Archive:Piirkondlik haridus ja koolitusstatistika

2012. aasta veebruari andmed. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, Põhitabelid ja Andmebaas.

Image:Participation_rates_of_four_year-olds_in_pre-primary_and_primary_education_(ISCED_levels_0_and_1),_by_NUTS_2_regions,_2010_(1)_(%_of_four_year-olds).png|thumb|left|100pxGlossary:Education|Education]], Kutseõppel ja elukestval õppel on Euroopa Liidu (EL) majanduslikes ja sotsiaalsetes strateegiates oluline osa. Käesolevas artiklis käsitletakse Eurostati piirkondlikku haridusstatistikat ning antakse ülevaade hariduse omandamise, haridustaseme ja õppes osalemise kohta. Nende näitajate kaudu hinnatakse edusamme erinevate eesmärkide saavutamisel piirkondlikul tasandil. Haridust peetakse õigustatult üheks viiest Euroopa kasvustrateegia ehk Euroopa 2020. aasta strateegia tugisambast.

Kaart 1. Neljaaastaste eelhariduses ja esimese taseme hariduses osalejate määr (ISCED astmed 0 ja 1), NUTS 2. tasandi piirkondade kaupa, 2010 (1)
(% 4aastastest)
Allikas: Eurostat (educ_regind)

Kaart 2. Kõikidel haridusastmetel õppivate 17aastaste osakaal (ISECD astmed 0–6), NUTS 2. tasandi piirkondade kaupa, 2010 (1)
(% 17aastastest)
Allikas: Eurostat (educ_regind)

Kaart 3. Haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunud, NUTS 1. tasandi piirkondade kaupa, 2010 (1)
(% 18–24aastastest)
Allikas: Eurostat (edat_lfse_16)

Kaart 4. Kolmanda taseme hariduse omandajate osakaal (ISCED astmed 5 ja 6) 20–24aastaste elanike hulgas, NUTS 2. tasandi piirkondade kaupa, 2010 (1)
(%)
Allikas: Eurostat (educ_regind)

Kaart 5. Kolmanda taseme hariduse omandanud 30–34aastaste elanike osakaal (ISCED astmed 5 ja 6), NUTS 1. tasandi piirkondade kaupa, 2010 (1)
(% 30–34aastastest)
Allikas: Eurostat (edat_lfse_12)

Kaart 6. Kolmanda taseme hariduse omandanud 25–64aastaste elanike osakaal (ISCED astmed 5 ja 6), NUTS 2. tasandi piirkondade kaupa, 2010 (1)
(% 25–64aastastest)
Allikas: Eurostat (edat_lfse_11)

Peamised statistilised näitajad

ELi 27s liikmesriigis omandas 2009. aastal haridust tavaharidussüsteemi kõikidel haridusastmetel esimese taseme haridusest kraadiõppeni (välja arvatud eelharidus) ligikaudu 93 miljonit inimest. Lisaks sellele omandas EL 27s eelharidust 14,6 miljonit last.

Neljaaastaste laste osalemine hariduses

Koolikohustuslik iga on liikmesriigiti erinev: Põhja-Iirimaal (Ühendkuningriik) algab see neljandast eluaastast, teistes ELi piirkondades viiendast seitsmenda eluaastani. Eelhariduses osalemine on enamikus ELi liikmesriikides vabatahtlik.

Euroopa 2020. aasta strateegias rõhutatakse vajadust suurendada kohustusliku hariduse omandamiseks valmistuvate laste määra. Üks strateegias püstitatud eesmärk on suurendada eelhariduses osalevate laste osakaalu 2020. aastaks vähemalt 95 %-ni.

Kaardil 1 on näha, et 2009. aastal oli ELi 27s liikmesriigis eelhariduses või esimese taseme hariduses osalevate neljaaastaste osakaal 90,5 %. 2010. aastal oli 48 ELi piirkonda, kus eelhariduses või esimese taseme hariduses osalevate neljaaastaste osakaal ületas 99 %. Enamik neist piirkondadest oli Prantsusmaal (18 NUTS 2. tasandi piirkonda), Hispaanias (11 piirkonda), Ühendkuningriigis (seitse NUTS 1. tasandi piirkonda), Belgias (viis piirkonda) ja Itaalias (neli piirkonda), samas kui Madalmaades (riigi tasandil) ning ühes Taani ja ühes Austria piirkonnas oli see näitaja nimetatud künnisest kõrgem. Neljaaastaste hariduses osalejate määr oli üldiselt kõrge Belgias, Taanis, Saksamaal, Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias, Luksemburgis, Ungaris, Maltal, Madalmaades, Rootsis, Ühendkuningriigis (välja arvatud Šotimaal), Islandil ja Norras. Seevastu Kreekas, Iirimaal ning enamikus Poola ja Soome piirkondades oli neljaaastaste hariduses osalejate määr alla 70 %. Samasugune olukord oli Šveitsis, Horvaatias, endises Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis ning kõikides Türgi piirkondades.

