Archive:Valitsemissektori finantsstatistika

Andmed 22. aprilli 2020. aasta seisuga.

Artikli kavandatud uuendamine: juuli 2021.

This Statistics Explained article has been archived on 7 December 2020.

Highlights

EL 27 valitsemissektori eelarvepuudujäägi suhe SKPsse suurenes –0,4 %-lt 2018. aastal –0,6 %ni 2019. aastal; 2018. aastal oli kättesaadavate aegridade lõikes kõige väiksem puudujääk.

EL 27 valitsemissektori võla suhe SKPsse vähenes 79,6 %-lt 2018. aasta lõpus 77,8 %-le 2019. aasta lõpus.

2019. aasta lõpus ulatus valitsemissektori võla suhe SKPsse 8,4 %-lt Eestis 176,6 %ni Kreekas.

Valitsemissektori võlg, 2018 ja 2019
(valitsemissektori konsolideeritud koguvõlg, % SKPst)
Allikas: Eurostat (gov_10dd_edpt1)

Käesolevas artiklis uuritakse peamise valitsemissektori finantsstatistika kujunemist Euroopa Liidus (EL) ja euroalal (EA 19). Täpsemalt vaadeldakse valitsemissektori eelarve puudujääki, koguvõlga, kogutulusid ja kogukulusid, samuti valitsemissektori tulude peamiseks allikaks olevaid makse ja sotsiaalmakseid.

Full article

Sissejuhatus

Valitsemissektori finantsstatistika sisaldab väga olulisi näitajaid ELi liikmesriikide majanduse elujõulisuse kindlakstegemiseks. Kooskõlas ELi stabiilsuse ja kasvu paktiga kohustusid liikmesriigid hoidma riigi eelarvepuudujäägi ja võla allpool teatavat taset: liikmesriigi valitsemissektori eelarvepuudujääk ei tohi ületada 3 % riigi sisemajanduse koguproduktist (SKP) ning valitsemissektori võlg ei tohi ületada 60 % SKPst. Kui liikmesriik neid piiranguid ei järgi, siis algatatakse tema vastu ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus. See hõlmab mitmesuguseid samme, sealhulgas karistuste määramise võimalust, et innustada asjaomast liikmesriiki sellise olukorra parandamiseks vajalikke meetmeid võtma. Samad eelarvepuudujäägi ja võlapiirangud kehtivad ka majandus- ja rahaliidu puhul ja seega euro kasutuselevõtu suhtes. Peale selle hõlmab majandus- ja tööhõive koondsuuniste (mida on tööhõive ja majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020“ osana muudetud) viimane versioon suuniseid riigi rahanduse kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse tagamise kohta.

Võrreldes 2018. aastaga suurenes 2019. aastal valitsemissektori eelarvepuudujääk (konsolideeritud valitsemissektori võetud netolaenu osakaal SKPs) nii EL 27s kui ka euroalal (EA 19). Mõlemas piirkonnas vähenes valitsemissektori võla suhe SKPsse.

Valitsemissektori eelarveülejääk/-puudujääk

EL 27 valitsemissektori eelarvepuudujäägi suhe SKPsse suurenes –0,4 %-lt 2018. aastal –0,6 %-le 2019. aastal ning EA 19s suurenes see näitaja samuti, –0,5 %-lt –0,6 %-le. EL 27 ja euroala tasandil oli 2018. aasta puudujääk kättesaadavate aegridade lõikes kõige väiksem.

Kuueteistkümnes EL 27 liikmesriigis – Taanis (+3,7 %), Luksemburgis (+2,2 %), Bulgaarias (+2,1 %), Küprosel ja Madalmaades (mõlemas +1,7 %), Kreekas (+1,5 %), Saksamaal (+1,4 %), Austrias (+0,7 %), Sloveenias, Maltal ja Rootsis (kõigis +0,5 %), Horvaatias ja Iirimaal (mõlemas +0,4 %), Tšehhis ja Leedus (mõlemas +0,3 %) ning Portugalis (+0,2 %) – oli valitsemissektori eelarve 2019. aastal ülejäägis.

