Sissetulekute jaotuse statistika

Andmed 2011. aasta septembri seisuga. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, Põhitabelid ja Andmebaas.

Selles artiklis analüüsitakse viimast statistikat rahalise vaesuse ja sissetulekute ebavõrdsuse kohta Euroopa Liidus (EL). Soodsad elutingimused sõltuvad paljudest teguritest, mille võib liigitada sissetulekutega seotuteks ja nendega mitteseotuteks. Sissetulekute jaotumine riigi piires annab ettekujutuse ebavõrdsusest: ühest küljest võib ebavõrdsus motiveerida inimesi parandama oma olukorda töö, uuendustegevuse või uute oskuste omandamise kaudu, teisalt seostatakse sissetulekute ebavõrdsust sageli kuritegevuse, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega.

Joonis 1: Vaesusriski määr ja piir, 2009
– Allikas: Eurostat (ilc_li01) ja (ilc_li02)

Tabel 1: Vaesusriski määr pärast sotsiaalseid siirdeid, 2007–2009
(%) – Allikas: Eurostat (ilc_li02)

Tabel 2: Vaesusriski määr pärast sotsiaalseid siirdeid peamiste hõiveseisundite järgi, 2009 (1)
(%) – Allikas: Eurostat (ilc_li04)

Joonis 2: Vaesusriski määr enne ja pärast sotsiaalseid siirdeid, 2009 (1)
(%) – Allikas: Eurostat (ilc_li02) ja (ilc_li10)

Joonis 3: Sissetulekute jaotuse ebavõrdsus, 2009
(kvintiilide suhte kordaja) – Allikas: Eurostat (ilc_di11)

Joonis 4: Mediaansissetulekute võrdlus, 2009
(ratio) – Allikas: Eurostat (ilc_pnp2)

Joonis 5: Suhtelise vaesuse süviku võrdlus, 2009
(%) ) – Allikas: Eurostat (ilc_li11)

Peamised statistilised näitajad

Vaesusriski määr ja piir

Hinnangute kohaselt elas EL-27 rahvastikust 16,3 % 2009. aastal vaesusriskis (vt joonis 1). Selline riiklike tulemuste kaalutud keskmise põhjal arvutatud näitaja varjab märkimisväärseid riikidevahelisi erinevusi. Neljas ELi liikmesriigis, täpsemalt Lätis (25,7 %), Rumeenias (22,4 %), Bulgaarias (21,8 %) ja Leedus (20,6 %) elab hinnangute kohaselt enam kui üks viiendik elanikkonnast vaesusriskis. Kõige väiksem oli vaesusriskis elavate inimeste osakaal Tšehhi Vabariigis (8,6 %), Slovakkias (11,0 %), Madalmaades (11,1 %) ja Sloveenias (11,3 %). Ka Island (10,2 %) ja Norra (11,7 %) teatasid suhteliselt madalast vaesusriskis elavate inimeste osakaalust oma riigis.

Vaesusriski piir (näidatud ka joonisel 1) on 60 % kasutada jääva ekvivalentsissetuleku mediaanist riigis. Sageli väljendatakse seda ostujõu standardiga (PPS), et võtta arvesse elukalliduse erinevust riikides. Ostujõu standard varieerus 2009. aastal liikmesriikides oluliselt, ulatudes 2 066 PPS-ist Rumeenias ja 3 452 PPS-ist Bulgaarias kuni 11 000–12 000 PPS-ini neljas liikmesriigis (Rootsi, Austria, Madalmaad ja Küpros). Ostujõu standard oli kõige kõrgem (16 226 PPS-i) Luksemburgis. Vaesuspiir oli suhteliselt kõrge ka Islandil, Norras ja Šveitsis (kõikides riikides üle 12 000 PPS-i).

Üldiselt püsib vaesusriski määr (pärast sotsiaalseid siirdeid) aastast aastasse stabiilsena (vt tabel 1). Ajavahemikus 2008–2009 rikkusid seda reeglit veidi Luksemburg (1,5 protsendipunktilise kasvuga 2008. aasta 13,4 %-lt 14,9 %-le 2009. aastal) ja Ühendkuningriik (1,5 protsendipunktilise langusega 2008. aasta 18,7 %-lt 17,2 %-le 2009. aastal).

