Statistics Explained

Archive:Rännet ja rändajatest elanikkonda käsitlev statistika

Revision as of 16:50, 10 June 2015 by Verdodo (talk | contribs)
Detsembri 2012 andmed. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, Põhitabelid ja Andmebaas. Ingliskeelne versioon on uuem.
Tabel 1: Sisseränne peamiste kodakondsusrühmade kaupa, 2010 (1) – Allikas: Eurostat (migr_imm1ctz)
Joonis 1: Sisserändajad, 2010 (1)
(1 000 elaniku kohta) – Allikas: Eurostat (migr_imm1ctz) ja (migr_pop1ctz)
Joonis 2: Sisserändajate osakaal kodakondsusrühmade kaupa, EL 27, 2010
(%) – Allikas: Eurostat (migr_imm1ctz)
Joonis 3: Kodanike ja mittekodanike osakaal sisserändajate hulgas, 2010 (1)
(%) – Allikas: Eurostat (migr_imm1ctz)
Tabel 2: Kogu rahvastik ja alaline elanikkond kodakondsusrühmade kaupa, 2011 – Allikas: Eurostat (migr_pop1ctz)
Joonis 4: Mittekodanike osakaal alalises elanikkonnas, 2011 (1)
(%) – Allikas: Eurostat (migr_pop1ctz)
Joonis 5: EL-27s elavad kolmandate riikide kodanikud päritolukontinendi järgi, 2011 (1)
(%) – Allikas: Eurostat (migr_pop1ctz)
Joonis 6: Mitteliikmesriikide kodanike analüüs inimarengu indeksi (HDI) taseme järgi
, 2011 (1)
(%) – Allikas: Eurostat (migr_pop1ctz) ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimarengu aruanne, 2011
Joonis 7: Mittekodanike peamised päritoluriigid, EL-27, 2011 (1)
(miljonit) – Allikas: Eurostat (migr_pop1ctz)
Joonis 8: Kodanike ja mittekodanike vanuseline struktuur, EL, 2011 (1)
(%) – Allikas: Eurostat (migr_pop2ctz)
Joonis 9: ELi liikmesriigi kodakondsuse saanud isikute arv, 2000–2010
(1 000) – Allikas: Eurostat (migr_acq)
Tabel 3: Andmeid esitanud riigi kodakondsuse saanud isikute arv, 2000–2010
(1 000) – Allikas: Eurostat (migr_acq)
Joonis 10: Naturalisatsiooni määr – ELi liikmesriigi kodakondsuse saanud isikute arv, 2010 (1)
(100 mittekodaniku kohta) – Allikas: Eurostat (migr_acq) ja (migr_pop1ctz)

Käesolevas artiklis esitatakse Euroopa Liidu (EL) statistika rahvusvahelise rände, kodanikest ja välimaalastest (mittekodanikest) koosneva elanikkonna ja kodakondsuse saamise kohta. Rännet mõjutab majanduslike, poliitiliste ja sotsiaalsete tegurite kombinatsioon kas rändaja päritoluriigis (tõuketegurid) või sihtriigis (tõmbetegurid). Arvatakse, et läbi ajaloo on ELi suhteline majanduslik heaolu ja poliitiline stabiilsus avaldanud sisserändajatele tugevat ligitõmbavat mõju.

Sihtriikides võidakse rahvusvahelist rännet kasutada vahendina teatavate puudujääkide leevendamiseks tööjõuturul. Peaaegu kindel on aga see, et üksnes rändest ei piisa selleks, et paljudes ELi piirkondades toimuvat rahvastiku vananemist vastupidises suunas mõjutada.

Peamised statistilised näitajad

Rändevood

2010. aasta jooksul asus mõnda ELi liikmesriiki elama ligikaudu 3,1 miljonit sisserändajat (vt Tabel 1), samas teatati vähemalt 2,0 miljoni väljarändaja lahkumisest ELi liikmesriikidest. Viimased kättesaadavad näitajad viitavad sisserände mõningasele suurenemisele 2010. aastal võrreldes 2009. aastaga.. Märkimist väärib ka asjaolu, et need näitajad ei kajasta ELi sisenevaid ja sealt väljuvaid rändevooge tervikuna, sest neis sisalduvad ka ELi liikmesriikide vahelised rändevood.

