Taastuvenergia statistika


Andmed 2020. aasta jaanuari seisuga.

Artikli kavandatud uuendamine: aprill 2021

Olulised faktid

Teel 2020. aasta 20 % eesmärgi saavutamise poole moodustas taastuvenergia 2018. aastal 18,9 % ELis tarbitud energiast.

Transpordis kasutatava taastuvenergia osakaal ELis suurenes 2018. aastal 8,3 %ni

Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal, 2018
(% summaarsest energia lõpptarbimisest)
Allikas: Eurostat (nrg_ind_ren)

2050. aastaks maailma esimeseks kliimaneutraalseks kontinendiks saamine on seatud Euroopa rohelise kokkuleppe – (COM(2019) 640 final) eesmärgiks; see on kõige ambitsioonikam meetmepakett, mis peaks võimaldama Euroopa kodanikel ja ettevõtjatel saada kasu keskkonnasäästlikule majandusele üleminekust.

Taastuvenergia kasutamisel on palju võimalikke eeliseid, sh kasvuhoonegaaside heite vähendamine, energiaallikate mitmekesistamine ning väiksem sõltuvus fossiilkütuste turgudest (eriti naftast ja gaasist). Taastuvate energiaallikate arvu suurenemine võib stimuleerida ka ELi tööhõivet läbi töökohtade loomise uutes, nn rohelise tehnoloogia valdkondades.

Käesolevas artiklis esitatakse viimased statistilised andmed taastuvate energiaallikate kohta üldiselt ja kolmes tarbimissektoris (elektri kogutarbimine, küte ja jahutus ning transport) Euroopa Liidus (EL). Taastuvad energiaallikad hõlmavad tuuleenergiat, päikeseenergiat (soojus-, fotoelektriline ja kontsentreeritud energia), hüdroenergiat, tõusu-mõõnaenergiat, geotermilist energiat, soojuspumbaga ümbritsevast keskkonnast ammutatud soojust, biokütuseid ning taaskasutatavaid jäätmeid.

Artikli täistekst

Taastuvenergia osakaal suurenes aastatel 2004–2018 paeaegu kaks korda

ELi soov on, et 2020. aastaks moodustaks taastuvatest energiaallikatest toodetud energia 20 % energia summaarsest lõpptarbimisest. See eesmärk jaotatakse ELi liikmesriikide vahel vastavalt riiklikele tegevuskavadele (inglise keeles), millega soovitakse sillutada teed taastuvate energiaallikate kasutamise arendamiseks igas liikmesriigis. Joonisel 1 on näidatud viimased kättesaadavad andmed taastuvate energiaallikate osakaalu kohta summaarses energia lõpptarbimises ning 2020. aastaks seatud eesmärgid. 2018. aastal oli taastuvate energiaallikate osakaal ELi summaarses energia lõpptarbimises 18,9 % võrreldes 9,6 %-ga 2004. aastal.

Sellist positiivset arengut on soodustanud õiguslikult siduvad eesmärgid, mis kehtestati taastuvatest energiaallikatest toodetava energia osakaalu suurendamiseks direktiiviga 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta. EL tervikuna on teel 2020. aasta eesmärkide saavutamise suunas, kuid mõnel liikmesriigil tuleb veel lisapingutusi teha, et täita oma kohustused seoses järgmise kahe põhieesmärgiga: taastuvatest energiaallikatest toodetud energia üldine osakaal summaarses energia lõpptarbimises (vt joonis 1) ja taastuvatest energiaallikatest toodetud energia konkreetne osakaal transpordis (mida käsitletakse allpool, vt joonis 2 ja tabel 4).

Joonis 1. Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal, 2018
( energia summaarsest lõpptarbimisest)
Allikas: Eurostat (nrg_ind_ren)


Rootsi, kus summaarses energia lõpptarbimises saadi 2018. aastal enam kui pool (54,6 %) energiast taastuvatest energiaallikatest, oli ELi liikmesriikidest selle näitaja poolest esimene, talle järgnesid Soome (41,2 %), Läti (40,3 %), Taani (36,1 %) ja Austria (33,4 %). Skaala teises otsas olid kõige väiksema taastuvate energiaallikate osakaaluga Madalmaad (7,4 %), Malta (8,0 %), Luksemburg (9,1 %) ja Belgia (9,4 %). 2018. aasta kõige värskemate teadaolevate andmete põhjal tuleb Prantsusmaal ja Madalmaadel oma eesmärgi saavutamiseks taastuvenergia osakaalu energia lõpptarbimises tõsta vähemalt 6,4 ja 6,6 protsendipunkti võrra. Seevastu kaksteist liikmesriiki on 2020. aasta eesmärgi juba ületanud. Eriti suurel määral – 5,0 kuni 8,0 protsendipunkti võrra – ületasid seatud eesmärke Horvaatia, Rootsi, Taani ja Eesti.