17aastased õppijad

2009. aastal oli ELi 27s liikmesriigis 17aastasi õppijaid (kõikidel haridusastmetel) kokku 5,2 miljonit, mis on 88,3 % kõikidest 17aastastest. Seitseteist on oluline vanus, sest siis tuleb noortel valida, kas omandada haridust edasi, alustada kutseõpet või otsida töökoht. Kaardil 2 on näha, et nii valdavas enamikus ELi liikmesriikide kui ka mitteliikmesriikide piirkondades oli 17aastaste õppijate osakaal elanikkonna vastavas vanuserühmas suurem kui 80 %. See tähendab, et ühel või teisel põhjusel osalevad selles vanuses noored haridussüsteemis ka pärast koolikohustuslikku iga. Paljudes piirkondades ületas 17aastaste õppijate arv 17aastaste elanike arvu vastavas piirkonnas, mis on muu hulgas seletatav sellega, et õppijad tulevad konkreetset kursust õpetavasse või väljaõpet võimaldavasse õppeasutusse ka teistest piirkondadest (või riikidest).

ELis oli 2010. aastal 23 piirkonda, kus hariduse omandamist jätkas vähem kui neli 17aastast noort viiest. Mitmed sellised piirkonnad asusid Ida-Euroopas: seitse piirkonda Rumeenias ja kaks Bulgaarias. Õppijate osakaal oli suhteliselt madal ka saarepiirkondades, nagu Illes Balears (Hispaania), Malta ja Açores (Portugal). Õppijate osakaal oli madal ka neljas Põhja-Itaalia piirkonnas (autonoomsed provintsid Bolzano/Bozen ja Trento ning Lombardia ja Valle d'Aosta/Vallée d'Aoste) ning kolmes Ühendkuningriigi NUTS 1. tasandi piirkonnas (East Midlands, Yorkshire ja Humber ning Wales). Neljas riigis oli üks piirkond, kus hariduse omandamist jätkavate 17aastaste noorte osakaal oli alla 80 %. Need piirkonnad olid Province/Provincie Vlaams-Brabant Belgias (2007), Strední Cechy Tšehhi Vabariigis, Guyane Prantsusmaal ja Niederösterreich Austrias. Tuleb meeles pidada, et mõned konkreetses piirkonnas elavad õppijad soovivad minna või on sunnitud minema õpingute jätkamiseks teise piirkonda (või näiteks Malta puhul teise riiki).

Haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunud

Näitaja haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunud näitab nende 18–24aastaste inimeste hulka, kes on omandanud ainult teise taseme alumise astme hariduse ning kes ei osale jätkuhariduses ega -koolituses: 2010. aastal oli ELi 27s liikmesriigis 18–24aastasteid haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunuid 14,1 %, kusjuures meeste hulgas oli see näitaja mõnevõrra suurem (16,0 %) kui naiste hulgas (12,1 %).

Nagu on näha kaardil 3, oli 2010. aastal haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunute osakaal ELi lõikes väga erinev. Kokku 26s NUTS 1. tasandi piirkonnas oli haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunute 18–24aastaste inimeste osakaal 10 % või alla selle, mis tähendab, et nendes piirkondades on ELi 2020. aasta strateegia üks eesmärkidest täidetud. Kõnealused piirkonnad asusid 15 liikmesriigis, sealhulgas Tšehhi Vabariik, Leedu, Luksemburg, Sloveenia ja Slovakkia (kus kõigis on vaid üks NUTS 1. tasandi piirkond). Enim oli selliseid piirkondi Poolas (kõik kuus piirkonda), Saksamaal (kolm piirkonda), Austrias (kõik kolm piirkonda) ning Prantsusmaal ja Rootsis (mõlemas kaks). Haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunute osakaal oli kõige väiksem Region Poludniowy piirkonnas (Poola), kus see jäi 3,8 % juurde.

