Palk ja tööjõukulud

Andmed seisuga aprill 2017. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas. Artikli kavandatud uuendamine: detsember 2018.
Tööjõukulude komponendid
Joonis 1. Hinnangulised tööjõukulud tunnis, 2016
(eurodes)
Allikas: Eurostat (lc_lci_lev)
Joonis 2. Mediaanbrutotunnitasu, kõik töötajad
(v.a praktikandid), 2014
Allikas: Eurostat (earn_ses_pub2s)
Joonis 3. Madalapalgalised – töötajad
(v.a praktikandid), kes teenivad vähem kui kaks kolmandikku mediaanbrutotunnitasust, 2014
(% töötajatest)
Allikas: Eurostat (earn_ses_pub1s)
Joonis 4. Sooline palgalõhe, 2015
(mees- ja naissoost töötajate keskmise brutotunnitasu protsentuaalne erinevus protsendina meestöötajate brutotöötasust, korrigeerimata kujul)
Allikas: Eurostat (earn_gr_gpgr2)
Joonis 5. Aastane netotöötasu, 2015
(eurodes)
Allikas: Eurostat (earn_nt_net)
Tabel 1. Madalapalgaliste suhtes kohaldatava maksumäära näitajad, 2015
(%)
Allikas: Eurostat (earn_nt_taxwedge), (earn_nt_unemtrp) ja (earn_nt_lowwtrp)

Selles artiklis võrreldakse ja vastandatakse palganäitajaid ja tööjõukulusid (tööandja personalikulud) Euroopa Liidu (EL) liikmesriikides ja ELi kandidaatriikides ning Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) riikides.

Tööjõul on majanduse toimimises oluline roll. Ettevõtjate seisukohast tähendab see kulusid (tööjõukulud), mis ei hõlma üksnes töötajate palku, vaid ka mittepalgalisi kulusid, peamiselt tööandja makstavaid sotsiaalmakseid. Seega määravad ettevõtjate konkurentsivõime peamiselt tööjõukulud, kuigi seda mõjutavad ka kapitalikulu (nt laenuintressid ja omakapitali dividendid) ja hinnavälised tegurid, nagu ettevõtlusvaim, oskused ja tööviljakus, innovatsioon ja kaubamärgi/toote positsioneerimine turul.

Töötajate jaoks on töö eest saadav hüvitis, mida sagedamini nimetatakse palgaks või töötasuks, üldiselt nende peamine sissetulekuallikas, mis mõjutab seetõttu oluliselt nende kulutamis- ja/või säästmisvõimet. Brutopalk/-töötasu sisaldab töötaja makstavaid sotsiaalmakseid, netotöötasu arvutamisel aga arvatakse need maksed ja riigile tasutavad summad (nt tulumaks) maha. Kuna maksude suurus sõltub üldiselt leibkonna sissetulekust ja koosseisust, arvutatakse netotöötasu mitme tüüpilise leibkonna kohta. Esitatud diagramm annab ülevaate netotöötasu, brutotöötasu/-palga ja tööjõukulude vahelistest seostest.

Peamised statistilised näitajad

Tööjõukulud

2016. aastal oli keskmine tööjõukulu tunnis EL 28s hinnanguliselt 25,40 eurot ja euroalal (EA 19) 29,80 eurot. See keskmine näitaja ei kajasta aga märkimisväärseid erinevusi ELi liikmesriikide vahel, kus tööjõukulud tunnis ulatusid 4,40 eurost Bulgaarias 42,00 euroni Taanis (vt joonis 1); Norras oli keskmine näitaja veelgi suurem (50,20 eurot).

Tööjõukulud koosnevad palgakuludest ja mittepalgalistest kuludest, nagu tööandja sotsiaalmaksed. 2016. aastal oli mittepalgaliste kulude osatähtsus kogu palgakuludes EL 28s 23,9 % ja euroalal 26 %. Ka mittepalgaliste kulude osatähtsus oli ELi liikmesriikides väga erinev. Mittepalgaliste kulude osatähtsus kogu palgakuludes oli suurim Prantsusmaal (33,2 %), Rootsis (32,5 %), Belgias (27,5 %), Leedus (27,8 %) ja Itaalias (27,4 %), samas kui väikseim osatähtsus registreeriti Maltal (6,6 %), Luksemburgis (13,4 %), Iirimaal (13,8 %), Taanis (13,9 %) ja Horvaatias (14,9 %).