Tabelis 1 on esitatud aruandeid esitavate riikide andmed ning samuti soovitusliku kujunemiskõvera väärtused.

Tabel 1. Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal, 2004–2018
(% energia summaarsest lõpptarbimisest)
Allikas: Eurostat (nrg_ind_ren)

Ülejäänud artiklis esitatud statistilised andmed käsitlevad taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu arengut aastatel 2004–2018 kolmes tarbimissektoris: elektri kogutarbimine, küte ja jahutus ning transport.

Tuuleenergia on kõige olulisem taastuv elektrienergiaallikas

Direktiivis 2009/28/EÜ sätestatud arvestusvalemid näevad ette, et hüdro- ja tuuleenergiast saadud elekter tuleb normaliseerida, et arvestada ilma muutumist aasta jooksul (hüdroenergia tuleb normaliseerida viimase 15 aasta kohta ja tuuleenergia viimase viie aasta kohta). Käesolevas artiklis esitatakse tulemused, kohaldades neid arvestusvalemeid.

Taastuvatest energiaallikatest ajavahemikul 2008–2018 toodetud elektrienergia osakaalu kasv peegeldab üldjoontes kolme taastuva energiaallika levikut kogu ELis – peamiselt tuuleenergia, kuid ka päikeseenergia ja tahked biokütused (sh taaskasutatavad jäätmed). 2018. aastal oli tuuleenergia suurim taastuvelektrienergia tootmise allikas ELis. Hüdroenergiast toodetud elektri kogus oli võrdlemisi sarnane kümme aastat tagasi registreeritud tasemega. Erinevalt sellest oli 2018. aastal ELis päikesest ja tuuleturbiinide abil toodetud elektrienergia kogus vastavalt 15,5 ja 2,9 korda suurem kui 2008. aastal. Elektri tootmine päikeeseenergiast kasvas järsult: 2008. aastal oli see ainult 7,4 TWh ja jõudis 2018. aastaks tasemele 115,0 TWh.

Liikmesriigiti on olukord märkimisväärselt erinev. Austrias (73,1 %) Rootsis (66,2 %) ja Taanis (62,4 %) saadi vähemalt kolm viiendikku kogu tarbitud elektrist taastuvatest energiaallikatest — suuresti tänu hüdro- ja tuuleenergiale — ning enam kui pool tarbitud elektrist toodeti taastuvatest energiaallikatest Lätis (53,5 %) ja Portugalis (52,2 %). Teisalt oli Küprosel (9,4 %), Luksemburgis (9,1 %), Ungaris (8,3 %) ja Maltal (7,1 %) taastuvatest allikatest toodetud elektrienergia osakaal alla 10 % (vt tabel 2).

Tabel 2. Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri osakaal elektrienergia kogutarbimises, 2004–2018
(%)
Allikas: Eurostat (nrg_ind_ren)

Enam kui üks viiendik kütteks ja jahutuseks kasutatavast energiast saadakse taastuvatest allikatest

2018. aastal moodustas taastuvenergia ELis 21,1 % kogu kütte ja jahutamise energiatarbimisest. See on oluline kasv võrreldes 11,7 %ga 2004. aastal. Kasvu toetas tööstussektorite, teenuste ja kodumajapidamiste sektori (ehitussektori) kasvav tarbimine. Soojuspumpadega kogutud aerotermilist, geotermilist ja hüdrotermilist soojusenergiat on võetud arvesse sel määral, nagu riigid on sellest teatanud. Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal kütmisel ja jahutamisel on esitatud tabelis 3.

Tabel 3. Kütteks ja jahutuseks kasutatava taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri osakaal, 2004–2018
(%)
Allikas: Eurostat (nrg_ind_ren)

Transpordis oli taastuvenergia osakaal 2018. aastal 8,3 %

ELis lepiti kokku ühine eesmärk saavutada 2020. aastaks 10 % taastuvenergia osakaal transpordis (sh vedelad biokütused, vesinik, biometaan, nn roheline elektrienergia jne).

Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia keskmine osakaal transpordis kasvas 1,5 %-lt 2004. aastal 8,3 %ni 2018. aastal. ELi liikmesriikides ulatus taastuvenergia osakaal transpordi kütusekulus alates küllaltki suurest osakaalust 29,7 % Rootsis, 14,9 % Soomes ja 9,8 % Austrias kuni väikese osakaaluni alla 4,0 % Horvaatias (3,9 %), Kreekas (3,8 %), Eestis (3,3 %) ja Küprosel (2,7 %) (vt joonis 2).

Joonis 2. Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal transpordis, 2018
(% energia summaarsest lõpptarbimisest)
Allikas Eurostat (nrg_ind_ren)

Mõnes ELi liikmesriigis täheldati kiiret kasvu taastuvenergia kasutamisel transpordikütusena. Seda eriti Iirimaal, Luksemburgis, Maltal, Madalmaades, Soomes ja Rootsis.

Lisateavet taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise osakaalu kohta transpordis on esitatud tabelis 4.

Tabel 4. Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal transpordis, 2004–2018
(% energia summaarsest lõpptarbimisest)
Allikas Eurostat (nrg_ind_ren)

Tabelite ja graafikute lähteandmed

Andmete allikad

Artiklis esitatud statistika põhineb andmetel, mis on koostatud direktiivis 2009/28/EÜ (taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta) esitatud arvestusvalemite kohaselt ja arvutatud energiastatistika põhjal, mida reguleerib määrus (EÜ) nr 1099/2008 energiastatistika kohta, viimati muudetud 2017. aasta novembris määrusega (EL) nr 2017/2010. Direktiivi 2009/28/EÜ kohaldatakse kuni vaatlusaastani 2020. Alates sellest aastast lähtutakse taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu arvutamisel arvestusvalemitest, mis on sätestatud direktiivis 2018/2001/EL taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta.

Andmed on kättesaadavad kõigi ELi liikmesriikide kohta, samuti Ühendkuningriigi, Norra, Montenegro, Põhja-Makedoonia, Serbia, Albaania, Türgi ja Kosovo* kohta. Üldiselt on andmed terviklikud, värsked ja riikide vahel usaldusväärselt võrreldavad.

Taastuvenergia osakaalu summaarses energia lõpptarbimises peetakse peamiseks näitajaks edusammude mõõtmisel vastavalt Euroopa 2020. aasta strateegiale, millega edendatakse arukat, jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu. Näitajat võib pidada hinnanguks direktiivi 2009/28/EÜ (taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta) järelevalvele, kuigi mõne riigi statistiline süsteem ei ole spetsiifiliste taastuvenergia tehnoloogiate jaoks veel piisavalt arenenud, et direktiivi nõudeid täita. Näiteks ei esitata soojuspumpade puhul paljudes riikides andmeid ümbritseva keskkonna soojusenergia kohta.

Kõikide arvutuste juures on arvesse võetud erisätteid, mis on kehtestatud direktiivis 2009/28/EÜ pärast selle muutmist Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. septembri 2015. aasta direktiiviga (EL) 2015/1513, millega muudetakse direktiivi 98/70/EÜ bensiini ja diislikütuse kvaliteedi kohta ning direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta.

Andmete statistiline revideerimine on oluline aspekt, mida tuleb andmete tõlgendamisel arvesse võtta. Viimased andmed 2005. aasta kohta näitavad väikest varieerumist andmete suhtes, mis olid kättesaadavad direktiivi ettevalmistamise ja vastuvõtmise ajal aastatel 2007–2008. Muutuste põhjus on aruandeid esitavatelt riikidelt iga-aastastele energeetikaküsimustikele vastuseks saadud andmekogumite revideerimine. Revideeritud andmetest, mis käsitlesid biomassi tarbimist kodumajapidamistes, ning ajakohastatud andmetest Horvaatia kohta nähtub, et seal on taastuvatest energiaallikatest saadud energiatarbimine ületanud riigi 2020. aasta eesmärki 2004. aastast alates (esimene aasta, mille kohta väärtused on olemas). Kuid Horvaatia ei ole ainus selline juhtum. Taastuvenergia direktiivi mõjul jälgivad riigid palju tähelepanelikumalt taastuvenergiatoodete voogude liikumist majanduses. Väga tähelepanuväärne on biomassi tarbimine, mille kohta riigid algatavad uusi üksikasjalikumaid uuringuid, et saada rohkem andmeid biomassienergia lõpptarbimise kohta. Selle tagajärjel on mitu riiki oma andmeid revideerinud ning taastuvatest energiaallikatest saadava energia osakaal on olnud suurem (nt Horvaatia, Prantsusmaa, Leedu ja Ungari).

