Rahvamajanduse arvepidamine ja SKP


Andmed 2019. aasta augusti seisuga.

Artikli kavandatud uuendamine: november 2020.

Ingliskeelne versioon on uuem.

Olulised faktid

2018. aastal kasvas SKP EL 28s kuuendat aastat järjest ja euroalal viiendat aastat järjest.

EL 28s on viimasel kümnel aastal toimunud lahknevad struktuursed muutused: ehituse osatähtsus kogulisandväärtuses on vähenenud, äriteenuste oma suurenenud.

2018. aastal registreeriti EL 28 majanduses viiendat aastat järjest investeeringute kasv.

SKP reaalkasv 2008–2018

Rahvamajanduse arvepidamine on paljude käesolevas artiklis esitatud ja hästi teada majandusnäitajate allikas. Majanduse üldise suuruse mõõtmiseks kasutatakse kõige sagedamini sisemajanduse koguprodukti (SKP). Sellel põhinevaid näitajaid, nagu SKP elaniku kohta – näiteks väljendatuna eurodes või korrigeerituna hinnatasemete erinevuste arvessevõtmiseks (väljendatuna ostujõu standardina (PPS)) –, kasutatakse laialdaselt elatustasemete võrdlemiseks või majandusliku lähenemise või kaugenemise jälgimiseks Euroopa Liidus (EL).

Peale selle võivad konkreetsete SKP komponentide ja nendega seotud näitajate, näiteks majandustoodangut, importi ja eksporti, (era- ja avaliku sektori) sisetarbimist või investeeringuid käsitlevate näitajate areng ning andmed tulude ja säästude jaotuse kohta anda väärtuslikku teavet selle kohta, mis on majanduses edasiviivaks jõuks. Selle alusel saab välja töötada konkreetse ELi poliitika ning seda jälgida ja hinnata.

Artikli täistekst

SKP areng EL 28s: kasv alates 2013. aastast

Ülemaailmne finants- ja majanduskriis tõi EL 28s 2009. aastal kaasa suure majanduslanguse (vt joonis 1), millele järgnes majanduse taastumine 2010. aastal. Jaapanis ja Ameerika Ühendriikides algas kriis varem ning SKP aastamuutus (reaalarvestuses) oli negatiivne juba 2008. aastal. 2009. aastal langesid muutusemäärad veelgi, taas tõusma hakkasid need 2010. aastal. Seevastu Hiinas (k.a Hongkong) jätkus kriisi ajal majandustoodangu suhteliselt kiire kasv (igal aastal ligi 10 %), mis järgnevatel aastatel mõnevõrra aeglustus, kuid püsis märgatavalt suurem kui üheski teises joonisel 1 näidatud riigis.

Kriisi saabumine oli ilmne juba 2008. aastal, mil SKP kasv aeglustus EL 28s märkimisväärselt. Sellele järgnes 2009. aastal reaalse SKP vähenemine 4,3 %. EL 28 majanduse taastumisega suurenes SKP indeks (mis põhineb aheldatud väärtustel) 2010. aastal 2,1 % ja 2011. aastal veel 1,7 %. 2012. aastal vähenes SKP 0,4 %, misjärel hakati registreerima üha suuremaid positiivseid muutusemäärasid: 2013. aastal 0,3 %, 2014. aastal 1,8 % ja 2015. aastal 2,3 %. Alates 2015. aastast oli kasv suhteliselt stabiilne, vahemikus 2,0 % kuni 2,5 % igal aastal kuni 2018. aastani.

Euroalal (EA 19) olid vastavad muutusemäärad kuni 2011. aastani väga sarnased EL 28s omadega, ent 2012. aastal oli langus suurem (–0,9 %) kui EL 28s ja jätkus ka 2013. aastal (–0,2 %). Ajavahemikus 2014–2018 oli reaalse SKP kasv euroalal mõnevõrra tagasihoidlikum kui EL 28s tervikuna.

