Archive:Rännet ja rändajatest elanikkonda käsitlev statistika

Andmed 2011. aasta oktoobri seisuga. Viimased andmed: Eurostati lisateave, tähtsamad tabelid ja Andmebaas.

Käesolevas artiklis tutvustatakse Euroopa Liidu (EL) statistikat rahvusvahelise rände, kodanikest ja välimaalastest (mittekodanikest) koosneva elanikkonna ja kodakondsuse saamise kohta. Rännet mõjutab majanduslike, poliitiliste ja sotsiaalsete tegurite kombinatsioon kas rändaja päritoluriigis (tõuketegurid) või sihtkohariigis (tõmbetegurid). Arvatakse, et läbi ajaloo on Euroopa Liidu suhteline majanduslik heaolu ja poliitiline stabiilsus avaldanud sisserändajatele tugevat ligitõmbavat mõju.

Sihtriikides võidakse rahvusvahelist rännet kasutada vahendina teatavate puudujääkide leevendamiseks tööjõuturul. Peaaegu kindel on aga see, et üksnes rahvusvahelisest rändest ei piisa selleks, et paljudes ELi piirkondades toimuvale rahvastiku vananemisele teist suunda anda.

Tabel 1: Ränne peamiste kodakondsusrühmade kaupa, 2009 (1) – Allikas: Eurostat (migr_imm1ctz)

Joonis 1: Sisserändajad, 2009 (1)
(1 000 elaniku kohta) – Allikas: Eurostat (migr_imm1ctz) ja (migr_pop1ctz)

Joonis 2: Sisserändajate osakaal kodakondsusrühmade kaupa, EL 27, 2009
(%) – Allikas: Eurostat (migr_imm1ctz)

Joonis 3: Kodanike ja mittekodanike osakaal sisserändajate hulgas, 2009 (1)
(%) – Allikas: Eurostat (migr_imm1ctz)

Tabel 2: Kogu rahvastik ja mittekodanikest elanikkond kodakondsusrühmade kaupa, 2010 – Allikas: Eurostat (migr_imm1ctz)

Joonis 4: Mittekodanike osakaal alalises elanikkonnas, 2010 (1)
(%) – Allikas: Eurostat (migr_imm1ctz)

Joonis 5: EL 27s elavad kolmandate riikide kodanikud päritolukontinendi järgi, 2010
(%) – Allikas: Eurostat (migr_imm1ctz)

Joonis 6: Mitteliikmesriikide kodanike analüüs inimarengu indeksi (HDI) taseme järgi, 2010
(%) – Allikas: Eurostat (migr_imm1ctz)

File:Main countries of origin of non-nationals, EU-27, 2010 (miljon).png

Joonis 7: Mittekodanike peamised päritoluriigid, EL 27, 2010
(miljon) – Allikas: Eurostat (migr_imm1ctz)

Joonis 8: Kodanike ja mittekodanike vanuseline struktuur, EL, 2010 (1)
(%) – Allikas: Eurostat (migr_pop2ctz)

Joonis 9: ELi liikmesriigi kodakondsuse saanud isikute arv, 1999–2009
(1 000) – Allikas: Eurostat (migr_acq)

Tabel 3: Andmeid esitanud riigi kodakondsuse saanud isikute arv, 2001–2009
(1 000) – Allikas: Eurostat (migr_acq)

Joonis 10: Naturalisatsiooni määr – ELi liikmesriigi kodakondsuse saanud isikute arv, 2009 (1)
(100 mittekodaniku kohta) - Allikas: Eurostat (migr_acq) ja (migr_pop1ctz)

Statistika põhjal tehtud peamised järeldused

Rändevood

2009. aasta jooksul asus mõnda ELi liikmesriiki elama ligikaudu 3 miljonit sisserändajat (vt tabel 1), samas teatati vähemalt 1,9 miljoni väljarändaja lahkumisest mõnest ELi liikmesriigist. Viimased kättesaadavad näitajad viitavad [[Glossary:Immigration|sisserände] märkimisväärsele vähenemisele 2009. aastal võrreldes 2008. aastaga. Sellise vähenemise täpset ulatust on siiski keeruline hinnata, sest mõned riigid (sealhulgas Saksamaa, Austria ja Madalamaad) on muutnud rände alusmääratlusi (nt 2009. aastal oli sisseränne Saksamaale 347 000 inimest, kuid varasema määratluse kohaselt oleks sisserände määr olnud rohkem kui kaks korda suurem).