Summaarne energia lõpptarbimine on taastuvenergia direktiivis 2009/28/EÜ määratletud kui energiatooted, mida tarnitakse energia saamise eesmärgil tööstusele, transpordisektorile, majapidamistele, teenuste-, sealhulgas avalike teenuste sektorile, põllumajandus-, metsandus- ja kalandussektorile, sealhulgas elektri ja soojuse tarbimine energiasektoris elektri ja soojuse tootmiseks ning elektri- ja soojuskaod jaotamisel ja edastamisel.

Energiatootmine muudest kui taaskasutatavatest olmejäätmetest arvati maha kütteks ja elektritootmiseks kasutatud biomassi osast. Energiatarbimine torujuhtmetranspordiks arvati energia summaarsesse lõpptarbimisse kooskõlas energiastatistika määruse sektoripõhise liigitusega. Selleks et parandada täpsust ja ühtsust riikide statistikaga taastuvenergia osakaalu arvutamisel, kasutati vaikimisi kütteväärtuste asemel riikide kütteväärtusi, kui need olid kättesaadavad, et kõikide energiatoodete kogused ümber arvutada energiaühikuteks.

Andmed ajavahemikul 2004–2010. Direktiivi 2009/28/EÜ ei olnud veel olemas või oli see just hiljuti vastu võetud. Enamikus Euroopa riikides ei oldud seda veel siseriiklikku õigusesse üle võetud. Nimetatud aastate väärtusi ei kasutata selleks, et mõõta direktiivi I lisa B osas määratletud soovitusliku kujunemiskõvera õiguslikku täitmist. Taastuvenergia direktiivis 2009/28/EÜ sätestatakse, et eesmärgi saavutamisel lähevad arvesse ainult säästlikkuse kriteeriumidele vastavad biokütused ja vedelad biokütused. Võeti vastu otsus, et ajavahemikul 2004–2010 lähevad taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu numeraatori arvutamisel arvesse kõik biokütused ja vedelad biokütused.

Andmed alates aastast 2011. Artikli 17 (biokütuste ja vedelate biokütuste säästlikkuse kriteeriumid) nõuete täitmist tuleb hinnata vastavalt artiklile 18 (biokütuste ja vedelate biokütuste säästlikkuse kriteeriumide järgimise kontrollimine). Alates võrdlusaastast 2011 võivad riigid nõuetekohaste biokütustena teatada ainult sellistest biokütustest ja vedelatest biokütustest, mille puhul on täielikult tõestatud artikli 17 ja artikli 18 nõuete täitmine. Taastuvate energiaallikate osakaalu arvutamisel lähevad arvesse ainult aruannetes esitatud ja nõuetele vastavad biokütused ja vedelad biokütused. Mõne riigi puhul ei olnud biokütuste ja vedelate biokütuste tarbimine ajavahemikul 2011–2015 nõuetele vastavana (säästlikuna) tõendatud, kuna direktiivi 2009/28/EÜ rakendati hiljem. Taastuvenergia osakaal tervikuna on alates 2004. aastast kasvanud, kuid ajavahemikul 2010–2011 selle osa transpordis kahanes. Seda võib osaliselt seostada nõuetele vastavate biokütuste täieliku puudumisega, millest teatasid mitu ELi liikmesriiki (2011. aastal teatasid riigid biokütuste kasutamisest, kuid need ei vastanud nõuetele üldse või vastas nõuetele väga väike osa neist). Ajavahemikul 2011–2015 ei loetud teatavaid biokütuseid ja vedelaid biokütuseid nõuetele vastavaks (säästlikuks), kuna mõni riik ei olnud taastuvenergia direktiivi kõiki sätteid veel täielikult rakendanud.

