Rahalise vaesuse statistika

Andmed 2020. aasta mai seisuga.

Artikli kavandatud uuendamine: oktoober 2021.

This Statistics Explained article has been archived on 10 June 2021, for updated data see Living conditions in Europe - income distribution and income inequality.

Olulised faktid

Suhtelise vaesuse määr (pärast sotsiaalseid siirdeid) oli EL 27s 2018. aastal 16,8 %, olles peaaegu samal tasemel nagu 2017. aastal (16,9 %).

2018. aastal aitasid sotsiaalsed siirded 8,2 %-l EL 27 elanikkonnast tõusta vaesuspiirist ülespoole.

20 % elanikkonnast, kelle netosissetulek oli suurim, sai EL 27s 2018. aastal 5,1 korda suuremat sissetulekut kui see 20 %, kelle netosissetulek oli kõige väiksem.

Suhtelise vaesuse määr, 2018

Selles artiklis analüüsitakse uusimat statistikat rahalise vaesuse ja sissetulekute ebavõrdsuse kohta Euroopa Liidus (EL). Elatustasemete võrdlus riikide vahel põhineb sageli sisemajanduse koguproduktil (SKP) elaniku kohta, mis kajastab rahalises mõttes majanduse kogusuurust jagatuna seal elavate inimeste arvuga ning mida kasutatakse riigi rikkuse ja jõukuse mõõtmiseks. See põhinäitaja ei anna siiski teavet sissetulekute jaotuse kohta riigis ega ka mitterahaliste tegurite kohta, mis võivad olla suure tähtsusega elanikkonna heaolu kindlaksmääramisel.

Artikli täistekst

Suhtelise vaesuse määr ja piir

Suhtelise vaesuse määr (pärast sotsiaalseid siirdeid) suurenes EL 27s ajavahemikul 2010. aastast (aegrea algus) 2011. aastani 16,5 %-lt 16,9 %-le. Järgmisel kahel aastal püsis see määr suhteliselt stabiilsena ning 2014. aastal võis täheldada suuremat kasvu – 17,3 %-le. Väiksemat kasvu täheldati 2015. ja 2016. aastal (0,1 protsendipunkti suurune kasv mõlemal aastal). 2017. aastal registreeriti esimene märkimisväärne vähenemine (tasemele 16,9 %), millele järgnes 2018. aastal veel 0,1 protsendipunkti suurune vähenemine. Seda silmas pidades langes suhtelise vaesuse määr EL 27s kahel viimasel aastal, mille kohta on andmed kättesaadavad, ligikaudu samale tasemele nagu registreeriti ajavahemikul 2011–2013.

EL 27 määr, mis arvutati liikmesriikide tulemuste kaalutud keskmisena, kätkeb märkimisväärseid ELi liikmesriikide vahelisi erinevusi (vt joonis 1). Seitsmes liikmesriigis, täpsemalt Rumeenias (23,5 %), Lätis (23,3 %), Leedus (22,9 %), Bulgaarias (22,0 %), Eestis (21,9 %), Hispaanias (21,5 %) ja Itaalias (20,3 %) elas 2018. aastal suhtelises vaesuses vähemalt viiendik elanikkonnast. Nii oli see ka Serbias (24,3 %), Montenegros (23,6 %, 2017. aasta andmed), Türgis (22,2 %, 2017. aasta andmed) ja Põhja-Makedoonias (21,9 %). Liikmesriikide arvestuses oli kõige vähem suhtelises vaesuses elavaid inimesi Tšehhi Vabariigis (9,6 %), Soomes (12,0 %) ja Slovakkias (12.2 %), kusjuures Island (8,8 %, 2016. aasta andmed) teatas veelgi väiksemast suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaalust.

Joonis 1. Suhtelise vaesuse määr ja piir, 2018
Allikas: Eurostat (ilc_li01) ja (ilc_li02)

Suhtelise vaesuse piir (näidatud ka joonisel 1) on 60 % riigi mediaan-ekvivalentnetosissetulekust. Riikidevaheliste võrdluste tegemiseks väljendatakse seda sageli ostujõu standardiga (PPS), et võtta arvesse elukalliduse erinevust riikides. Ostujõu standardis väljendatuna varieerus see piir 2018. aastal ELi liikmesriikide vahel märkimisväärselt, ulatudes 3 767st Rumeenias13 923ni Austrias, kusjuures kõige kõrgem oli see Luksemburgis (19 295). Vaesuse piir ostujõu standardis väljendatuna oli suhteliselt madal ka Serbias(3 136), Põhja-Makedoonias (3 298), Montenegros (3 906, 2017. aasta andmed) ja Türgis (3 916, 2017. aasta andmed) ning suhteliselt kõrge Norras (15 780) ja Šveitsis (16 240).