Ühendkuningriik teatas 2010. aastal suurimast sisserändajate arvust (591 000). Talle järgnesid Hispaania (465 200), Itaalia (458 900) ja Saksamaa (404 100). Neis neljas liikmesriigis kokku registreeriti 61,9 % kõikidest ELi liikmesriikidesse saabunud sisserändajatest.

Hispaania teatas 2010. aastal suurimast väljarändajate arvust (403 000). Talle järgnesid Ühendkuningriik 339 400 ja Saksamaa 252 500 väljarändajaga. Enamik ELi liikmesriikidest teatasid 2010. aastal suuremast sisserändest kui väljarändest, kuid Iirimaal, Kreekas, Tšehhi Vabariigis, Sloveenias ja kolmes Balti riigis oli väljarändajate arv sisserändajate arvust suurem.

Alalise elanikkonna arvu arvesse võttes (vt Joonis 1) registreeriti Luksemburgis 2010. aastal kõige suurem sisserändajate arv (33 sisserändajat 1 000 elaniku kohta). Järgnesid Küpros (24) ja Malta (20). Sisseränne oli suhteliselt suur ka EFTA riikides, sest kõik neli riiki teatasid sisserändenäitajatest, mis olid vähemalt kaks korda suuremad EL-27 keskmisest (6,2 sisserändajat 1 000 elaniku kohta). Kõige suurem oli see näitaja Šveitsis (21 sisserändajat 1 000 elaniku kohta).

ELi liikmesriikidest oli 2010. aastal väljaränne kõige suurem Leedus (26 väljarändajat 1 000 elaniku kohta) ja Luksemburgis (18 väljarändajat 1 000 elaniku kohta).

Tuleb märkida, et eespool esitatud näitajad hõlmavad kõiki rändevoogusid – teisisõnu, koju tagasi pöörduvaid endisi väljarändajaid; välismaal sündinud kodanikke, kes rändavad riiki esmakordselt; ning teistest liikmesriikidest ja kolmandatest riikidest (ELi mittekuuluvad riigid) pärit mittekodanikke (inimesed, kes ei ole sihtriigi kodanikud). 2010. aastal EL-27 liikmesriikidesse saabunud sisserändajate hulgas moodustavad 21 % sisserändajatest kodanikud (vt Joonis 2), 31 % olid teiste ELi liikmesriikide kodanikud ning peaaegu pool (48 %) kõigist sisserändajatest olid kolmandate riikide kodanikud (ELi mittekuuluvate riikide kodanikud).

Kolmandate riikide kodanikud võib liigitada nende kodakondsusriigi arengutaseme järgi, mis põhineb inimarengu indeksil (HDI), mille arvutab Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) ÜRO Arenguprogrammi raames. Analüüs näitab, et suurim osa (28 % kõigist ELi saabuvatest rändajatest) olid pärit keskmise inimarengu indeksiga riikidest ja 14 % kõrge inimarengu indeksiga riikidest. Seevastu madala inimarengu indeksiga riikidest (4 %), kandidaatriikidest (2 %) või EFTA riikidest (1 %) pärit sisserändajate osakaal oli 2010. aastal suhteliselt väike.

Koju tagasi pöörduvate kodanike osatähtsus sisserändajate koguarvus oli 2010. aastal kõige suurem Leedus (80 % kõigist sisserändajatest), Portugalis (72 %), Eestis (57 %) ja Kreekas (54 %). Need olid ainsad ELi liikmesriigid, kus koju tagasi pöörduvad kodanikud moodustasid suurema osa sisserändajate koguarvust. Seevastu Luksemburgis, Hispaanias, Itaalias, Slovakkias, Ungaris (2009) ja Küprosel oli koju tagasi pöörduvate kodanike osatähtsus väike. Nad moodustasid 2010. aastal alla 10 % kõigist sisserändajatest.

Sisserändajate soolises jagunemises võis 2010. aastal täheldada meeste sisserände mõningast ülekaalu võrreldes naiste sisserändega ELi tervikuna (vastavalt 52 % ja 48 %). Kõige suurem oli meeste osakaal sisserändajate hulgas Slovakkias ja Sloveenias (64 %). Naiste osakaal sisserändajate hulgas oli suurim Küprosel (57 %).