Ühiskonna eri rühmade tundlikkus rahalise vaesuse suhtes on erinev. 2009. aastal oli EL-27s meeste ja naiste vaesusriski määrades (pärast sotsiaalseid siirdeid) suhteliselt väike erinevus (vastavalt 15,4 % ja 17,1 %). Need erinevused kujunesid siiski suuremaks pärast seda, kui elanikkond liigitati hõiveseisundi järgi (vt tabel 2). Töötud moodustavad eriti kergesti haavatava rühma: peaaegu pooled (45,3 %) EL-27 töötutest elasid 2009. aastal vaesusriskis, kusjuures kõige kõrgem oli nende määr Saksamaal (62,0 %), Lätis (56,7 %) ja Eestis (55,1 %) ning veel neli liikmesriiki teatasid, et üle poolte töötutest elasid vaesusriskis. Ligikaudu iga kuues (15,4 %) EL-27s elav pensionär elas 2009. aastal vaesusriskis. Vaesusriski määrad olid palju kõrgemad Lätis, Küprosel, Eestis ja Bulgaarias, kus vaesusriskis elas üle ühe kolmandiku pensionäridest. Töötavaid inimesi ohustas vaesusrisk palju vähem (8,4 % EL-27s), kuigi Rumeenias (17,6 %) ja Kreekas 13,8 %) oli ka selliste inimeste määr suhtelist kõrge.

Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks on võimalik kasutada sotsiaalkaitsemeetmeid, näiteks toetuste jagamist. Üks viis sotsiaalkaitsemeetmete edukuse hindamiseks on võrrelda vaesusriskinäitajaid enne ja pärast sotsiaalseid siirdeid (vt joonis 2). 2009. aastal vähendati sotsiaalsete siirete abil vaesusriski määra EL-27 elanikkonna hulgas 25,1 %-lt enne siirdeid 16,3 %-le pärast siirdeid, aidates sellega 35 % inimestel, kes muidu oleksid jäänud vaesusriski piiresse, tõusta vaesuspiirist ülespoole. Suhtarvudes oli sotsiaaltoetuste mõju kõige väiksem Kreekas, Lätis, Bulgaarias, Hispaanias ja Itaalias. Samas aitasid sotsiaalsed siirded vähemalt pooltel kõikidest vaesusriskis elanud inimestest Iirimaal, Taanis, Ungaris, Tšehhi Vabariigis, Austrias ja Rootsis liikuda vaesuspiirist ülespoole. Sama täheldati ka Norras.

Sissetulekute ebavõrdsus

Valitsused, poliitikakujundajad ja ühiskond üldiselt ei saa vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võidelda ilma ühiskonnas valitsevat ebavõrdsust analüüsimata ning välja selgitamata, kas need on oma olemuselt majanduslikud või sotsiaalsed. Majanduslikku ebavõrdsust käsitlevad andmed muutuvad eriti oluliseks suhtelise vaesuse hindamisel, sest majanduslike ressursside jagunemisel võib olla otsene mõju vaesuse ulatusele ja sügavusele (vt joonis 3). 2009. aastal täheldati suurt ebavõrdsust sissetulekute jaotuses EL-27 rahvastikus: kõrgeimat ekvivalentsissetulekut sai 20 % elanikkonnast, kelle sissetulek oli 4,9 korda suurem kui 20 % madalaimat ekvivalentsissetulekut saaval elanikkonna osal. Selline lõhe varieerus liikmesriigiti märkimisväärselt, olles Sloveenias 3,2, nii Tšehhi Vabariigis kui ka Ungaris 3,5, Kreekas 5,8, Bulgaarias 5,9 ning nii Hispaanias kui ka Portugalis 6,0, Leedus 6,3, Rumeenias 6,7 ning saavutades kõrgeima taseme Lätis, kus sissetulekute vahe oli 7,3-kordne.

Mitmesugustel rühmadel ühiskonnas on ebavõrdsusega seoses poliitilised huvid. Vanemaealised inimesed moodustavad ühe sellest temaatikast eriliselt huvitatud rühma, mis on teataval määral seotud üle 65aastaste elanike osakaalu suurenemisega ELi rahvastikus. Pensionisüsteemil võib olla oluline osa vaesuse vähendamisel eakate hulgas. Sellega seoses on huvipakkuv vanemaealise elanikkonna sissetulekute võrdlus ülejäänud elanikkonna sissetulekutega. EL-27s tervikuna moodustas 65aastaste ja vanemate inimeste mediaansissetulek 2009. aastal ligikaudu 86 % alla 65aastate inimeste mediaansissetulekust (vt joonis 4). Ungari ja Luksemburg olid ainsad liikmesriigid, kus eakate sissetulek oli alla 65aastate omast suurem. Prantsusmaal, Rumeenias, Poolas ja Austrias moodustas eakate mediaansissetulek üle 90 % alla 65aastaste registreeritud sissetulekust. Sama oli olukord ka Islandil. Erinevalt neist moodustas eakate mediaansissetulek Lätis ja Küprosel vähem kui 60 % alla 65aastaste sissetulekust ning Bulgaarias ja Eestis jäi vanemaealiste mediaansissetulek 60 ja 70 % vahele 65aastaste sissetulekust. Sellistes suhteliselt madalates näitajates võib peegelduda pensionimaksete üldine suurus.