Üheksas EL 27 liikmesriigis, nimelt Lätis, Eestis, Poolas, Soomes, Slovakkias, Itaalias, Belgias, Ungaris ja Hispaanias oli eelarvepuudujääk 2019. aastal alla 3,0 % SKPst. Kahes EL 27 liikmesriigis oli eelarvepuudujääk 3,0 % SKPst või suurem: Prantsusmaal (–3,0 %) ja Rumeenias (–4,3 %) (vt joonis 1).

Joonis 1. Valitsemissektori eelarvepositsioon, 2018 ja 2019
(valitsemissektori netolaenuvõtmine (–) või netolaenuandmine (+), % SKPst)
Allikas: Eurostat (gov_10dd_edpt1)

2018. aastaga võrreldes paranes valitsemissektori eelarvepositsioon (SKP suhtes) 2019. aastal 13s EL 27 liikmesriigis ja Ühendkuningriigis; kõige rohkem (vähemalt 1 protsendipunkt SKPst) paranes see Küprosel (+5,4 protsendipunkti SKPst) ja Taanis (+2,9 protsendipunkti SKPst). Küprose eelarvepositsiooni paranemine 2019. aastal tuleneb eelkõige võrdlusest 2018. aastaga, mil valitsemissektori arvepidamist mõjutas ettevõtja Cyprus Cooperative Bank Ltd (CCB) restruktureerimine – CCB kasumlike osade müük ja allesjäänud riikliku rämpspanga arvessevõtmine.

Küprosel ja Portugalis asendus 2018. aasta puudujääk 2019. aastal ülejäägiga, samal ajal kui üheski liikmesriigis ei asendunud valitsemissektori eelarve tasakaal ülejäägiga. Bulgaarias, Taanis, Iirimaal, Kreekas, Horvaatias, Madalmaades ja Austrias oli ülejääk 2019. aastal suurem kui 2018. aastal.

Üheski liikmesriigis ei asendunud valitsemissektori eelarve ülejääk puudujäägiga. Belgias, Hispaanias, Prantsusmaal, Poolas, Rumeenias, Slovakkias ja Soomes oli puudujääk 2019. aastal suurem kui 2018. aastal. Üheski liikmesriigis ei olnud 2019. aasta puudujääk sama suur kui 2018. aastal ning Eestis, Itaalias, Lätis ja Ungaris oli puudujääk 2019. aastal väiksem kui 2018. aastal.

Tabel 1. Valitsemissektori eelarvepositsioon ja valitsemissektori võlg, 2016–2019
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (gov_10dd_edpt1)

Valitsemissektori võlg

Valitsemissektori võla suhe SKPsse vähenes EL 27s 79,6 %-lt 2018. aasta lõpus 77,8 %-le 2019. aasta lõpus ning EA 19s 85,8 %-lt 84,1 %-le (vt joonis 2).

Kokku 11s EL 27 liikmesriigis oli võlasuhe 2019. aasta lõpus üle 60 % SKPst. Suurim valitsemissektori võla suhe SKPsse registreeriti Kreekas (176,6 %), järgnesid Itaalia (134,8 %), Portugal (117,7 %), Belgia (98,6 %), Prantsusmaa (98,1 %), Küpros ja Hispaania (mõlemas 95,5 %).

Väikseim valitsemissektori võla suhe SKPsse registreeriti Eestis (8,4 %), Bulgaarias (20,4 %), Luksemburgis (22,1 %), Tšehhis (30,8 %), Taanis (33,2 %), Rootsis (35,1 %) ja Rumeenias (35,2 %).

Joonis 2. Valitsemissektori võlg, 2018 ja 2019
(valitsemissektori konsolideeritud koguvõlg, % SKPst)
Allikas: Eurostat (gov_10dd_edpt1)

2019. aasta lõpus kasvas valitsemissektori võla suhe SKPsse 2018. aasta lõpuga võrreldes neljas EL 27 liikmesriigis ning vähenes 21 liikmesriigis, kõige rohkem Küprosel (–5,1 protsendipunkti SKPst), Iirimaal (–4,8 protsendipunkti SKPst), Kreekas (–4,6 protsendipunkti SKPst), Sloveenias ja Portugalis (–4,3 protsendipunkti SKPst) ja Ungaris (–3,9 protsendipunkti SKPst).

Itaalias ja Prantsusmaal püsis võla suhe SKPsse 2018. ja 2019. aastal muutumatuna.