Joonis 1. Reaalse SKP muutusemäär, 2008–2018
(muutus võrreldes eelmise aastaga (%))
Allikas: Eurostat (naida_10_gdp)

Reaalse SKP kasv erines ELi piires märkimisväärselt, seda nii ajavahemike kui ka liikmesriikide lõikes (vt tabel 1). 2009. aastal oli kõikides ELi liikmesriikides peale Poola majanduslangus, 2010. aastal hakkas majandus 23 liikmesriigis uuesti kasvama (SKP jäi muutumatuks Hispaanias) ning 2011. aastal registreeriti 24 liikmesriigis kasv. 2012. aastal see suundumus pöördus: majanduskasvust teatasid pooled (14) liikmesriigid, samal ajal kui Bulgaaria majandusaktiivsuse tase ei muutunud ja ülejäänud liikmesriikide toodang vähenes. Seejärel registreeris enamik liikmesriike taas kasvu: positiivse muutusemääraga riikide arv suurenes 2013. aastal 17ni, 2014. aastal 25ni ning 2015. ja 2016. aastal 27ni. 2017. aastal oli kõigis 28 liikmesriigis positiivne muutusemäär (2007. aastast alates esimest korda), samuti 2018. aastal. Ainus liikmesriik, kelle muutusemäär oli 2015. ja 2016. aastal negatiivne, oli Kreeka, kes registreeris pärast majandustoodangu vähenemist kuuel järjestikusel aastal (2008–2013) ja 2014. aastal toimunud 0,7 % kasvu SKP vähenemise vastavalt 0,4 % ja 0,2 %.

Tabel 1. Reaalse SKP muutusemäär, 2008–2018
Allikas: Eurostat (naida_10_gdp)

Reaalse SKP suurimad aastased kasvumäärad registreeriti 2018. aastal Iirimaal (8,2 %) ja Maltas (6,7 %), väikseimad aga Soomes, Prantsusmaal (mõlemas 1,7 %), Taanis (1,5 %), Saksamaal, Ühendkuningriigis, Belgias (kõigis 1,4 %) ja Itaalias (0,9 %).

SKP keskmine aastakasv oli viimasel kümnel aastal EL 28s 1,0 % ja euroalal 0,8 %

Poolas olid muutusemäärad positiivsed kogu tabelis 1 kajastatud ajavahemikul nagu ka tabelis nimetatud ELi mittekuuluvatest riikidest Albaanias, Kosovos [1] (2008.–2017. aasta andmed) ja Hiinas (2008.–2016. aasta andmed). Belgias, Taanis, Saksamaal, Eestis, Iirimaal, Prantsusmaal, Leedus, Maltas, Slovakkias ja Ühendkuningriigis oli aastane muutusemäär 2018. aastal üheksanda aastat järjest positiivne nagu ka Norras, Šveitsis ja Ameerika Ühendriikides; Türgi registreeris 2017. aastal oma kaheksanda järjestikuse positiivse aastase muutusemäära.

Üleilmse finants- ja majanduskriisi mõju halvendas ELi liikmesriikide viimase kümne aasta üldiseid majandustulemusi. EL 28 ja euroala (EA 19) keskmised aastased kasvumäärad ajavahemikus 2008–2018 olid vastavalt 1,0 % ja 0,8 % (vt tabel 1). Selle näitaja põhjal oli liikmesriikide hulgas kasv kiireim Iirimaal (keskmine aastakasv 5,0 %) ning seejärel Maltas (4,8 %) ja Poolas (3,4 %). Seevastu Kreekas, Itaalias ja Horvaatias oli reaalse SKP üldine areng ajavahemikus 2008–2018 negatiivne.

Kui lähtuda ostujõu standardist, siis andis 2018. aastal Saksamaa viiendiku EL 28 SKPst

Riikide võrdlemisel kasutatakse sageli ostujõu standardit (PPS), millega kohandatakse väärtusi, et võtta arvesse riikidevahelisi hinnatasemete erinevusi. Juhime tähelepanu, et joonistel 2 ja 3 ning tabelis 2 esitatud andmed on jooksevhindades ning inflatsiooni ja vahetuskursi kõikumise tõttu ei tohiks neid kasutada muutusemäärade arvutamiseks.

