LAHUTAMATUD
Sööge, ostke ja müüge säästvalt püütud kala

MEDFISH4EVER - Q&A - ET

MEDFISH4EVER - Q&A - ET

  1. Milles probleem seisneb?

Vahemere kalavarud on järsult vähenenud. Hinnatud kalavarudest on enam kui 90% ülepüütud ja mõned on ammendumise äärel. Väga paljude varude kohta ei ole seni olnud võimalik piisavaid andmeid saada. 50% püügist ei registreerita siiani nõuetekohaselt[i] ja 80% kogusaagist pärineb puuduliku andmestikuga varudest[ii]. Koos tugeva keskkonnamõjuga on see põhjustanud töökohtade ja sissetulekute pideva kahanemise. Selle tulemusena kannab ühiskond halvast majandamisest tulenevat kahju. See kahju on eriti suur rannalähedase püügi aluste puhul, mis moodustavad 83% Vahemere laevastikust.

Ühiste ressursside mittesäästva püügi jätkamine toob kaasa kalavarude laialdase ammendumise, millega kaasneb kalavarudest sõltuvate kalurite, kogukondade, ökosüsteemide ja kultuuritraditsioonide kokkuvarisemine. Võetud meetmed, nagu kalade miinimumsuurus ja lubatud kogupüük, tehnilised eeskirjad püügivarustuse ja -meetodite kohta ning püügitegevuse ja aluste võimsuse piiramine, on olnud küll olulised, ent pole seni andnud piisavaid tulemusi.

Olukorra kriitilisust tunnistavad kõik osalised, sealhulgas kalurid, tööstusettevõtete juhid, teadlased ja keskkonnaeksperdid, võttes arvesse, et see mõjutab kogu Vahemere basseini. Eeskirjad on küll kehtestatud, kuid neid ei rakendata nõuetekohaselt või on rakendamine lükatud edasi ja seetõttu ei ole tulemused veel nähtavad. Olukorra muutmiseks on vaja kiiret ja julget tegutsemist ning me vastutame osaliselt selle eest kõik koos.

  1. Millised on lahendused?

Esimene samm on hinnata õigesti olukorda ja sellega kaasnevat ühist vastutust kõikidel tasanditel.

Teine samm on tagada tugev poliitiline juhtimine, et mobiliseerida kiireloomulisi meetmeid, mis on vajalikud säästva kalandussektori ülesehitamiseks. Seda tuleks teha kindlasõnalise ministrite poliitilise deklaratsiooni vastuvõtmisega 2017. aastal ning kooskõlastatud algatustega riiklikul ja piirkondlikul tasandil nii Euroopa Liidu liikmesriikides kui ka ELi mittekuuluvates Vahemere riikides, ICCATis[1] ja GFCMis[2].

Kolmandaks on vaja kaasata kõik sidusrühmad alates poliitikakujundajatest ja otsuste tegijatest, kaluritest, valitsusvälistest organisatsioonidest, tarneahela juhtidest ja lõpetades kogu kodanikuühiskonnaga ning tagada nende pühendumine, et saavutada terviklahenduste kaudu pikaajaline jätkusuutlikkus.

  1. Mis saab siis, kui me kohe ei tegutse? Ja siis, kui tegutseme?

Kalavarude taastumatu ammendumise korral oleksid tagajärjed katastroofilised ja pöördumatud: ennustamatud muutused mere ökosüsteemides, kalandusest sõltuvate kogukondade laiaulatuslik majanduslik häving ja sügavad sotsiaalsed probleemid. Kuigi tegutsemisega kaasnevad märkimisväärsed majanduslikud kulud ja sotsiaalne mõju, on need siiski oluliselt väiksemad kui need, mis ilmneks siis, kui me kohe midagi ette ei võtaks. 

Teadlaste kinnitusel on taastumise võimalus praegu veel sama suur kui Atlandi hariliku tuunikala puhul, kuid me peame seisma selle eest, et kalade populatsioonid taastuks nii kiiresti kui võimalik. See tooks väga laialdast kasu, sealhulgas suurem ja paremini prognoositav saak, suurem kasumlikkus, toidu ja tööga kindlustatus, keskkonna parem seisund ning paremad teenused. Kõik see annaks tulemuseks üldise ja kestliku heaolu.

Kui poliitilised ja majanduslikud sidusrühmad ei suuda tagada meie ühiste mere elusressursside jätkusuutlikkust, rikkudes sellega ühist kalanduspoliitikat ja Barcelona konventsiooni, siis on Euroopa Liit sunnitud võtma karme erakorralisi meetmeid, nagu piirkonna sulgemine ja rahatrahvid, mis on sätestatud ELi määruse nr 1380/2013 artiklis 12. Mõne liigi jaoks võib olla juba liiga hilja.

  1. Mille poole peame püüdlema?

Lähima eesmärgina tuleb hoida ära kriitilises olukorras liikide, näiteks heigi ja mõõkkala varude ammendumine, võttes omaks keskkonnateadusel põhineva sotsiaalmajandusliku käsitusviisi ja tagades olemasolevate seaduste rakendamise. Keskpika perioodi eesmärk on töötada välja ja kehtestada tõhusad meetmed, mis tagavad kasumliku ja säästliku kalanduse heas seisundis Vahemeres alatiseks.