Kokku 14s NUTS 1. tasandi piirkonnas oli haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunud inimeste osakaal üle 20 % 18–24aastastest. Kõnealused piirkonnad jagunesid kuue liikmesriigi vahel, mis asusid peamiselt Lõuna-Euroopas: kuus Hispaania piirkonda seitsmest, kõik kolm Portugali piirkonda, kaks Lõuna-Itaalia piirkonda ning üks Kreeka, üks Malta (riik moodustab NUTS 1. tasandi piirkonna) ja üks Rumeenia piirkond. Haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunute osakaal oli suurim kolmes saarepiirkonnas, nimelt Portugali saarepiirkonnad Açores ja Madeira ning Malta. Tuleb meeles pidada, et saartele ametlikult oma vanemate juurde registreeritud noored võivad tegelikult õppida mandril või mõnes teises riigis ja seega tuleb seda näitajat käsitleda mõningase ettevaatusega.

Kolmanda taseme hariduse omandajad

Kolmanda taseme haridus on haridustase, mida omandatakse ülikoolides, rakenduslikes kõrgkoolides, tehnoloogiainstituutides ja muudes asutustes, mis annavad akadeemilisi kraade või kutsetunnistusi. 2009. aastal (akadeemiline aasta 2008/2009) omandas ELi 27s liikmesriigis kolmanda taseme haridust 19,5 miljonit inimest ehk 61,3 % 20–24aastastest elanikest.

Kaardil 4 on näidatud kolmanda taseme hariduse omandajate osakaal vastava piirkonna 20–24aastaste elanike hulgas, andes aimu sellest, kui populaarne on see piirkond kolmanda taseme õppijate hulgas. On tõenäoline, et paljud õppijad ei ela tegelikult selles piirkonnas, kus nad õpivad. Seega on mõnes piirkonnas näitajad väga kõrged (eelkõige üle 100 %), sest seal asuvad suured ülikoolid või muud kolmanda taseme haridust andvad õppeasutused, kuhu tuleb hulgaliselt õppijaid ka väljastpoolt piirkonda. Samuti tuleb silmas pidada, et tänu hariduse ja koolitusvõimaluste propageerimisele kõikide ühiskonnaliikmete seas omandab kolmanda taseme hariduse üha rohkem inimesi, kes ei kuulu traditsioonilisse 20–24aastaste vanuserühma (kasutatakse suhtarvu leidmisel nimetajana).

2010. aastal olid kümme piirkonda 15st, kus 20–24aastaste kolmanda taseme hariduse omandajate arv ületas vastava vanuserühma elanike arvu, pealinnapiirkonnad: Bucuresti – Ilfov (Rumeenia), Praha (Tšehhi Vabariik), Bratislavský kraj (Slovakkia), Wien (Austria), Zahodna Slovenija (Sloveenia), Région de Bruxelles-Capitale/Brussels Hoofdstedelijk Gewest (Belgia, 2008. aasta andmed), Mazowieckie (Poola), Attiki (Kreeka), Közép-Magyarország (Ungari) ja Lisboa (Portugal). Ülejäänud viiest piirkonnast, kus 20–24aastaste kolmanda taseme hariduse omandajate arv ületas vastava vanuserühma elanike arvu, asus üks Belgias ja neli Kreekas – nendes neljas piirkonnas oli 20–24aastaste kolmanda taseme hariduse omandajate ja vastava vanuserühma elanike suhtarv suurem vastavast näitajast pealinnapiirkonnas Attikis. Kolmanda taseme hariduse omandajaid oli kõige rohkem Bulgaaria, Taani, Iirimaa, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Soome ja Ühendkuningriigi pealinnapiirkondades, olgugi et suhtarvud jäid seal alla 100 %. Suurtest liikmesriikidest olid eranditeks Saksamaa, kus kolmanda taseme hariduse omandajaid oli kõige rohkem Hamburgis (75,6 %) ja Bremenis (74,1 %), samas kui Berliinis oli see näitaja 67,3 %, samuti Madalmaad, kus kolmanda taseme hariduse omandajaid oli kõige rohkem Groningenis (89,8 %), ning Rootsi, kus see näitaja oli suurim Övre Norrlandi piirkonnas (97,5 %).