Võla suhe SKPsse suurenes ajavahemikul 2018. aasta lõpust 2019. aasta lõpuni Leedus (2,4 protsendipunkti), Luksemburgis (1,1 protsendipunkti), Rumeenias (0,5 protsendipunkti) ja Eestis (0,1 protsendipunkti).

Valitsemissektori tulud ja kulud

Valitsemissektori tähtsust majandusele võib mõõta valitsemissektori kogutulude ja kogukulude osatähtsusega SKPst. EL 27s moodustasid valitsemissektori kogutulud 2019. aastal 46,2 % SKPst (sama kui 2018. aastal) ja kogukulud 46,7 % SKPst (kasvades võrreldes 46,6 %ga 2018. aastal). EA 19s moodustasid valitsemissektori kogukulud 2019. aastal 47,1 % SKPst (kasvades võrreldes 47,0 %ga 2018. aastal) ja kogutulud 46,5 % SKPst (sama kui 2018. aastal) – vt joonis 3.

Joonis 3. Muudatused kogukuludes ja kogutuludes, 2009–2019
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Kogukulude osakaal SKPs jõudis 2009. aastal EL 27s 50,6 %ni SKPst ja EA 19s 50,9 %ni SKPst. Seejärel kahanes kogukulude osakaal SKPs mõlemas piirkonnas aastatel 2010 ja 2011, suurenes 2012. aastal, kahanes seejärel kuni 2018. aastani ja suurenes jälle mõnevõrra 2019. aastal.

Absoluutarvudes suurenesid valitsemissektori kogukulud nii EL 27s kui ka EA 19s ajavahemikul 2011–2018 aeglasemalt kui valitsemissektori kogutulud, mille tulemuseks oli eelarvepuudujäägi vähenemine. 2019. aastal suurenesid kulud nii EL 27s kui ka EA 19s aga tuludest kiiremini, mis tõi kaasa eelarvepuudujäägi suurenemise.

Joonis 4. Muudatused kogukuludes ja kogutuludes, 2009–2019
(miljardit eurot)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Kui valitsemissektori kulud suurenesid EL 27s aastatel 2009–2019 kokku 1 148 miljardi euro võrra, suurenesid EL 27 valitsemissektori tulud samal ajavahemikul 1 709 miljardi euro võrra. Aastatel 2018–2019 suurenesid aga valitsemissektori kulud 217 miljardi euro võrra, samas kui valitsemissektori tulud suurenesid 195 miljardi euro võrra. EA 19s kasvasid ajavahemikul 2009–2019 valitsemissektori kulud 889 miljardi euro võrra, tulud aga kasvasid 1 389 miljardi euro võrra. Aastatel 2018–2019 suurenesid valitsemissektori kulud 179 miljardi euro võrra, samas kui valitsemissektori tulud suurenesid 155 miljardi euro võrra (vt joonis 4).

Valitsemissektori kulude ja tulude tase on EL 27 liikmesriikide lõikes väga erinev (vt joonis 5). 2019. aastal oli kõige suurem valitsemissektori kombineeritud kulude ja tulude osatähtsus SKPs (üle 100 %) liikmesriikidest Prantsusmaal, Soomes, Taanis ja Belgias; ka Norras oli see suhe üle 100 %. Suhteliselt madalast kombineeritud määrast (alla 80 % SKPst) teatasid 2019. aastal seitse EL 27 liikmesriiki – Iirimaa, Rumeenia, Leedu, Bulgaaria, Malta, Läti ja Eesti – ning Ühendkuningriik.

Joonis 5. Valitsemissektori tulud ja kulud, 2019
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Kõikjal EL 27s koosnevad valitsemissektori kogutulud peamiselt maksudest ja netosotsiaalmaksetest (vt joonis 6). 2019. aastal moodustasid maksud 58,1 % EL 27 ja 56,8 % EA 19 kogutuludest, samal ajal kui netosotsiaalmaksed moodustasid 30,8 % EL 27 ja 32,4 % EA 19 kogutuludest. Turutoodang, toodang enda lõpptarbeks ja maksed muu turuvälise toodangu eest („müük/tasud“ ja enda tarbeks tehtud kapitali kogumahutus) moodustasid EL 27s 7,0 % ja EA 19s 7,1 % kogutuludest. Omanditulu (peamiselt intressid, dividendid ja rent) moodustasid 1,7 % kogutuludest nii EL 27s kui ka EA 19s.