Oluliste parendusmeetmete väljatöötamiseks (alates piirkonna ja lõpetades riigi tasandiga) tuleb esmalt selgitada välja esmatähtsad probleemid ning seejärel viia ellu konkreetsed tegevuskavad koos usaldusväärsete vahendite ja siduvate ajakavadega.

Kuigi täpsed meetmed on veel kindlaks määramata, on nende tüüp ja oodatavad tulemused selged.

  1. Varude parem hindamine: andmete kogumine, kättesaadavus ja analüüs
  2. Täitmise parem tagamine, kontroll ja järelevalve
  3. Piirkondadeks jaotamine ja ühine haldamine
  4. Keskkonnamõju vähendamine
  5. Ökosüsteemidel põhinevad mitmeaastased majandamiskavad
  6. Rohkem uuendusi ja parem tehnoloogia, suurem selektiivsus ja vette tagasilaskmise lõpetamine
  7. Parem koostöö Vahemere riikide vahel (nii ELi kuuluvate kui ka mittekuuluvate riikide vahel), eriti kontrolli ja jõustamise ning teadusuuringute vallas.

 

  1. Kes peaks protsessi juhtima?

Probleemi raskus ja pakilisus nõuavad otsusekindlat poliitilist juhtimist kõige kõrgemal tasandil, sealhulgas kõikides Vahemerest kala püüdvates riikides.Euroopa Liidus peaksid kaheksa Vahemere-äärset liikmesriiki (Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Malta, Sloveenia, Horvaatia, Kreeka, Küpros) ELi ja MEDACi[3] abiga ise eeskujuks olema, eriti nendes piirkondades, mida nad ise kõige rohkem kurnavad.

Kaks piirkondlikku kalandusorganisatsiooni GFCM ja ICCAT peaksid katsetama kõiki ühiseid meetmeid ning tagama rahvusvahelise koordineerimise ja tõhusad tulemused kogu basseinis.

Tööstusettevõtete ühenduste, teadlaste ja valitsusväliste organisatsioonide roll on samuti tähtis, sest nende ülesanne on kõikide osaliste (sh tarbijate, harrastuskalastajate ja teiste mere kasutajate) kaasamine ja võimestamine selleks, et juhtida Vahemerel kalastamine tagasi säästvuse rööbastele.

  1. Kas on ka muid probleeme?

Ülepüük, halb majandamine ja lüngad õigusaktide rakendamisel nii piirkonna, riigi ja ELi kui ka rahvusvahelisel tasandil on peamised tegurid, mis on toonud kaasa Vahemere kalavarude praeguse seisundi ja sellega kaasneva majandusliku probleemi.

Ent kalade populatsioonide rohkusele ja vastupanuvõimele avaldavad samuti otsest mõju saastatus, laevaliiklus ja muud keskkonnastressi allikad, nagu kliimamuutused ja invasiivsed liigid, ning nendega tuleb tegeleda paralleelselt.

Olulised on ka muud lisameetmed hea majandamise edendamiseks (nt suurem läbipaistvus ja kaitse alla võetud alad) ning turumehhanismid (nt jälgitavus ja miinimumsuurused).

Kõigele lisaks vajavad kalapüügist elatuvad kogukonnad uuenduslikke ja erilaadseid kalanduse juhtimise ja säästva arengu strateegiaid, et kaitsta mitte üksnes kalu ja merekeskkonda, vaid ka nendega kaasnevat aastatuhandetepikkust kultuuripärandit. Oma edukust on juba tõestanud sellised projektid nagu kalandusturism, lühem ühendus ja muud valdkondadevahelised algatused.

  1. Mida teeb EL?

EL on teinud väga palju selleks, et kalandus oleks ELis ja kogu maailmas säästlikum. ELi ühine kalanduspoliitika näeb ette, et 2020. aastaks kasutatakse kõiki ELi kalavarusid maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel ning kõik ELi alused peavad vastama ühise kalanduspoliitika nõuetele olenemata sellest, kus kala püütakse.

Järgides julgustavaid edusamme Kirde-Atlandil, kus suurenevad nii kalade rohkus kui ka ärikasumid, on EL otsustanud teha Vahemehes ülepüügile lõpu, kutsudes kokku kõikide tasandite osalised ja toetades kohandamist selliste asutatud fondidega nagu EMFF[4] ja Euroopa naabruspoliitika mehhanismiga TAIEX[5]. Nendest fondidest toetatakse nii otseseid kui ka lisameetmeid, nagu sotsiaalmajanduslikud kavad, teadusuuringud, koostöö ja võimekuse arendamine.

  1. Mida saan teha mina?

Sellise olukorra eest vastutame osaliselt kõik koos ja seetõttu peame oma pädevuste piires aitama olukorda muuta.

Poliitikakujundajad ja otsuste tegijad. Väga oluline on mõista probleemiga seotud riske ning mobiliseerida vajalikke vahendeid ja juhtimisoskusi, et leida kiireid lahendusi.