Vaesuse sügavus näitab, kui vaesed on vaesed tegelikult ning seda väljendatakse suhtelise vaesuse süvikuna. EL-27s vaesusriskis elavate inimeste mediaansissetulek oli 2009. aastal vaesuspiirist (mis on 60 % leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist) keskmiselt 22,4 % väiksem. Joonisel 5 näidatud riikide hulgas oli suhtelise vaesuse süvik kõige suurem Rumeenias (32,0 %), Lätis (28,9 %), Hispaanias (27,7 %) ja Bulgaarias (27,4 %), kuid suhtelistelt suur oli see ka Kreekas (24,1%) ja Portugalis (23,6%). Suhtelise vaesuse süvik oli liikmesriikide hulgas kõige väiksem Soomes (15,1 %), kellele järgnesid Iirimaa ja Malta (mõlemas 16,2 %), Ungari (16,3 %) ja Madalmaad (16,5 %). Vaesuse süvik oli suhtelistel väike ka Islandil (16,4 %).

Andmete allikad ja kättesaadavus

ELi sissetulekute ja elutingimuste statistikat (EL-SILC) hakati koguma 2003. aastal Eurostati, kuue liikmesriigi (Austria, Belgia, Taani, Kreeka, Iirimaa, Luksemburg) ja Norra vahel sõlmitud suulise kokkuleppe alusel. Ametlik andmete kogumine algas 2004. aastal 15 riigis ning 2005. aastal laienes see kõikidesse sel ajal eksisteerinud EL 25 liikmesriikidesse, hõlmates ka Islandit ja Norrat. Bulgaaria ühines EL-SILC-iga 2006. aastal ning Rumeenia, Šveits ja Türgi 2007. aastal. Horvaatia andmed põhinevad mitmesugustel andmeallikatel, täpsemalt leibkonna eelarve uuringul (HBS).

EL-SILC hõlmab läbilõike- ja kestevandmeid. Sageli võrreldakse elutingimusi eri riikides sisemajanduse koguprodukti ([[Glossary:GDP|SKP]) põhjal elaniku kohta. Samas räägivad need näitajad vähe sissetulekute jaotuse kohta riigis. Käesolevas artiklis antakse teavet just sissetulekute jaotuse ja suhtelise vaesuse kohta.

Leibkonna kasutusse jääv sissetulekuosa tehakse kindlaks niimoodi, et liidetakse kokku kõikide leibkonnaliikmete mis tahes allikatest saadud rahalised sissetulekud (sealhulgas palgatulu, investeeringutest saadud tulu ja sotsiaaltoetused) ning sellele summale lisatakse ka leibkonna tasemel saadud sissetulek. Saadud summast arvestatakse maha tasutud maksud ja sotsiaalkindlustusmaksed. Selleks, et kajastada erinevusi leibkondade suuruses ja koosseisus, jagatakse saadud summa nn ekvivalentsete täiskasvanute arvuga, kasutades standardset (ekvivalentsus)skaalat ehk nn „modifitseeritud OECD” skaalat, mille kohaselt omistatakse leibkonna esimesele täiskasvanule statistiline osakaal 1, igale järgmisele 14aastasele või vanemale leibkonnaliikmele osakaal 0,5 ja igale nooremale kui 14aastasele leibkonnaliikmele osakaal 0,3. Saadud arvu nimetatakse ekvivalentseks kasutada jäävaks tuluosaks ning see omistatakse igale leibkonnaliikmele. Vaesusnäitajate leidmiseks arvutatakse ekvivalentne kasutada jääv tuluosa välja niimoodi, et jagatakse iga leibkonnaliikme kogu kasutada jääv tuluosa leibkonna ekvivalentse suurusega, millest tulenevalt loetakse kõikide leibkonnaliikmete sissetulekud võrdseteks.