Joonis 6. Kogutulude struktuur, 2019
(% kogutuludest)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

EL 27 liikmesriike eraldi vaadeldes selgub, et eri tululiikide suhteline osatähtsus oli riigiti väga erinev. Näiteks moodustasid maksud 2019. aastal Slovakkias, Rumeenias, Tšehhis ja Sloveenias alla 50 % valitsemissektori tuludest, Taanis aga 87,8 % ja Rootsis 80,5 % valitsemissektori kogutuludest.

Netosotsiaalmaksete osakaal kogutuludes oli 2019. aastal suurim Tšehhis (37,6 %), millele järgnesid Saksamaa (37,2 %), Slovakkia (36,7 %) ja Sloveenia (36,4 %), ning nende osakaal kogutuludes oli väikseim Taanis (1,5 %), Rootsis (6,9 % SKPst) ja Islandil (8,1 % SKPst).

Omanditulu osakaal oli suurim Norras (22,2 %) (vt joonis 7).

Joonis 7. Valitsemissektori tulude peamised koostisosad, 2019
(% kogutuludest)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

2019. aastal moodustas EL 27s valitsemissektori kuludest suurima osa sissetulekute ümberjagamine rahaliste või mitterahaliste sotsiaalsiiretena (vt joonised 8 ja 9).

Joonis 8. Kogukulude struktuur, 2019
(% kogukuludest)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Sotsiaalsiirded (sotsiaaltoetused ja mitterahalised sotsiaalsiirded – ostetud turutoodang) moodustasid 46,1 % EL 27 ja 47,8 % EA 19 kogukuludest. Hüvitised töötajatele moodustasid EL 27s 21,7 % ja EA 19s 21,0 % valitsemissektori kuludest. Vahetarbimise osa kogukuludes oli EL 27s 11,9 % ja EA 19s 11,3 %. Makstud omanditulu, millest ülekaalukalt suurima osa moodustasid intressimaksed, oli EL 27s 3,3 % ja EA 19s 3,5 % valitsemissektori kuludest. Kapitali kogumahutus põhivarasse (peamiselt investeeringud) moodustas 6,4 % EL 27 ja 5,9 % EA 19 kogukuludest.

Joonis 9. Valitsemissektori kulude peamised koostisosad, 2019
(% kogukuludest)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Valitsemissektori peamised tululiigid on tootmis- ja impordimaksud, jooksvad tulu- ja kapitalimaksud jne ning netosotsiaalmaksed. Tootmis- ja impordimaksud moodustasid EL 27s 2019. aastal 13,5 % SKPst, jooksvad tulu- ja kapitalimaksud jne 13,0 % SKPst ning netosotsiaalmaksed 14,2 % SKPst. Tootmis- ja impordimaksudest saadav tulu suhtena SKPsse suurenes EL 27s ajavahemikul 2009–2014 0,9 protsendipunkti võrra (vt joonis 10). Ajavahemikul 2014–2019 jäi tootmis- ja impordimaksude suhe SKPsse stabiilseks. Jooksvate tulu- ja kapitalimaksude jne suhe SKPsse langes 2010. aastal 11,7 %ni SKPst ning tõusis seejärel 2019. aastal 13,0 %ni SKPst. Netosotsiaalmaksete suhe SKPsse püsis üsna stabiilsena, jäädes aastatel 2009–2019 vahemikku 14,1–14,4 %.

Joonis 10. Maksude ja sotsiaalmaksete peamised liigid, EL 27, 2009–2019
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

2019. aastal esines EL 27 liikmesriikide maksutulude struktuuris märkimisväärseid erinevusi (vt joonis 11). Ootuspäraselt kogusid need riigid, kes teatasid suhteliselt suurest kulude tasemest, ka valitsemissektorile rohkem makse (osatähtsusena SKPst). Näiteks registreeriti 2019. aastal suurim peamist liiki maksudest ja sotsiaalmaksetest saadud tulude suhe SKPsse Taanis (47,3 %), millele järgnes Prantsusmaa (46,7 %). Selliste tulude osakaal SKPs oli alla 30 % kahes liikmesriigis (Iirimaal ja Rumeenias).