Kolmanda taseme hariduse omandanute osakaal

Kaartidel 5 ja 6 on esitatud veel kaks kolmanda taseme haridusega seotud näitajat. Esimene näitab kolmanda taseme hariduse omandanute osakaalu suhteliselt noores vanuserühmas ehk 30–34aastaste hulgas, mis osutab hiljuti omandatud kolmanda taseme haridusele. Teine näitaja näitab kolmanda taseme hariduse omandanute osakaalu tööealise elanikkonna hulgas vanuses 25–64 eluaastat.

EL 27s tervikuna oli 2010. aastal 30–34aastaste hulgas kolmanda taseme hariduse omandanuid veidi üle kolmandiku (33,6 %). See arv kinnitab arvamust, et kolmanda taseme hariduse omandanute osakaal on ELis kasvanud. Selline suundumus toetab ühte Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärki, nimelt tõsta 2020. aastaks kolmanda taseme hariduse omandanute osakaalu 30–34aastaste hulgas vähemalt 40 %-ni.

Kaardil 5 on näha, et 2010. aastal oli liikmesriikides kokku 28 piirkonda (91 NUTS 1. tasandi piirkonna hulgas, mille kohta olid andmed kättesaadavad), kus kolmanda taseme haridus oli kümnest 30–34aastasest inimesest rohkem kui neljal. Kolmanda taseme hariduse omandanute osakaal ületas 40 % piiri ka Norras, Šveitsis ja Islandil. Seevastu üheksas piirkonnas oli 30–34aastasi kolmanda taseme hariduse omandanuid vähem kui üks inimene viiest. Kolm piirkonda üheksast asusid Rumeenias, sealhulgas väikseima osakaaluga piirkond Macroregiunea doi (14,3 %), kolm Itaalias ning Kreekas, Saksamaal ja Ungaris igaühes üks piirkond. Kandidaatriikides oli see näitaja kõikjal alla 20 %, välja arvatud ühes Türgi piirkonnas (Bati Anadolu).

Kui arvestada, et enamik 30–34aastasi on omandanud kolmanda taseme hariduse enne 30 eluaastat, siis saab selle näitaja põhjal hinnata ka piirkondade atraktiivsust lõpetanutele töökoha pakkumise seisukohalt. Kolmanda taseme haridus oli rohkem kui pooltel 30–34aastastel Londoni (Ühendkuningriik), Noreste ja Comunidad de Madridi (mõlemad Hispaania) ning Île de France'i (Prantsusmaa) elanikel.

Kaardil 6 on näidatud ülikooli või samaväärse (kolmanda taseme) hariduse omandanud 25–64aastaste elanike osakaal. Näitajat mõjutab teataval määral piirkonna demograafiline profiil, sest nooremate põlvkondade haridustase on enamasti kõrgem kui vanematel. 2010. aastal oli EL 27s kolmanda taseme haridusega tööealisi elanikke (25–64aastased) keskmiselt 25,9 %.

ELi 266st NUTS 2. tasandi piirkonnas 14s oli kolmanda taseme haridusega 25–64aastasi elanikke 40 %. Viis piirkonda asusid Ühendkuningriigis (neli Londonis ja selle ümbruses ning viies Kirde-Šotimaal, mis toetab nafta ja gaasi tootmist Põhjamerel), kolm Belgias (pealinnas ja selle ümbruses) ning ülejäänud olid Taani, Rootsi, Soome ja Hispaania pealinnapiirkonnad ning País Vasco Hispaanias ja Utrecht Madalmaades. Mitteliikmesriikidest ületas kolmanda taseme haridusega 25–64aastaste elanike osakaal 40 % piiri Oslos (Norra) ja Zürichis (Šveits).

Pingerea lõpus olid 36 piirkonda, kus kolmanda taseme haridusega 25–64aastasi elanikke oli 15 % või vähem. Neist 12 piirkonda asusid Itaalias (veidi rohkem kui pooled piirkonnad), seitse Rumeenias (kõik piirkonnad, välja arvatud pealinnapiirkond Bucuresti – Ilfov), kuus Portugalis (kõik piirkonnad, välja arvatud pealinnapiirkond Lisboa), neli Tšehhi Vabariigis, kaks piirkonda Kreekas ja Slovakkias ning üks piirkond Ungaris ja Austrias. Maltal (mis moodustab ühe NUTS 2. tasandi piirkonna) oli see näitaja samuti alla 15 %. Riikide lõikes oli kolmanda taseme haridusega tööealisi elanikke kõige vähem maapiirkondades ja kaugemates piirkondades, näiteks saarepiirkonnad Açores (Portugal) ja Valle d’osta/Vallée d’Aoste (Itaalia).