Märkimist väärib ka asjaolu, et need näitajad ei kajasta ELi sisenevaid ja sealt väljuvaid rändevooge tervikuna, sest neis sisalduvad ka ELi liikmesriikide vahelised rändevood. Üle poole 2009. aastal ELi liikmesriikidesse rännanud isikutest ehk hinnanguliselt 1,6 miljonit inimest elas siiski varem väljaspool ELi.

Ühendkuningriik teatas 2009. aastal suurimast sisserändajate arvust (566 500). Talle järgnesid Hispaania (499 000) ja Itaalia (442 900). Neis kolmes riigis registreeriti veidi üle poole (50,3 %) kõikidest ELi liikmesriikidesse saabunud sisserändajatest.

Ühendkuningriik teatas 2009. aastal ka suurimast väljarändajate arvust (368 000). Talle järgnesid Hispaania 324 000 ja Saksamaa 287 000 inimesega. Enamik ELi liikmesriikidest teatasid 2009. aastal suuremast sisserändest kui väljarändest, kuid Iirimaa, Malta ja kolme Balti riigi puhul ületas väljarändajate arv sisserändajate arvu.

Luksemburgis registreeriti 2009. aastal suurim sisserändajate arv (31 sisserändajat 1 000 elaniku kohta) võrreldes alalise elanikkonnaga (vt joonis 1). Sellele järgnesid Malta (17), Sloveenia ja Küpros (mõlemas 15). Sisserändenäitajad olid kõrged ka EFTA riikides, ületades oluliselt ELi keskmist näitajat 6,1 sisserändajat 1 000 elaniku kohta.

ELi liikmesriikide seas teatasid Luksemburg (20 väljarändajat 1 000 elaniku kohta) ja Malta (16) suurimast väljarände määrast 2009. aastal, kuid seda taset ületas Iirimaa, kust lahkus iga 1 000 elaniku kohta 29 inimest.

Sisserändajate hulgas on nii kodanikke (koju tagasipöörduvad endised väljarändajad ja välismaal sündinud kodanikud, kes rändavad riiki esmakordselt) kui ka mittekodanikke (inimesed, kes ei ole sihtkohariigi kodanikud). 2009. aastal ELi liikmesriikidesse saabunud sisserändajate hulgas moodustasid kodanikud 18 % (vt joonis 2), ELi muude liikmesriikide kodanikud 31 % ja kolmandate riikide ehk ELi mittekuuluvate riikide kodanikud 51 %. Kolmandate riikide kodanikud võib jaotada rühmadesse nende kodakondsusriigi arengutaseme järgi, mis põhineb inimarengu indeksil (HDI) , mille Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) arvutab välja ÜRO Arenguprogrammi raames. Analüüs näitab, et suurim osa (28 %) sisserändajatest saabus ELi keskmise inimarengu indeksiga riikidest, samas kui madala inimarengu indeksiga riikidest (5 %), kandidaatriikidest (2 %) ja EFTA riikidest (1 %) pärit sisserännanute osakaal oli suhteliselt väike.

2009. aastal oli sisserännanute hulgas kõige suurem oma kodanike osakaal Leedus (74 %) ja Portugalis (56 %). Samas teatasid Hispaania, Luksemburg, Slovakkia, Itaalia, Ungari ja Sloveenia oma kodanike suhteliselt väikesest, allapoole 10 % jäävast osakaalust kõikide sisserändajate seas.

Kui rääkida sisserändajate soolisest jagunemisest 2009. aastal, siis kogu ELi puhul võis täheldada mõningast meeste ülekaalu võrreldes naistega (vastavalt 52 % ja 48 %). Kõige suuremast meeste osakaalust sisserändajate hulgas teatas Sloveenia (76 %), samas kui Küpros teatas suurimast naiste osakaalust (58 %).

ELi liikmesriikidesse 2009. aastal sisserännanud isikud olid keskmiselt palju nooremad kui nende sihtriikide alaline elanikkond. 1. jaanuaril 2010 oli EL 27 rahvastiku mediaanvanus 40,9 eluaastat. Sisserändajate mediaanvanus 2009. aastal ulatus 24,9 aastast (Portugalis) kuni 33,7 aastani (Lätis).