Joonis 11. Maksude ja sotsiaalmaksete peamised liigid, 2019
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (gov_10a_main)

Tabelite ja jooniste lähteandmed

Government finance statistics: tables and figures (inglise keeles)

Andmete allikad

Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse tingimuste kohaselt on ELi liikmesriigid kohustatud esitama Euroopa Komisjonile statistika oma valitsemissektori eelarvepuudujäägi ja võla kohta igal aastal enne 1. aprilli ja 1. oktoobrit. Lisaks sellele kogub Eurostat üksikasjalikumat teavet valitsemissektori finantsstatistika kohta edastamisprogrammi raames, millega esitatakse andmeid rahvamajanduse arvepidamise kohta. Eurostatile esitatakse valitsemissektori kohta kogutud peamised koondandmed kaks korda aastas. Statistika valitsemisfunktsioonide (COFOG) kohta tuleb seevastu edastada ühe aasta jooksul pärast vaatlusperioodi lõppu ning üksikasjalik teave maksude ja sotsiaalmaksete laekumise kohta üheksa kuu jooksul pärast vaatlusperioodi lõppu. Mittefinants- ja finantskontode kvartaliandmed ning valitsemissektori koguvõla kvartaliandmed esitatakse neli korda aastas.

Käesolevas artiklis esitatud andmed vastavad teatavatele valitsemissektori põhinäitajatele, mis on koostatud rahvamajanduse arvepidamise süsteemi (ESA 2010) alusel.

Erinevus kogutulu ja kogukulu vahel – sealhulgas kapitalikulud (eelkõige kapitali kogumahutus põhivarasse) – on võrdne valitsemissektori netolaenuandmisega/netolaenuvõtmisega, mis on ühtlasi ka üks valitsuse mittefinantskontode tasakaalustav kirje.

Valitsemissektori kirjeldus

Valitsemissektor hõlmab institutsionaalseid üksusi, mis on turuvälised tootjad, kelle toodang on mõeldud individuaalseks ja kollektiivseks tarbimiseks, ning mida rahastatakse kohustuslikest maksetest, mida teevad teistesse sektoritesse kuuluvad üksused, ja institutsionaalseid üksusi, mille põhitegevuseks on rahvatulu ja rikkuse ümberjaotamine (ESA 2010 punkt 2.111). Valitsemissektor on jagatud neljaks allsektoriks: keskvalitsus, piirkondlik valitsus (kui see on asjakohane), kohalik omavalitsus ja sotsiaalkindlustusfondid (kui see on asjakohane).

Peamiste näitajate määratlused

Valitsemissektori eelarvepositsiooni määratletakse kui valitsemissektori netolaenuandmist/netolaenuvõtmist, millest on teatatud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse eesmärgil, väljendatuna SKP suhtes. Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse protokolli kohaselt on valitsemissektori võlg valitsemissektori kogukohustused sularahas ja hoiustes, võlaväärtpaberites ja laenudes, mis on mõõdetud nimiväärtuses, konsolideeritud ja aasta lõpu seisuga täitmata.

Valitsemissektori tulud koosnevad peamiselt maksudest, sotsiaalmaksetest ning müügi- ja omanditulust. ESA 2010 kohaselt jagunevad valitsemissektori tulud järgmiselt: turutoodang, toodang enda lõpptarbeks, maksed turuvälise toodangu eest, tootmis- ja impordimaksud, muud tootmissubsiidiumid, omanditulu, jooksvad tulumaksud, kapitalimaksud jne, netosotsiaalmaksed, muud jooksvad siirded ja kapitalisiirded.

Valitsemissektori kulud koosnevad peamiselt hüvitistest (valitsemissektori) töötajatele, sotsiaaltoetustest (sotsiaaltoetused ja mitterahalised sotsiaalsiirded – valitsemissektori ostetud turutoodang), valitsemissektori võla intressidest, subsiidiumidest ja kapitali kogumahutusest põhivarasse. Valitsemissektori kogukulusid määratletakse ESA 2010s järgmiste kategooriate kaudu: vahetarbimine, kapitali kogumahutus, hüvitised töötajatele, muud tootmismaksud, subsiidiumid, omanditulu, jooksvad tulumaksud, kapitalimaksud jne, sotsiaaltoetused, v.a mitterahalised sotsiaalsiirded, mitterahalised sotsiaalsiirded (ostetud turutoodang), muud jooksvad siirded, kohandused pensioniõiguste muutuste arvessevõtmiseks, kapitalisiirded ja tehingud mittetoodetud varaga.

