Archive:Miinimumpalga statistika

Andmed 2014. aasta septembri seisuga. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, Põhitabelid ja Andmebaas. Artikli kavandatud uuendamine: aprill 2015.

Kaart 1: Miinimumpalgad, 1. juuli 2014
(eurot kuus) - Allikas: Eurostat (earn_mw_cur)

Artiklis antakse ülevaade Euroopa Liidu (EL) liikmesriikides valitsevatest märkimisväärselt suurtest erinevustest miinimumpalga määrades, ühtlasi võrreldakse artiklis olukorda kandidaatriikide ja USAga.

Eurostatiavaldatud miinimumpalga statistika käsitleb riiklikku kuupalga alammäära. Riiklikku kuupalga alammäära kohaldatakse tavaliselt kõikide töötajate või suurema osa töötajate suhtes riigis. See kehtestatakse seadusega, sageli pärast sotsiaalpartneritega konsulteerimist või otse riikliku sektoritevahelise kokkuleppega.

Miinimumpalk on tavaliselt esitatud brutotöötasu kuupalgamäärana, st enne tulumaksu ja töötaja makstavatesotsiaalkindlustusmaksete mahaarvamist. Mahaarvamised on riigiti erinevad.

Eurostat avaldab riiklike miinimumpalkade kohta andmeid kaks korda aastas. Andmed kajastavad seisu iga aasta 1. jaanuaril ja 1. juulil. Seetõttu esitatakse miinimumpalga muutused, mis toimusid nende kahe kuupäeva vahel, alles järgmisel andmete avaldamise kuupäeval.

Peamised statistilised näitajad

Erinevused riiklikes miinimumpalkades

Juulis 2014 jäid ELi liikmesriikide miinimumpalgad vahemikku 174–1 921 eurot

Joonis 1: Miinimumpalgad, juuli 2014 (¹)
(eurot kuus) - Allikas: Eurostat (earn_mw_cur)

2014. aastal oli EL 28 liikmesriikidest 21s kehtestatud riiklik miinimumpalk (v.a Taani, Saksamaa, Itaalia, Küpros, Austria, Soome ja Rootsi)(vt kaart 1). 1. juuli 2014. aasta seisuga erinesid miinimumpalgad oluliselt, alates 174 eurost Bulgaarias ja ulatudes 1 921 euroni Luksemburgis. Riiklik miinimumpalk oli kehtestatud ka järgmistes kandidaatriikides: Albaania, Montenegro, endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik, Serbia ja Türgi.

Joonisel 1 on näidatud brutokuupalga alammäärad eurodes seisuga juuli 2014. Riigid on vastavalt palga alammääradele jaotatud kolme rühma. Esimesse rühma kuuluvad 15 riiki, kus miinimumpalk oli väiksem kui 500 eurot kuus — Albaania, Bulgaaria, Montenegro, Rumeenia, endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik, Serbia, Leedu, Tšehhi Vabariik, Läti, Ungari, Slovakkia, Eesti, Türgi, Horvaatia ja Poola.

Teise rühma kuuluvad viis ELi liikmesriiki (Portugal, Kreeka, Malta, Hispaania ja Sloveenia) ning USA, kus igas riigis on keskmine miinimumpalga tase, mis ulatub 500 eurost kuni 1 000 euroni kuus.

Viimasesse rühma kuuluvad kuus ELi liikmesriiki (Ühendkuningriik, Prantsusmaa, Iirimaa, Holland, Belgia ja Luksemburg), kus miinimumpalk oli üle  1 000 euro kuus.

Tuleb märkida, et euroalasse mittekuuluvate riikide puhul (Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Horvaatia, Leedu, Ungari, Poola, Rumeenia ja Ühendkuningriik) ning lisaks Albaania, endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi, Serbia, Türgi ja USA puhul mõjutab eurodes väljendatud miinimumpalga taset ja järjestust ka vahetuskurss.

Miinimumpalk väljendatuna ostujõu standardites

Vahe miinimumpalga tasemete vahel riigiti on märgatavalt väiksem, kui võtta arvesse erinevusi riikide hinnatasemes

Joonis 2: Miinimumpalgad, juuli 2014 (¹)
(ostujõu standardi ühikut kuus) - Allikas: Eurostat (earn_mw_cur)