Mittekodanikest elanikkond

1. jaanuaril 2010 ulatus ELi liikmesriikide territooriumil elavate mittekodanike (inimesed, kes ei ole oma elukohariigi kodanikud) koguarv 32,5 miljoni inimeseni, moodustades 6,5 % EL 27 rahvastikust (vt tabel 2). Üle kolmandiku (kokku 12,3 miljonit inimest) 1. jaanuaril 2010 EL 27s elanud mittekodanikest olid mõne teise liikmesriigi kodanikud.

Absoluutarvudes elas ELi liikmesriikidest kõige rohkem mittekodanikke Saksamaal (7,1 miljonit inimest 1. jaanuaril 2010), Hispaanias (5,7 miljonit), Ühendkuningriigis (4,4 miljonit), Itaalias (4,2 miljonit) ja Prantsusmaal (3,8 miljonit). Nende viie liikmesriigi mittekodanikest elanikud moodustasid üheskoos 77,4 % EL 27s elavatest kõikidest mittekodanikest, samas moodustasid sama viie liikmesriigi elanikud 62,8 % EL 27 kogu elanikkonnast. Suhtarvudes oli ELi liikmesriikide seas suurim mittekodanike osakaal Luksemburgis, kus mittekodanikud moodustasid 2010. aasta alguses 43,0 % kogu elanikkonnast. Ülekaalukas osa (86,3 %) Luksemburgis elavatest mittekodanikest olid ELi muude liikmesriikide kodanikud. 1. jaanuari 2010. aasta seisuga täheldati suurt mittekodanike osakaalu (10 % alalisest elanikkonnast või rohkem) ka Lätis, Küprosel, Eestis, Hispaanias ja Austrias.

Suurem osa enamikus liikmesriikides elavatest mittekodanikest on kolmandate riikide kodanikud. 2010. aasta alguses moodustasid muude liikmesriikide kodanikud suurema osa Luksemburgis, Iirimaal, Belgias, Slovakkias, Küprosel ja Ungaris elavatest mittekodanikest. Lätis ja Eestis on mitteliikmesriikide kodanike osakaal erakordselt suur seoses väga suure hulga tunnustatud mittekodanikega. Tegemist on peamiselt endise Nõukogude Liidu kodanikega, kes on nende riikide alalised elanikud, kuid kes ei ole saanud Läti/Eesti ega ühegi muu riigi kodakondsust.

Kui vaadelda ELis elavate kolmandate riikide kodanike jaotust nende päritolukontinendi järgi, siis selgub, et suurim osa (36,5 %) neist on mõne EL 27st välja jääva Euroopa riigi kodanikud (vt joonis 5). Kokku on selliseid inimesi 7,2 miljonit ning üle poole neist on Türgi, Albaania või Ukraina kodanikud. Suuruselt teine rühm on pärit Aafrikast (25,2 %), sellele järgnevad Aasiast (20,9 %), Ameerikast (16,4 %) ja Okeaaniast (0,9 %) pärit inimesed. Üle poole ELis elavatest Aafrika riikide kodanikest olid pärit Põhja-Aafrikast, peamiselt Marokost ja Alžeeriast. Paljud ELis elavad Aasiast pärit mittekodanikud tulid Aasia lõuna- ja idapiirkondadest, eelkõige Indiast või Hiinast. ELis elavate Ameerikast pärit mittekodanike hulgas oli kõige suurem Ecuadori, Brasiilia ja Colombia kodanike osakaal.

2010. aastal EL 27s elanud mitteliikmesriikide kodanikest ligikaudu 45,8 %-l oli mõne kõrge inimarengu indeksiga riigi kodakondsus (Türgi, Albaania ja Venemaa kodanikud moodustasid neist peaaegu poole), samas kui veidi suurem osa neist (46,6 %) pärines keskmise inimarengu indeksiga riikidest (kellest ühe viiendiku moodustasid Maroko kodanikud, kellele järgnesid Hiina ja Ukraina kodanikud). Ülejäänud 7,6 % ELis elavatest mitteliikmesriikide kodanikest olid pärit madala inimarengu indeksiga riikidest (kellest 30 % omas Nigeeria või Iraagi kodakondsust). Selguse mõttes olgu öeldud, et maailma rahvastiku jagunemine (väljaspool ELi) näitab, et ülekaalukalt kõige suurem osa rahvastikust elab keskmise inimarengu indeksiga riikide rühmas (68,4 %), millele järgnesid inimesed, kes elavad kõrge (21,3 %) või madala inimarengu indeksiga riikides (10,4 %).