Erinevad elanikkonnarühmad on rahalisest vaesusest erineval määral mõjutatud

Sugupoolte suhtelise vaesuse määr (pärast sotsiaalseid siirdeid) erines EL 27s 2018. aastal suhteliselt vähe: 16aastaste ja vanemate inimeste kohta avaldatud uusimate andmete kohaselt oli see meestel 15,5 % ja naistel veidi kõrgem – 17,2 %. Kõigis joonisel 2 kujutatud ELi liikmesriikides, Ühendkuningriigis, kolmes EFTA riigis ja Türgis oli kõnealune määr 16aastaste ja vanemate inimeste seas naistel kõrgem kui meestel. Kõige suurem erinevus sugupoolte vahel oli 2018. aastal Leedus (naistel oli see määr 6,3 protsendipunkti suurem kui meestel), Lätis (6,1 protsendipunkti), Eestis (5,5 protsendipunkti) ja Tšehhi Vabariigis (4,6 protsendipunkti). Iirimaa, Malta ja Bulgaaria teatasid, et neis riikides oli naiste suhtelise vaesuse määr vähemalt 3,0 protsendipunkti kõrgem kui meestel. Kõige väiksem erinevus sugupoolte vahel oli Prantsusmaal, kus naiste suhtelise vaesuse määr oli vaid mõnevõrra kõrgem (0,2 protsendipunkt) kui meeste puhul. Montenegros oli kõnealune määr seevastu meeste puhul 1,2 protsendipunkti (2017. aasta andmed) kõrgem kui naistel. Nii oli see ka Põhja-Makedoonias, kuid vahe oli vaid 0,1 protsendipunkti. Serbias meeste ja naiste määrade vahel erinevust ei olnud.

Joonis 2. Suhtelise vaesuse määr pärast sotsiaalseid siirdeid, 16aastased ja vanemad inimesed, 2018
(%)
Allikas: Eurostat (ilc_li02)

Suhtelise vaesuse määrade erinevus oli suurem, kui elanikkond liigitati hõiveseisundi järgi

Vaesusriski puhul moodustavad eriti haavatava rühma töötud (vt tabel 1): peaaegu pooled (48,6 %) töötutest EL 27s elasid 2018. aastal suhtelises vaesuses, kusjuures see määr oli kõrgeim Saksamaal (69,4 %). Veel 11 ELi liikmesriiki (Leedu, Malta, Läti, Rootsi, Bulgaaria, Ungari, Tšehhi Vabariik, Eesti, Slovakkia, Hispaania ja Belgia) teatasid, et 2018. aastal elasid vähemalt pooled töötud suhtelises vaesuses.

Tabel 1. Suhtelise vaesuse määr pärast sotsiaalseid siirdeid peamiste hõiveseisundite järgi, 18aastased ja vanemad inimesed, 2018
(%)
Allikas: Eurostat (ilc_li04)

EL 27s elas ligikaudu iga seitsmes (14,4 %) pensionär 2018. aastal suhtelises vaesuses. Pensionäride suhtelise vaesuse määr oli suhteliselt kõrge Eestis (53,6 %), Lätis (48,9 %) ja Leedus (41,7 %), olles vastavalt 3,7, 3,4 ja 2,9 korda kõrgem EL 27 keskmisest. Suuruselt järgmine määr oli Bulgaarias – 28,5 %.

Töötavaid inimesi ohustas suhteline vaesus palju vähem – 2018. aastal oli keskmine määr kogu EL 27s 9,3 %. Suhtelises vaesuses elavate töötavate inimeste osakaal oli suhteliselt suur Rumeenias (15,3 %) ning vähemal määral Luksemburgis (13,5 %) ja Hispaanias (12,9 %). Ka Itaalia ja Kreeka teatasid, et nende hõivatud tööjõust elas 2018. aastal suhtelises vaesuses rohkem kui iga kümnes inimene. Suhtelises vaesuses elavate töötavate inimeste osakaal oli vähemalt 10,0 % ka Serbias, Ühendkuningriigis ja Türgis (2017. aasta andmed).