Taastuvatest energiaallikatest pärineva elektrienergia osakaalu määratletakse taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia ning elektri kodumaise kogutarbimise vahelise suhtarvuna. Nagu on sätestatud taastuvenergia direktiivis 2009/28/EÜ, hõlmab taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri summaarne lõpptarbimine taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrit. See hõlmab hüdroelektrijaamades toodetud elektrienergiat (välja arvatud hüdroelekter, mis on toodetud eelnevalt mäe otsa pumbatud vett kasutavates pumpelektrijaamades) ning samuti tahketest biokütustest/jäätmetest, tuulest ja päikesest ning maasoojusest saadud elektrienergiat. Direktiiviga nõutakse ka, et hüdro- ja tuuleenergiast toodetud elektrienergia kogus tuleb normaliseerida. Arvestades hüdroenergiast toodetud elektrienergiale kohaldatavat 15aastast normaliseerimisnõuet ning energiastatistika kättesaadavust (ELi kohta, alates 1990. aastast), puuduvad asjaomase näitaja kohta pikad aegread.

Selleks et välja arvutada, millise osakaalu moodustab taastuvenergia kasutamine kütteks ja jahutuseks, on taastuvatest energiaallikatest toodetud energia lõpptarbimine määratletud kui taastuvenergia lõpptarbimine kütteks ja jahutuseks tööstuses, majapidamistes, teenuste-, põllumajandus-, metsandus- ja kalandussektoris, pluss taastuvenergiast toodetud kaugkütte kogused. Kütte ja jahutuse summaarne lõpptarbimine on kõikide energiatoodete lõpptarbimine, välja arvatud elekter, kõikidel muudel eesmärkidel peale transpordi, pluss soojuse kasutamine omatarbeks elektri- ja soojusjaamades ning soojuskaod võrkudes. Täpsemat teavet vt SHARES tool manual (inglise keeles).

Transpordis kütuseks kasutatava taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu arvutatakse energiastatistika alusel vastavalt direktiivis 2009/28/EÜ kirjeldatud metoodikale. Asjaomase näitaja arvutamisel on kuni 2010. aastani arvestatud kõigi vedelate biokütuste osakaalu. Alates 2011. aastast piirduvad transpordis kasutatavate vedelate biokütuste andmed ainult vedelate biokütustega, mis vastavad direktiivile 2009/28/EÜ (ehk teisisõnu vastavad säästlikkuse kriteeriumidele).

Kontekst

Euroopa Komisjon on sätestanud mitu energiastrateegiat kindlama, jätkusuutliku ja vähese CO2 heitega majanduse tagamiseks. Lisaks võitlusele kliimamuutuste vastu kasvuhoonegaaside heite vähendamise kaudu toob taastuvate energiaallikate kasutamine tõenäoliselt kaasa suurema energiavarustuse kindluse, mitmekesisema energiavarustuse, vähenenud õhusaaste ning samuti võimalike töökohtade loomise keskkonna- ja taastuvenergiasektoris.

2008. aasta detsembris vastu võetud 2020. aasta kliima- ja energiapaketis (inglise keeles) pakuti täiendavaid stiimuleid, et aastaks 2020 suurendada taastuvate energiaallikate kasutamist kuni 20 %ni energia kogutarbimisest ning kutsuti üles vähendama nii energiatarbimist kui ka kasvuhoonegaaside heidet 20 % võrra. Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamist käsitlevas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2009/28/EÜ sätestati eesmärk suurendada taastuvatest energiaallikatest toodetava energia osakaalu ELi siseses energia kogutarbimises 2020. aastaks 20 %ni, samuti peaksid taastuvad energiaallikad moodustama samaks ajaks 10 % transpordisektoris kasutatavast kütusest. Direktiiviga muudetakse taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiat toetavat õigusraamistikku; nõutakse, et riiklike tegevuskavade (inglise keeles) kaudu tuleb näidata, kuidas toimub taastuvenergia arendamine igas ELi liikmesriigis, luuakse koostöömehhanisme ning kehtestatakse vedelate biokütuste säästlikkuse kriteeriumid (seoses murega biokütuste võimaliku kahjuliku mõju pärast põllukultuuride hindadele, toiduga kindlustatusele, metsade kaitsele, elurikkusele, vee- ja mullastikuvarudele). 2014. aasta juulis võeti vastu aruanne elektrienergiaks, kütteks ja jahutuseks kasutatavate tahkete ja gaasiliste biokütuste säästlikkuse kohta (SWD(2014) 259) (inglise keeles).