Andmete allikad ja kättesaadavus

Kuna haridussüsteemide ülesehitus on riigiti erinev, on rahvusvahelise võrreldavuse eeltingimuseks riikide ja rahvusvahelise haridusalase statistika kogumise, koostamise ja esitamise raamistiku olemasolu. Haridusalaste andmete kogumise aluseks on rahvusvaheline ühtne hariduse liigitus (ISCED). Praegu kehtiva versiooni ISCED-97 kohaselt, mis kehtestati 1997. aastal, liigitatakse haridusprogrammid valdkonna ja taseme alusel. ISCED-97s on esitatud standardkontseptsioonid, -mõisted ja -liigitused. Täielik kirjeldus on kättesaadav UNESCO Statistikainstituudi veebisaidil.

Eurostat võrdleb haridusalast statistikat Euroopa tasandil osana ühiselt hallatavast (UOE) haridussüsteemiga seotud andmete kogumisest, mis hõlmab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni Statistikainstituuti (UNESCO-UIS) ja Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD).

Tavaliselt on vanus ainus kohustusliku koolihariduse omandamise alustamise kriteerium. Enamikus liikmesriikides algab koolikohustus viiendast või kuuendast eluaastast, kuid Bulgaarias, Balti riikides, Soomes ja Rootsis algab see seitsmendast ning Põhja-Iirimaal (Ühendkuningriik) neljandast eluaastast. Üldiselt lõppeb koolikohustus teise taseme alumise astme hariduse omandamisega, kuid mõnes liikmesriigis lõppeb see teise taseme ülemise astme hariduse omandamisega. Koolikohustus kestab ELi liikmesriikides keskmiselt üheksa või kümme aastat, kusjuures pikim on see Ungaris, Madalmaades ja Ühendkuningriigis. 17aastastel noortel on valida, kas jätkata hariduse omandamist, alustada kutseõpet või otsida töökoht.

Teise taseme ülemise astme hariduse omandamine algab tavaliselt pärast täisajaga kohustusliku koolihariduse omandamist ja üldjuhul eeldab see üheksa või enama täisõppeaasta eelnevat läbimist (alates esimese taseme algusest). Üldine teise taseme hariduse ülemine aste hõlmab kooliprogramme, mis võimaldavad eduka läbimise korral asuda õppima ülikooliprogrammide alusel. Teise taseme ülemise astme kutsehariduse eesmärk on tutvustada õpilastele töömaailma ja valmistada neid ette kutse- või tehnikahariduse omandamiseks. Üldiselt asuvad õpilased teise taseme ülemise astme haridust omandama 15–17aastaselt ja lõpetavad nimetatud astme kahe kuni nelja aastaga. Alustamise ja lõpetamise vanus ning vanuserühm sõltuvad riiklikust haridusprogrammist. Kolmanda taseme hariduse omandamise alustamiseks on tavaliselt vaja enne omandada teise taseme hariduse ülemine aste ja/või teise taseme järgne, kolmanda taseme eelne haridus.

Hariduselus osalemist käsitlev statistika hõlmab osalemist kõikides formaalhariduse programmides ja kõikides täiskasvanuhariduse programmides, mis on sisu poolest sarnased formaalhariduse programmidele või mis annavad vastavatele formaalhariduse programmidele sarnase kvalifikatsiooni. Hõlmatud on ka kutsepraktikaprogrammid, välja arvatud täielikult tööl põhinevad programmid ja need, mida ei kontrolli ükski formaalharidust andev asutus.

Näitaja „haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkuja” näitab nende 18–24aastaste inimeste hulka, kes on omandanud ainult teise taseme alumise astme hariduse (ISCED astmed 0, 1, 2 või 3c) ning kes ei osale jätkuhariduses ega -koolituses.

Haridustaset väljendatakse asjaomases vanusrühmas kõnealuse haridustaseme omandanud inimeste protsendina (välja arvatud need, kes ei vastanud küsimusele „kõrgeim omandatud haridustase või ametikoolitus”).

Kaartidel 2 ja 4 esitatu puhul on tegemist kahe konkreetse näitaja suhtega, kus lugejaks on haridusasutustes õppivate õpilaste arv ja nimetajaks elukohal põhinevad rahvastikuandmed. Sellest nähtub, et sageli ei ela õppijad samas piirkonnas, kus nad õpivad. Lisaks sellele võib õppijate hulgas olla ka neid, keda ei ole kantud elanikeregistrisse (nt ajutised välisõpilased). Seepärast on võimalik, et konkreetsel haridusastmel õppijate osakaal vastava vanuserühma elanike hulgas ületab 100 % (eelkõige on see nii kõrgemate haridusastmete puhul, kus õpilaste liikuvus on tavaline).

