Statistics Explained

Archive:Rahvastikustatistika piirkondlikul tasandil

Revision as of 18:33, 20 September 2013 by EXT-S-Allen (talk | contribs)
Veebruari 2013 andmed. Viimased andmed: Eurostati teave, Põhitabelid ja Andmebaas.

Käesolevas artiklis kirjeldatakse kõiki Euroopa Liidu (EL) piirkondi hõlmavaid demograafilisi suundumusi, mille kohta esitatud andmed käsitlevad peamiselt 2011. aastat. 2011. aastal oli EL 27s ligikaudu 503,0 miljonit elanikku. 2010. aastaga võrreldes suurenes elanike arv 1,2 miljoni (või 0,2 %) võrra. EL 27 rahvaarvu kasv on jätkunud alates aegrea algusest 1961. aastal, kuid 1980. aastatest alates on see olnud aeglasem. Rahvaarvu kasvu aeglustumine on tihedalt seotud loomuliku iibega (sündide koguarv, millest on maha arvatud surmade koguarv), sest paljudes maailma arenenud riikides vähenes sündimus märkimisväärselt, samas kui oodatav eluiga pidevalt kasvas. Rändesaldo on seda negatiivset arengut mõnes piirkonnas tasakaalustanud, mistõttu jätkub EL 27 rahvastiku üldine kasvutrend.

Kaart 1: Rahvastikutihedus NUTS 3. tasandi piirkondade lõikes, 2011 (1)
(in/km²) – Allikas: Eurostat (demo_r_d3dens), (demo_pjan) ja (cpc_agmain)
Kaart 2: Rahvastikumuutused NUTS 3. tasandi piirkondade lõikes, 2011 (1)
(tuhande elaniku kohta) – Allikas: Eurostat (demo_r_gind3) ja (demo_gind)
Kaart 3: Loomulik iive NUTS 3. tasandi piirkondade lõikes, 2011 (1)
(tuhande elaniku kohta) – Allikas: Eurostat (demo_r_gind3) ja (demo_gind)
Kaart 4: Rändesaldo
(sh statistiline korrigeerimine) NUTS 3. tasandi piirkondade lõikes, 2011 (1)
(tuhande elaniku kohta) – Allikas: Eurostat (demo_r_gind3) ja (demo_gind)
Kaart 5: Summaarne sündimuskordaja NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2011 (1)
(elussündinud laste arv naise kohta) – Allikas: Eurostat (demo_r_frate2) ja (demo_frate)
Joonis 1: Imikusuremuskordaja NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2011 (1)
(tuhande elussünni kohta) – Allikas: Eurostat (demo_r_minfind) ja (demo_minfind)
Kaart 6: Oodatav eluiga sünnimomendil, mehed, NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2011 (1)
(aastat) – Allikas: Eurostat (demo_r_mlifexp) ja (demo_mlexpec)
Kaart 7: Oodatav eluiga sünnimomendil, naised, NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2011 (1)
(aastat) – Allikas: Eurostat (demo_r_mlifexp) ja (demo_mlexpec)
Joonis 2: Rahvastiku struktuur üldiste vanuserühmade kaupa NUTS 3. tasandi piirkondade lõikes, 1. jaanuar 2012 (1)
(% kogurahvastikust) – Allikas: Eurostat (demo_r_pjanaggr3)
Kaart 8: Alaealiste sõltuvusmäär, NUTS 3. tasandi piirkondade lõikes, 1. jaanuar 2012 (1)
(%) – Allikas: Eurostat (demo_r_pjanaggr3) ja (demo_pjanind)
Kaart 9: Vanadussõltuvusmäär NUTS 3. tasandi piirkondade lõikes, 1. jaanuar 2012 (1)
(%) – Allikas: Eurostat (demo_r_pjanaggr3) ja (demo_pjanind)

Eelseisvatel kümnenditel on demograafilised muutused ELis väga olulised, sest rahvastiku arengu suundumusi kajastavad demograafilised mudelid näitavad, et püsivalt madal sündimus ja oodatava eluea pikenemine toovad kaasa rahvastiku struktuuri vananemise. Selline rahvastiku vananemise mudel, mida võib üha rohkem täheldada kõigis ELi piirkondades, avaldab eeldatavalt suurt mõju väga paljudes poliitikavaldkondades, mõjutades muu hulgas kooliealist elanikkonda, tervishoidu, tööjõus osalemist, sotsiaalkaitset, sotsiaalkindlustuse küsimusi ja riigi rahandust.

Peamised statistilised näitajad

Rahvaarv ja rahvastikutihedus

EL 27 rahvaarv ületas 2009. aastal 500 miljoni elaniku künnise ja 2012. aasta alguseks elas ELi liikmesriikides 503,7 miljonit inimest. 2011. aastal oli EL 27 rahvastikutihedus hinnanguliselt 117 elanikku ruutkilomeetri (km²) kohta.

Kaardilt 1 nähtub, et pealinnu hõlmavad NUTS 3. tasandi piirkonnad ja nende vahetus läheduses asuvad piirkonnad kuuluvad Euroopa kõige tihedamalt asustatud piirkondade hulka. Paris (Prantsusmaa) oli kaugelt kõige tihedama asustusega piirkond (21 464 elanikku km² kohta 2011. aastal), kus igal ruutkilomeetril elas üle kahe korra rohkem inimesi kui piirkondades Inner London - West (10 374 elanikku km² kohta 2010. aastal) ja Inner London - East (9 311 elanikku km² kohta 2010. aastal). Need piirkonnad asusid teisel ja kolmandal kohal kõige tihedamalt asustatud piirkondade hulgas. Rahvastikutihedus ületas 5 000 elanikku km² kohta ka järgmises seitsmes NUTS 3. tasandi piirkonnas: Hauts-de Seine, Seine-Saint-Denis ja Val-de-Marne (kõik Prantsusmaal Pariisi ümbruses), Bucuresti (Rumeenia pealinnapiirkond), Arrondissement de Bruxelles-Capitale/Arrondissement van Brussel-Hoofdstad (Belgia pealinnapiirkond), Ciudad Autónoma de Melilla (Hispaania ülemereterritoorium) ja Portsmouth (Ühendkuningriik, viimati nimetatud piirkonna kohta on 2010. aasta andmed).

Üldiselt võib öelda, et igas ELi liikmesriigis oli kõige suurem rahvastikutihedus pealinnapiirkonnas. Neli riiki kaldusid sellest seaduspärasusest kõrvale. Nendeks olid Saksamaa (kus kõige suurema rahvastikutihedusega oli München, Kreisfreie Stadt), Hispaania (Ciudad Autónoma de Melilla), Itaalia (Napoli) ja Portugal (Grande Porto).

Kõige hõredamalt asustatud NUTS 3. tasandi piirkonnad asusid peamiselt kõrvalistes piirkondades ELi äärealadel. 11 piirkonnas oli 2010. või 2011. aastal rahvastikutihedus alla 10,0 elaniku km² kohta. Kolm piirkonda neist asus Soomes (Lappi, Kainuu ja Pohjois-Karjala), kolm piirkonda Rootsis (Norrbottens län, Jämtlands län ja Västerbottens län), kolm Ühendkuningriigi loodeosas (Lochaber, Skye and Lochalsh, Arran and Cumbrae ning Argyll and Bute; Caithness and Sutherland ja Ross and Cromarty; Eilean Siar (Western Isles)), üks Kesk-Hispaania põhjaosas (Soria) ja üks oli Prantsusmaa ülemerepiirkond (Guyane). Lappi (Soome kõige põhjapoolsem piirkond) oli kõige hõredama rahvastikutihedusega piirkond EL 27s (2,0 elanikku km² kohta 2011. aastal).

