ELi mahepõllumajanduse õigusnormidega hõlmatud tooted

Euroopa Liidu mahepõllumajanduse õigusnormid käsitlevad põllumajandustooteid, sealhulgas vesiviljelust ja pärmi. Need hõlmavad tootmisprotsessi kõiki etappe alates seemnetest kuni lõpliku töödeldud toiduni. See tähendab, et on olemas erisätted suure hulga erinevate toodete kohta, näiteks:

  • seemned ja paljundusmaterjal, nagu pistikud, risoomid jne, millest kasvatatakse taimi või põllukultuure;
  • elustooted või tooted, mis ei vaja edasist töötlemist;
  • sööt;
  • mitme koostisosaga tooted või töödeldud põllumajandustooted, mis on ette nähtud toiduna kasutamiseks.

Mahepõllumajanduslikku tootmist käsitlevatest ELi määrustest on välja jäetud tooted, mis on saadud kalapüügist ja metsloomade küttimisest, kuid need hõlmavad looduslike taimede korjamist, kui järgitakse teatavaid looduslike elupaikade tingimusi. Veini ja vesiviljeluse kohta kehtivad erieeskirjad.

Mahepõllumajanduslikku tootmist käsitlevad õigusnormid

Mahepõllumajanduslik tootmine tähendab mahepõllumajandust käsitlevate õigusnormide järgimist. Nende õigusnormide eesmärk on edendada keskkonnakaitset, säilitada Euroopa elurikkus ja suurendada tarbijate usaldust mahepõllumajanduslike toodete vastu. Need määrused reguleerivad kõiki mahepõllumajandusliku tootmise valdkondi ja põhinevad mitmel olulisel põhimõttel, näiteks:

  • GMOde kasutamise keeld;
  • ioniseeriva kiirguse kasutamise keeld;
  • kunstväetiste, herbitsiidide ja pestitsiidide kasutamise piiramine;
  • hormoonide kasutamise keelamine ja antibiootikumide kasutamise piiramine ning selle lubamine üksnes siis, kui see on vajalik loomatervise seisukohast.

See tähendab, et mahepõllumajandustootjad peavad kasutama mullaviljakuse ning looma- ja taimetervise säilitamiseks teistsuguseid lähenemisviise, sealhulgas:

  • külvikorrasüsteem;
  • lämmastikku siduvate taimede ja muude haljasväetistaimede kasvatamine mullaviljakuse taastamiseks;
  • mineraalsete lämmastikväetiste kasutamise keeld;
  • umbrohu ja kahjurite mõju vähendamiseks valivad mahepõllumajandustootjad vastupidavad sordid ja tõud ning kasutavad looduslikku kahjuritõrjet soodustavaid meetodeid;
  • loomade loomuliku immuunsuse tugevdamise soodustamine;
  • loomade tervise säilitamiseks peavad mahepõllumajanduslikud tootjad vältima loomade liigset tihedust.

Kariloomi käsitlevad õigusnormid

Loomakasvatajad peavad täitma samuti eritingimusi, kui nad soovivad turustada oma tooteid mahetoodetena. Need õigusnormid hõlmavad loomade heaolu järgimist, loomade söötmist vastavalt nende toitumisvajadustele ning nende eesmärk on kaitsta loomatervist ja keskkonda. Õigusnormid aitavad ka suurendada üldsuse usaldust, kuna nendega tagatakse, et mahepõllumajanduslikult kasvatatud loomi hoitakse mittemahepõllumajanduslikest loomadest eraldi. Loomakasvatajate suhtes kohaldatavad eeskirjad on näiteks järgmised:

Mahepõllumajanduslike põhimõtete järgimine

  • Mittemahepõllumajanduslikult kasvatatud loomi ei tohi põllumajandusettevõtetesse tuua, välja arvatud juhul, kui need on ette nähtud tõuaretuseks ja siis peab järgima erinõudeid.
  • Põllumajandustootjad peavad andma oma loomadele 100% mahepõllumajanduslikku sööta, et turustada oma tooteid mahetoodetena.
  • Sööt peaks peamiselt pärinema põllumajandusettevõttest, kus loomi peetakse, või sama piirkonna põllumajandusettevõtetest.
  • Loomade kloonimine ja/või embrüote siirdamine on rangelt keelatud.
  • Kasvustimulaatorid ja sünteetilised aminohapped on keelatud.
  • Imemiseas imetajaid tuleb toita loodusliku, eelistatult emapiimaga.
  • Kasutada tuleb looduslikke paljunemismeetodeid, kunstlik seemendamine on siiski lubatud.
  • Taimset päritolu söödamaterjale, mis ei ole mahepõllumajanduslikud, loomset ja mineraalset päritolu söödamaterjale, söödalisandeid, teatavaid loomasöödana kasutatavaid tooteid ja abiaineid võib kasutada ainult juhul, kui neid on lubatud mahepõllumajanduslikus tootmises kasutada.

Loomade heaolu

  • Loomapidamisega seotud töötajatel peavad olema vajalikud loomade tervise ja heaoluga seotud põhiteadmised ja oskused.
  • Erilist tähelepanu peaks pöörama pidamistingimustele, kasvatustavadele ja loomkoormusele.
  • Karja suurust tuleb piirata, et minimeerida karjamaade paljakssöömist, erosiooni ja loomade või nende sõnniku põhjustatud reostust.
  • Loomadel peaks võimaluse korral olema juurdepääs vabaõhualadele või karjamaadele.
  • Kariloomade lõastamine või teistest eraldamine on keelatud, välja arvatud üksikute loomade puhul piiratud ajavahemikuks, kui see on põhjendatud heaolu, ohutuse või veterinaarkaalutlustega.
  • Hormoonid või samalaadsed ained ei ole lubatud, välja arvatud juhul, kui on tegemist üksiklooma veterinaarraviga.
  • Kui loomad on haiged, võib vajaduse korral ja rangetel tingimustel kasutada allopaatilisi veterinaarravimeid, sealhulgas antibiootikume. See on lubatud ainult siis, kui fütoterapeutilised, homöopaatilised ja muud tooted selleks ei sobi.
  • Immunoloogiliste veterinaarravimite kasutamine on lubatud.

Toiduahelat käsitlevad õigusnormid

Õigusnormid hõlmavad kõiki tootmis-, ettevalmistus- ja turustusetappe (esmatootmisest ladustamise, töötlemise, transpordi, turustamise ja lõpptarbijale tarnimiseni). See tähendab, et kõik mahetooted ELis järgivad rangeid eeskirju talust kuni taldrikuni.

Mahepõllumajandusliku toidu ja sööda töötlemist käsitlevad erisätted hõlmavad järgmist:

  • töödeldud mahetoodete eraldamine ajas ja ruumis mittemahetoodetest;
  • mahepõllumajanduslike koostisosade minimaalne sisaldus on 95% ja ülejäänud 5% suhtes kehtivad ranged tingimused;
  • selged eeskirjad märgistamise ja selle kohta, milliste toodete puhul saab või ei saa mahetoote logo kasutada;
  • toidule ja söödale lisatavate ainete konkreetsed piirnormid ning mahepõllumajanduslikus tootmises kasutamiseks heakskiidetud lisaainete ja abiainete piiratud loetelu.

Mahepõllumajanduslikus tootmises lubatud ained

Üks mahepõllumajandusliku tootmise eesmärke on vähendada väliste sisendite kasutamist. Kõik mahepõllumajanduses kahjurite või taimehaiguste vastu võitlemiseks kasutatavad ained peavad olema eelnevalt Euroopa Komisjoni poolt heaks kiidetud.

Lisaks juhindutakse väliste sisendite, näiteks väetiste, pestitsiidide ja toidu lisaainete heakskiitmisel konkreetsetest põhimõtetest, nii et mahepõllumajanduslikus tootmises saab kasutada ainult neid aineid ja ühendeid, mis on loetletud konkreetsetes õigusaktides.