Suhtelise vaesuse määr jaotus leibkondade vahel erinevalt ning olenes täiskasvanute ja ülalpeetavate laste arvust leibkonnas

Ülalpeetavate lasteta leibkondade lõikes (vt joonis 3) ohustas suhteline vaesus kõige rohkem üksinda elavaid inimesi – 2018. aastal elas EL 27s suhtelises vaesuses 26,1 % üheliikmelistest leibkondadest. Vähemalt kahe täiskasvanuga leibkondade suhtelise vaesuse määr oli aga kõnealusest näitajast enam kui kaks korda väiksem – 11,4 %. Nende leibkondade seas, kus elas kaks täiskasvanut, kellest vähemalt üks oli vähemalt 65aastane, oli suhtelise vaesuse määr sama.

Joonis 3. Suhtelise vaesuse määr leibkonnatüübi järgi, ülalpeetavate lasteta leibkonnad, 2018
(%)
Allikas: Eurostat (ilc_li03)

Suur enamik ELi liikmesriike teatas sarnasest suundumusest – 2018. aastal oli suhtelise vaesuse määr ülalpeetavate lasteta leibkondade lõikes kõige kõrgem üheliikmeliste leibkondade puhul kõikides ELi liikmesriikides, välja arvatud Küprosel, kus see määr oli kõrgem leibkondade puhul, kus elas kaks täiskasvanut, kellest vähemalt üks oli vähemalt 65aastane (21,7 % võrrelduna 21,1 %-ga üheliikmeliste leibkondade puhul). Sarnane pilt avanes Põhja-Makedoonias, välja arvatud selles osas, et üheliikmeliste leibkondade puhul oli suhtelise vaesuse määr kolme analüüsitud leibkonnatüübi arvestuses kõige madalam (8,5 %).

ELi 27 liikmesriigist üheksas oli leibkondade puhul, kus elas kaks täiskasvanut, kellest vähemalt üks oli vähemalt 65aastane, üldiselt madalam suhtelise vaesuse määr kui kõiki vähemalt kahest täiskasvanust koosnevaid leibkondi koondava laiema kategooria puhul; eelkõige oli see nii Taanis, kus erinevus oli 6,2 protsendipunkti. Teise äärmusse kuulus Läti, kus leibkondadel, kus elas kaks täiskasvanut, kellest vähemalt üks oli vähemalt 65aastane, oli 13,3 protsendipunkti kõrgem suhtelise vaesuse määr kui kõikidel vähemalt kahest täiskasvanust koosnevatel leibkondadel. Maltal oli kõnealune erinevus 12,4 protsendipunkti. Hispaanias oli nende kahe leibkonnatüübi määr sama, samas kui Itaalias oli erinevus vaid 0,1 protsendipunkti (2017. aasta andmed).

Ülalpeetavate lastega leibkondade arvestuses oli suhtelise vaesuse määr EL 27s kõrgeim ühest täiskasvanust ja ülalpeetavatest lastest koosnevate leibkondade puhul, ületades üht kolmandikku (34,2 %)

Kahe täiskasvanuga leibkondade puhul moodustas ühe ülalpeetava lapsega leibkondade suhtelise vaesuse määr (12,1 %) veidi alla poole vähemalt kolme ülalpeetava lapsega leibkondade suhtelise vaesuse määrast (24,5 %) – vt joonis 4.

Joonis 4. Suhtelise vaesuse määr leibkonnatüübi järgi, ülalpeetavate lastega leibkonnad, 2018
(%)
Allikas: Eurostat (ilc_li03)

Kõikides ELi liikmesriikides ohustas suhteline vaesus kolme joonisel 4 kujutatud leibkonnatüübi arvestuses kõige väiksema tõenäosusega neid leibkondi, mis koosnevad kahest täiskasvanust ja ühest lapsest. Enamik ELi liikmesriike teatas, et suhtelise vaesuse määr oli kõrgeim leibkondades, mis koosnevad ühest täiskasvanust ja ülalpeetavatest lastest. Sellegipoolest võis täheldada nelja erandit: Portugalis oli kõnealune määr ülalpeetavate laste ja ühe täiskasvanuga leibkondade puhul 3,3 protsendipunkti väiksem kui kahest täiskasvanust ja vähemalt kolmest lapsest koosnevate leibkondade puhul, Rumeenias ja Bulgaarias oli kõnealune erinevus aga märksa suurem, vastavalt 11,8 ja 21,2 protsendipunkti; Slovakkias oli see määr ühe täiskasvanu ja ülalpeetavate lastega leibkondade puhul sama suur kui kahest täiskasvanust ja vähemalt kolmest lapsest koosnevate leibkondade puhul. Kõigis neljas kandidaatriigis, mille kohta on andmed kättesaadavad, oli kõnealune määr ühe täiskasvanu ja ülalpeetavate lastega leibkondade puhul väiksem kui kahest täiskasvanust ja vähemalt kolmest lapsest koosnevate leibkondade puhul.

Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks on võimalik kasutada sotsiaalkaitsemeetmeid

See võib näiteks tähendada toetuste jagamist. Üks võimalus hinnata sotsiaalkaitsemeetmete mõju on võrrelda suhtelise vaesuse näitajaid enne ja pärast sotsiaalseid siirdeid (vt joonis 5). 2018. aastal vähendati sotsiaalsete siirete abil suhtelise vaesuse määra EL 27 elanikkonna hulgas 25,0 %-lt enne sotsiaalseid siirdeid 16,8 %-le pärast siirdeid. Sellega aidati 8,2 %-l elanikkonnast tõusta vaesuspiirist ülespoole. Ilma sotsiaalsete siireteta elaksid need inimesed suhtelises vaesuses.

Joonis 5. Suhtelise vaesuse määr enne ja pärast sotsiaalseid siirdeid, 2018
(%)
Allikas: Eurostat (ilc_li02) ja (ilc_li10)

Kui võrrelda suhtelise vaesuse määrasid enne ja pärast sotsiaalseid siirdeid, oli sotsiaaltoetuste mõju väike, aidates vaesuspiirist kõrgemale tõusta kuni 6,0 %-l inimestest – Tšehhi Vabariigis (6,0 %), Itaalias (5,6 %), Lätis, Slovakkias (mõlemas riigis 5,5 %), Portugalis (5,4 %), Kreekas (4,7 %) ja Rumeenias (4,5 %), aga ka Serbias (5,3 %), Põhja-Makedoonias (3,8 %) ja Türgis (2,1 %, 2017. aasta andmed).

Kui vaadelda suhtelist mõju, siis Soomes ja Iirimaal aitasid sotsiaalsed siirded vähemalt pooltel suhtelises vaesuses elavatel inimestel tõusta suhtelise vaesuse piirist ülespoole; sama kehtis ka Islandi (2016. aasta andmed) ja Norra kohta.

Sissetulekute ebavõrdsus

Selleks et valitsused, poliitikakujundajad ja ühiskond tervikuna saaksid vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võidelda, tuleb analüüsida ühiskonnas valitsevat ebavõrdsust ja kindlaks teha, kas see on laadilt majanduslik või sotsiaalne.

Joonisel 6 on esitatud teave sissetulekute jaotuse ebavõrdsuse kohta 2018. aastal: ELi liikmesriikide näitajate rahvaarvuga kaalutud keskmise väärtuse järgi sai EL 27s 20 % elanikkonnast, kelle ekvivalentnetosissetulek oli suurim, 5,1 korda suuremat sissetulekut kui see 20 %, kelle ekvivalentnetosissetulek oli kõige väiksem. Kõnealune kordaja erines liikmesriikide vahel märkimisväärselt, olles 3,0 Slovakkias, vähemalt 6,0 Hispaanias, Itaalias ja Lätis ning rohkem kui 7,0 Leedus ja Rumeenias; kõige suurem oli see kordaja Bulgaarias – 7,7. Joonisel 6 kujutatud ELi mittekuuluvatest riikidest oli sissetulekute jaotuse ebavõrdsuse kordaja samasugusel kõrgel tasemel Põhja-Makedoonias (6,2) ja Montenegros (7,6; 2017. aasta andmed), samal ajal kui Serbias (8,6) ja Türgis (8,7; 2017. aasta andmed) olid kordajad kõrgemad kui üheski ELi liikmesriigis.

Joonis 6. Sissetulekute jaotuse ebavõrdsus – sissetulekukvintiilide suhte kordaja, 2018
Allikas: Eurostat (ilc_di11)

Elanikkonnarühmade ebavõrdsusega kaasnevad poliitilised huvid. Üks erilist huvi pakkuv rühm on eakad – see kajastab osalt 65aastaste ja vanemate inimeste suurenevat osakaalu ELi elanikkonna hulgas. Pensionisüsteemidel võib olla tähtis osa eakate vaesuse probleemiga tegelemisel. Sellega seoses on statistika seisukohast kasulik võrrelda eakate sissetulekuid ülejäänud elanikkonna sissetulekutega.