Nendest EFTA riikidest, mille kohta on andmed esitatud kaardil 1, oli kõige suurema rahvastikutihedusega piirkond Basel-Stadt (Šveits), kus tihedus oli veidi üle 5 000 elaniku km² kohta 2011. aastal. Selle näitaja põhjal oli piirkond kaardil esitatute hulgas rahvastikutiheduse poolest 11. kohal. Veel kaks EFTA piirkonda teatasid rahvastikutihedusest üle tuhande elaniku km² kohta. Nendeks olid Oslo (Norra) ja Genève (Šveits). Norras teatas seitse 3. tasandi piirkonda rahvastikutihedusest alla 10,0 elaniku km² kohta 2011. aastal. EFTA piirkondadest oli kõige väiksema rahvastikutihedusega piirkond Landsbyggð (Islandi maapiirkond Greater Reykjavíki ümbruses), kus 2011. aastal oli keskmiselt üks elanik iga ruutkilomeetri kohta – mis oli kõige väiksem rahvastikutiheduse näitaja kaardil 1.

Ühinevatest ja kandidaatriikidest oli kõige suurema rahvastikutihedusega piirkond Istanbul (Türgi), kus registreeriti üle 2 518 elaniku km² kohta (2010. aastal), Horvaatia pealinnapiirkond (Grad Zagreb) oli ainus muu piirkond, kus asustustihedus ületas tuhat elanikku km² kohta (2011. aastal). Türgi pealinnapiirkonnas Ankaras oli rahvastikutihedus 2010. aastal suhteliselt väike (192 elanikku km² kohta). See oli Türgi 3. tasandi piirkondade hulgas alles kaheksas näitaja. Seevastu endises Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis registreeriti suurim rahvastikutihedus Skopski pealinnapiirkonnas (334 elanikku km² kohta 2011. aastal). Skaala teises otsas oli ühinevate ja kandidaatriikide hulgas väikseima rahvastikutihedusega piirkond – ja ainus piirkond, kus elanikke oli alla 10,0 km² kohta – Licko-senjska županija (9,0 elanikku km² kohta 2010. aastal), mis on Zadarist põhjas asuv üsna mägine maapiirkond Horvaatias.

Rahvastikumuutused

Rahvastikumuutused hõlmavad kahte komponenti: loomulik iive ja rändesaldo (sealhulgas statistiline korrigeerimine) (edaspidi lihtsalt „rändesaldo”; lisateabe saamiseks vt andmete allikaid ja kättesaadavust käsitlevat osa). Kaartidel 2–4 on NUTS 3. tasandi piirkondade kohta esitatud üldised rahvastikumuutused ja nende muutuste kaks komponenti koos 2011. aasta kohta üldkättesaadava teabega (erinevus rahvaarvus 1. jaanuari 2012 ja 1. jaanuari 2011 seisuga). Võrreldavuse huvides on kõik kolm näitajat (üldised rahvastikumuutused ja nende kaks komponenti) esitatud üldkordajatena tuhande elaniku kohta. Kaartidel on esitatud erinevad üldiste rahvastikumuutuste suundumused (kaart 2), mis tulenevad positiivsest ja negatiivsest loomulikust iibest (kaart 3), kombineerituna positiivse ja negatiivse rändesaldoga (kaart 4).

Ajavahemikul 1. jaanuarist 1960. aastal kuni 1. jaanuarini 2012. aastal kasvas EL 27 rahvastik 101,1 miljoni elaniku võrra, mis tegi keskmiseks aastaseks kasvuks 4,3 inimest tuhande elaniku kohta. Rahvaarv kasvas sellel ajavahemikul pidevalt, kuigi kahe komponendi puhul võis täheldada hoopis erinevaid arengutrende. Loomulik iive oli kõige suurem 1964. aastal, mil sündide arv ületas surmade arvu 3,6 miljoniga. Seejärel vähenes see näitaja suhteliselt ühtlases tempos selliselt, et 2003. aastaks oli loomulik iive peaaegu tasakaalus (sünde oli 106 835 võrra rohkem kui surmasid). Seejärel toimus mõningane elavnemine ning 2011. aastaks oli EL 27 rahvastiku loomulik juurdekasv juba 407 523. Seevastu rändesaldo oli 1960. aastatel EL 27s suhteliselt tasakaalus: nimetatud kümnendi aastanäitajate põhjal saab järeldada, et kuuel aastal lahkus EL 27st rohkem inimesi, kui sinna saabus. Eelmise sajandi kolmel viimasel kümnendil oli periood, kus ränne oli EL 27s suhteliselt väike, ja 1992. aastal ületas rändesaldo esmakordselt EL 27 rahvastiku loomulikku juurdekasvu alates aegrea algusest 1961. aastal. See trend oli ilmsem ajavahemikul 2002–2007, kui rändesaldo oli eriti suur (moodustades 95,0 % üldistest rahvastikumuutustest 2003. aastal). Kuigi 2007. aastal olid näitajad suhteliselt kõrged, moodustas rändesaldo aastatel 2008–2011 ainult väikese osa üldistest rahvastikumuutustest. EL 27 rahvastik kasvas 2011. aastal 2,6 inimese võrra tuhande elaniku kohta, mis tegi rändesaldo üldkordajaks 1,8 inimest tuhande elaniku kohta ja loomuliku iibe üldkordajaks 0,8 inimest elaniku kohta.

Kuigi EL 27 rahvastik jätkas kasvamist 2011. aastal, jaotusid üldised rahvastikumuutused liikmesriikide vahel ebaühtlaselt. Elanike koguarv kasvas vahemikus 1. jaanuarist 2011 kuni 1. jaanuarini 2012 19 liikmesriigis. Rahvaarv (absoluutarvudes) kasvas kõige enam Ühendkuningriigis, kus see suurenes 474 tuhande elaniku võrra. Järgnesid Prantsusmaa (333 tuhat) ja Itaalia (194 tuhat), mis olid ainsad liikmesriigid peale Ühendkuningriigi, kus rahvaarv kasvas üle 100 tuhande võrra. Rahvastikumuutuste üldkordaja oli suurim Küprose (kasv 26,2 inimest tuhande elaniku kohta) ja Luksemburgi (24,7) puhul. Neile järgnesid Belgia (8,5), Ühendkuningriik (7,6) ja Rootsi (7,1).

Absoluutarvudes jäi rahvaarvu suurim vähenemine ELi liikmesriikides ajavahemikul 1. jaanuarist 2011 kuni 1. jaanuarini 2012 kaugelt alla suurimale kasvule. Rahvaarv vähenes kõige rohkem Rumeenias, kus see kahanes peaaegu 58 tuhande elaniku võrra. Rahvaarv vähenes ka Balti riikides, Bulgaarias, Portugalis, Ungaris ja Kreekas. Rahvastikumuutuste suurimad negatiivsed üldkordajad registreeriti Lätis (–16,0 inimest tuhande elaniku kohta) ja Leedus (–14,8 inimest tuhande elaniku kohta), kus näitajad olid peaaegu kolm korda kõrgemad kui Bulgaarias (–5,7).

Kaardil 2 esitatud NUTS 3. tasandi piirkondade hulgas olid suhteliselt võrdselt jaotunud need EL 27 piirkonnad, mis teatasid elanike arvu kasvust (697 piirkonda) 2011. aastal, ja need piirkonnad, kus rahvaarv vähenes (576 piirkonda). Seitsmes piirkonnas püsis rahvaarv muutumatuna ja 14 Ühendkuningriigi piirkonna kohta andmed puuduvad. Rahvastik kasvas kõige kiiremini enamikus Belgia piirkondades, Ida-Iirimaal, Lääne- ja Lõuna-Prantsusmaal, Põhja-Itaalias, Luksemburgis ja Lõuna-Rootsis, samuti mõnes Hispaania, Poola ja Ühendkuningriigi piirkonnas. Rahvaarvu kasvu üldkordaja oli üle EL 27 keskmise ka enamikus Madalmaade piirkondades ja Maltal. Rahvaarvu kiire vähenemine oli kõige ilmsem Kesk-ja Ida-Euroopa piirkondades, näiteks mõnes Bulgaaria osas, Saksamaal (idaosas), Balti riikides, Austria keskosas, Ungaris ja Rumeenias. Rahvaarvu vähenemine oli märgatav ka Kreeka ja Portugali sisemaal asuvates piirkondades, suures osas Hispaaniast, Prantsusmaa kesk- ja idaosas, Lõuna-Itaalias, Ida-Soomes ja Ühendkuningriigi läänerannikul.