ELis elavate mitteliikmesriikide kodanikest elanikkonna kodakondsusstruktuur varieerub liikmesriigiti suurel määral. Seda mõjutavad sellised tegurid nagu tööjõu ränne, päritoluriigi ja sihtkohariigi vahelised ajaloolised sidemed ja sihtkohariigis loodud võrgustikud. 2010. aastal moodustasid Türgi kodanikud 2,4 miljoni inimese ehk 7,2 %-ga kõikidest mittekodanikest suurima ELis elava mitteliikmesriikide kodanike rühma (vt joonis 7). Suuruselt teise rühma moodustasid muus liikmesriigis elavad rumeenlased (6,6 % mittekodanikest elanikkonnast). Neile järgnesid marokolased (5,7 %). Ajavahemikul 2001–2010 kasvas ELis elavatest mittekodanike rühmadest kõige enam Rumeenia kodanike arv. Nende arv suurenes seitse korda, kasvades 2001. aasta 0,3 miljonilt 2010. aastaks 2,1 miljonini. Samal ajavahemikul suurenes märkimisväärselt ka Poola ja Hiina kodanike arv ning mõlema riigi kodanikud võis leida 2010. aastal kümne kõige suurema mittekodanike rühma seas.

Alalise elanikkonna vanuselise struktuuri analüüs näitab, et EL 27s tervikuna oli mittekodanikest elanikkond noorem kui kodanikest elanikkond. Mittekodanike vanuseline jagunemine näitab, et võrreldes kodanikega on nende hulgas rohkem 20–47aastaseid täiskasvanuid. See eripära ilmneb, kui vaadata vastavaid rahvastikupüramiide (vt joonis 8). 2010. aastal oli EL 27 kogurahvastiku mediaanvanus 40,9 aastat, samas ELis elavate mittekodanike mediaanvanus oli 34,4 aastat.

Kodakondsuse saamine

2009. aastal anti ELi liikmesriigi kodakondsus 776 000 inimesele, mis tähendas 11,1 %-st tõusu võrreldes 2008. aastaga (vt Joonis 9). Sellisele tõusule aitas kõige enam kaasa Ühendkuningriik, kus kodakondsuse saanute arv kasvas 2008. aasta 129 000 inimeselt 204 000 inimeseni 2009. aastal (vt tabel 3). Selle põhjuseks oli asjaolu, et 2008. aastal oli kodakondsuse saanute arv Ühendkuningriigis suhteliselt madal seoses asjaomase riigiasutuse töökorralduse muutmisega.

Mitmed teised ELi liikmesriigid registreerisid ajavahemikus 2008–2009 antud kodakondsuste arvu suurenemise. Absoluutarvudes täheldati Ühendkuningriigi järel suurimat kasvu Itaalias (5 700 enam), Rumeenias (3 800), Portugalis (3 200) ja Luksemburgis (2 800). Mõningatel juhtudel (nt Luksemburgi, Portugali ja Rumeenia puhul) toimus selline kasv seoses hiljutiste reformidega, mis viidi läbi nende riikide asjaomastes õigustes ning mis suurendasid märkimisväärselt taotluste hulka.

Luksemburgi kodakondsuse saanud inimeste arv oli suurim võrreldes alalise elanikkonna suhtelise suurusega: 8,1 inimest 1 000 elaniku kohta. Luksemburgile järgnesid Küpros (5,1), Ühendkuningriik (3,3) ja Rootsi (3,2).

