Kõik Euroopa Liidu liikmesriigid kuuluvad majandus- ja rahaliitu ning kooskõlastavad oma majanduspoliitikat ELi majanduslike eesmärkide toetamiseks. Osa liikmesriike on aga läinud kaugemale ja asendanud oma riikliku omavääringu ELi ühisraha ehk euroga. Need liikmesriigid moodustavad euroala.

Kui euro 1999. aastal arveldusrahana kasutusele võeti, kuulus euroalasse tollasest 15 ELi liikmesriigist 11. Kreeka ühines 2001. aastal, vaid aasta enne üleminekut euro sularahale. 2007 liitus Sloveenia, 2008 Küpros ja Malta, 2009 Slovakkia, 2011 Eesti, 2014 Läti ja 2015 Leedu. Praegu kuulub euroalasse 19 liikmesriiki.

Euroalavälistest liikmesriikidest on Taani ja Ühendkuningriik otsustanud kasutada asutamislepingu protokollis sätestatud loobumisklauslit, mis vabastab nad euroalas osalemisest, kuid jätab neile võimalusi hiljem siiski ühineda, kui nad seda soovivad. Rootsi ei ole veel täitnud kõiki euroala liikmeks saamise tingimusi.

Ülejäänud euroalasse mittekuuluvad liikmesriigid on ELiga ühinenud pärast euro kasutuselevõttu ehk aastatel 2004, 2007 ja 2013. ELiga liitumise ajal ei vastanud nad euroalaga ühinemise tingimustele, kuid on kohustunud ühinema siis, kui tingimused on täidetud – nende suhtes kohaldatakse samasugust erandit nagu Rootsi puhul.

Andorra, Monaco, San Marino ja Vatikani Linnriik on euro omavääringuna kasutusele võtnud ELiga sõlmitud rahandusalaste erilepingute alusel ning nad võivad piiratud koguses emiteerida ka oma euromünte. Kuna nad aga pole ELi liikmesriigid, siis ei kuulu nad ka euroalasse.

Euroala juhtimine

Eurole üleminekuga lõimuvad euroala riikide majandused üksteisega tihedamini. Majanduslikku lõimumist tuleb aga targasti hallata, et ühisraha potentsiaali võimalikult hästi ära kasutada. Seepärast erineb euroala ülejäänud ELi osadest ka oma majandusliku juhtimise ning eelkõige raha- ja majanduspoliitika poolest.

  • Euroala rahapoliitikat kujundab sõltumatu eurosüsteem, mis koosneb Saksamaal Frankfurdis asuvast Euroopa Keskpangast ning euroala liikmesriikide keskpankadest. Euroopa Keskpanga nõukogu suunab kogu euroala rahapoliitikat, mille peamiseks eesmärgiks on säilitada hinnastabiilsus ühtse rahandusasutuse juhitava ühtlustatud rahapoliitika abil.
  • Majanduspoliitika on euroalal enamjaolt liikmesriikide endi määrata, kuid nende valitsused peavad kooskõlastama oma majanduspoliitika, et saavutada ühiseks eesmärgiks seatud stabiilsust, kasvu ja tööhõivet. Kooskõlastamine toimub eri struktuuride ja vahendite kaudu, millest keskseim on stabiilsuse ja kasvu pakt. Pakt sisaldab kokkulepitud eelarvedistsipliini reegleid, mille hulgas on näiteks valitsemissektori eelarvepuudujäägi ja võla suhtes kehtestatud piirangud, mida peavad järgima kõik ELi liikmesriigid, ehkki ainult euroala riikide suhtes saab kohaldada karistusi juhul, kui nad reeglitest kinni ei pea.
  • ELi majandusjuhtimine on korraldatud iga-aastaste tsüklitena, mida nimetatakse Euroopa poolaastaks.

Kes on euroalas praegu?