Nendest 30st NUTS 3. tasandi piirkonnast, kus rahvastiku kogukasvu üldkordajad olid kõige suuremad, asusid üheksa piirkonda Saksamaal ja üheksa Ühendkuningriigis. Saksamaal kasvas elanike arv kõige kiiremini Münsteris (Kreisfreie Stadt) (kasv 41,8 inimest tuhande elaniku kohta) ja Darmstadtis (Kreisfreie Stadt) (kasv 31,7 inimest tuhande elaniku kohta). Rahvaarvu (suhtelise) kasvu poolest järgnes Ilfov, Rumeenia pealinnapiirkonna ümber asuv piirkond (31,5 inimest tuhande elaniku kohta).

Nendest 30st NUTS 3. tasandi piirkonnast, kus rahvastiku kogukasvu üldkordajad olid kõige väiksemad, asus 11 piirkonda Saksamaal, üheksa Leedus, neli nii Bulgaarias kui ka Lätis ja üks nii Kreekas kui ka Ungaris. Rahvastiku suurim (suhteline) vähenemine registreeriti Leedu piirkondades Šiauliu apskritis ja Utenos apskritis, samas kui veel kaks Leedu piirkonda (Alytaus apskritis ja Taurages apskritis), samuti Latgale (Läti), olid ainsad muud piirkonnad, mis teatasid 2011. aastal oma elanike arvu vähenemisest vähemalt 20,0 inimese võrra tuhande elaniku kohta.

Nende ELi mittekuuluvate riikide hulgas, mille kohta on andmed esitatud, oli 2011. aastal suurem suundumus positiivse rahvastikumuutuse suunas, võrreldes EL 27 riikidega. Muutus oli positiivne 107 piirkonna puhul võrreldes 53 piirkonnaga, kus rahvaarv vähenes. 2011. aastal kasvas rahvaarv kõigis EFTA riikides, kusjuures kasv oli kõige suurem – nii absoluut- kui ka suhtarvudes – Norra ja Šveitsi puhul. EFTA piirkondadest kasvas rahvaarv (suhtarvudes) kõige kiiremini Oslos (Norra pealinnapiirkond) ja Freiburgis (Šveitsi lääneosa). Rahvaarv vähenes 2011. aastal ainult kahes EFTA piirkonnas. Nendeks olid Landsbyggð (Island) ja Uri (Šveitsi keskosa).

Ühinevate ja kandidaatriikide hulgas valitsev pilt oli mitmekesisem – Horvaatias ja Serbias rahvaarv vähenes, kuid Türgis seevastu kasvas see kiires tempos. Olenemata rahvaarvu üldisest kasvust (13,5 inimest tuhande elaniku kohta), mis oli ELi liikmesriikidega võrreldes vaid väiksem kui Küprosel ja Luksemburgis, erines rahvastikumuutuse üldkordaja 2010. aastal Türgi eri piirkondades suurel määral, ulatudes –79,6 inimesest tuhande elaniku kohta Tuncelis (Türgi idaosas) kuni 109,1 inimeseni tuhande elaniku kohta Bilecikis (osa tihedalt asustatud Marmara piirkonnast Türgi loodeosas).

Kaardil 3 on esitatud loomulik iive (üldiselt 2011. aasta kohta) ja selle jaotus sarnaneb kaardi 2 puhul täheldatud jaotusega. Peaaegu kõiki piirkondi, mis teatasid negatiivsest üldisest rahvastikumuutusest, iseloomustas ka negatiivne loomulik iive. Suured erinevused on märgatavad paljudes Prantsusmaa edelaosa, Itaalia põhjaosa ja Baieri (Saksamaa) piirkondades, kus üldine rahvaarv kasvas olenemata negatiivsest loomulikust iibest. Sarnane olukord valitses Norra lõunaosas.

1 280 ELi piirkonnast (NUTS 3. tasand) veidi üle kolmandiku (467 piirkonda) teatas, et 2011. aastal oli nende sündide arv suurem kui surmade arv, samas kui 801 piirkonnas oli surmade arv sündide arvust suurem. 12 piirkonnas olid sünde ja surmasid võrdsel arvul. Loomuliku iibe üldkordaja oli positiivne kogu Iirimaal ja paljudes Beneluxi riikide, Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi tihedalt asustatud piirkondades (2010. aasta andmed) ning enamikus Tšehhi Vabariigi ja Poola piirkondades. Seevastu kõigis Bulgaaria, Läti, Leedu (välja arvatud Vilniaus apskritis pealinnapiirkond) ja Ungari piirkondades, samuti enamikus Rumeenia, Saksamaa (idaosa) ja Hispaania loodeosa piirkondades ning Portugali sisemaistes maapiirkondades registreeriti negatiivne loomuliku iibe üldkordaja. Kaks loomulikku iivet mõjutavat tegurit – nimel sündide ja surmade arv – on esitatud üksikasjalikumalt allpool käesolevas artiklis seoses sündimuse ja oodatava elueaga.

Üksikasjalikumast analüüsist ilmneb, et EL 27s oli 11 NUTS 3. tasandi piirkonda, kus loomuliku iibe üldkordaja oli 2011. aastal üle 10 inimese tuhande elaniku kohta. Nende hulgas oli neli Prantsusmaa piirkonda, millest kaks on ülemeredepartemangud (Guyane ja Réunion) ja kaks asuvad Pariisi lähistel (Seine-Saint-Denis ja Val-d'Oise). Guyane'is oli kõrgeim loomuliku iibe üldkordaja kõigist EL 27 piirkondadest (23,4 inimest tuhande elaniku kohta). Ülejäänud suure loomuliku iibega piirkondade hulka kuulus kolm Iirimaa piirkonda (Mid-East, Dublin ja Midland), kolm piirkonda Ühendkuningriigi kaguosast (Inner London - East, Luton ning Outer London - West ja Outer London -North West; 2010. aasta andmed), samuti Hispaania ülemereterritoorium Ciudad Autónoma de Melilla.

EL 27-s oli umbes 536 NUTS 3. tasandi piirkonda, kus loomuliku iibe üldkordaja oli 2011. aastal peaaegu tasakaalus (jäädes vahemikku +/–2,0 inimest tuhande elaniku kohta). Seega mängib rändesaldo sageli olulist rolli selle kindlakstegemisel, kas piirkonna rahvaarv üldiselt kasvab või kahaneb. Rändesaldo võib samuti aidata kaudselt kaasa loomuliku iibe kasvule tulevikus, sest sisserändajad võivad hiljem lapsi saada, võttes arvesse, et suhteliselt suur osa sisserändajatest on suhteliselt noored ja seetõttu enamasti viljakas eas (või nooremad).

Kaardil 4 on esitatud rändesaldo üldkordaja 2011. aastal NUTS 3. tasandi piirkondade kohta. Kaart sarnaneb väga kaardile 2, osutades asjaolule, et rändesuundumused on tihedalt seotud üldiste rahvastikumuutustega (eriti juhul, kui loomuliku iibe üldkordaja on peaaegu nullilähedane). EL 27-s oli 775 NUTS 3. tasandi piirkonda, kus rändesaldo oli 2011. aastal positiivne (sisserändajaid oli rohkem kui väljarändajaid). Nende hulgas registreeriti suurim rändajate sissevool samas kolmes piirkonnas, kus registreeriti ka suurim üldine rahvaarvu kasv. Nendeks piirkondadeks olid nimelt Münster, Kreisfreie Stadt, ja Darmstadt, Kreisfreie Stadt, (mõlemad Saksamaa) ning Ilfov (Bucureşti ümber asuv piirkond, Rumeenia), kus rändesaldo üldkordaja oli vastavalt 40,9, 31,1 ja 31,5 inimest tuhande elaniku kohta. Ülejäänud piirkonnad, kus rändesaldo oli üle 10,0 inimese tuhande elaniku kohta, olid peamiselt linnapiirkonnad, sealhulgas pealinnapiirkonnad Belgias (Arr. de Bruxelles-Capitale/Arr. van Brussel-Hoofdstad), Saksamaal (Berlin) ja Rootsis (Stockholms län), ning rida teisi linnu Saksamaal (sealhulgas Freiburg im Breisgau, Leipzig, München, Frankfurt am Main ja Dresden) ja Ühendkuningriigis (sealhulgas Edinburgh, Nottingham, Sheffield, Tyneside ja Greater Manchester South). See suundumus oli vastupidine Prantsusmaal, kus rändesaldo üldkordajad olid suurimad peamiselt riigi lõunapoolsetes maapiirkondades (näiteks, Lot, Dordogne, Gers, Corse-du-Sud või Hautes-Pyrénées).