Joonisel 2 võrreldakse miinimumbrutopalkasid, võttes arvesse hinnataseme erinevusi, rakendades ostujõu pariteete (ostujõu pariteedidkodumajapidamise lõpptarbimiskulutuste kohta). Nagu võiski eeldada, vähenevad hinnataseme arvessevõtmisel riikidevahelised erinevused — 1. rühma kuuluvad riigid, kus miinimumpalk eurodes on suhteliselt madal, hinnatase on samuti madal ja seega on miinimumpalk ostujõu standardis väljendatuna suhteliselt kõrge. Seevastu 3. rühma riikides, kus miinimumpalk eurodes on suhteliselt kõrge, on ka hinnatase kõrgem ja seetõttu on miinimumpalk ostujõu standardis väljendatuna suhteliselt madal. See hinnataseme kohandus vähendab osaliselt kolme riikiderühma vahelisi märgatavaid lahknevusi, mis eurodes väljendatuna esile kerkisid. ELi liikmesriikide miinimumpalga vaheline ebavõrdsus vähenes näitajalt, mis oli eurodes üheteistkordne, ostujõu standardis väljendatuna viiekordseks vaheks. ELi liikmesriikide hulgas jäid miinimumpalgad vahemikku 354 ostujõu standardi näitajat kuus (Rumeenia) kuni 1 559 ostujõu standardi näitajat kuus (Luksemburg).

Samuti kui kitsendada vahemikku madalaima ja kõrgeima miinimumpalga vahel, muudab ümberarvestus eurodest ostujõu standardi näitajatele riikide järjestust. Peamisi erinevusi kuupalga alammäära eurodes ja kuupalga alammäära ostujõu standardis vahel täheldati Bulgaarias, endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis, Tšehhi Vabariigis, Ungaris, Eestis ja Portugalis, samuti Türgis — iga riik muutis oma kohta järjestuses vähemalt kahe koha võrra. Üheksa riiki muutsid kohta järjestuses ühe koha võrra (Montenegro, Rumeenia, Läti, Horvaatia, Poola, Malta, Hispaania, Prantsusmaa ja Iirimaa). Kui analüüsida jooniseid 1 ja 2, on näha, et enamik riike jäi samasse rühma. Erandite hulka kuulusid Ungari, Horvaatia, Türgi ja Poola, mis liikusid 1. rühmast (madalam miinimumpalk) 2. rühma (keskmine miinimumpalk) ning USA, mis liikus 2. rühmast (keskmine miinimumpalk) 3. rühma (kõrgem miinimumpalk).

Miinimumpalk võrreldes keskmise brutotöötasuga kuus

Joonis 3: Miinimumpalk võrreldes kuu keskmise brutotöötasuga, 2013 (¹)
(%) - Allikas: Eurostat (earn_mw_avgr2)

2013. aastal ulatus miinimumpalk tööstuses, ehituses ja teeninduses 30 %-st kuni pisut üle 50 %kuu keskmisest brutotöötasust (v.a kodumajapidamiste kui tööandjate ja eksterritoriaalsete organisatsioonide ja üksuste tegevus), avaldatud NACE Rev. 2 jaotistes B–S (vt joonis 3).

Miinimumpalk kuu keskmise brutotöötasu suhtes oli kõrgeim Sloveenias (51,4 %), Kreekas (50,1 %, 2011) ja Türgis (50,0 %, 2010). Järjestuse lõpus on USA, Tšehhi Vabariik, Eesti (2012), Rumeenia (2012) ja Hispaania, kus igas riigis moodustab miinimumpalk kuu keskmisest brutotöötasust alla 35 %.

Miinimumpalka teenivate töötajate osakaal

Joonis 4: Kuu miinimumpalgast vähem kui 105 % teenivate töötajate osakaal, oktoober 2010 (¹)
(%) - Allikas: Eurostat, töötasu struktuuri uuring 2010 (SES) ja miinimumpalgad; käesoleva väljaande jaoks tehtud eriarvutused, andmed ei ole saadaval Eurostati veebipõhises andmebaasis

Miinimumpalka teenivate töötajate osakaal võib riigiti märkimisväärselt erineda. Kui seostada viimase nelja aasta töötasu struktuuri uuringu (SES) mikroandmeid samal ajal kehtinud miinimumpalkadega (viimase SESi jaoks oktoober 2010), on võimalik tuletada hinnanguid (nagu näidatud joonisel 4). Võrdluseks olgu välja toodud, et vahemik on piiratud täistööajaga töötajatega vanuses 21 aastat ja vanemad, kes töötavad 10 töötajaga ja suuremates ettevõtetes, jättes arvesse võtmata avaliku halduse, riigikaitse ja kohustusliku riikliku sotsiaalkindlustuse teenused (NACE Rev. 2 jaotis O). 2010. aasta SESi väljaande põhjal arvutatud igakuise sissetuleku hulka ei ole arvatud mis tahes sissetulek ületunnitööst ega vahetustega tööst.