Kontekst

Riiklike haridussüsteemide mitmekesisus

Euroopa Komisjon võttis 2011. aasta veebruaris vastu teatise ‘Väikelaste haridus ja hoid: lapsed tuleb eluks tulevikuühiskonnas hästi ette valmistada’ (KOM(2011) 66). Teatises märgiti, et väikelaste haridus ja hoid on inimese eduka elukestva õppe, sotsiaalse integratsiooni, isikliku arengu alus. Samuti parandab see nende väljavaateid saada täiskasvanuna tööd. Eriti palju kasu on sellest ebasoodsas olukorras olevatele inimestele. Lisaks aitab see lastel pääseda vaesusest ja parandada perekonna toimimist.

Enamik eurooplasi osaleb hariduselus tunduvalt kauem kui seadusega ettenähtud minimaalne õppeaeg. See näitab inimeste soovi omandada kõrgharidust ning alushariduses osalemise kasvu ja suuremat kaasatust elukestva õppe algatustes, mille raames pöörduvad täiskasvanud tagasi haridusellu, et ümber õppida või valmistuda elukutse vahetamiseks.

Haridusel, kutseõppel ja elukestval õppel üldiselt on nii majanduslikus kui ka sotsiaalses kontekstis oluline osa. ELi kodanike võimalused elada, õppida ja töötada teistes riikides aitavad oluliselt edendada kultuuridevahelist mõistmist, panustada isiklikku arengusse ja kasutada ära kogu ELi majanduslikku potentsiaali. Igal aastal osaleb ELi rahastatud haridus-, kutseõppe- ja kodanikkonna kujundamise programmides üle miljoni igas vanuses ELi kodaniku.

Hariduse ja koolituse 2020. aasta strateegia

Ometi lahkub haridus- ja koolitussüsteemist varakult umbes üks laps seitsmest ja see mõjutab nii üksikisikuid, ühiskonda kui ka majandust. Euroopa Komisjon võttis 2011. aasta jaanuaris vastu teatise ‘Kooli poolelijätmise vähendamine: oluline panus Euroopa 2020. aasta tegevuskavasse’ (KOM(2011) 18). Teatises toodi välja põhjused, miks õpilased otsustavad kooli varakult pooleli jätta ning anti ülevaade olemasolevatest ja kavandatavatest meetmetest selle probleemi lahendamiseks ELis.

Poliitiline koostöö on paranenud ELis tänu varasemaid haridus- ja koolitusalaseid tegevusi koondanud töökavale „Haridus ja koolitus 2010”. Töökava järelmeetmeks on strateegiline raamistik üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal (ET 2020), mille nõukogu võttis vastu mais 2009. Selles kehtestati terve rida sihttasemeid, milleni tuleb jõuda 2020. aastaks:

eelhariduses peaks osalema vähemalt 95 % lastest vanuses neljast aastast kuni kohustusliku esimese taseme hariduse alguseni;
puuduliku lugemisoskuse ning puudulike matemaatika- ja loodusteaduste alaste teadmistega 15aastaste noorte osakaal peaks olema alla 15 %;
haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunute osakaal peaks olema alla 10 %;
kolmanda taseme hariduse omandanud 30–34aastaste osakaal peaks olema vähemalt 40 %;
elukestvas õppes osalevate 25–64aastaste osakaal peaks olema keskmiselt vähemalt 15 %.

Haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunute arv on ka üks sotsiaalse kaasatuse alla kuuluvatest säästva arengu näitajatest. Haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunute ja kolmanda taseme hariduse omandanute määr on Euroopa 2020. aasta strateegia peamised näitajad. Need valiti välja koos muude näitajatega, mille abil jälgitakse edusamme aruka, teadmistepõhise ja keskkonnasõbralikuma majanduse suunas, mis peaks aitama saavutada tööhõive, tootlikkuse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kõrge taseme. Juhtalgatuses ‘Noorte liikuvus’ esitas Euroopa Komisjon ettepanekud, kuidas saavutada Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärgid hariduse ja tööhõive valdkondades nii riikide tasandil kui ka ELis tervikuna.