Negatiivse rändesaldo puhul on piirkonnast lahkunud rohkem inimesi, kui on sinna inimesi saabunud. EL 27s oli rändesaldo 2011. aastal negatiivne 485 NUTS 3. tasandi piirkonnas. Need piirkonnad asusid enamikus Saksamaa, Kreeka ja Lääne-Austria osades ning suures osas Ida-Euroopas (eelkõige Bulgaarias, Lätis, Leedus, Ungaris, Poolas ja Rumeenias), samuti Kirde-Prantsusmaal, Lõuna-Itaalias, Portugali sisemaal, paiguti Hispaanias, Lääne-Iirimaal ning Ida- ja Põhja-Soomes. Nende 11 NUTS 3. tasandi piirkonna hulka, kus rändesaldo üldkordaja oli kõige negatiivsem (igas piirkonnas rohkem kui –13,0 inimest tuhande elaniku kohta), kuulusid kõik 10 Leedu piirkonda. Ainus piirkond, mis samuti teatas nii suurest negatiivsest rändesaldost (võrreldes piirkonna elanike arvuga), oli Ioannina (Kreeka loodeosas).

Kui rahvastikumuutuste kaks komponenti (loomulik iive ja rändesaldo) arenevad samas suunas, on nende koosmõju tulemusena üldine muutus suurem. Nii oli see Luksemburgi, Küprose ja Malta puhul ning enamikus Madalmaade piirkondades, samuti Ida- ja Lõuna-Hispaanias, Loode- ja Kagu-Prantsusmaal, Kirde-Itaalias, Lõuna-Rootsis ja Ühendkuningriigi kaguosas – enamik nende alade piirkondi teatasid positiivsest kasvust nii loomuliku iibe kui ka rändesaldo puhul. Seevastu paljudes NUTS 3. tasandi piirkondades Bulgaarias, Saksamaal, Lätis, Leedus, Ungaris ja Rumeenias arenesid mõlemad rahvastikumuutuste komponendid negatiivses suunas.

Pealinnu hõlmavate NUTS 3. tasandi piirkondade kohta kogu EL 27s läbi viidud analüüs näitab, et 16 piirkonnas arenesid mõlemad rahvastikumuutuste komponendid positiivses suunas – see on tõenäoliselt seotud pealinnade toimimisega tõmbekeskustena. Nendest 16 piirkonnast 13 puhul andis rändesaldo suurema osa rahvastikumuutustest, samas kui Groot-Amsterdamis (Madalmaad), Osrednjeslovenskas (Sloveenia) ja Inner London - Westis (üks kahest NUTS 3. tasandi piirkonnast, millega Ühendkuningriigi pealinn piirneb) tagas rahvastiku juurdekasvu pigem loomulik iive. Negatiivset rändesaldot tasakaalustas ulatuslikult loomuliku iibe suurem üldkordaja Dublini (Iirimaa), Madridi (Hispaania), Pariisi (Prantsusmaa), Grande Lisboa (Portugal) ja Inner London - East (üks kahest NUTS 3. tasandi piirkonnast, mis hõlmab Ühendkuningriigi pealinna) pealinnapiirkondades. Attikis (Kreeka) oli negatiivne rändesaldo üldkordaja suurem kui positiivne loomuliku iibe üldkordaja, seevastu Sofias (stolitsa) (Bulgaaria) ja Budapestis (Ungari) tasakaalustasid rändesaldo suhteliselt suured positiivsed üldkordajad loomuliku iibe tagasihoidlikumaid negatiivseid üldkordajaid. Riia (Läti) ja Bucureşti (Rumeenia) olid ainsad ELi liikmesriikide pealinnapiirkonnad, kus rahvastikumuutuste mõlemad komponendid arenesid negatiivses suunas. Mõlemal juhul oli rändesaldo üldkordajal suurem osa üldiste rahvastikumuutuste kindlakstegemisel, suurendades sellega rahvaarvu loomulikku vähenemist mõlemas linnas.

Peaaegu kõik ELi mittekuuluvate riikide pealinnapiirkonnad teatasid oma rahvaarvu suurenemisest, sest mõlemad rahvastikumuutuste komponendid arenesid positiivses suunas. Ainsateks eranditeks olid Höfuðborgarsvæði piirkond Islandil (Greater Reykjavík), kus rahvaarvu üldine kasv oli tingitud positiivsest loomulikust iibest samaaegse negatiivse rändesaldo korral, ja kogu Serbia (mille kohta puuduvad piirkondlikud andmed), kus loomuliku iibe negatiivne üldkordaja kaalus kaugelt üles rändesaldo üldkordaja tagasihoidliku kasvu.

Sündimuse langus

Üks peamine loomuliku iibe aeglustumise põhjus on, et ELis on naistel varasemaga võrreldes vähem lapsi. Maailma arenenud piirkondades loetakse praegu, et rahvastiku taastootmiseks peab summaarne sündimuskordaja – tase, mille puhul rahvaarv püsiks sisse- või väljarände puudumise korral pikas perspektiivis muutumatuna – olema tasemel umbes 2,10 elussündi naise kohta.

EL 27s jäi summaarne sündimuskordaja viimastel kümnenditel tublisti allapoole rahvastiku taastootmiseks vajalikku taset. Pärast 2002. aasta madalseisu tasemel 1,46 elussündi naise kohta on summaarne sündimuskordaja EL 27s paljudes liikmesriikides mõnevõrra paranenud. 2011. aastal oli kogu EL 27 keskmine tasemel 1,57. Liikmesriikidest registreeriti kõige suuremad sündimuskordajad Iirimaal (2,05) ja Prantsusmaal (2,01). Neile järgnesid Ühendkuningriik (1,96) ja Rootsi (1,90) – seega ei olnud üheski liikmesriigis viimase vaatlusperioodi kohta registreeritud sündimuskordaja samaväärne või suurem rahvastiku taastootmiseks vajalikust määrast. 2011. aastal oli summaarne sündimuskordaja 14 liikmesriigis väiksem kui 1,50 elussündi naise kohta; madalaim näitaja registreeriti Ungaris (keskmiselt 1,23 elussündi naise kohta).

Sarnast suundumust täheldati EFTA riikides ning ühinevates ja kandidaatriikides, sest summaarne sündimuskordaja oli üldiselt madal ja üheski kaardil 5 esitatud riigis ei olnud sündimus viimasel vaatlusperioodil rahvastiku taastootmiseks vajalikul tasemel või sellest suurem. Island (2,02) oli ainus EFTA riik, kus summaarne sündimuskordaja oli 2011. aastal suurem kui 2,0 elussündi naise kohta, samas kui ühinevatest ja kandidaatriikidest registreeriti Türgis samaväärne tase (2,04 2010. aastal).

Kaardil 5 on esitatud summaarse sündimuskordaja piirkondlik jaotus 2011. aastal. See jaotus on väga homogeenne, sest sama liikmesriigi piires erinevad piirkondades registreeritud tasemed harva riigi keskmisest.