Mittekodanikest elanikkond

1. jaanuaril 2011. aastal ulatus ELi liikmesriikide territooriumil elavate mittekodanike (inimesed, kes ei ole oma elukohariigi kodanikud) koguarv 33,3 miljoni inimeseni, moodustades 6,6 % EL-27 rahvastikust (vt Tabel 2). 1. jaanuaril 2011. aastal oli rohkem kui kolmandik (kokku 12,8 miljonit inimest) kõigist EL-27s elavatest mittekodanikest teise ELi liikmesriigi kodanikud.

Absoluutarvudes oli ELis elavaid mittekodanikke kõige rohkem Saksamaal (7,2 miljonit inimest 1. jaanuari 2011. aasta seisuga), Hispaanias (5,6 miljonit), Itaalias (4,6 miljonit), Ühendkuningriigis (4,5 miljonit) ja Prantsusmaal (3,8 miljonit). Nendes viies liikmesriigis elavad mittekodanikud moodustasid kokku 77,3 % kõigist EL-27s elavatest mittekodanikest, kusjuures samad viis liikmesriiki esindasid 62,9 % ELi elanikkonnast. Suhtarvudes väljendatuna oli mittekodanike osakaal kõige suurem Luksemburgis, sest seal moodustasid mittekodanikud 2011. aasta alguses 43,1 % koguelanikkonnast. Suur enamik (86,3 %) Luksemburgis elavatest mittekodanikest olid teiste ELi liikmesriikide kodanikud. 1. jaanuari 2011. aasta seisuga oli mittekodanike osakaal suur (vähemalt 10 % alalisest elanikkonnast) ka Küprosel, Lätis, Eestis, Hispaanias, Austrias ja Belgias.

Enamikus ELi liikmesriikides on suurem osa mittekodanikest ELi mittekuuluvate riikide kodanikud (kolmandate riikide kodanikud). 2011. aasta alguses moodustasid teiste ELi liikmesriikide kodanikud suurema osa Luksemburgis, Iirimaal, Belgias, Slovakkias, Küprosel ja Ungaris elavatest mittekodanikest. Läti ja Eesti puhul on kolmandate riikide kodanike osakaal eriti suur määratlemata kodakondsusega isikute suure arvu tõttu. Need on peamiselt endised Nõukogude Liidu kodanikud, kes elavad alaliselt nimetatud riikides, kuid ei ole saanud vastavalt Läti või Eesti kodakondsust või mis tahes muu riigi kodakondsust.

Kui vaadelda ELis elavate mittekodanike jaotust nende päritolukontinendi järgi, siis kõige suurem osa (37,2 %) olid mõne väljaspool EL-27 asuva Euroopa riigi kodanikud (vt Joonis 5). 2011. aasta alguses elas ELis kokku 7,6 miljonit inimest, kes olid väljaspool EL-27 asuva Euroopa riigi kodanikud. Üle poole neist olid Türgi, Albaania või Ukraina kodanikud. Suuruselt järgmine rühm oli pärit Aafrikast (24,9 %). Seejärel tulid Aasia (21,3 %), Ameerika (15,8 %) ning Okeaania (0,8 %). Üle poole ELis elavatest Aafrika riikide kodanikest olid pärit Põhja-Aafrikast, sageli Marokost või Alžeeriast. Paljud ELis elavad Aasia kodanikud on pärit Lõuna- või Ida-Aasiast, eelkõige Indiast või Hiinast. Ecuadori, Ameerika Ühendriikide ja Brasiilia kodanikud moodustasid suurima osa ELis elavatest Ameerika kodanikest.

2011. aastal EL-27s elavatest kolmandate riikide kodanikest umbes 44,8 % olid kõrge inimarengu indeksiga riigi kodanikud (peaaegu pooled neist olid pärit Türgist, Albaaniast ja Venemaalt) ning vaid veidi suurem osa (47,6 %) oli pärit keskmise inimarengu indeksiga riikidest (viiendik neist olid Maroko kodanikud; suuruselt järgmise rühma moodustasid Hiina ja Ukraina kodanikud). Ülejäänud 7,6 % ELis elavatest kolmandate riikide kodanikest olid madala inimarengu indeksiga riikidest (30 %-l oli Nigeeria või Iraagi kodakondsus).