Kõikide riikide puhul on tulude võrdlusperioodiks 12kuuline ajavahemik (näiteks eelnenud kalendri- või majandusaasta), välja arvatud Ühendkuningriik, kus tulude võrdlusperioodiks võetakse uuringu toimumise aasta, ja Iirimaa, kus uuring kestab pidevalt ning sissetuleku kohta käivaid andmeid kogutakse uuringule eelnenud 12 kuu kohta.

Vaesusriski määr on selliste inimeste osakaal, kelle ekvivalentne kasutada jääv tuluosa on väiksem kui vaesusriski piiri (väljendatuna ostujõu standardina – PPS), milleks loetakse 60 % ekvivalentnetosissetuleku mediaani riigis. See määr võib olla väljendatud enne või pärast sotsiaalseid siirdeid, kusjuures nende vahelise erinevusega mõõdetakse riiklike sotsiaalsete siirete hüpoteetilist mõju vaesusriski vähendamisele. Vanadus- ja toitjakaotuspensionit ei loeta sotsiaalseteks siireteks, vaid sissetulekuks enne siirdeid. Kõnealuse näitaja kohta on tehtud mitmeid analüüse ja need on kättesaadavad näiteks vanuse, soo, elukutsete, leibkonna tüüpide ja haridustasemete kaupa. Siinkohal tuleks märkida, et selle näitajaga ei mõõdeta rikkust, vaid madalat sissetulekut (võrreldes sama riigi teiste inimestega), mis ei viita ilmtingimata madalale elatustasemele. EL-27 koondnäitaja on üksikute riiklike näitajate põhjal saadud rahvastiku kaalutud keskmine. Kooskõlas Euroopa Ülemkogu otsustega mõõdetakse vaesusriski määra vastavalt iga riigi olukorrale, mitte ei kohaldata ühtset määra kõikide riikide suhtes.

Kontekst

Detsembris 2001 toimunud Laekeni Euroopa Ülemkogul kinnitasid Euroopa riigipead ja valitsusjuhid sotsiaalset tõrjutust ja vaesust käsitlevate ühiste statistiliste näitajate esimese kogumi, mida sotsiaalkaitsekomitee näitajate alarühm pidevalt täiustab. Need näitajad on hädavajalikud kooskõlastamise avatud meetodi kasutamisel, mille käigus jälgitakse, millised on ELi liikmesriikide edusammud seoses vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamisega.

EL-SILC algatati selleks, et koguda andmeid nende näitajate koostamiseks. Määrus 1177/2003 raames korraldatud EL-SILC on praegu peamine sissetulekuid ja elutingimusi ning eelkõige sotsiaalset tõrjutust käsitleva statistika allikas. Lähtudes strateegiast „Euroopa 2020” võttis Euroopa Ülemkogu juunis 2010 vastu peamise eesmärgi sotsiaalse tõrjutuse kaotamisel – nimelt püstitati eemärk, et 2020. aastaks elab ELis vaesusriskis või sotsiaalse tõrjutuse ohus vähemalt 20 miljonit inimest vähem kui praegu. EL-SILC on allikas, mille abil jälgitakse peamise eesmärgi täitmisel tehtavaid edusamme, mida mõõdetakse näitaja abil, milles on ühendatud vaesusriski määr, materiaalse ilmajäetuse määr ja väga madala tööintensiivsusega leibkondades elavate inimeste osakaal.

Täiendav Eurostati teave

Metoodika / Metaandmed

Income and living conditions (ESMS metadata file - ilc_esms)
Comparative EU Statistics on Income and Living Conditions: Issues and Challenges (Proceedings of the International Conference on EU Comparative Statistics on Income and Living Conditions, Helsinki, 6-8 November 2006)
What can be learned from deprivation indicators in Europe?

Tabelite ja jooniste lähteandmed (MS Excel)

Income distribution statistics: tables and figures

Muu teave

Määrus 1177/2003, 16. juuni 2003, tulu ja elutingimusi käsitleva ühenduse statistika (EU-SILC)
Määrus 1553/2005, 7. september 2005, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1177/2003 tulu ja elutingimusi käsitleva ühenduse statistika (EU-SILC)
Määrus 1791/2006, 20. november 2006 , millega kohandatakse teatavaid määrusi ja otsuseid kaupade vaba liikumise, isikute vaba liikumise, ..., statistika, ..., ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning institutsioonide valdkondades seoses Bulgaaria ja Rumeenia ühinemisega

Välislingid

Vaata lisaks

Eluaseme statistika