EL 27s on andmed kättesaadavad 268 NUTS 2. tasandi piirkonna kohta ja neist piirkondadest ainult kaheksas oli summaarne sündimuskordaja üle rahvastiku taastootmiseks vajaliku taseme, milleks on 2,10 (kaardil tähistatud tumedaima tooniga) – veel neljas piirkonnas oli sündimus rahvastiku taastootmise määraga võrdne. Suurimad sündimuskordaja näitajad registreeriti Prantsusmaa ülemerepiirkondades Guyane'is (keskmiselt 3,44 elussündi naise kohta), Réunionis (2,36) ja Guadeloupe'is (2,26) ning Hispaania ülemereterritooriumil Ciudad Autónoma de Melilla (2,71). Nendest neljast ülejäänud piirkonnast, kus summaarne sündimuskordaja ületas rahvastiku taastootmiseks vajalikku taset, asusid kolm Ühendkuningriigis (Outer London, Dorset and Somerset, ja West Midlands; kõigi puhul 2010. aasta andmed), samas kui neljas piirkond asus Põhja-Prantsusmaal (Nord-Pas-de-Calais). Neljas piirkonnas, kus sündimuse määr oli võrdne rahvastiku taastootmise määraga, oli suundumus sarnane – kaks piirkonda asusid Ühendkuningriigis (Lincolnshire ja Kent; 2010. aasta andmed), üks Põhja-Prantsusmaal (Picardie) ja Belgia pealinnapiirkond (Région de Bruxelles-Capitale/Brussels Hoofdstedelijk Gewest; 2009. aasta andmed).

ELi 38 piirkonnast, kus sündimuskordaja oli 2,00 või üle selle, asus suur osa piirkondi kas Ühendkuningriigis (19 piirkonda) või Prantsusmaal (13 piirkonda), samal ajal kui muud piirkonnad hõlmasid Hispaania autonoomseid linnu, Belgia pealinnapiirkonda, mõlemat Iirimaa piirkonda ja Soome põhjaosa (Pohjois- ja Itä-Suomi).

Üldiselt registreeriti madalaimad sündimuskordajad ida- ja lõunapoolsetes liikmesriikides. ELis oli 51 NUTS 2. tasandi piirkonda, kus summaarne sündimuskordaja oli 1,30 või alla selle. Nende hulka kuulusid järgmised piirkonnad: 11 piirkonda Poolas, seitse piirkonda nii Saksamaal, Hispaanias (peamiselt loodeosas) kui ka Itaalias (lõunaosas), kuus piirkonda Rumeenias, viis Ungaris, kolm piirkonda nii Kreekas kui ka Portugalis, üks piirkond nii Austrias kui ka Slovakkias. Sündimus oli kõige madalam kolmes Hispaania piirkonnas, nimelt Kanaari saarte piirkonnas (keskmiselt 1,04 elussündi naise kohta) ja kahes piirkonnas riigi loodeosas – Principado de Asturias (1,05) ja Galicia (1,07).

Kaardil 5 näidatud EFTA riikidest registreeriti kõige kõrgemad sündimuskordajad Lõuna-Norras Agder og Rogalandi piirkonnas (2,04) ja Islandil (2,02; kogu riik loetakse üheks selle tasandi piirkonnaks NUTS klassifikatsiooni järgi). Šveitsis oli sündimus madalam kui muudes EFTA piirkondades, kusjuures madalaim määr registreeriti lõunapoolseimas itaaliakeelses piirkonnas Ticino (1,43).

Ühinevate ja kandidaatriikide hulgas olid suurimad summaarsed sündimuskordajad (keskmine näitaja oli üle 3,0 elussünni naise kohta) neljas Türgi idapoolses piirkonnas: Şanliurfa, Diyarbakır (3,77; kõik Türgit käsitlevad andmed on aastast 2010); Mardin, Batman, Sirnak, Şiirt (3,74); Van, Muş, Bitlis, Hakkari (3,63); ja Ağri, Kars, Iğdir, Ardahan (3,40). Veel kolm Türgi piirkonda teatasid 2010. aastal sündimuskordajatest, mis olid rahvastiku taastootmise määrast suuremad. Kuid sündimuse määradega seotud suundumused Türgis lahknesid geograafiliselt ida- ja läänepoolsetes piirkondades, kusjuures läänepoolsed piirkonnad teatasid enamasti sündimuskordajatest, mis jäid vahemikku 1,5–1,8 elussündi naise kohta. Montenegros oli summaarne sündimuskordaja 2011. aastal 1,65, kuid ülejäänud piirkondades ja riikides olid kordajad väiksemad kui 1,5 elussündi naise kohta; endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik (1,46), Horvaatia (1,43 ja 1,47 nendes kahes piirkonnas, mille andmed olid kättesaadavad 2010. aasta kohta) ja Serbia (1,36).

Imikusuremuse vähenemine

Lisaks sellele, et keskmine sündinud laste arv ühe naise kohta väheneb pidevalt, on EL 27-s viimaste kümnendite jooksul peaaegu pidevalt vähenenud ka imikusuremuskordaja. See on nii muu hulgas tänu järgmistele teguritele: parem tervishoid või juurdepääs sellele (täiendav teave on esitatud piirkondlikku tervisestatistikat käsitlevas artiklis), ulatuslikum vaktsineerimine haiguste vastu, laste alatoitumuse vähendamine ja elatustaseme üldine parandamine (paremad sanitaartingimused, juurdepääs puhtale veele või suutlikkus hoida kodu soojana). EL 27s oli imikusuremuskordaja 2011. aastal 3,9 surma (alla ühe aasta vanuste laste hulgas) tuhande elussündinud lapse kohta.

ELi liikmesriikidest registreeriti kõige suuremad imikusuremuskordajad Rumeenias ja Bulgaarias. Nendes kahes liikmesriigis oli kokku kuus piirkonda (NUTS 2. tasand), kus imikusuremuskordaja oli esitatud kahekohalise näitajana, tipnedes 11,3 surmaga tuhande elussünni kohta Rumeenias Sud-Est piirkonnas (vt joonis 1). Skaala teises otsas oli 2011. aastal Ahvenamaa (Åland; Soome edelarannikul) kordajaga 0 – seda määra tuleks siiski tõlgendada teatava ettevaatusega, sest tegemist on ühte aastat kajastava ühekordse näitajaga (Ahvenamaal registreeriti 2010. aastal imikusuremuskordaja tasemel 3,5). EL 27s oli 2011. aastal 13 NUTS 2. tasandi piirkonda, mis teatasid imikusuremuskordajatest alla 2,0 surma tuhande elussünni kohta. Need piirkonnad olid jagunenud kaheksa eri riigi vahel ja hõlmasid pealinnapiirkondi Rootsis, Slovakkias ja Tšehhi Vabariigis, kolme Hispaania piirkonda (Ciudad Autónoma de Melilla, Comunidad Foral de Navarra ja Cantabria), veel kahte Rootsi piirkonda (Västsverige ja Norra Mellansverige), kahte Soome piirkonda (Åland ja Etelä-Suomi) ning ühte piirkonda nii Saksamaal (Leipzig), Austrias (Salzburg) kui ka Kreekas (Kreeta saar).

Meeste ja naiste oodatava eluea erinevused

Tänu paranenud sotsiaal-majanduslikele ja keskkonnatingimustele ning paremale ravile ja hooldusele on oodatav eluiga sünnimomendil pikenenud viimase 50 aastaga ELis keskmiselt umbes kümne aasta võrra. Kaardid 6 ja 7 annavad NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes ülevaate sellest, milline oli meeste ja naiste oodatav eluiga sünnimomendil 2011. aastal. Kaardid on otseselt võrreldavad tänu kasutatud ühesugustele värvitoonidele. Nende kahe kaardi võrdlemisel on kõige tähelepanuväärsem meeste suhteliselt lühike oodatav eluiga (võrreldes naistega) – kuigi on tõendeid, et see sugudevaheline lahknevus on enamikus ELi liikmesriikides viimaste kümnendite jooksul tasapisi vähenemas.