ELis elavate mittekodanike jagunemine kodakondsuse järgi on liikmesriigiti väga erinev. Seda mõjutavad sellised tegurid nagu tööjõu ränne, päritolu- ja sihtriigi vahelised ajaloolised sidemed ning sihtriikides loodud võrgustikud. 2011. aastal moodustasid suurima ELis elavate mittekodanike rühma Rumeenia (kes elasid teises ELi liikmesriigis) ja Türgi kodanikud (vt Joonis 7). Mõlemast nimetatud riigist oli pärit 2,3 miljonit kodanikku, seega esindas kumbki 2011. aastal 7,0 % kõigist ELis elavatest mittekodanikest. Suuruselt kolmanda rühma moodustasid marokolased (1,9 miljonit inimest ehk 5,7 % kõigist mittekodanikest). Ajavahemikul 2001–2011 suurenes ELis elavatest mittekodanikest kõige rohkem rumeenlaste osakaal. Nende arv kasvas peaaegu kaheksa korda 0,3 miljonilt 2001. aastal 2,3 miljonile 2011. aastal. Sellel perioodil kasvas märkimisväärselt ka Poola ja Hiina kodanike arv ning 2011. aastal olid neist riikidest pärit mittekodanikud kümne suurema rühma hulgas.

Alaliste elanike vanuselise jaotuse analüüs näitab, et EL-27s tervikuna oli mittekodanikest elanikkond noorem kui kodanikest elanikkond. Mittekodanike vanuseline jaotus võrreldes kodanike vanuselise jaotusega näitab suhteliselt noorte (20–46aastaste) tööealiste täiskasvanute suuremat osakaalu (vt Joonis 8). 2011. aastal oli EL-27 koguelanikkonna mediaanvanus 41,2 aastat, kusjuures ELis elavate mittekodanike mediaanvanus oli 34,7 aastat.

Kodakondsuse saamine

2010. aastal sai ELi liikmesriigi kodakondsuse 810 500 inimest, mis teeb 2009. aastaga võrreldes kasvuks 4,4 % (vt Joonis 9). Need viimased andmed näitavad suurimat ELi liikmesriigi kodakondsuse saanud inimeste arvu alates aegrea algusest 1998. aastal ja esmakordselt suurenes koguarv üle 0,8 miljoni.

2010. aastal oli kõige rohkem kodakondsuse saanud inimesi Ühendkuningriigis – 194 800 (ehk 24,0 % EL-27 koguarvust). Kodakondsuse saanute suure arvu poolest järgnesid Prantsusmaa (143 300), Hispaania (123 700) ja Saksamaa (104 600). Ükski teine liikmesriik ei andnud 2010. aastal kodakondsust rohkem kui 100 000 inimesele.

Absoluutarvudes täheldati suurimat kasvu Hispaanias (2010. aastal sai Hispaania kodakondsuse 44 000 inimest rohkem kui 2009. aastal). Talle järgnesid Saksamaa (8 500), Prantsusmaa (7 400) ja Itaalia (6 600). Ajavahemikul 2009–2010 kasvas Hispaania kodakondsuse saajate arv seega 55,4 %. Hispaaniale järgnesid kasvu poolest Iirimaa (2010. aastal sai kodakondsuse 40,9 % rohkem inimesi) ja Soome (27,0 %).

Üks näitaja, mida tavaliselt kasutatakse riiklike kodakondsuspoliitikate mõju hindamiseks, on naturalisatsiooni määr ehk teisisõnu kodakondsuse saanud inimeste koguarvu ja riigis elavate välisriigi kodanike arvu suhe aasta alguse seisuga (vt Joonis 10). 2010. aastal oli EL-27s kõige kõrgema naturalisatsiooni määraga riik Poola (6,4 kodakondsuse saanut 100 välisriigi kodaniku kohta), kellele järgnesid Rootsi (5,5) ja Malta (5,2). Portugal, Ühendkuningriik ja Madalmaad teatasid määradest, mis jäid vahemikku 4–5 kodakondsuse saajat 100 välisriigi kodaniku kohta.

Umbes 90 % neist inimestest, kes said 2010. aastal ELi liikmesriigi kodakondsuse, olid eelnevalt ELi mittekuuluva riigi kodanikud. Selline olukord valitses peaaegu kõigi liikmesriikide puhul. Kuid Luksemburgis ja Ungaris olid uued kodakondsuse saajad enamasti teise ELi liikmesriigi kodanikud. Luksemburgi puhul olid suurem osa (peaaegu pool neist ELi liikmesriikide elanikest, kellele anti kodakondsus) Portugali kodanikud ning Ungari puhul olid kodakondsuse saajad peaaegu eranditult rumeenlased.

