Archive:Surmapõhjuste statistika

Andmed 2011. aasta septembri seisuga. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, Põhitabelid ja Andmebaas. Ingliskeelne versioon on uuem.

Selles artiklis antakse ülevaade viimasest statistikast surmapõhjuste kohta Euroopa Liidus (EL). Kõikide rahvastikus aset leidnud surmade seostamine nende peamise põhjusega annab võimaluse hinnata surmaga seotud riske alates konkreetsetest haigustest kuni muude surmapõhjusteni. Neid näitajaid on võimalik omakorda liigitada vanuse, soo, kodakondsuse ja piirkonna (NUTS 2. tasand) järgi, kasutades standarditud suremuskordajaid.

Surmapõhjuste statistika on oluline selleks, et hinnata tervise- ja tervishoiualast olukorda ELis. Sellise statistika põhjal on võimalik otsustada, milliste ennetavate ja meditsiiniliste ravimeetmete ning investeeringutega teadusuuringutesse oleks võimalik pikendada rahvastiku oodatavat eluiga. Kõnealune statistika, mis on kättesaadava meditsiinilise statistika seas üks kõige kauem kogutuid, annab teavet pikaajaliste arengute ja erinevate surmapõhjuste kohta liikmesriikides.

Joonis 1: Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja 100 000 elaniku kohta, mehed, EL-27, 2000–2009 (1)
(2000=100) – Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr)

Tabel 1: Surmapõhjused - standarditud suremuskordaja, 2009 (1) (100 000 elaniku kohta) – Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr)

Joonis 2: Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja 100 000 elaniku kohta, naised, EL-27, 2000–2009 (1)
(2000=100) – Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr)

Joonis 3: Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja, EL-27, 2009 (1)
( 100 000 elaniku kohta) – Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr)

Joonis 4: Südame isheemiatõvest põhjustatud surmad – standarditud suremuskordaja, 2009 (1)
(100 000 elaniku kohta) – Allikas: Eurostat (tps00119)

Joonis 5: Enesetapust põhjustatud surmad – standarditud suremuskordaja, 2009 (1)
(100 000 elaniku kohta) – Allikas: Eurostat (tps00122)

Tabel 2: Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja, 2009 (1)
(100 000 alla 65 aasta vanuse elaniku kohta) – Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr)

Joonis 6: Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja, 100 000 alla 65 aasta vanuse elaniku kohta, EL-27, 2000 – 2009 (1)
(2000=100) – Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr)

Peamised statistilised näitajad

Viimane kättesaadav teave Prantsusmaa (2009)^[1]) kohta näitab, et vereringesüsteemi haigused ja vähk olid ülekaalukalt kõige sagedasemad surma põhjustajad Euroopas. Ajavahemikus 2000–2009 vähenes südame isheemiatõve ja liiklusõnnetuste põhjustatud suremus EL-27s märkimisväärselt (meeste ja naiste ühine määr vähenes enam kui 30 %). Samas vähi põhjustatud suremus vähenes samal perioodil EL-27s peaaegu 10 %.

Vereringesüsteemi haigused

Vereringesüsteemi haigused hõlmavad kõrge vererõhu ja kolesterooliga, samuti suhkrutõve ja suitsetamisega seotud haigusi, olgugi et kõige sagedasemateks surmapõhjusteks olid südame isheemiatõbi ja peaajuveresoonte haigused. Südame isheemiatõvest põhjustatud suremuskordaja – naiste ja meeste puhul kokku – oli kõige kõrgem Balti riikides, Ungaris ja Slovakkias (kõikides enam kui 200 surma 100 000 elaniku kohta 2009. aastal). Samas Prantsusmaal, Portugalis, Madalmaades, Luksemburgis ja Hispaanias oli suremus neisse haigustesse madalaim (alla 50 surma 100 000 elaniku kohta).

Vähk

Vähk oli peamine surmapõhjus kõikides ELi liikmesriikides (EL-27 keskmine oli 2009. aastal 169 surma 100 000 elaniku kohta). Ungari, Poola, Sloveenia, Tšehhi Vabariigi, Slovakkia, Läti ja Leedu elanikke mõjutasid selle rühma haigused kõige enam. 2009. aastal olid EL-27s kõige levinumateks vähivormideks kõri, hingetoru, bronhide, kopsu, käärsoole ja rinna ning Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni (RHK) kohaselt „kindlalt või eeldatavalt primaarsete, lümfoidsete, vereloome ja sarnaste kudede” pahaloomulised kasvajad.

