Vikerforell, kes on saanud oma nimetuse mitmete vikerkaarevärviliste laikude tõttu tema nahal, on peamiseks Euroopa vesiviljeluse mageveekalaks. Vikerforell pärineb Ameerika Ühendriikide Vaikse ookeani rannikult ning toodi Euroopasse XIX sajandi lõpul. Tänu vastupidavusele ja kiirele kasvule on ta vesiviljeluse vajaduseks väga hästi kohanenud liik. Vikerforelli kasvatatakse tänapäeval peaaegu kõikides Euroopa riikides, eeskätt mõõduka kliimaga rannikuriikides.
Ladinakeelne nimetus – Oncorhynchus mykiss Toodang (EL 27) – 204 745 t (2007), 31% ülemaailmsest toodangust.Väärtus (EL 27) – 539 miljonit eurot (2007).Peamised ELi tootjad – Itaalia, Prantsusmaa, Taani, Hispaania, Saksamaa.Peamised tootjad maailmas – Tšiili, Norra, Türgi, Iraan, Ameerika Ühendriigid.Teabeleht
Vikerforelli puhul on loodusliku paljunemise puhul Euroopas probleemiks asjaolu, et vikerforell ei suuda sügisel marja heita.
Seetõttu säilitavad vesiviljelusmajandid marja defitsiidi vältimiseks suurt hulka sugukalu, varasemalt pidid Euroopa kasvandused marja tihtipeale ka importima. Emaskalu kasutatakse harva paljunemiseks enne kolme- või nelja-aastaseks saamist. Tavaliselt kasutatakse kuivviljastamist. Mari ja niisk eraldatakse käsitsi pressides. Mitmete isaskalade niisk segatakse marjaga. Sel viisil viljastatud marja on 20 minuti kuni 48 tunni jooksul pärast viljastamist võimalik transportida.
Vikerforelli vastseid kasvatatakse ümmargustes klaaskiust või betoonist paakides, selline kuju tagab ühtlase veevoolu ja vastsete ühtlase jaotuse.
Vastsed sünnivad rebukotiga, mis sisaldab kogu vastse esialgseks arenguks vajalikku toiduvaru. Kui rebukoti toitained on ammendunud, tõusevad vastsed veepinnale, et otsida toitu ja õhku ujupõie esmakordseks täitmiseks. Vastseid toidetakse valkudest, vitamiinidest ja õlidest koosnevate väga peenikeste söödatükikestega. Ületoitmise vältimiseks on esimestel eluetappidel soovitav kasutada käsitsitoitmist. Peenikeste graanulitena antakse toitu seni, kuni vikerforellid saavutavad kaalu 50 grammi ja pikkuse 8–10 cm.
Seejärel paigutatakse noorkalad kasvuüksusesse, milleks võivad olla järves asuvad ujuvpuurid või sagedamini jõgede ääres paiknevad kasvatusbasseinid.
Need basseinid on tavaliselt kandilised betoonbasseinid, milles rakendatakse kaht meetodit: pidevvooluga basseinid, kus kasutatakse avatud süsteemi, mille puhul lastakse jõeveel kanalite süsteemi abil voolata läbi basseini ja veeringlusega suletud süsteem, mille puhul vesi suunatakse korduvalt läbi basseini ja mis hõlmavad pumpasid ja veetöötlussüsteemi. Taasringlussüsteemi eeliseks on võimalus kontrollida vee temperatuuri, see võimaldab säilitada tootmise talveperioodil ka Kesk- ja Põhja-Euroopas. Vikerforell on röövkala ja vajab toiduks kõrge valgusisaldusega sööta. Soodsa keskkonna korral saavutab vikerforell 10–12 kuu jooksul kaalu 350 grammi ja 2 aasta jooksul ligikaudu 3 kg. Madala soolsusega Läänemeres ja Skandinaavia kaitstud fjordides kasvatatakse vikerforelli ka meres ujuvpuurides asuvates nuumamiskasvandustes. Meres kasvatatavaid forelle toidetakse samamoodi kui lõhesid, seetõttu on nende liha värvus lõhe moodi roosakas. Nuumamise ajal näeb kalavarude nõuetekohane haldamine ette, et kiiremini kasvavad forellid tuleb ülejäänutest eraldada: forellid sorteeritakse üldjuhul neli korda kogu tootmistsükli jooksul. Kui forellid saavutavad turustamiseks sobiva kaalu, püütakse nad võrkudega basseinidest välja või ujuvpuuride korral pumbatakse elusalt mahutitesse.
Euroopas turustatakse vikerforelli aastaringselt.
Kuni 400grammiseid valge või roosa lihaga vikerforelle turustatakse tervelt või fileeritult, värskelt või suitsutatult. Kui forelle peetakse kasvanduses kauem ja nende kaal ulatub 1,5 kilogrammini, turustatakse forelli samamoodi kui lõhet – värskelt (fileerituna või tükeldatult) või suitsutatult (lõikudena). Forellimarja tarbitakse soolatuna, eeskätt Põhja-Euroopas.
/fisheries/file/f-twitter256-32png_etf-twitter_256-32.png Alt Text : twitter icon Title Text : twitter icon
/fisheries/file/3019_etbackground_icon1.gif Alt Text : Rss feed Title Text : Rss feed
Otsing uudistes
ELi õigusaktide kokkuvõtted:
On 8 January 2021, the EU and Greenland concluded negotiations for a new Sustainable Fisheries Partnership Agreement (SFPA) and a new Protocol that will strengthen their cooperation in the fisheries sector for the next four years with the possibility of a two-year extension.
The 2020 Annual Economic Report on the EU Fishing Fleet projects that in 2020, the EU fleet remained profitable overall, despite the effects of COVID-19 on the fleet and fish markets. More sustainable fishing and lower fuel costs have helped to mitigate the socio-economic impacts of the pandemic.
The United Kingdom and the European Union have agreed to a Trade and Cooperation Agreement (TCA), applicable on a provisional basis from 1 January 2021.
