Enamikele noortele on öeldud, et nad naudiksid oma noorusaega, sest need on nende elu parimad aastad. Kuid paljude Euroopa noorte jaoks, kes peavad päevast päeva silmitsi seisma eksamikoormuse, suhete ja tööotsingutega, muutub see üha keerukamaks.
Olenemata sellest, et praeguse aja noored on kõige haritum põlvkond üldse, on tänapäeva noorte jaoks üleminek hariduse omandamiselt töötamisele aina raskem. 2011. aasta aprilli seisuga on Eurostati andmetel noorte tööpuuduse määr ELis 19,6%. Seeon rohkem kui kaks korda kõrgem samast näitajast täiskasvanute osas.
Sellise tööpuuduse tasemega kaasnevad ka sotsiaalsed ja tervishoiualased tagajärjed. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on tunnistanud, et viimastel aastatel on Euroopa noorte hulgas suurenenud vaimse tervise probleemide (sh ärevuse, depressiooni, söömishäirete ja enesevigastamise) esinemissagedus.
Noorte vaimse tervise kohta puuduvad konkreetsed andmed, kuid WHO-Euroopa kohaselt kannatavad vaimse tervisega seotud probleemide all 10-20% noortest (asjaomased protsendid on veel palju kõrgemad ebasoodsamas olukorras ning sisserändajatest noorte hulgas). Suurenenud sotsiaalne surve, mis väljendub näiteks rahalistes ja tööalastes muredes, võib põhjustada vaimse tervise probleeme või võimendada juba olemasolevaid probleeme. Selle tulemusena on noorte tööpuuduse kriisi süvenedes tõenäoline, et Euroopa noorte vaimse tervise seisund halveneb veelgi.
EL asetas 2008. aastal vaimse tervisega seotud probleemid tähelepanu keskpunkti vaimse tervise ja heaolu Euroopa pakti raames. Sama eesmärk oli 2009. aasta septembris toimunud konverentsil „Laste ja noorte vaimse tervise ja heaolu edendamine - eesmärkide saavutamine”. Konverentsi korraldasid koostöös Euroopa Komisjon ja Rootsi tervishoiu- ja sotsiaalküsimuste ministeerium ning seda toetas Euroopa noortefoorum. Euroopa Liidu Nõukogu viitas hiljuti vaimse tervisega seotud olulistele probleemidele Euroopas, kutsudes üles täiendavatele teadusuuringutele ja -tööle.
ELi jätkuv pühendumus vaimse tervisega seotud probleemide lahendamisele on tervitatav, kuid poliitikakujundajatelt, tervishoiutöötajatelt ja kodanikuühiskonna organisatsioonidelt on vaja veelgi enam jõulisust, koostööd ning pühendumust, et võidelda noorte vaimse tervise halvenemise suundumuse vastu.