Brutopalk/-töötasu

Mediaantöötasu

Brutotöötasu moodustab tööjõukulude suurima osa. 2014. aastal registreeriti suurim mediaanbrutotunnitasu Taanis (25,52 eurot), millele järgnesid Iirimaa (20,16 eurot), Rootsi (18,46 eurot), Luksemburg (18,38 eurot), Belgia (17,32 eurot) ja Soome (17,24 eurot). Seevastu väikseim mediaanbrutotunnitasu registreeriti Bulgaarias (1,67 eurot) ja Rumeenias (2,03 eurot), millele järgnesid Leedu (3,11 eurot), Läti (3,35 eurot) ja Ungari (3,59 eurot). Teiste sõnadega, eurodes arvestatuna oli suurim mediaanbrutotunnitasu ELi liikmesriikides 15 korda suurem kui väikseim mediaanbrutotunnitasu; hinnatasemega korrigeerituna (konverteerides selle ostujõu standardile) oli suurim keskmine näitaja väikseimast keskmisest näitajast viis korda suurem ning skaala kummaski otsas olid jällegi Taani ja Bulgaaria.

Madalapalgalised

Madalapalgalisteks peetakse töötajaid, kes teenivad kuni kaks kolmandikku riigi mediaanbrutotunnitasust. 2014. aastal oli EL 28s madalapalgalisi 17,2 % töötajatest, samas kui euroalal oli nende osakaal 15,9 %. Madalapalgaliste osakaal oli ELi liikmesriikides 2014. aastal väga erinev: nende osakaal olid suurim Lätis (25,5 %), Rumeenias (24,4 %), Leedus (24 %) ja Poolas (23,6 %), millele järgnesid Eesti (22,8 %), Saksamaa (22,5 %), Iirimaa (21,6 %) ja Ühendkuningriik (21,3 %). Seevastu oli madalapalgalisi alla 10 % töötajatest Rootsis (2,6 %), Belgias (3,8 %), Soomes (5,3 %), Taanis (8,6 %), Prantsusmaal (8,8 %) ja Itaalias (9,4 %).

Sooline palgalõhe

Korrigeerimata sooline palgalõhe on oluline näitaja, millega mõõdetakse meeste ja naiste keskmise sissetuleku erinevusi ELis. 2015. aastal maksti EL 28s tervikuna naistele keskmiselt 16,3 % vähem palka kui meestele, euroalal oli see vahe 16,8 %. Kõige vähem erines sugupoolte keskmine palk Luksemburgis, Itaalias, Rumeenias, Belgias, Poolas ja Sloveenias (kõikides neis riikides oli vahe alla 10 %). Sooline palgalõhe oli suurim Eestis (26,9 %), Tšehhi Vabariigis (22,5 %), Saksamaal (22 %), Austrias (21,7 %) ja Ühendkuningriigis (20,8 %) – vt joonis 4.

Soolist palgalõhet võivad põhjustada mitmed tegurid, näiteks erinevused tööturul osalemise määras, valdavalt mees- või naistöötajatega ametite ja tegevusalade erinevused, osalise tööajaga töötavate meeste ja naiste erinev arv, samuti eraettevõtete ja riigiasutuste personaliosakondade suhtumine karjääriedendamisse ning tasustamata puhkusesse ja/või rasedus- ja sünnituspuhkusesse ning lapsehoolduspuhkusesse. Soolist palgalõhet vähemalt osaliselt seletada võivate tegurite hulka kuuluvad meeste ja naiste valdkondlik ja tööalane segregatsioon, haridus ja koolitus, teadlikkus ja läbipaistvus ning otsene diskrimineerimine. Sooline palgalõhe kajastab ka muud ebavõrdsust, eelkõige naiste sageli ebaproportsionaalselt suurt rolli perekondlike kohustuste täitmisel ja sellega seotud raskusi töö- ja eraelu ühitamisel. Paljud naised töötavad osalise tööajaga või ebatüüpilise lepingu alusel. Kuigi see võimaldab neil tööturule jääda ja samal ajal perekondlikke kohustusi täita, võib sel olla negatiivne mõju nende palgale, karjäärivõimalustele, edutamisväljavaadetele ja pensionile.