EL 27s tervikuna moodustas 65aastaste ja vanemate inimeste mediaansissetulek 2018. aastal 91 % alla 65 aasta vanuste elanike mediaansissetulekust

Neljas ELi liikmesriigis (Luksemburg, Prantsusmaa, Kreeka ja Itaalia) oli 65aastaste ja vanemate inimeste mediaansissetulek suurem kui alla 65 aasta vanuste elanike mediaansissetulek (vt joonis 7). Sama kehtis nelja joonisel kujutatud kandidaatriigi puhul. Ungaris, Hispaanias, Austrias, Poolas, Portugalis, Rumeenias ja Slovakkias moodustas 65aastaste ja vanemate inimeste mediaansissetulek 90–100 % alla 65 aasta vanuste inimeste mediaansissetulekust; sama olukord valitses ka Islandil (2016. aasta andmed) ja Norras. Horvaatias, Belgias, Taanis, Bulgaarias, Tšehhi Vabariigis, Maltal ja Balti liikmesriikides jäid vastavad näitajad alla 80 %; kõige madalamad määrad olid 64 % Leedus, 58 % Lätis ja 57 % Eestis. Suhteliselt väikesed osakaalud võivad üldjoontes näidata seda, et pensionimaksed on suhteliselt väikesed.

Joonis 7. Mediaansissetulekute suhe, 2018
Allikas: Eurostat (ilc_pnp2)

Vaesuse sügavust, mis aitab kvantitatiivselt kindlaks määrata, kui vaesed on vaesed, saab mõõta suhtelise vaesuse süviku abil. 2018. aastal jäi suhtelises vaesuses elavate inimeste mediaansissetulek EL 27s keskmiselt 24,5 % allapoole vaesuspiiri (vt joonis 8). Vaesuspiir on 60 % riigi kõigi elanike mediaan-ekvivalentnetosissetulekust.

Joonis 8. Suhtelise vaesuse süvik, 2018
(%)
Allikas: Eurostat (ilc_li11)

ELi liikmesriikidest oli suhtelises vaesuses elavate inimeste mediaansissetulek kõige rohkem alla vaesuspiiri Rumeenias (35,2 %). Üle 25,0 % suurune süvik esines ka Itaalias, Kreekas, Horvaatias, Hispaanias, Leedus, Lätis, Bulgaarias ja Slovakkias. Põhja-Makedoonias (37,7 %) ja Serbias (37,4 %) oli süvik suurem kui üheski liikmesriigis ning suhteliselt suur oli see ka Montenegros (34,0 %) ja Türgis (26,4 %, 2017. aasta andmed). ELi liikmesriikide hulgas oli suhtelise vaesuse süvik kõige väiksem Soomes (14,2 %), millele järgnesid Tšehhi Vabariik (15,0 %) ja Iirimaa (15,3 %). Ka Islandil oli süvik sarnaselt madalal tasemel (15,3 %, 2016. aasta andmed).

Tabelite ja jooniste lähteandmed

Income poverty statistics: tables and figures (inglise keeles)

Andmete allikad

Käesolevas artiklis kasutatud andmed on saadud peamiselt sissetulekuid ja elamistingimusi käsitleva ELi statistika (EU-SILC) üksikandmete põhjal. EU-SILCi andmed koondatakse igal aastal ning tegemist on Euroopa sissetulekuid ja elamistingimusi kajastava statistika põhiallikaga; samuti on see peamine teabeallikas leibkondade ja üksikisikute elukvaliteedi eri aspektide seostamisel. Selles artiklis esitatud teabe aluseks oleva üldkogumi moodustavad kõik tavaleibkonnad ja nende praegused liikmed, kes elasid andmete kogumise ajal ELi liikmesriigi territooriumil. Asutusleibkondades ja institutsioonides elavaid isikuid tavaliselt sihtpopulatsiooni hulka ei arvata. ELi ja euroala andmed on riikide rahvaarvuga kaalutud keskmised.