ESA 2010 raames esitatud valitsemissektori peamised koondnäitajad peavad olema teatavate rahvamajanduse arvepidamise tehingute osas konsolideeritud, mis tähendab, et kindlad valitsemissektorisisesed institutsionaalsete üksuste vahel toimunud tehingud – omanditulu, muud jooksvad siirded ja kapitalisiirded – jäetakse välja või taandatakse. Nende tehingute puhul tuleb allsektorite andmed konsolideerida igas allsektoris, kuid mitte allsektorite vahel. Seega peaksid sektori tasandi andmed olema võrdsed allsektorite andmete summaga, välja arvatud omanditulu, muid jooksvaid siirdeid ja kapitalisiirdeid hõlmavad kirjed, mis konsolideeritakse. Viimati nimetatud kirjete ja sellest tulenevalt ka kogutulude ja -kulude puhul peaks allsektorite summa ületama sektori väärtust.

Maksud ja sotsiaalmaksed on tulud, mida koguvad (kas raha või loonusena) keskvalitsus, piirkondlik ja kohalik omavalitsus ning sotsiaalkindlustusfondid. Need lõivud (mida üldiselt nimetatakse maksudeks) on jaotatud kolme peamisse rühma:

tulu- ja kapitalimaksud jne, mis hõlmavad kõiki kohustuslikke vastuteenustega kompenseerimata makseid, mida valitsemissektor kogub perioodiliselt ettevõtete ja kodumajapidamiste tuludelt ja varalt;
tootmis- ja impordimaksud, mis hõlmavad kõiki kohustuslikke vastuteenustega kompenseerimata makseid, mida valitsemissektor kogub kaupade ja teenuste tootmiselt ja impordilt, tööhõivelt, maa, ehitiste või muu tootmises kasutatud vara omandiõiguselt või kasutamiselt;
netosotsiaalmaksed, mis hõlmavad tööandjate ja kodumajapidamiste tegelikke sotsiaalmakseid, samuti arvestuslikke sotsiaalmakseid (need kujutavad endast sotsiaaltoetuste vastaskirjet, mida tööandjad maksavad otse), lisaks veel kahte arvestuslikku ühikut (kodumajapidamiste sotsiaalmaksete täiendused ja sotsiaalkindlustusskeemi teenustasud).

Kontekst

2007.–2008. aasta ülemaailmne finants- ja majanduskriis põhjustas paljudele Euroopa valitsustele tõsiseid raskusi. Peamised probleemid olid seotud riikide haldusasutuste suutlikkusega teenindada oma laenumakseid, võtta vajalikke meetmeid avaliku sektori kulude kontrolli alla saamiseks ning püüda samal ajal majanduskasvu edendada.

Stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärk on hoida majandusarengut ELi ja eelkõige euroala riikides enam-vähem ühtlasena. Lisaks sellele soovitakse stabiilsuse ja kasvu paktiga tagada, et ELi liikmesriigid ei võtaks poliitikameetmeid, mis toetaksid ülemääraselt nende enda majandust teiste arvelt. Stabiilsuse ja kasvu paktil on kaks peamist põhimõtet: valitsemissektori eelarvepuudujääk (kavandatud või tegelik) ei tohi ületada 3 % of SKPst ja valitsemissektori võlasuhe SKPsse ei tohiks olla suurem kui 60 % (või peaks vähenema selle suunas). Stabiilsuse ja kasvu pakti tugevdati märkimisväärselt 2011. aastal, nagu ka ELi majanduse juhtimist tervikuna.

ELi liikmesriigid esitavad igal aastal Euroopa Komisjonile üksikasjaliku teabe oma majanduspoliitika ja riigi rahanduse seisukorra kohta. Euroala riigid esitavad sellise teabe stabiilsusprogrammide raames, samas kui teised liikmesriigid teevad seda lähenemisprogrammide kaudu. Euroopa Komisjon hindab, kas sellised tegevussuunad on kooskõlas kokkulepitud majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eesmärkidega, ning kui komisjoni arvates on eelarvepuudujääk muutumas liiga suureks, võib ta esitada riigile sellekohase hoiatuse. Selle meetme põhjal võib nõukogu teha järelduse, et riigis eksisteerib ülemäärane eelarvepuudujääk, mille korrigeerimiseks tuleb ette näha asjakohane tähtaeg.