Nagu varasematelgi aastatel, oli 2010. aastal ELi liikmesriikide uute kodanike seas kõige rohkem Maroko (67 000, mis moodustab 8,3 % kõigist kodakondsuse saajatest) või Türgi (49 900 ehk 6,2 %) kodanikke. 2009. aastaga võrreldes suurenes ELi liikmesriigi kodakondsuse saanud Maroko kodanike arv 12,2 %, kusjuures Türgi kodanike puhul see näitaja vähenes 3,7 %. Kõige rohkem marokolasi sai uue kodakondsuse Prantsusmaal (41,3 %), Itaalias (17,0 %) või Hispaanias (16,0 %) ning kõige rohkem Türgi elanikke sai uue kodakondsuse Saksamaal (52,5 %) või Prantsusmaal (16,9 %).

Andmete allikad ja kättesaadavus

Eurostat koostab statistikat mitmesuguste teemade kohta, mis on seotud rahvusvaheliste rändevoogude, mittekodanikest rahvastiku ja kodakondsuse saamisega. Andmeid kogutakse aastapõhiselt ning neid esitavad Eurostatile ELi liikmesriikide riiklikud statistikaasutused.

Alates 2008. aastast on andmete kogumine põhinenud määrusel (EÜ) nr 862/2007. Nimetatud määrusega nähakse ette, millist statistikat tuleb koguda rahvusvaheliste rändevoogude, mitteliikmesriikide kodanikest elanikkonna, kodakondsuse saamise, elamislubade, varjupaiga ning ebaseadusliku riiki sisenemise ja seal viibimise vastaste meetmete kohta. Olgugi et liikmesriigid võivad jätkata mis tahes asjakohaste andmete kasutamist vastavalt nende kättesaadavusele riigis ja riiklikele tavadele, peab nimetatud määruse alusel kogutud statistika põhinema ühtsetel mõistetel ja määratlustel. Enamiku ELi liikmesriikide statistika põhineb haldusandmete allikatel, näiteks rahvastikuregistrid, mittekodanike registrid, elamis- või töölubade registrid. Mõned riigid kasutavad rändestatistika koostamiseks valikuuringuid või hindamismeetodeid. Kodakondsuse saamist käsitlevad andmed saadakse tavaliselt haldussüsteemidest. Määruse rakendamise tulemusena peaks suurenema rände- ja kodakondsusalase statistika kättesaadavus ja võrreldavus.

Varem saadeti Eurostatile statistikat rändevoogude, mittekodanikest elanikkonna ja kodakondsuse saamise kohta vabatahtlikkuse alusel osana rändeandmete ühtsest kogumisest, mille Eurostat korraldas koostöös mitmete rahvusvaheliste organisatsioonidega, näiteks ÜRO statistikaosakond (UNSD), the ÜRO Euroopa Majanduskomisjon (UNECE) ja Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO). Hiljutised muudatused metoodikas, mõistetes ning rände- ja kodakondsusstatistika koostamiseks kasutatud andmeallikates võivad mõnede liikmesriikide jaoks tähendada seda, et nad ei saa enam uusi andmeid varasemate andmetega täpselt võrrelda.

Eriti keeruline on mõõta väljarännet. Riigist lahkuvaid inimesi on raskem loendada kui riiki saabuvaid. Analüüs, milles võrreldi ELi liikmesriikide 2008. aasta sisserände ja väljarände andmeid (peegelstatistika), kinnitas selle väite paikapidavust paljude riikide puhul. Seetõttu keskendutakse käesolevas artiklis peamiselt sisserändeandmetele.

Kontekst

ELi rändepoliitika jaoks on üha suuremaks probleemiks teatavat tüüpi rändajate ligitõmbamine, mis tuleneb sageli soovist leevendada konkreetsete oskustega töötajate nappust. Valik võidakse teha keeleoskuse, töökogemuse, hariduse ja vanuse põhjal. Teise võimalusena võivad tööandjad teha valiku ka nii, et saabumisel on rändajatel töökoht juba olemas.

Lisaks töölevõtmise soodustamisele on sisserändepoliitika keskendatud sageli kahele muule valdkonnale: ebaseadusliku rände ennetamine ja tööloata rändajate ebaseadusliku tööhõive tõkestamine ning sisserändajate ühiskonda lõimimise edendamine. ELis kulutatakse märkimisväärseid summasid selleks, et võidelda inimesi ebaseaduslikult riiki toimetavate ja inimkaubandusega tegelevate võrgustike vastu.