6. juunil 2012 esitas Euroopa Komisjon teatise „Taastuvenergia, Euroopa energiaturu oluline osaline“ (COM(2012) 271 final), milles kirjeldati taastuvenergiapoliitika võimalusi pärast 2020. aastat. Samuti nõuti teatises paremini kooskõlastatud Euroopa lähenemisviisi toetuskavade kehtestamisel ja reformimisel ning ulatuslikumat taastuvenergiaga kauplemist ELi liikmesriikide vahel. 2014. aasta jaanuaris esitas Euroopa Komisjon 2030. aasta energia- ja kliimaeesmärgid, millega sooviti julgustada erainvesteeringute tegemist taristusse ja vähese CO2 heitega tehnoloogiasse. Üks esitatud põhieesmärk on, et taastuvenergia osakaal moodustaks 2030. aastaks vähemalt 27 %. Neid sihte nähakse edasise sammuna, et saavutada 2050. aastaks seatud kasvuhoonegaaside heite eesmärgid, mis on esitatud teatises „Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava“ (COM (2011) 112 final).

2015. aasta veebruaris tutvustas Euroopa Komisjon teatises (COM(2015) 80 final) oma kavatsusi luua vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegia. Teatises nähakse strateegia puhul ette viis mõõdet, millest üks on majanduse CO2 heite vähendamine.

11. detsembril 2018 võttis EL vastu direktiivi 2018/2001/EL taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta. Uus õigusraamistik hõlmab ELi jaoks siduvat eesmärki saavutada 2030. aastaks taastuvenergia 32 % osakaal ning klauslit selle eesmärgi suurendamise kohta hiljemalt 2023. aastal. See toetab oluliselt komisjoni poliitilist prioriteeti, mida president Juncker väljendas 2014. aastal – tagada, et Euroopa Liit saavutab taastuvenergia vallas maailmas juhtpositsiooni. See võimaldab Euroopal säilitada oma juhtrolli võitluses kliimamuutuste vastu, üleminekul puhtale energiale ning Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamisel.

Aastaks 2050 maailma esimeseks kliimaneutraalseks maailmajaoks saamine on nii meie aja suurim katsumus kui ka võimalus. Selle eesmärgi saavutamiseks esitas Euroopa Komisjon 11. detsembril 2019 Euroopa rohelise kokkuleppe – (COM(2019) 640 final); see on kõige ambitsioonikam meetmepakett, mis peaks võimaldama Euroopa kodanikel ja ettevõtjatel saada kasu keskkonnasäästlikule majandusele üleminekust. Meetmed, millele on lisatud peamiste poliitikavaldkondade esialgne tegevuskava, ulatuvad heitkoguste olulisest vähendamisest kuni tipptasemel teadusuuringutesse ja uuendustesse investeerimise ning Euroopa looduskeskkonna säilitamiseni. Roheline kokkulepe loob eelkõige eeldused ausaks ja sotsiaalselt õiglaseks üleminekuks. See on koostatud nii, et ükski ühiskonna liige ega piirkond ei jääks eelseisvates suurtes muutustes maha.

Roheline kokkulepe on lahutamatu osa komisjoni strateegiast, mille eesmärk on viia ellu ÜRO 2030. aasta tegevuskava ja kestliku arengu eesmärgid ning muud president von der Leyeni poliitilistes suunistes väljakuulutatud prioriteetsed eesmärgid. Osana rohelisest kokkuleppest kohandab komisjon Euroopa poolaasta protsessi makromajanduslikku koordineerimist selliselt, et see hõlmaks ÜRO kestliku arengu eesmärke, seaks kestlikkuse ja kodanike heaolu majanduspoliitika keskmesse ning kestliku arengu eesmärgid liidu poliitikakujundamise ja meetmete keskmesse.

Otselingid
Muud artiklid
Tabelid
Andmebaas
Erirubriik
Väljaanded
Metoodika
Õigusaktid
Visualiseeringud
Välislingid





Energy statistics - main indicators (t_nrg_ind)
Energy statistics - quantities (t_nrg_quant)
Energy statistics - quantities, annual data (nrg_quanta)

Märkused

* Kõnealune nimetus ei piira seisukohti staatuse suhtes ning on kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1244/1999 ja Rahvusvahelise Kohtu arvamusega Kosovo iseseisvusdeklaratsiooni kohta.