Netosissetulek ja maksukoormus

Netosissetulek

Teave netosissetuleku kohta täiendab brutotöötasu andmeid seoses kasutada jääva töötasuga, mis tähendab tasu pärast seda, kui brutosummast on maha arvatud tulumaks ja töötaja sotsiaalkindlustusmaksed ning lastega leibkondade puhul on lisatud peretoetused (ülalpeetavate laste eest makstavad rahasummad).

2015. aastal ulatus ettevõtlusmajanduse töötaja keskmisest töötasust 100 % teeniva lasteta üksikisiku netosissetulek 4 300 eurost Bulgaarias 38 500 euroni Luksemburgis. Neis kahes ELi liikmesriigis registreeriti ka ühe palgasaaja ja kahe lapsega abielupaaride vastavalt väikseim (4 900 eurot) ja suurim (52 500 eurot) keskmine netosissetulek (vt joonis 5).

Kahe töölkäijaga abielupaaride puhul (kus mõlemad saavad keskmise töötaja töötasu) registreeriti suurim aastane netosissetulek Luksemburgis: 86 400 eurot kahe lapsega paaridel ja 78 800 eurot lasteta paaridel; väikseim netosissetulek registreeriti Bulgaarias ning see oli 8 700 eurot, olenemata sellest, kas paaril oli kaks last või mitte.

Maksukiil

Maksukiilu andmed näitavad, kui suure osa tööjõukuludest moodustavad maksud ja sotsiaalkindlustusmaksed. See teave esitatakse madalapalgaliste kohta. 2015. aastal oli EL 28 maksukiil 38,4 % (vt tabel 1). Madalapalgaliste maksukoormus oli 2015. aastal suurim Belgias, Ungaris, Saksamaal, Austrias, Prantsusmaal, Itaalias, Lätis ja Rootsis (kõigis üle 40 %). Madalapalgaliste väikseim maksukoormus seevastu registreeriti Maltal, Iirimaal ja Ühendkuningriigis (kõigis alla 30 %).

Tabelis 1 esitatud ülejäänud kolm näitajat annavad teavet brutotöötasu selle osa kohta, mis makstakse ära maksudena (kõrgemad maksumäärad ja sotsiaalkindlustusmaksed ja/või soodustuste vähenemine või kaotus), kui inimesed asuvad uuesti tööle või vahetavad madalama palgaga töö kõrgema palgaga töö vastu. 2015. aastal oli EL 28s töötu tööle asumisel maksude arvele langeva sissetuleku osa 74 % (euroalal 76,5 %). Kõrgeim määr registreeriti Belgias (92,0 %) ja madalaim Slovakkias (44,7 %).

Kui madalapalgaline hakkab teenima suuremat töötasu, suureneb ka tema sissetulekust maksudeks minev osa. Ühe rahateenija ja kahe lapsega abielupaari puhul oli madala palga lõks EL 28s 2015. aastal 59,8 % (euroalal 58 %); see määr oli kõige madalam Itaalias (5,2 %) ja kõige kõrgem Luksemburgis (105,8 %). Seevastu lasteta vallalise jaoks oli madala palga lõksu tase EL 28s 2015. aastal 44.6 % (euroalal 44,9 %); see määr oli kõrgeim Madalmaades (75,2 %) ning madalaim Bulgaarias (21,6 %) ja Kreekas (21,7 %).

Andmete allikad ja kättesaadavus

Tööjõukulud

Tööjõukulud hõlmavad töötajate tasusid (sealhulgas palka, rahas ja loonusena makstavat töötasu, tööandja makstavaid sotsiaalkindlustusmakseid), kutseõppega seotud kulusid ja muid kulusid (näiteks töölevõtukulud, tööriiete soetamise kulud ja tööhõivemaksud, mida peetakse tööjõukuludeks ning millest on maha arvatud saadud toetused). Need tööjõukulude komponendid ja nende jaotused on esitatud 21. oktoobri 2005. aasta määruses (EÜ) nr 1737/2005.