ELi liikmesriikide hulgas, kus miinimumpalk on kehtestatud, oli töötajate osakaal, kellele maksti vähem kui 105 % riiklikust miinimumpalgast, üle 9,0 % kaheksas liikmesriigis: Sloveenia (19,2 %), Leedu (13,7 %), Läti (11,8 %), Luksemburg (10,2 %), Poola (9,9 %), Iirimaa (9,2 %), Prantsusmaa (9,2 %) ja Horvaatia (9,2 %). Hispaanias (0,2 %) registreeriti väikseim töötajate osakaal, kes teenisid vähem kui 105 % riiklikust miinimumpalgast, samas kui ülejäänud 11 liikmesriigis jäi sellest näitajast vähem teenivate töötajate osakaal vahemikku 2,0 %–4,7 %.

Andmete allikad ja kättesaadavus

Riikliku kuupalga alammäär

Eurostati avaldatud miinimumpalga statistika käsitleb riiklikku kuupalga alammäära. Andmed on avaldatud igal aastal 1. jaanuari ja 1. juuli miinimumpalkade seisu põhjal.

Riigi miinimumpalk määratakse tunni-, nädala- või kuupalgana ja kehtestatakse (seda teeb valitsus) seadusega, sageli pärast konsulteerimist sotsiaalpartneritega või otse sektoritevahelise kokkuleppega. Riiklikku kuupalga alammäära kohaldatakse tavaliselt kõikide töötajate või suurema osa töötajate suhtes riigis.

Riikides, kus miinimumpalk ei ole määratud kuupalga, vaid näiteks tunni- või nädalapalgana, arvutatakse need kuupalgaks liikmesriikides kasutusel olevate valemite põhjal:

Iirimaa: tunnitasu x 39 tundi x 52 nädalat / 12 kuud;

Prantsusmaa: andmed ajavahemiku jaanuar 1999 – jaanuar 2005 kohta: tunnitasu x 39 tundi x 52 nädalat / 12 kuud; andmed alates juulist 2005: tunnitasu x 35 tundi x 52 nädalat / 12 kuud;

Malta: nädala tasu x 52 nädalat / 12 kuud;

Ühendkuningriik: (tunnitasu x kõikide sektorite täistööajaga töötajate keskmine tasustatud tundide arv nädalas x 52,18 nädalat) / 12 kuud;

USA: tunnitasu x 40 tundi x 52 nädalat / 12 kuud.

Serbias on kehtestatud netotunnipalga alammäär. Kohaldatakse järgmist ümberarvestust: tunnitasu x 40 tundi x 52,2 nädalat / 12 kuud. Summale tehakse seejärel juurdearvestus, et katta kohaldatavad maksud.

Riikide puhul, kus miinimumpalka makstakse enam kui 12 kuu eest aastas (nagu Kreekas, Hispaanias ja Portugalis, kus seda makstakse 14 kuu eest aastas), on andmeid korrigeeritud nii, et ka sellised maksed oleksid arvesse võetud.

Andmed miinimumpalga kohta esitatakse Eurostatile riigi vääringus. Euroalast välja jäävate riikide puhul arvutatakse riigi vääringus esitatud miinimumpalk eurodesse, kasutades eelneva kuu keskmist vahetuskurssi (nt 1. jaanuaril 2014 arvutati miinimumpalk 2013. aasta detsembri lõpu kursi alusel).

Riikidevahelise hinnataseme erinevuse kõrvaldamiseks kasutatakse spetsiaalseid valuutade konverteerimise kursse, mida nimetatakse ostujõu pariteetideks. Riikide ostujõu pariteete kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutuste kohta kasutatakse riigi vääringus (euroala riikide puhul eurodes fikseeritud seeriad) väljendatud kuupalga miinimummäära konverteerimiseks kunstlikku ühisesse ühikusse, mida kutsutakse ostujõu standardiks. Kui viimase vaatlusperioodi andmed ei ole veel kättesaadavad, kasutatakse eelneva aasta pariteete ja ostujõu standardid ajakohastatakse, kui värskeimad pariteedid on kättesaadavad.

