1. detsembril tähistame ülemaailmset aidsipäeva – seda kas tänu HIV-positiivsete inimestega töötavatele organisatsioonidele või seetõttu, et HIV/AIDS on osa meie või meie perekonnaliikme või sõprade igapäevaelust.
Paradoksaalselt sümboliseerib kõnealuse päeva tähistamine ühtlasi nii lootust kui ka ärevust.
Lootust tekitab näiteks fakt, et Ida-Euroopa riikides ennetatakse emalt lapsele nakkuse üleandmist 95 % ulatuses ning kõnealused riigid suudavad eeldatavasti sellise nakkuse edasiandmise viisi 2015. aastaks täielikult kaotada. Samuti on lootustandev asjaolud, et 4 miljonit inimest manustavad retroviirusevastaseid ravimeid, ennetusprogrammid on osutunud tõhusateks ning et nakatumisjuhtumite arv paljudes Aafrika ja Aasia riikides on teataval määral vähenenud.
Ärevust tekitab aga asjaolu, et peame sellist dünaamikat säilitama, vaatamata meid tabanud majanduskriisile, mis sunnib valitsusi tegelema muude kiireloomuliste probleemide lahendamisega.
Pidevalt kammitseb aidsivastast võitlust rahaliste vahendite ebapiisavus ning häbimärgistamine seoses AIDSiga on ikka veel väga levinud.
Praegu on vajalik pidada kinni antud lubadustest ning täita seatud aastatuhande arengueesmärgid – HIV/AIDSI leviku peatamine aastaks 2015 on vältimatu eeltingimus paljude muude eesmärkide täitmisel.
Praegu on maailmas kokku enam kui 33 miljonit HIV-positiivset ning iga kahe ravikuuri alustava patisendi kohta on viis uut nakatunut.
Peame suurendama ennetustegevuste mõju, võttes arvesse asjaolu, et juhtudel, mil programmid ei ole suunatud kõige enam ohustatud sihtrühmadele, on nakatumiste arv jäänud samaks või jätkuvalt suurenenud.
Viimaste aastate jooksul Euroopa Komisjoni ning tema partnerite poolt tehtud investeeringutel on kaks peamist eesmärki: esiteks täita 2006. aastal kõikide liikmesriikide poolt võetud kohustust laiendada üldist juurdepääsu ennetustegevusele, ravile ning abi saamisele 2010. aasta lõpuks. Teiseks töötada välja pikaajaline ühisstrateegia, et võidelda epideemiaga, mis jääb meid järgmiste kümnendite jooksul saatma.