Leibkonna netosissetuleku kindlakstegemiseks liidetakse kõigi leibkonnaliikmete mis tahes allikatest saadud rahalised sissetulekud (sealhulgas palgatulu, investeeringutest saadud tulu ja sotsiaaltoetused) ning sellele summale lisatakse ka leibkonna tasandil saadud sissetulek. Saadud summast arvestatakse maha tasutud maksud ja sotsiaalkindlustusmaksed. Selleks et kajastada erinevusi leibkondade suuruses ja koosseisus, jagatakse saadud summa nn ekvivalentsete täiskasvanute arvuga, kasutades standardset (ekvivalentsus)skaalat ehk nn modifitseeritud OECD skaalat, mille kohaselt omistatakse leibkonna esimesele täiskasvanule statistiline osakaal 1,0, igale järgmisele 14aastasele või vanemale leibkonnaliikmele osakaal 0,5 ja igale nooremale kui 14aastasele leibkonnaliikmele osakaal 0,3. Saadud arvu nimetatakse ekvivalentnetosissetulekuks ning see omistatakse igale leibkonnaliikmele. Vaesusnäitajate leidmiseks arvutatakse ekvivalentnetosissetulek selliselt, et leibkonna kogu netosissetulek jagatakse leibkonna ekvivalentse suurusega. Sellest tulenevalt loetakse iga leibkonnaliikme ekvivalentsissetulek teiste liikmete sissetulekuga võrdseks.

Kõikide riikide puhul on sissetulekute vaatlusperioodiks kindel 12kuuline ajavahemik (näiteks eelnenud kalendri- või majandusaasta). Erandiks on Ühendkuningriik, kus sissetulekute vaatlusperioodiks võetakse uuringu toimumise aasta, ja Iirimaa, kus uuring kestab pidevalt ning sissetulekut käsitlevaid andmeid kogutakse uuringule eelnenud 12 kuu kohta.

Suhtelise vaesuse määr on selliste inimeste osakaal, kelle ekvivalentnetosissetulek on väiksem kui suhtelise vaesuse piir, mis on 60 % riigi mediaan-ekvivalentnetosissetulekust. Kooskõlas Euroopa Ülemkogu otsustega mõõdetakse suhtelise vaesuse määra igas ELi liikmesriigis valitseva olukorra suhtes, mitte ei kohaldata ühtset piirmäära. Suhtelise vaesuse määr võib olla väljendatud enne või pärast sotsiaalseid siirdeid, kusjuures nende vahega mõõdetakse riiklike sotsiaalsete siirete hüpoteetilist mõju vaesusriski vähendamisele. Vanadus- ja toitjakaotuspensionit ei peeta sotsiaalseteks siireteks, vaid sissetulekuks enne siirdeid. Selle näitaja andmeid on võimalik analüüsida mitmesugustes jaotustes, näiteks vanuse, soo, hõivestaatuse, leibkonnatüübi ja haridustaseme arvestuses. Tuleb märkida, et selle näitajaga ei mõõdeta rikkust, vaid suhtelist väikest jooksvat sissetulekut (võrreldes sama riigi teiste inimestega).

Käesoleva artikli tabelites on kasutatud järgmist märgisüsteemi:

Väärtus kursiivis	väärtus on prognoositav, ajutine või hinnanguline ning seetõttu tõenäoliselt muutub;
:	väärtus ei ole kättesaadav või on konfidentsiaalne või ebausaldusväärne.

Kontekst

2001. aasta detsembris Laekenis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel kiitsid Euroopa riigipead ja valitsusjuhid heaks sotsiaalset tõrjutust ja vaesust käsitlevate ühiste statistiliste näitajate esimese kogumi, mida sotsiaalkaitsekomitee näitajate allrühm pidevalt täiustab. Need näitajad on avatud koordinatsiooni meetodi elutähtsad elemendid, mille abil jälgitakse, millised on ELi liikmesriikide edusammud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamise alal.

EU-SILC on sissetulekuid ja elamistingimusi käsitleva ELi statistika ja eelkõige sotsiaalset kaasatust käsitlevate näitajate allikas. Strateegia „Euroopa 2020“ kontekstis võttis Euroopa Ülemkogu 2010. aasta juunis vastu sotsiaalset kaasatust käsitleva peamise eesmärgi, mille kohaselt peaks 2020. aastaks olema ELis 2008. aastaga võrreldes vähemalt 20 miljoni võrra vähem inimesi, kes elavad suhtelises vaesuses või sotsiaalses tõrjutuses. EU-SILC on allikas, mida kasutatakse selle peamise eesmärgi saavutamisel tehtavate edusammude jälgimiseks. Edusamme mõõdetakse näitajaga, milles on ühendatud suhtelise vaesuse määr, suure materiaalse puuduse määr ja väga madala tööhõivega leibkondades elavate inimeste osakaal – lisateavet saab suhtelises vaesuses või sotsiaalses tõrjutuses elavaid inimesi käsitlevast artiklist (inglise keeles).