Töödeldud toidu valmistamiseks tuleb kasutada peamiselt põllumajandusliku päritoluga koostisosi (lisatud vett ja keedusoola ei võeta arvesse). Samuti võivad need sisaldada järgmist:

  • mikroorganisme ja ensüüme sisaldavaid valmistisi, mineraalseid mikroelemente, lisaaineid, abiaineid ning lõhna- ja maitseaineid, vitamiine, samuti eritoidule lisatavaid aminohappeid ja muid mikrotoitaineid võib kasutada, kuid ainult mahepõllumajanduslike õigusnormide kohaselt lubatud juhtudel;
  • kasutada ei tohi aineid ja meetodeid, mis taastavad töötlemisel või ladustamisel kaduma läinud omadusi, parandavad töötlemisel esinenud hooletuse tagajärgi või võivad olla muul moel eksitavad toodete tegeliku laadi osas;
  • mittemahepõllumajanduslikke koostisosi võib kasutada üksnes juhul, kui need on heakskiidetud õigusakti lisades või kui mõni ELi liikmesriik on andnud nende kasutamiseks ajutise loa.

Eelkõige peavad kõik mahepõllumajanduses kasutamiseks loetletud ained vastama ELi horisontaalsetele eeskirjadele ning seejärel peab Euroopa Komisjon neid põhjalikult hindama ja need mahepõllumajanduses kasutamiseks heaks kiitma.

Veini, vesiviljelust ja hüdropoonikat käsitlevad õigusnormid

Vein

Mahepõllumajandusliku veinitootmise jaoks on kehtestatud erinõuded, sealhulgas mahepõllumajandusliku veini tehniline määratlus, mis on kooskõlas mahepõllumajanduse eesmärkide ja põhimõtetega.

Mahepõllumajanduslik vein peab olema valmistatud mahepõllumajanduslikest viinamarjadest ja pärmist, kuid kehtivad ka mitmed muud piirangud. Need hõlmavad järgmist:

  • sorbiinhappe kasutamise ja väävlitustamise keeld
  • sulfitite sisaldus mahepõllumajanduslikus veinis peab olema väiksem kui võrreldavas tavaveinis (sõltuvalt jääksuhkru sisaldusest).

Vesiviljelus

Ka mahepõllumajandusliku vesiviljeluse sektorit reguleeritakse erieeskirjadega. Nende puhul järgitakse samu üldpõhimõtteid kui kõiki muid mahepõllumajanduslikke tooteid käsitlevate määruste puhul, kuid neid on kohandatud vastavalt sektorile. Vesiviljelusmääruse põhijooned on järgmised:

  • ranged maksimaalse loomkoormuse nõuded;
  • vee kvaliteedinõuded;
  • eeskirjad, mille kohaselt tuleb austada elurikkust ja loomade sigimist pole lubatud mõjutada kunstlike hormoonidega;
  • käitlemine viiakse miinimumini, et vältida stressi ja füüsilisi kahjustusi;
  • säte, mille kohaselt tuleks kasutada mahesööta, mida täiendatakse kalasöödaga, mis on saadud säästvalt majandatud püügipiirkondadest;
  • erisätted puudutavad kahepoolmeliste karploomade tootmist ja vetikaid.

Hüdropoonika ja akvapoonika

ELi õigusnormid ei luba turustada hüdropooniliselt kasvatatud taimi mahepõllumajanduslikena. Seda seetõttu, et mahepõllumajanduslik tootmine on võimalik üksnes siis, kui taimi kasvatatakse looduslikult mullas. Seda määrust kohaldatakse ka akvapoonilises süsteemis kasvatatavate taimede suhtes.

Akvapoonilises süsteemis kasvatatud kala võib siiski müüa mahepõllumajanduslikuna, kui järgitakse mahepõllumajanduslikku vesiviljelust käsitlevaid asjakohaseid õigusakte.

Mahepõllumajanduslike seemnete andmebaas

Kõik mahepõllumajanduslikuna turustatavad taimed või põllukultuurid peavad olema kasvatatud taimede paljundusmaterjalist (seemned, risoomid jne), mis vastab samuti mahepõllumajanduslikele standarditele.

Mõnikord on põllumajandustootjatel siiski keeruline leida sobivaid seemneallikaid. Seepärast peavad ELi liikmesriigid mahepõllumajanduslike seemnete andmebaase, et põllumajandustootjaid ja tarnijaid omavahel paremini kokku viia.

Viimati lisatud