  • ELi liikmesriigid: selgitada välja prioriteetsed liigid ja piirkonnad, määrata täpsed meetmed eesmärkide saavutamiseks (sh oma riigi majanduskava ajakohastamine) ning tagada nende täitmine.
  • GFCM, ICCAT, MEDAC, EFCA[6] ja muud mõjukad sidusrühmad, rahvusvahelised foorumid (nt FAO[7], UfM[8]) ja rahastamisorganisatsioonid (nt Maailmapank): aidata määratleda esmatähtsad eesmärgid ja tegevused, teha koordineeritult koostööd ning pühenduda ühistele eesmärkidele rakendamise ja täitmise vallas.
  • Euroopa Komisjon ja teised ELi institutsioonid: määrata kindlaks poliitika ja tegevuskava, et saavutada järk-järgult mõlemad eesmärgid – kalavarude säästev kasutamine ja laevade majandusnäitajate paranemine.
  • Kolmandad riigid: teha koostööd RFMOdega[9] (ICCAT ja GFCM) ning viia oma laevastiku struktuur ja suurus vastavusse tegelike ressurssidega.

Tööstusettevõtete esindajad. Esindades bioloogiliste ressursside kasutamisega otseselt seotud kalureid ja olles tegeliku olukorraga põhjalikult kursis, täidavad sellised organisatsioonid nagu Europêche või LIFE[10] väga olulist rolli koosmajandamise edendamisel ja sidusrühmade kaasamisel lahenduste leidmisse.

  • Koostööalased õnnestumised, nagu Atlandi hariliku tuunikala päästmise kava, julgustavad võtma edasisi ühiseid meetmeid.
  • Teiste piirkondade ja projektide head tavad võivad samuti aidata sillutada teed kasumlikule ja säästlikule kalandusele Vahemerel.
  • Kogu tarneahela ja ka kodanikuühiskonna kaasamine aitab tagada vajalike korrektiivide tegemiseks väärtuslikku toetust. Hulgi- ja jaemüüjad peaksid eelistama säästlikke tooteid ja keelduma nendest toodetest, mille tooraine püük ei vasta eeskirjadele.
  • Rahvusvahelisi kohtumisi, nagu GFCMi kohtumine (30. mail 2016) ja ICCATi kohtumine (novembris 2016), saab kasutada kõikide osalejate panuste ühitamiseks.

Teadlased ja sunni rakendajad. Teadusuuringute, järelevalve ja kontrolliorganisatsioonid on samuti üliolulised osalised, kes aitavad tagada, et majandamine põhineks parematel teadmistel, oleks läbipaistev ja toimuks võrdsetel tingimustel. Muu hulgas saavad nad teha järgmist.

  • Suurendada hinnatud varude arvu, kasutades vajaduse korral puudulikul andmestikul põhinevaid hindamismeetodeid.
  • Teha koostööd teadusuuringute laiendamiseks ruumilises ja ajalises plaanis.
  • Töötada välja Vahemere riikide (nii ELi kuuluvate kui ka mittekuuluvate riikide) vahelised piirkondlikud ja paikkondlikud koostööstrateegiad kontrolli ja täitmisele pööramise kohta.
  • Aidata ettevõtete juhtidel mõista probleemi keerukust ja suurendada nende koostööd sidusrühmadega, et töötada koos välja uuenduslikud tehnikad selektiivsuse tõhustamiseks, soovimatu kõrvalpüügi vähendamiseks ning ohustatud liikide ja elupaikade tõhusaks kaitseks.

Valitsusvälised organisatsioonid ja kodanikuühendused. Aidates täiendada teadmisi ja suurendades teadlikkust, kaitses keskkonda ja esindades kogukondi, saavad nad soodustada koostööd ja koosmajandamist. Ahela viimase, kuid suurima lülina peavad rannikualadel elavad kodanikud ja tarbijad tervikuna astuma samme selleks, et turuvalikud toetaksid säästvamatele mudelitele üleminekut, aidates kaasa sotsiaalsele uuenduslikkusele ja kultuuripärandi kaitsmisele kalapüügist elatuvates piirkondades.

  • Etikettide lugemine: ELi määrus tagab nõuetekohase teabe ja jälgitavuse ning see aitab omakorda toetada ühtseid turueeskirju ja standardeid Vahemerest pärinevate toodete kohta.
  • Tervislike ja vastutustundlike tarbimisharjumuste edendamine.
  • Hariduslikud ja teavituskampaaniad kalavarude seisundi kohta, mis põhinevad teadusuuringutel, sektori majandustulemustel, keskkonnaaruandlusel ja terviklikul majandamisel, võivad olla abiks veelgi suurema edu saavutamisel.

[1] Rahvusvaheline Atlandi tuunikala kaitse konventsioon

[2] Vahemere üldine kalandusnõukogu

[3] Vahemere nõuandekomisjon

[4] Euroopa Merendus- ja Kalandusfond

[5] Tehniline abi ja teabevahetus

[6] Euroopa Kalanduskontrolli Amet

[7] ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon

[8] Vahemere Liit

[9] Piirkondlikud kalavarude majandamise organisatsioonid

[10] Low Impact Fishers of Europe