Tööjõukulude statistika on mitmeaastase, aasta- ja kvartalistatistika hierarhiline süsteem, mille eesmärk on anda ulatuslik ja üksikasjalik pilt eri majandusharude tööjõukulude suurusest, struktuurist ja lühiajalisest muutumisest ELi liikmesriikides ja teatavates teistes riikides. Kogu statistika põhineb tööjõukulude ühtsel määratlusel. Tööjõukulude tasemed põhinevad värskeimal tööjõukulude uuringul (praegu 2012. aasta oma) ja kvartaalse tööjõukulude indeksi põhisel ekstrapoleerimisel. Tööjõukulude uuring on iga nelja aasta tagant korraldatav uuring, mille raames kogutakse tööjõukulude suuruse kohta väga üksikasjalikke andmeid. Tööjõukulude indeksi abil ekstrapoleerimisel kasutatakse üksnes koondandmeid. Kvartaalne tööjõukulude indeks (Euroindicator (inglise keeles)) näitab tööjõust kui tootmistegurist tulenevat kulusurvet. Tööjõukulude indeks hõlmab andmeid, mis on seotud keskmiste kogutööjõukuludega tunnis ja kahe tööjõukulude liigiga, milleks on esiteks palk ning teiseks tööandja sotsiaalkindlustusmaksed, millele on liidetud tööandja makstud maksud ja millest on maha arvatud tööandja saadud toetused. Andmed on kättesaadavad ELi kui terviku (EL ja euroala) ning ELi liikmesriikide kohta tööpäevade arvuga ja hooajaliselt korrigeeritud koondandmetena, mis hõlmavad tööstus-, ehitus- ja teenusesektorit (välja arvatud avalik haldus ja riigikaitse, kohustuslik sotsiaalkindlustus) vastavalt NACE Rev. 2 jagudele B–N ja P–S (andmed on esitatud ka majandustegevusalade kaupa).

Brutopalk/-töötasu

Töötasudega seotud olulisemad mõisted on esitatud 21. oktoobri 2005. aasta määruses (EÜ) nr 1738/2005. Andmed saadakse iga nelja aasta järel korraldatavast töötasu struktuuri uuringust, mille viimased andmed pärinevad 2014. aasta oktoobrist. Brutotöötasu hõlmab otse tööandja makstavat rahalist tasu, millest ei ole maha arvatud palgatöötaja makstavaid ja tööandja kinnipeetavaid makse ja sotsiaalkindlustusmakseid. Selle hulka arvatakse ka kõik preemiad, olenemata sellest, kas neid makstakse korrapäraselt või mitte (13. või 14. kuupalk, puhkusetoetused, kasumiosalus, kasutamata puhkuse kompensatsioon, aeg-ajalt makstavad komisjonitasud jne).

Mediaantöötasu andmed põhinevad kõikide nende töötajate (täistööajaga ja osalise tööajaga töötajate, kuid mitte praktikantide) brutotunnitasul, kes töötavad vähemalt kümne töötajaga ettevõttes mis tahes majandussektoris, välja arvatud põllumajandus, kalapüük, avalik haldus, kodumajapidamised ja eksterritoriaalsed organisatsioonid. Mediaantöötasu arvutatakse nii, et poolte palgasaajate töötasu jääb mediaanist allapoole ja pooltel ülespoole.

Sooline palgalõhe

Korrigeerimata soolist palgalõhet määratletakse kui erinevust meessoost ja naissoost töötajatele makstava keskmise brutotunnitasu vahel ning seda väljendatakse protsendina meessoost töötajatele makstavast keskmisest brutotunnitasust. Selle näitaja arvutamise metoodika põhineb töötasu struktuuri uuringu raames kogutud andmetel, mida uuendatakse iga nelja aasta tagant, kui avaldatakse uued töötasu struktuuri uuringu andmed.

Kasutatud metoodika kohaselt hõlmab korrigeerimata soolise palgalõhe näitaja tööstus-, ehitus- ja teenusesektoris (NACE Rev. 2 jaod B–S, v.a jagu O) tegutsevate (vähemalt kümne töötajaga) ettevõtete kõiki töötajaid (vanuse ja töötundide piiranguid ei ole). Mõni riik esitab teavet ka NACE Rev. 2 jao O (avalik haldus ja riigikaitse, kohustuslik sotsiaalkindlustus) kohta, kuid see pole kohustuslik. Lisaks on teave saadaval eraldi avaliku ja erasektori kohta vastavalt tööajale (täistööaeg või osaline tööaeg) ning töötajate vanusele.

