad sotsiaalsed siirded, muud jooksvad siirded, mõned korrigeerimised, kapitalisiirded ja tehingud mittetoodetud varaga.

ESA 95 raames peamiste koondnäitajate jaoks ja valitsemissektori kulude kohta funktsioonide lõikes esitatud valitsemissektori andmed peavad olema konsolideeritud, mis tähendab, et valitsemissektori sisesed institutsionaalsete üksuste vahel toimunud konkreetsed tehingud – omanditulu, muud jooksvad siirded ja kapitalisiirded – jäetakse välja või neid ei kajastata. Allsektorite andmed tuleks konsolideerida iga allsektori raames, kuid mitte allsektorite vahel. Seega peaks sektori tasandi andmed olema võrdsed allsektorite andmete summaga, välja arvatud kirjed „omanditulu”, „muud jooksvad siirded” ja „kapitalisiirded”, mis konsolideeritakse. Viimati nimetatud kirjete ja sellest tulenevalt ka kogutulude ja kogukulude puhul peaks allsektorite summa ületama sektori väärtust.

Maksud ja sotsiaalkindlustusmaksed vastavad tuludele, mis laekuvad (kas raha või loonusena) keskvalitsuse, piirkondliku ja kohaliku omavalitsuse ning sotsiaalkindlustusfondide eelarvesse. Need lõivud (mida üldiselt nimetatakse maksudeks) on jaotatud kolme peamisesse rühma:

tulumaksud ja omandimaksud jne, sealhulgas kõik kohustuslikud maksed, mida valitsemissektor kogub perioodiliselt ettevõtete ja kodumajapidamiste tuludelt ja varalt;
tootmis- ja impordimaksud, sealhulgas kõik kohustuslikud maksed, mida valitsemissektor kogub kaupade ja teenuste tootmiselt ja impordilt, tööhõivelt, maa, ehitiste või muu tootmises kasutatud vara omandiõiguselt või kasutamiselt;
sotsiaalkindlustusmaksed, sealhulgas tööandjate ja töötajate sotsiaalkindlustusmaksed, samuti arvestuslikud sotsiaalkindlustusmaksed, mis on samaväärsed otseselt tööandjate makstavate sotsiaaltoetustega.

Riigihankeid käsitlevad andmed põhinevad pakkumiskutsetes ja hankelepingu sõlmimise teadetes sisalduval teabel, mis on esitatud avaldamiseks Euroopa Liidu Teatajas (S-seerias). Murdosa lugejaks on avalike riigihangete väärtus. Kõikide sektorite – ehitustööde, asjade ja teenuste – puhul korrutatakse avaldatud pakkumiskutsete arv keskmisega, mis põhineb üldjuhul kõikidel hindadel, mis on esitatud asjaomasel aastal Euroopa Liidu Teatajas avaldatud hankelepingu sõlmimise teadetes. Seejärel esitatakse riigihangete väärtus selle suhtena SKPsse.

Kontekst

Stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärk on tagada, et majandusareng ELi ja eelkõige euroala riikides toimuks enam-vähem ühtlases tempos. Lisaks sellele soovitakse stabiilsuse ja kasvu paktiga tagada, et liikmesriigid ei võtaks poliitikameetmeid, mis toetaksid ülemääraselt nende enda majandust, tehes seda teiste arvelt. Stabiilsuse ja kasvu pakti kaks peamist põhimõtet on järgmised: valitsemissektori eelarve puudujääk (kavandatud või tegelik) ei tohi ületada –3 % SKPst ja valitsemissektori võla suhe SKPsse ei tohiks olla suurem kui 60 % (või see peaks kalduma nimetatud taseme poole). Stabiilsuse ja kasvu pakti tugevdati märkimisväärselt 2011. aastal, nagu ka ELi majanduse juhtimist tervikuna.

Igal aastal esitavad liikmesriigid Euroopa Komisjonile üksikasjaliku teabe oma majanduspoliitika ja riigi rahanduse seisukorra kohta. Euroala riigid esitavad sellise teabe stabiilsusprogrammide raames, samas kui teised liikmesriigid teevad seda lähenemisprogrammide kaudu. Euroopa Komisjon hindab, kas sellised tegevussuunad on kooskõlas kokkulepitud majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eesmärkidega, ning kui komisjoni arvates on eelarve puudujääk muutumas liiga suureks, võib ta esitada riigile sellekohase hoiatuse. Selle meetme põhjal võib nõukogu teha järelduse, et riigis eksisteerib ülemäärane eelarve puudujääk, mille likvideerimiseks tuleb ette näha asjakohane tähtaeg.