Kaardilt 6 nähtub, et meeste oodatav eluiga sünnimomendil oli 2011. aastal 74,0 aastat või alla selle paljudes Ida-Euroopa riikides, sealhulgas kõigis NUTS 2. tasandi piirkondades Bulgaarias, Ungaris, Rumeenias ja kolmes Balti riigis (iga Balti riik moodustab ühe NUTS 2. tasandi piirkonna). Lisaks, kõik Slovakkia piirkonnad peale ühe (Bratislavský kraj pealinnapiirkond) ja kõik Poola piirkonnad peale kahe (kõige lõunapoolsemad piirkonnad Podkarpackie ja Malopolskie) teatasid samuti meeste oodatava eluea pikkuseks sünnimomendil 74,0 aastat või alla selle. Veel kolmes piirkonnas registreeriti meeste oodatav eluiga allpool seda taset (tähistatud kaardil 6 kõige heledama tooniga). Kaks nendest piirkondadest asusid Tšehhi Vabariigis (Severozápad ja Moravskoslezsko) ja kolmas oli Portugali saarepiirkond Região Autónoma dos Açores. Meeste suhteliselt madal oodatav eluiga sünnimomendil ilmnes ka ühinevates ja kandidaatriikides, sest ainult Horvaatia rannikul ja saartel (Jadranska Hrvatska piirkond) registreeriti meeste oodatav eluiga üle 74,0 aasta (2010. aasta andmed). Seevastu madalaim oodatav eluiga 2011. aastal (72,0 aastat) registreeritakse Serbias (piirkondlik teave ei ole kättesaadav). Ükski EFTA piirkond ei teatanud 2011. aastal meeste oodatavast elueast, mis oleks 74,0 aastat või alla selle.

2011. aastal tõusis meeste oodatav eluiga sünnimomendil 28 NUTS 2. tasandi piirkonnas üle 80,0 aasta. Need piirkonnad asusid seitsmes ELi liikmesriigis. Nendest 28 piirkonnas kaheksa ulatusid Itaalia põhjaosast lõunaosani, seitse piirkonda asus Ühendkuningriigis (kõik Inglismaa lõunaosas, välja arvatud North Yorkshire; 2010. aasta andmed). Neli piirkonda asus Hispaanias (kõik, välja arvatud Comunidad Foral de Navarra, Hispaania keskosas – sealhulgas pealinnapiirkond Comunidad de Madrid), samas kui kolm piirkonda oli nii Saksamaal (kõik loodeosas asuvas Baden-Württembergi liidumaal) kui ka Prantsusmaal (pealinnapiirkond Île de France, samuti Midi-Pyrénées ja Rhône-Alpes, kuhu kuuluvad Toulouse ja Lyon). Ülejäänud kolmest piirkonnas kaks asus Rootsis (Stockholmi pealinnapiirkond ja läänepoolne piirkond Västsverige) ja viimane oli Joonia saarte piirkond (mis hõlmab Kérkyrat ehk Korfut), mis asub peamiselt Kreeka läänerannikul (Ionia Nisia piirkond). 2011. aastal registreeriti kõrgeim meeste oodatav eluiga sünnimomendil piirkonnas Comunidad Foral de Navarra (81,1 aastat), millele järgnes kohe Comunidad de Madrid (81,0 aastat).

Kaardil 7 on kujutatud, kuidas jaotub naiste oodatav eluiga sünnimomendil piirkondade lõikes. Madalaimad väärtused – s.t naiste oodatav eluiga 80,0 aastat või alla selle – registreeriti Ida-Euroopas (nagu ka meeste puhul). Eelkõige oli see nii Bulgaarias, Ungaris ja Rumeenias, kus kõigis NUTS 2. tasandi piirkondades oli naiste oodatav eluiga alla 80,0 aasta. Naiste oodatav eluiga oli alla 80,0 aasta ka Lätis ja Leedus (kumbki moodustab ühe NUTS 2. tasandi piirkonna), samuti Slovakkia neljast piirkonnast kolmes (kõik Bratislavský kraj piirkonnad, välja arvatud pealinnapiirkond), Lódzkie piirkonnas (Poola) ja Kirde-Šotimaal (Ühendkuningriik; 2010. aasta andmed). Bulgaaria Severozapadeni piirkonnas registreeriti 2011. aastal madalaim naiste oodatav eluiga sünnimomendil – 76,6 aastat – ning järgnesid veel kolm Bulgaaria piirkonda (Severoiztochen, Yugoiztochen ja Severen tsentralen).

Naiste oodatava eluea kõrgeimad väärtused registreeriti piirkonnas, mis oli meeste oodatava eluea näitajate poolest teisel kohal, nimelt Comunidad de Madrid (86,7 aastat 2011. aastal). Sellele järgnesid Île de France ja Rhône-Alpes (mõlemas 86,6 aastat). ELis oli 14 NUTS 2. tasandi piirkonda, kus naiste oodatav eluiga sünnimomendil oli üle 80,0 aasta. Need asusid eranditult Prantsusmaal (seitse piirkonda), Hispaanias (viis piirkonda) või Itaalias (kaks piirkonda), samas kui ka järgmised 14 piirkonda naiste eluea pingereas asusid neis kolmes liikmesriigis. Alles siis järgnes Ipeiros (85,4 years), Albaaniaga piirnev Kreeka piirkond.

EL 27s tervikuna oli 2010. aastal keskmine oodatav eluiga 82,9 aastat naiste puhul ja 77,0 aastat meeste puhul. Naiste ja meeste oodatava eluea erinevus oli kõige suurem Balti riikides, kus naiste oodatav eluiga oli 2011. aastal vahemikus 11,2 aastat (Leedus) kuni 10,1 aastat (Eestis) pikem kui meeste oodatav eluiga. Sugudevaheline erinevus oli kõige väiksem (vahemikus 3,7 kuni 3,9 aastat) Madalmaades, Küprosel ja Rootsis, samas kui Islandil oli erinevus veelgi väiksem – 3,4 aastat.

Piirkondlikul tasandil oli oodatava eluea erinevus naiste ja meeste vahel kõige suurem (vähemalt kaheksa aastat) Balti riikides (iga riik moodustas ühe NUTS 2. tasandi piirkonna). Neile järgnesid 14 NUTS 2. tasandi piirkonda 16st Poolas, kaks piirkonda Kirde-Ungaris (Észak-Magyarország ja Észak-Alföld) ning kaks piirkonda Prantsusmaal (Guadeloupe ja Nord - Pas-de-Calais). Sooline lõhe oli kõige väiksem Madalmaade kirdepiirkonnas Drenthe, kus naiste oodatav eluiga sünnimomendil oli 82,6 aastat, mis oli 3,1 aastat pikem kui meeste oodatava eluea vastav näitaja. Nendest piirkondadest, kus sooline lõhe oli kõige väiksem (vähem kui neli aastat), asusid 16 piirkonda Ühendkuningriigis, üheksa Madalmaades, kolm Rootsis, kaks nii Taanis kui ka Kreekas ning üks piirkond Saksamaal ja üks Küprosel (viimane moodustab ühe NUTS 2. tasandi piirkonna).

ELi mittekuuluvatest riikidest, mida analüüsiti, oli sugudevaheline erinevus kõige väiksem Islandil (3,4 aastat), samas kui Zürich (Šveits) oli ainus muu piirkond, kus naiste ja meeste oodatav eluiga erines vähem kui neli aastat. Naiste ja meeste oodatav eluiga erines kõige rohkem kahes Horvaatia piirkonnas, milleks olid Kontinentalna Hrvatska (erinevus 6,6 aastat) ja Jadranska Hrvatska (5,9 aastat), naabruses asuvas Crna Gora piirkonnas (Montenegro, 5,5 aastat), Türgis (samuti 5,5 aastat; 2009. aasta andmed) ja Serbias (5,3 aastat). Kahe viimatinimetatud riigi puhul on andmed kättesaadavad ainult riigi tasandil.