Nende näitajate analüüsimine sugude kaupa näitas, et vähi põhjustatud surmade puhul ületas meeste osakaal naiste oma. Kõri-, hingetoru-, bronhi- ja kopsuvähki käsitlevate andmete kohaselt esinesid 2009. aastal liikmesriikide vahel märkimisväärsed erinevused: Ungari teatas suurimast meeste suremusest nendesse vähiliikidesse ELi liikmesriikide hulgas. Ungarile järgnesid Poola, Balti riigid, Belgia (2005. aasta andmed) ja Rumeenia. Ungari teatas ka kõrgest naiste suremusest, mis jäi vaid veidi maha Taani teatatud näitajatest. Seda liiki vähi suremuse näitajad on naiste hulgas üldiselt tõusuteel, samas meeste puhul näitavad need vähenemise märke.

Rinnavähk põhjustas naiste surma 2009. aastal kõige harvem Hispaanias (17,6 surma 100 000 elaniku kohta), mis oli ligikaudu poole vähem Maltal registreeritust (34,4 surma 100 000 elaniku kohta). Suhteliselt kõrge oli rinnavähist põhjustatud suremuskordaja ka Belgia, Taani, Iirimaa ja Ungari naiste hulgas (vt Tabel 1).

Hingamisteede haigused

Suurim suremus hingamisteede haigustesse registreeriti 2009. aastal Iirimaal, Ühendkuningriigis, Belgias (2005. aasta andmed), Taanis ja Portugalis. Vähi ja vereringesüsteemi haiguste järel olid need haigused kolmandal kohal surma põhjustajatena EL-27s (keskmiselt 43,6 surma 100 000 elaniku kohta). Selles haiguste rühmas põhjustasid surma kõige sagedamini alumiste hingamisteede kroonilised haigused, millele järgnes kopsupõletik. Hingamisteede haigused kaasnevad enamasti eaga, nii et valdav enamik nende haiguste põhjustatud surmadest registreeriti inimeste hulgas, kes olid 65-aastased või vanemad.

Suremus väliste põhjuste tagajärjel

Sellesse kategooriasse kuuluvad surmad, mille on põhjustanud tahtlik enesekahjustamine (enesetapp) ja liiklusõnnetused. Olgugi, et enesetapud ei ole peamiste surma põhjustajate hulgas ja mõnede liikmesriikide kohta puuduvad täielikud andmed, loetakse seda sageli oluliseks näitajaks, millega ühiskond peab tegelema. Kõige vähem enesetappe registreeriti 2009. aastal Kreekas ja Küprosel ning suhteliselt madal oli enesetappude määr ka Itaalias (2008), Hispaanias, Ühendkuningriigis, Portugalis ja Maltal. 2009. aastal oli enesetappude suremuskordaja Leedus ligikaudu kolm korda suurem EL-27 keskmisest (10,3 surma 100 000 elaniku kohta) ja suhteliselt kõrge oli selliste surmade arv (umbes kaks korda rohkem kui EL-27 keskmiselt) ka Ungaris ja Lätis. Naiste hulgas registreeriti suhteliselt kõrge enesetappude arv Soomes, Belgias (2005. aasta andmed), Ungaris ja Leedus (vt Joonis 5).

Olgugi, et liiklusõnnetusi juhtub iga päev, on nende põhjustatud surmade arv väiksem kui näiteks enesetappude arv. 2009. aastal oli liiklusõnnetuste põhjustatud surmade arv suurim Rumeenias, Kreekas, Leedus ja Poolas (üle 12 surma 100 000 elaniku kohta), samas Rootsi, Madalmaad ja Ühendkuningriik teatasid selliste surmade kõige väiksemast arvust (mitte üle nelja liikluses hukkunud 100 000 elaniku kohta).

Sugu

2009. aastal oli EL-27s meeste suremuskordaja naiste omast suurem kõikide peamiste surmapõhjuste lõikes (välja arvatud rinnavähk) (vt Joonis 3). Südame isheemiatõve põhjustatud suremus oli meeste hulgas umbes kaks korda sagedasem (110 surma 100 000 elaniku kohta 2009. aastal) kui naiste seas (56 surma 100 000 elaniku kohta). Narkosõltuvuse ja alkoholi kuritarvitamise põhjustatud suremus oli meeste hulgas neli kuni viis korda suurem kui naiste hulgas ning AIDSi (HIV) ja enesetapu (tahtlik enesekahjustamine) tulemusel saabunud surm kolm kuni neli korda sagedasem kui naiste puhul.

Balti riikides, Slovakkias ja Rumeenias oli südamehaiguste põhjustatud surmajuhtumite arv mõlema soo puhul suurem kui vähi põhjustatud surmade arv, samas Soomes oli meessoost elanikkonna hulgas rohkem südamehaiguste kui vähi põhjustatud surmasid.