Riikliku kodakondsuspoliitika hindamisel kasutatakse sageli sellist näitajat nagu naturalisatsioonimäär, mis lahti seletatult tähendab aasta alguses riigis elavate välismaalaste ja kodakondsuse saanud isikute koguarvu vahelist suhet (vt joonis 10). EL 27 hulgas oli 2009. aastal kõige kõrgem naturalisatsioonimäär Portugalis (5,8 kodakondsuse saanud isikut 100 välismaalase kohta). Portugalile järgnesid Rootsi (5,3) ja Ühendkuningriik (4,8). Teisest küljest jäi välismaalaste suure osakaalu (1. jaanuari 2010 seisuga 43,0 %) tõttu näiteks Luksemburgi naturalisatsioonimäär alla EL 27 keskmisele, hoolimata sellest, et Luksemburg oli see ELi liikmesriik, kes andis kodakondsus kõige suuremale hulgale inimestele ühe elaniku kohta.

Üle 90 % 2009. aastal ELi liikmesriigi kodakondsuse saanud isikutest olid enne seda olnud mõne mitteliikmesriigi kodanikud. See kehtis peaaegu kõikide liikmeriikide kohta. Luksemburgis ja Ungaris anti kodakondsus siiski sagedamini teise liikmesriigi kodanikule. Luksemburgi kodakondsuse saanute seas oli kõige rohkem Portugali kodanikke (peaaegu pooled kõikidest ELi liikmesriikide kodanikele antud kodakondsustest), samas kui Ungari kodakondsus anti peamiselt vaid Rumeenia kodanikele.

Nagu varasematelgi aastatel oli ka 2009. aastal ELi liikmesriikide uute kodanike seas kõige rohkem Maroko (59 700 ehk 8 % kõikidest uutest kodanikest) ja Türgi kodanikke (51 800 ehk 7 %). Võrreldes 2008. aastaga vähenes ELi liikmesriigi kodakondsuse saanud Maroko kodanike arv 6 %, samas kui Türgi kodanike arv kasvas 5 %. Kõige rohkem marokolasi sai uue kodakondsuse Prantsusmaal (43 %), Itaalias (15 %) või Hispaanias (11 %), samas suurem osa türklastest sai uue kodakondsuse Saksamaal (48 %) või Prantsusmaal (18 %).

Andmete allikad ja kättesaadavus

Eurostat koostab statistikat mitmesuguste teemade kohta, mis on seotud rahvusvaheliste rändevoogude, mitteliikmesriikide kodanikest rahvastiku ja kodakondsuse saamisega. Andmeid kogutakse kord aastas ning neid esitavad Eurostatile liikmesriikide statistikaasutused.

Alates 2008. aastast andmete kogumine põhinenud määrusel 862/2007. Nimetatud määruses nähakse ette, millist statistikat tuleb koguda rahvusvaheliste rändevoogude, mitteliikmesriikide kodanikest elanikkonna, kodakondsuse saamise, elamislubade, varjupaiga ja ebaseadusliku riiki sisenemise ja seal elamise vastaste meetmete koha. Olgugi, et liikmesriigid võivad jätkata mis tahes asjakohaste andmete kasutamist vastavalt nende kättesaadavusele ja tavadele oma riigis, peab nimetatud määruse raames kogutud statistika põhinema ühtsetel mõistetel ja määratlustel. Enamik liikmesriike toetub oma statistikas haldusandmete allikatele, nt rahvastikuregistrid, mittekodanike registrid, elamis- ja töölubade registrid. Mõned riigid kasutavad rändestatistika koostamiseks valikuuringuid või hindamismeetodeid. Kodakondsuse saamist käsitlevad andmed saadakse tavaliselt haldussüsteemidest. Määruse rakendamise tulemusena peaks suurenema rände- ja kodakondsusalase statistika kättesaadavus ja võrreldavus.

Varem saadeti Eurostatile statistikat rändevoogude, mittekodanikest elanikkonna ja kodakondsuse saamise kohta vabatahtlikkuse alusel osana rändeandmete ühtsest kogumisest, mille Eurostat korraldas koostöös mitmete rahvusvaheliste organisatsioonidega, näiteks ÜRO statistikaosakond (UNSD), ÜRO Euroopa Majanduskomisjon (UNECE) ja Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO). Hiljutised muudatused metoodikas, mõistetes ning rände- ja kodakondsusstatistika koostamiseks kasutatud andmeallikates võivad mõnede liikmesriikide jaoks tähendada seda, et nad ei saa enam uusi andmeid varasemate andmetega täpselt võrrelda.