Elanikkonna vananemine

EL 27 rahvastik vananeb pidevalt. Rahvastiku vananemine on tingitud sünnimomendil oodatava eluea märkimisväärsest ja jätkuvast pikenemisest koos madala sündimuse ja teise maailmasõja järgse beebibuumipõlvkonna pensionile jäämisega. Joonisel 2 on esitatud teave ELi kümne NUTS 3. tasandi piirkonna kohta, kus vanemaealiste (65 aasta vanused ja vanemad) osakaal on kõige suurem ja kõige väiksem asjaomase piirkonna elanikkonna hulgas 1. jaanuari 2012. seisuga. Kogu EL 27s moodustasid 65aastased ja vanemad inimesed 17,8 % kogurahvastikust, samas kui tööealised (15–64aastased) moodustasid kaks kolmandikku (66,6 %) kogurahvastikust. Seega oli EL 27 elanikkonnast 15,6 % alla 15aastased.

Portugali sisemaal riigi keskosas asuvas piirkonnas Pinhal Interior Sul moodustasid vanemaealised üle ühe kolmandiku (33,9 %) kogurahvastikust. See oli suurima vanemaealiste osakaaluga piirkond ELis. Seega pidi iga tööealine Pinhal Interior Suli elanik ülal pidama 0,6 inimest, kes oli 65aastane või vanem. Piirkonnad, kus vanemaealiste osakaal on kõige suurem, on sageli suhteliselt kauged ja hõredamalt asustatud maapiirkonnad, kus tööealiste elanike väikest osakaalu võib seostada töökohtade ja haridusvõimaluste puudumisega, mis motiveerib nooremaid põlvkondi tööd otsides piirkonnast lahkuma.

Joonisel 2 on samuti esitatud need piirkonnad, kus vanemaealiste osakaal on kõige väiksem. Nendeks olid sageli piirkonnad, kus tööealiste osakaal oli suur. Näiteks suured majanduskeskused (London, Poznan või Gdansk) või turismipiirkonnad (nt Lanzarote või Fuerteventura – mõlemad kuuluvad Kanaari saarte piirkonda Hispaanias), kus suured hõivemäärad on seotud suhteliselt noorte, majanduslikult aktiivsete sisserändajatega, kes järgivad korduvrände mudelit (teisisõnu on tegemist inimestega, keda tõmbavad ligi pakutavad töövõimalused ning kes töötavad mõne aasta ja otsustavad seejärel oma päritolupiirkonda tagasi pöörduda). On ka muid piirkondi, kus vanemaealiste väike osakaal kogurahvastikus on tingitud suhteliselt suurest sündimusest, mille tulemusel kasvas hüppeliselt noorte osatähtsus. Nii oli see eeskätt Prantsusmaa ülemeredepartemangudes Guyane'is ja Réunionis, Iirimaa Mid-Easti piirkonnas ja vähemal määral ka Flevolandis (Madalmaad).

Teine võimalus näitlikustada EL 27 rahvastiku struktuurset muutust on analüüsida sõltuvusmäärasid, mis saadakse ülalpeetavate isikute (alaealiste ja/või vanemaealiste) arvu võrdlemisega tööealiste isikute arvuga (olenemata sellest, kas asjaomased tööealised isikud on ka tegelikult hõivatud või mitte). Nende määrade abil saab teavet selle kohta, milline võib olla tööealistele elanikele pandav koormus – näiteks surve panustada laste hariduse omandamisse, tervishoidu või pensionisse. Sellest tulenevalt võivad kasvavad sõltuvusmäärad kujutada endast probleemi valitsusele seoses kavandatavate avaliku sektori kulutustega.

Alla 15 aasta vanuste osakaal moodustas 2012. aasta alguses 23,4 % EL 27 tööealisest elanikkonnast – seega oli EL 27s keskmiselt veidi rohkem kui neli tööealist täiskasvanut iga alla 15aastase lapse kohta. Suurimad alaealiste sõltuvusmäärad registreeriti sageli nendes piirkondades, mis teatasid suurimast sündimusest, nimelt piirkondades, mis asusid peamiselt Iirimaal, Prantsusmaal ja Ühendkuningriigis. Skaala teises otsas ehk väikseimate alaealiste sõltuvusmääradega piirkonnad asusid peamiselt Saksamaal, Hispaanias, Itaalias ja Poolas, kus sündimus püsis kõigi aegade madalaimal tasemel. Kaardil 8 on esitatud alaealiste sõltuvusmäärad, mis on arvutatud NUTS 3. tasandi piirkondade kohta 1. jaanuari 2012. aasta seisuga. ELis registreeriti suurim määr 57,0 % Prantsusmaa ülemeredepartemangus Guyane'is. Asjaomane määr oli madalaim 13,6 % tasemel kahes Saksamaa keskosa piirkonnas – Würzburg (Kreisfreie Stadt) ja Suhl (Kreisfreie Stadt).

Vanadussõltuvusmäära abil analüüsitakse vanemaealiste (65aastased ja vanemad) suhet tööealisse elanikkonda (15–64aastased). 1. jaanuaril 2012 moodustas vanemaealiste elanike osakaal 26,8 % tööealisest elanikkonnast EL 27s. Kaardilt 9 nähtub, et 106 EL 27 piirkonnas oli vanadussõltuvusmäär 20 % või alla selle. Neist 43 piirkonda asus Poolas, 16 Ühendkuningriigis, 13 Rumeenias, kaheksa nii Hispaanias kui ka Slovakkias, kuus Iirimaal ja Prantsusmaal, kaks Madalmaades ja üks nii Belgias, Taanis, Küprosel (üks NUTS 3. tasandi piirkond) kui ka Portugalis. Väikseimad vanadussõltuvusmäärad registreeriti Prantsusmaa ülemereterritooriumil Guyane'is (7,2 %). Seevastu Pinhal Interior Sul oli ainus NUTS 3. tasandi piirkond EL 27s, mis teatas vanadussõltuvusmäärast üle 50 % (teisisõnu, selles piirkonnas pidas vähem kui kaks tööealist elanikku üleval ühte 65aastast või vanemat inimest). Nimetatud piirkonnas oli asjaomane määr 60,7 % 1. jaanuari 2012. aasta seisuga. Nende kümne NUTS 3. tasandi piirkonna hulgas, kus vanadussõltuvusmäär oli ELis kõige suurem, oli veel viis Portugali piirkonda, mis kõik asusid suhteliselt mägistes sisemaapiirkondades riigi kesk- või põhjaosas (sageli Hispaania piiril). Ülejäänud neljast piirkonnast, kus vanadussõltuvusmäär oli eriti suur – vahemikus 46,1 % ja 49,8 % –, asusid kaks Kreeka sisemaal mägistes piirkondades (Grevena ja Evrytania), üks neist piirkondadest oli Trieste rannikupiirkond Kirde-Itaalias ja viimane piirkond oli Dessau-Roßlau (Kreisfreie Stadt) (mis on osa Sachsen-Anhalti liidumast Saksamaa idaosas).

Paljudes EFTA, ühinevate ja kandidaatriikide piirkondades oli demograafiline vananemine vähem märgatav. EFTA riikides asuvatest 3. tasandi piirkondadest registreeriti suurimad vanadussõltuvusmäärad (üle 30,0 %) Šveitsis Ticino, Basel-Stadt ja Basel-Landschaft piirkondades, samuti Norras Hedmarki maapiirkonnas. Skaala teises otsas olid kolm EFTA piirkonda, kus vanadussõltuvusmäär oli 20,0 % või alla selle. Need piirkonnad olid Rogaland Lääne-Norras (kus asub suur osa Norra naftatööstusest), Oslo (Norra pealinnapiirkond) ja Höfuðborgarsvæði (Islandi pealinnapiirkond).