Netosissetulek ja maksukoormus

Netosissetulek tuleneb brutotöötasust ning tegemist on selle osaga tasust, mida töövõtja saab tegelikult kulutada või edaspidiseks säästa. Võrreldes brutotöötasuga ei sisalda netosissetulek sotsiaalkindlustusmakseid ega makse, kuid sisaldab peretoetusi.

Maksumäära näitajate (tööjõukulude maksukiil, töötuse lõks ja madala palga lõks) eesmärk on jälgida töötamise atraktiivsust. Tööjõukulude maksukiilu määratletakse kui brutotöötasu suhtes kohaldatavat tulumaksu, millele on liidetud töötaja ja tööandja makstavad sotsiaalkindlustusmaksed, väljendatuna protsendina kogutööjõukuludest. See näitaja koostatakse vallaliste lasteta isikute kohta, kes teenivad 67 % ettevõtlusmajanduse (NACE Rev. 2 jaod B–N) töötaja keskmisest töötasust.

Töötuse lõks näitab, milline osa brutotöötasust läheb kõrgemate maksude ja sotsiaalkindlustusmaksetega ning töötuabirahast ja muudest hüvitistest ilmajäämise kaudu kaduma, kui töötu naaseb tööturule. Seda määratletakse kui vahet brutotöötasu ja netosissetuleku suurenemise vahel pärast tööle naasmist, väljendatuna protsendina brutotöötasust. See näitaja koostatakse vallaliste lasteta isikute kohta, kes teenivad 67 % ettevõtlusmajanduse (NACE Rev. 2 jaod B–N) töötaja keskmisest töötasust.

Madala palga lõks näitab, milline osa (protsent) brutotöötasust läheb maksudena kaduma tulumaksu, sotsiaalkindlustusmaksete ja kaotatud hüvitiste kombineeritud mõjuna, kui brutotöötasu suureneb 33 %-lt 67 %-ni ettevõtlusmajanduse (NACE Rev. 2 jaod B–N) töötaja keskmisest töötasust. See näitaja koostatakse vallaliste lasteta isikute kohta, samuti ühe palgasaajaga paaride kohta, kellel on kaks 6–11-aastast last.

Kontekst

Tööjõukulude ja töötasu struktuur ja arengusuund on mis tahes tööjõuturu olulised omadused, mis kajastavad tööjõu pakkumist ja ettevõtjate nõudlust selle järele.

EL püüab edendada võrdseid võimalusi, tegutsedes soolise palgalõhe järkjärgulise kaotamise nimel. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 157 lõikes 1 on sätestatud meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõte ja artikli 157 lõikes 3 õiguslik alus selliste õigusaktide vastuvõtmiseks, milles käsitletakse meeste ja naiste võrdset kohtlemist tööhõiveküsimustes. 2015. aasta detsembris võttis Euroopa Komisjon vastu soolist võrdõiguslikkust käsitleva programmi Strategic engagement for gender equality 2016–2019(inglise keeles). Euroopa Komisjon kinnitas selles tööprogrammis tahet jätkata tööd meeste ja naiste võrdõiguslikkuse edendamise nimel. Üks temaatilisi prioriteetseid valdkondi on soolise palga-, sissetuleku- ja pensionilõhe vähendamine ning seeläbi naiste vaesuse vastu võitlemine. Euroopa Komisjon tõi esile põhilised meetmed, mida tuleb selles prioriteetses valdkonnas rakendada. Üks neist on iga-aastase Euroopa võrdse palga päeva (inglise keeles) korraldamine, et suurendada teadlikkust soolisest palgalõhest ja selle põhjustest.

Vaata lisaks

Täiendav Eurostati teave

Väljaanded

Põhitabelid

  • Earnings (t_earn) (inglise keeles), vt:
Gender pay gap in unadjusted form (tsdsc340)
Labour cost index by NACE Rev. 2 (teilm100)
Labour cost index by NACE Rev. 2 - percentage change Q/Q-1 (teilm120)
Labour cost index by NACE Rev. 2 - percentage change Q/Q-4 (teilm130)
Labour cost index by NACE Rev. 2 - Index (2012=100) (teilm140)

Andmebaas

Erirubriik

Metoodika / Metaandmed

Tabelite ja jooniste lähteandmed (MS Excel)

Välislingid