Riigid, kellelt andmeid ei koguta

1. juuli 2014. aasta seisuga ei olnud seadusega sätestatud riiklikku miinimumpalka Taanis, Saksamaal, Itaalias, Küproses, Austrias, Soomes ja Rootsis, samuti Islandis, Norras ja Šveitsis. Saksamaal on miinimumpalk kehtestatud mitmes sektoris kollektiivlepingutega töötajate lähetamise seaduse kohaselt. Saksamaa tööhõive- ja sotsiaalministeerium on miinimumpalgad tunnistanud siduvaks. Riiklik miinimumpalk jõustub Saksamaal jaanuaris 2015. Küprose valitsus kehtestab miinimumpalgad kindlate ametite puhul. Taanis, Itaalias, Austrias, Soomes ja Rootsis, samuti Islandis, Norras ja Šveitsis, sätestatakse miinimumpalk kollektiivlepingutega kindlates sektorites.

Keskmine kuusissetulek

Selle näitaja arvutamiseks kasutatavad kuu keskmise brutotöötasu andmed hõlmavad rahas makstavat palka, millest ei ole maha arvatud palgatöötaja makstavaid ega tööandja kinnipeetavaid makse ja sotsiaalkindlustusmakseid, ning piirduvad igal palgaperioodil makstud brutotöötasuga. Andmed ei hõlma ka selliseid normiväliseid tasusid nagu 13. ja 14. kuupalk (v.a Kreekas, Hispaanias ja Portugalis), puhkusetasud jne. Selline määratlus järgib töötasu struktuuri uuringut (SES).

Kuu keskmise brutopalga andmed esitatakse vastavalt NACE Rev. 2 jaotistele B–S (tööstus, ehitus ja teenindus, v.a kodumajapidamiste kui tööandjate ja eksterritoriaalsete organisatsioonide ja üksuste tegevus) ja need hõlmavad igas suuruses ettevõtetes töötavaid täiskohaga töötajaid.

Kontekst

Mitmel ELi asutajaliikmesriigil on pikaajaline traditsioon kindlustada riiklik miinimumpalk neile, kes töötavad tööturu madalamalt tasustatud osas. Vastukaaluks on mitu ELi liikmesriiki, k.a Iirimaa, Ühendkuningriik ja mitu teist 2004. aastal ELiga liitunud riiki, alles hiljuti kehtestanud miinimumpalka käsitlevad õigusaktid, samas kui 1. juuli 2014. aasta seisuga ei olnud riiklikku miinimumpalka kehtestatud seitsmes EL 28 liikmesriigis.

Viimastel aastatel on enamikus Euroopa riikides valitsenud suundumus tõsta palku suhteliselt aeglaselt (palkade mõõdukamaks muutmine) ning paljud töötajaid esindavad organisatsioonid on väitnud, et ostujõud ja üldine elatustase on langenud. Mõned poliitikud, töötajate esindajad, survegrupid ja kommenteerijad edendavad Euroopa alampalga kehtestamise ideed või kõikides ELi liikmesriikides riikliku miinimumpalga kehtestamise ideed.

Riiklikku miinimumpalka ei peaks tingimata igal aastal muutma, samuti ei pea muutused alati päädima miinimumpalga tõstmisega — näiteks Kreekas 2012. aastal valitsuse kehtestatud kokkuhoiumeetmete tulemusena miinimumpalk langes. Nimetatud aastal tühistati Kreekas riiklik kollektiivleping ja riikliku miinimumpalga määrab nüüd kindlaks valitsus.

Vaata lisaks

• Earnings statistics (inglise keeles)
• Gender pay gap statistics (inglise keeles)
• Labour force survey overview 2012 (inglise keeles)
• Labour markets at regional level (inglise keeles)
• Palk ja tööjõukulud

Täiendav Eurostati teave

Väljaanded

• Labour market statistics — Pocketbook, 2011 edition (inglise keeles)
• European Social Statistics — European Social Statistics, 2013 edition (inglise keeles)

Põhitabelid

• Earnings, vt (inglise keeles):

Minimum wages (tps00155)

Andmebaas

• Earnings, vt (inglise keeles):

Minimum wages (earn_minw)

Monthly minimum wages - bi-annual data (earn_mw_cur)

Monthly minimum wage as a proportion of average monthly earnings (%) - Nace Rev. 2 (from 2008 onwards) (earn_mw_avgr2)

Monthly minimum wage as a proportion of average monthly earnings (%) - Nace Rev. 1.1 (1999-2009) (earn_mw_avgr1)

Erirubriik

• Earnings (inglise keeles)

Metoodika / Metaandmed

• Minimum wages (ESMS metadata file — earn_minw_esms) (inglise keeles)

Tabelite ja jooniste lähteandmed (MS Excel)

• Miinimumpalga statistika: tabelite ja jooniste (inglise keeles)

Välislingid

• Eurofound - European Industrial Relations Observatory (EIRO) (inglise keeles)
• International Labour Organisation (inglise keeles)