Kolm Horvaatia piirkonda teatasid vanadussõltuvusmäärast, mis oli üle 30,0 % (Licko-senjska županija, Šibensko-kninska županija ja Karlovacka županija), kusjuures kõnealune määr oli nende hulgas kõige suurem kõige hõredamalt asustatud piirkonnas – Licko-senjska županija (35,7 %). Vanadussõltuvusmäärad olid üldiselt palju madalamad Montenegros, endises Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis ja eelkõige Türgis (kus 24 NUST 3. tasandi piirkonda teatasid vanadussõltuvusmäärast alla 10,0 %). Ühinevate ja kandidaatriikide hulgas registreeriti kõige väiksemad vanadussõltuvusmäärad Hakkari piirkonnas Türgi idaosas (4,9 % 1. jaanuari 2011. aasta seisuga).

Andmete allikad ja kättesaadavus

Eurostat pakub laia valikut demograafilisi andmeid: need hõlmavad rahvastikustatistikat riiklikul ja piirkondlikul tasandil, samuti andmeid erinevate rahvastikusündmuste kohta (sünnid, surmad, abielud, abielulahutused, sisse- ja väljaränne), mis mõjutavad rahvaarvu, rahvastiku struktuuri ja mitmesuguseid tunnuseid. Tuleb tähele panna, et ülemineku tõttu NUTS 2010. aasta klassifikatsiooni kasutamisele ei ole ajutiselt kättesaadavad piirkondliku rahvastikustatistika aegread.

Rahvastikutihedus näitab (aasta keskmise) rahvaarvu suhet piirkonna maismaa pindaalasse. Maismaa pindala hõlmab riigi kogupindala, välja arvatud siseveekogude alla jääv ala.

Rahvastikumuutused on rahvaarvu erinevus perioodi alguse ja lõpu vahel (nt ühe kalendriaasta jooksul). Positiivset rahvastikumuutust nimetatakse rahvastiku juurdekasvuks. Negatiivset rahvastikumuutust nimetatakse rahvastiku vähenemiseks. Rahvastikumuutused hõlmavad kahte komponenti.

  • Loomulik iive on elussündide ja surmade arvu vahe. Positiivne loomulik iive, mida nimetatakse ka rahvastiku loomulikuks juurdekasvuks, esineb juhul, kui elussündide arv ületab surmade arvu. Negatiivse loomuliku iibe ehk rahvastiku loomuliku vähenemisega on tegemist siis, kui elussündide arv on väiksem surmade arvust.
  • Rändesaldo ehk netoränne (sealhulgas statistiline korrigeerimine) on üldise rahvastikumuutuse ja loomuliku iibe vahe. Seetõttu mõjutavad rändesaldo statistikat kõik statistilised ebatäpsused selle valemi mõlemas komponendis, eriti rahvastikumuutuses. Eri riikides võib rändesaldo (sealhulgas statistiline korrigeerimine) hõlmata lisaks sisse- ja väljarändele ka kahe üksteisele järgneva aasta 1. jaanuari vahelisel perioodil täheldatud muid rahvastikunäitajate muutusi, mida ei ole võimalik seostada sündide, surmade või sisse- ja väljarändega.

Muutuse üldkordajad arvutatakse üldise rahvastikumuutuse, loomuliku iibe ja rändesaldo (sealhulgas statistiline korrigeerimine) kohta. Igal juhul võrreldakse aasta jooksul toimunud muutuse taset kõnealuse piirkonna keskmise elanike arvuga samal aastal ning tulemus väljendatakse tuhande elaniku kohta.

Summaarne sündimuskordaja on keskmine laste arv naise kohta naise elu jooksul, kui ta elaks oma viljakad aastad vastavalt vanusepõhistele sündimuskordajatele, mis on konkreetse aasta kohta kindlaks tehtud.

Oodatav eluiga sünnimomendil on keskmine aastate arv, mis näitab, kui kaua vastsündinu võib elada, kui tema eluea jooksul suremusnäitajad ei muutu.

Alaealiste sõltuvusmäär on üldiselt majanduslikult mitteaktiivses vanuses noorte (käesoleva artikli mõistes alla 15aastased) arvu ja tööealiste inimeste (tavaliselt 15–64aastased) arvu suhe. Vanadussõltuvusmäär on üldiselt majanduslikult mitteaktiivses vanuses vanemaealiste inimeste (käesoleva artikli mõistes 65aastased ja vanemad) arvu suhe tööealiste inimeste (tavaliselt 15–64aastased) arvu. Sõltuvusmäärade analüüsimisel on oluline märkida, et tööealise elanikkonna hulgas on sageli märkimisväärselt palju selliseid inimesi, kes on otsustanud mitte töötada (näiteks üliõpilased või lapsi kasvatavad vanemad või teiste pereliikmete eest hoolitsevad inimesed). Samas – eriti majanduslanguse või -surutise ajal – on ka palju selliseid inimesi, kellel ei õnnestu tööd leida. Peale selle, üha suurem arv vanemaealisi inimesi jätkab töötamist ka pärast traditsioonilisse pensioniikka jõudmist, samas kui teised on teinud pensioniks asjakohaseid rahalisi korraldusi, mistõttu võib neid pidada majanduslikult sõltumatuteks.

Kontekst

Rahvastikumuutusi ja rahvastiku struktuuri käsitlevat statistikat kasutatakse üha rohkem selleks, et toetada otsuste tegemise protsessi ja tagada võimalus jälgida demograafilisi suundumusi poliitilises, majanduslikus, sotsiaalses ja kultuurilises kontekstis.

Järjekindlalt madalal püsiv sündimus koos eluea pikenemisega – ja asjaoluga, et beebibuumi põlvkond hakkab jõudma pensioniikka, – on toonud kaasa ELi rahvastiku vananemise. Tööealiste inimeste arv väheneb pidevalt, samas kui eakamate inimeste arv kasvab. Rahvastiku vananemisega seotud sotsiaalsed ja majanduslikud muutused põhjustavad tõenäoliselt tõsiseid tagajärgi ELi jaoks nii riiklikul kui ka piirkondlikul tasandil. Need tagajärjed ulatuvad paljudesse poliitikavaldkondadesse, mõjutades muu hulgas kooliealist elanikkonda, tervishoidu, tööjõus osalemist, sotsiaalkaitset, sotsiaalkindlustuse küsimusi ja riigi rahandust.

Demograafiline olukord on ELi piirkondade lõikes ebaühtlane ning lisaks toimuvad rahvastikumuutused erinevas tempos ja on jõudnud eri etappidesse. See avaldab mõju mitte ainult piirkonna konkurentsivõimele, vaid ka ühtekuuluvusele. Piirkondlikke rahvastikumuutuseid mõjutavad tegurid, mis mõjutavad loomulikku iivet, näiteks sündimus ja suremus ning samuti ränne. Rahvastikumuutused on ELi piirkonniti väga erinevad alates piirkondadest, kus rahvaarv väheneb nii negatiivse loomuliku iibe kui ka väljarände tõttu, kuni piirkondadeni, kus rahvaarv kasvab loomuliku iibe ja sisserände koosmõjul. Üldisemalt võib täheldada rahvastiku kiiret vananemist paljudes kaugemates ja maapiirkondades, samas kui suurlinnapiirkondades kaldub noorte osakaal elanikkonna hulgas olema suurem. Seda võib sageli seostada suuremate tööhõivevõimalustega kaasneva ligitõmbava mõjuga, mis meelitab ligi nii riigisiseseid rändajaid (sama riigi muudest piirkondadest) kui ka rahvusvahelisi rändajaid (nii muudest liikmesriikidest kui ka ELi mittekuuluvatest riikidest).

Täiendav Eurostati teave

Väljaanded

Põhitabelid

Regional demographic statistics (t_reg_dem)
Demography (t_pop)
Demography - Regional data (t_demoreg)

Andmebaas

Regional demographic statistics (reg_dem)
Population and area (reg_dempoar)
Fertility (reg_demfer)
Mortality (reg_demmor)
Demography (pop)
Demography - Regional data (demoreg)

Erirubriik

Metoodika / Metaandmed

  • Population (ESMS metadata file - demo_pop_esms) (inglise keeles)

Tabelite, jooniste ja kaartide lähteandmed (MS Excel)

Välislingid

Vaata lisaks