Sisserände valdkonnas vastu võetud õigusaktidest on kõige olulisemad järgmised dokumendid:

Euroopa Komisjonis vastutab sisserändepoliitika eest siseasjade peadirektoraat. 2005. aastal taasalgatas Euroopa Komisjon arutelu teemal, kas vajatakse ühist eeskirjade kogumit majanduslikel põhjustel saabuvate rändajate riiki lubamise kohta, koostades rohelise raamatu Euroopa Liidu lähenemisviisi kohta majandusmigratsiooni juhtimisele (KOM(2004) 811 lõplik), mille tulemusena võeti 2005. aasta lõpus vastu poliitikakava seadusliku rände kohta (KOM(2005) 669 lõplik). 2006. aasta juulis võttis Euroopa Komisjon vastu teatise kolmandate riikide kodanike ebaseadusliku sisserände vastase võitluse poliitiliste prioriteetide kohta (KOM(2006) 402 lõplik), mille eesmärk on saavutada tasakaal julgeoleku ja üksikisiku põhiõiguste vahel ebaseadusliku sisserände kõikides etappides. 2007. aasta septembris esitles Euroopa Komisjon oma kolmandat rände ja integratsiooni aastaaruannet (KOM(2007) 512 lõplik). 2008. aasta oktoobris võttis Euroopa Komisjon vastu arvamuse, milles rõhutati, kui oluline on välis- ja arengupoliitika ühe aspektina tugevdada rände suhtes võetud üldist lähenemisviisi: suurendada koordineerimist, ühtsust ja koostoimet (KOM(2008) 611 lõplik). Stockholmi programmis, mille ELi riigipead ja valitsusjuhid võtsid vastu 2009. aasta detsembris, on kehtestatud raamistik ja mitmed põhimõtted käimasolevaks Euroopa justiits- ja siseküsimuste poliitika arendamiseks ajavahemikus 2010–2014. Rändega seotud küsimused on selle programmi keskne teema. Selleks et kokkulepitud muudatused ellu viia, kehtestas Euroopa Komisjon 2010. aastal Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava – vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala Euroopa kodanikele (KOM(2010) 171 lõplik). Kavaga nähakse ette rida prioriteetseid valdkondi, milles võetakse meetmeid:

  • õigust, vabadust ja turvalisust tagava poliitika ja asjaomaste mehhanismide hindamiseks;
  • õigus- ja turvalisusvaldkonna ning kohtu- ja õiguskaitseasutuste spetsialistide koolitamiseks;
  • üldsuse teadlikkuse suurendamiseks;
  • dialoogiks kodanikuühiskonnaga;
  • uuteks rahastamisprogrammideks.

Vaata lisaks

Täiendav Eurostati teave

Väljaanded

Põhitabelid

Migration and citizenship data
International migration (t_migr_int)
Immigration (tps00176)
Emigration (tps00177)
Acquisition of citizenship (tps00024)

Andmebaas

Migration and citizenship data
Immigration (migr_immi)
Immigration by five year age group, sex, and citizenship (migr_imm1ctz)
Immigration by five year age group, sex and country of birth (migr_imm3ctb)
Immigration by age , sex and broad group of citizenship (migr_imm2ctz)
Immigration by age, sex and broad group of country of birth (migr_imm4ctb)
Immigration by sex, citizenship and broad group of country of birth (migr_imm6ctz)
Immigration by sex, country of birth and broad group of citizenship (migr_imm7ctb)
Immigration by five year age group, sex, and country of previous residence (migr_imm5prv)
Emigration (migr_emi)
Emigration by age and sex (migr_emi2)
Emigration by five year age group, sex and citizenship (migr_emi1ctz)
Emigration by five year age group, sex and country of birth (migr_emi4ctb)
Emigration by five year age group, sex, and country of next usual residence (migr_emi3nxt)
Acquisition and loss of citizenship (migr_acqn)
Acquisition of citizenship by sex, age group and former citizenship (migr_acq)
Loss of citizenship by sex and new citizenship (migr_lct)

Erirubriik

Metoodika / Metaandmed

Tabelite ja jooniste lähteandmed (MS Excel)

Välislingid

Retrieved from "https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=Archive:Rännet_ja_rändajatest_elanikkonda_käsitlev_statistika&oldid=238912"