Otselingid

Muud artiklid

Tabelid

Andmebaas

Erirubriik

Väljaanded

Metoodika

Õigusaktid

Visualiseeringud

Välislingid

Elamistingimused Euroopas

Living conditions in Europe — income distribution and income inequality (inglise keeles)
Living conditions in Europe — poverty and social exclusion (inglise keeles)

Elanikkonnarühmad

Being young in Europe today — living conditions for children (inglise keeles)
Children at risk of poverty or social exclusion (inglise keeles)
Disability statistics — poverty and income inequalities (inglise keeles)

Statistikaraamatud

Ageing Europe — 2019 edition (inglise keeles)
Living conditions in Europe — 2018 edition (inglise keeles)
Monitoring social inclusion in Europe — 2017 edition (inglise keeles)

Uudisartiklid

Downward trend in the share of persons at risk of poverty or social exclusion in the EU (inglise keeles)
Can you afford to heat your home? (inglise keeles)
Young people in work and at risk of poverty (inglise keeles)
1 in 7 pensioners at risk of poverty in the EU (inglise keeles)
Can you afford a car? (inglise keeles)
EU — One in three people unable to face unexpected financial expenses (inglise keeles)
How much do social transfers reduce poverty? (inglise keeles)
At risk of poverty visualised (inglise keeles)
Young people living with their parents (inglise keeles)
1 in 4 young people in overcrowded households (inglise keeles)

At-risk-of-poverty thresholds –EU-SILC survey (inglise keeles)
At-risk-of-poverty rate by poverty threshold, age and sex – EU-SILC survey (inglise keeles)
At-risk-of-poverty rate by poverty threshold and most frequent activity in the previous year – EU-SILC survey (inglise keeles)
At-risk-of-poverty rate before social transfers (pensions included in social transfers) by poverty threshold, age and sex – EU-SILC survey (inglise keeles)
At-risk-of-poverty rate before social transfers (pensions excluded from social transfers) by poverty threshold, age and sex – EU-SILC survey (inglise keeles)
Relative at risk of poverty gap by poverty threshold – EU-SILC survey (inglise keeles)
S80/S20 income quintile share ratio by sex and selected age group – EU-SILC survey (inglise keeles)
Relative median income ratio (65+) – EU-SILC survey (inglise keeles)

Income and living conditions (t_ilc) (inglise keeles)

Income and living conditions (inglise keeles)

Üldine metoodiline teave

EU statistics on income and living conditions (EU-SILC) methodology (inglise keeles)
Income and living conditions (ESMS metadata file — ilc_esms) (inglise keeles)
Income and living conditions dataset — description (inglise keeles)

Üksikasjalikud dokumendid

Comparative EU Statistics on Income and Living Conditions: Issues and Challenges (sissetulekuid ja elamistingimusi käsitleva ELi võrreldava statistika rahvusvahelise konverentsi protokoll, Helsingi, 6.–8. november 2006) (inglise keeles)
How does attrition affect estimates of persistent poverty rates? The case of European Union statistics on income and living conditions (EU-SILC) (inglise keeles)
Individual employment, household employment and risk of poverty in the EU — A decomposition analysis — 2013 edition (inglise keeles)
Statistical matching of EU-SILC and the Household Budget Survey to compare poverty estimates using income, expenditures and material deprivation — 2013 edition (inglise keeles)
Using EUROMOD to nowcast poverty risk in the European Union — 2013 edition (inglise keel)

16. juuni 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1177/2003 tulu ja elutingimusi käsitleva ühenduse statistika (EU-SILC) kohta
7. septembri 2005. aasta määrus (EÜ) nr 1553/2005, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1177/2003 tulu ja elutingimusi käsitleva ühenduse statistika (EU-SILC) kohta
13. juuli 2015. aasta määrus (EL) 1589/2015, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 kohaldamiseks
ELi õigusaktide kokkuvõtted: Sissetulekuid ja elamistingimusi käsitlev ELi statistika
ELi õigusaktide kokkuvõtted: Riigiabi menetluseeskirjad

Employment and social analysis, vt (inglise keeles):