Eriti keeruline on mõõta väljarännet. Riigist lahkuvaid inimesi on palju raskem üle lugeda kui neid, kes saabuvad. Analüüs, milles võrreldi ELi liikmesriikide 2008. aasta sisserände ja väljarände andmeid (peegelstatistika), kinnitas selle tõdemuse paikapidavust paljude riikide puhul. Seetõttu keskendutakse käesolevas artiklis peamiselt sisserändeandmetele.

Kontekst

ELi rändepoliitika jaoks on üha suuremaks probleemiks ühte tüüpi rändajate ligitõmbamine, mis tuleb sageli soovist leevendada konkreetsete oskustega töötajate nappust. Valik võidakse teha keeleoskuse, töökogemuse, hariduse ja vanuse põhjal. Teisalt võivad tööandjad teha valiku ka nii, et saabumisel on rändajatel töökoht juba olemas.

Lisaks töölevõtmise soodustamisele keskendub sisserändepoliitika sageli ka kahele muule valdkonnale: ebaseadusliku rände ennetamine ja rändajate loata töötamise tõkestamine ning sisserändajate ühiskonda lõimimise edendamine. ELis kulutatakse märkimisväärseid summasid selleks, et võidelda inimesi ebaseaduslikult riiki toimetavate ja inimkaubandusega tegelevate võrgustike vastu.

Sisserände valdkonnas vastu võetud õigusaktide hulgas on kõige olulisemad järgmised dokumendid:

direktiiv 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta;
direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta;
direktiiv 2004/114/EÜ kolmandate riikide kodanike riiki lubamise kohta õpingute, õpilasvahetuse, tasustamata praktika või vabatahtliku teenistuse eesmärgil;
direktiiv 2005/71/EÜ kolmandate riikide kodanike teadusuuringute eesmärgil riiki lubamise erimenetluse kohta;
direktiiv 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel;
direktiiv 2009/50/EÜ kolmandate riikide kodanike kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta.

Euroopa Komisjoni raames vastutab siseasjade peadirektoraat sisserändepoliitika eest. 2005. aastal taasalgatas Euroopa Komisjon arutelu teemal, kas vajatakse ühist eeskirjade kogumit majanduslikel põhjustel saabuvate rändajate riiki lubamise kohta, koostades rohelise raamatu Euroopa Liidu lähenemisviisi kohta majandusmigratsiooni juhtimisele (KOM(2004) 811 lõplik), mille tulemusena võeti 2005. aasta lõpus vastu a poliitikakava seadusliku rände kohta (KOM(2005) 669 lõplik). Juulis 2006 võttis Euroopa Komisjon vastu teatise kolmandate riikide kodanike ebaseadusliku sisserände vastase võitluse poliitiliste prioriteetide kohta (KOM(2006) 402 lõplik), mille eesmärk on tasakaalu saavutamine turvalisuse ja üksikisiku põhiõiguste vahel ebaseadusliku sisserände kõikides etappides. Septembris 2007 tutvustas Euroopa Komisjon oma kolmandat rände ja integratsiooni aastaaruannet (KOM(2007) 512 lõplik). Euroopa Komisjoni oktoobris 2008 vastu võetud teatises rõhutati, kuivõrd oluline on välis- ja arengupoliitika ühe aspektina tugevdada ülemaailmset lähenemisviisi rändele: suurendada kooskõlastamist, sidusust ja sünergiat (KOM(2008) 611 lõplik). Stockholmi programmis, mille ELi riigipead ja valitsused võtsid vastu detsembris 2009, on kehtestatud raamistik ja mitmed põhimõtted käimasolevaks Euroopa justiits- ja siseküsimuste poliitika arendamiseks ajavahemikus 2010–2014. Rändega seotud probleemid on selle programmi keskseks teemaks. Selleks et kokkulepitud muudatused ellu viia, kehtestas Euroopa Komisjon 2010. aastal Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala Euroopa kodanikele (KOM(2010) 171 lõplik). Tegevuskavas nähakse ette mitmeid prioriteetseid valdkondi, milles võetakse meetmeid:

õiglust, vabadust ja turvalisust tagava poliitika ja mehhanismide hindamiseks;
õiguse, turvavaldkonna ning kohtu- ja õiguskaitseasutuste spetsialistide koolitamiseks;
üldsuse teadlikkuse suurendamiseks;
dialoogiks kodanikuühiskonnaga;
uuteks finantseerimisprogrammideks.