Vanus

Alla 65-aastaste inimeste seas olid peamised surmapõhjused nende suhtelise olulisuse osas veidi erinevad (vt Tabel 2). Selles vanuserühmas oli vähk peamine surmapõhjus, sellele järgnesid vereringesüsteemi haigused, välised haigestumise ja surmapõhjused ning seedeelundite haigused. Erinevalt 65-aastastest ja vanematest inimestest ei olnud hingamisteede haigused selles vanusrühmas nelja peamise surmapõhjuse hulgas.

Andmete allikad ja kättesaadavus

Eurostat hakkas suremuse kohta andmeid koguma ja neid levitama 1994. aastal järgmiste jaotiste alusel:

65 surmapõhjusest koosnev loetelu, mis põhineb rahvusvahelisel haiguste klassifikatsioonil (RHK), mida arendab ja haldab Maailma Terviseorganisatsioon (WHO);
sugu;
vanus;
geograafiline piirkond (NUTS 2. tasand).

Iga-aastased andmed esitatakse absoluutarvudes suremuse üldkordaja ja standarditud suremuskordaja kujul. Kuna enamik surmapõhjuseid sõltub olulisel määral ka inimese vanusest ja soost, parandab standarditud suremuskordaja võrreldavust ajas ja riikide vahel, sest see mõõdab suremust sõltumata rahvastiku tegelikust vanusjaotusest.

Surmapõhjuste statistika põhineb kahel sambal: surmatunnistustes sisalduv meditsiiniline teave, mida võib kasutada surmapõhjuse kindlaksmääramise alusena, ja surmapõhjuste kodeerimine, mille puhul järgitakse WHO- rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni süsteemi.

Surmapõhjuste statistika kehtivus ja usaldusväärsus sõltub surmatunnistusi väljastanud arstide antud andmete kvaliteedist. Ebatäpsusi võib esineda mitmetel põhjustel, sealhulgas:

vead võivad tekkida surmatunnise väljaandmisel;
meditsiinilise diagnoosi andmisel;
peamise surmapõhjuse valimisel;
surmapõhjuse kodeerimisel.

Mõnikord jääb inimese surmapõhjus segaseks. Lisaks otseselt surma põhjustanud haigusele peaks surmatunnistuses esitatud meditsiinilised andmed sisaldama ka surmale eelnenud kannatuste põhjuslikku ahelat. Loetleda võib ka teisi olulisi terviseseisundit mõjutanud asjaolusid, millel ei pruukinud olla otsest seost surma põhjustanud haigusega, kuid mis võisid haiguse kulgu ebasoodsalt mõjutada ning aidata sellega kaasa fataalsele lõpptulemusele. Sageli on kuulda kriitikat selle kohta, et vaid ühe haiguse kodeerimine surmpõhjusena muutub reaalsusega üha vähem seotuks, kui võtta arvesse oodatava eluea pikenemist ja sellega seotud muudatusi haigestumuses. Suurema osa 65-aastaste ja vanemate lahkunute puhul võib vaid ühe surmapõhjuse valimine mitme võimaliku seast olla mõnevõrra eksitav. Seetõttu on mõned ELi liikmesriigid hakanud kaaluma võimalust võtta kasutusele mitme surmapõhjusega kodeerimine. Eurostat on toetanud liikmesriikide jõupingutusi IRISe-nimelise ühtse automatiseerud kodeerimissüsteemi väljatöötamisel, et muuta surmapõhjuseid käsitlevad andmed Euroopas täielikumaks ja paremini võrreldavaks.

Kontekst

Surmapõhjuste statistikal on võtmeroll üldises teabesüsteemis, mis käsitleb tervisealast olukorda ELis. Kõik surmad rahvastikus määratletakse peamise surmapõhjuse järgi, teiste sõnadega „haigus või vigastus, mis käivitas patoloogiliste sündmuste rea, mis viis otseselt surmani, või õnnetuse või vägivallaga seotud asjaolud, mis tekitasid surmava vigastuse” (maailma terviseassamblee määratlus). Käesolevas artiklis esitatud andmed annavad teavet surmaga seotud riskide kohta alates konkreetsetest haigustest ja lõpetades muude põhjustega. Ühtlasi esitatakse andmed lahkunute vanuse, soo, kodakondsuse ja piirkonna (NUTS 2. tasand) järgi.

Surmapõhjuste statistika osutab ka sellele, milliste ennetavate ja meditsiiniliste ravimeetmete ning investeeringutega teadusuuringutesse oleks võimalik pikendada rahvastiku oodatavat eluiga. Standarditud suremuskordajat saab kasutada lähtepunktina sihtotstarbeliste epidemioloogiliste teadusuuringute tegemiseks. Kuna Euroopas puudub üldiselt terviklik statistika suremuse kohta, siis kasutatakse surmapõhjuste andmeid sageli ELi liikmesriikide tervishoiusüsteemide hindamiseks, samuti on võimalik neid kasutada tõenditele tugineva tervishoiupoliitika väljatöötamisel.