2018. aastal oli SKP EL 28s 15,9 triljonit (15 900 miljardit) PPS-ühikut – EL 28 PPS-ühik võrdub ühe euroga. EL 28 SKP ostujõu standardi alusel edestas seega Ameerika Ühendriikide oma igal aastal ajavahemikus 2008–2018 (nagu on näidatud joonisel 2) [2]. On huvitav märkida, et Hiinal oli varem väiksem majandustoodang kui EL 28-l või Ameerika Ühendriikidel, kuid kiirete muutuste ja Hiina majanduse jätkuva laienemise tulemusel on see olukord muutunud. 2013. aastal oli Hiina SKP ostujõu standardi alusel esimest korda võrdne Ameerika Ühendriikide omaga ja 2015. aastal jõudis Hiina majandustoodang EL 28s tasemest kõrgemale (see olukord püsib Hiinas siiani).

Joonis 2. SKP jooksvates turuhindades, 2008–2018
(miljardit PPSi)
Allikas: Eurostat (prc_ppp_ind)

Euroala arvele langes 2018. aastal 70,5 % EL 28 SKPst (mõõdetuna ostujõu standardi alusel) ehk vähem kui 2008. aastal (72,2 %). 2018. aastal moodustas viie suurima majandusega ELi liikmesriigi (Saksamaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Itaalia ja Hispaania) SKP EL 28 SKPst veidi alla kahe kolmandiku (66,4 %), mida oli 1,5 protsendipunkti vähem kui kümme aastat varem (2008). 2018. aastal langes EL 28 SKPst ainuüksi Saksamaa arvele 19,9 %, mis on suurem näitaja kui 2008. aasta 18,9 %.

2018. aastal oli SKP elaniku kohta EL 28s keskmiselt 30 900 eurot

Elatustaseme hindamiseks kasutatakse tavaliselt SKPd elaniku kohta ehk SKPd, mida on korrigeeritud majanduse suuruse arvessevõtmiseks rahvaarvuga. 2018. aastal oli EL 28s keskmine SKP elaniku kohta (jooksevhindades) 30,9 tuhat eurot. Ostujõu standardina väljendatud väärtustes on arvesse võetud riikidevahelisi hinnatasemete erinevusi. Üksikute riikide suhtelist olukorda saab väljendada võrdluses EL 28 keskmisega, mis on võrdsustatud 100ga (vt tabel 2, parem pool). Selle näitaja kõige kõrgem väärtus ELi liikmesriikides registreeriti Luksemburgis, kus SKP elaniku kohta ostujõu standardi alusel oli 2018. aastal EL 28 keskmisest ligikaudu 2,5 korda suurem (osaliselt saab seda põhjendada Belgiast, Prantsusmaalt ja Saksamaalt pärit piiriüleste töötajate suure osatähtsusega). Seevastu Bulgaarias oli SKP elaniku kohta ostujõu standardi alusel pool EL 28 keskmisest.

Tabel 2. SKP jooksvates turuhindades, 2008 ja 2016–2018
Allikas: Eurostat (prc_ppp_ind)

PPSi näitajate viimase kümne aasta areng võimaldab järeldada, et elatustasemed on teataval määral ühtlustunud. Enamikus liikmesriikides, kes ühinesid ELiga 2004., 2007. või 2013. aastal, tõusid näitajad tasemelt, mis jäi 2008. aastal EL 28 keskmist mõnevõrra allapoole, 2018. aastal tasemele, mis oli EL 28 keskmisele lähemal, olenemata mõningatest üleilmse finants- ja majanduskriisi ajal kogetud tagasilöökidest. Erandiks olid Horvaatia, Sloveenia ja Küpros: Horvaatia näitaja püsis sel ajavahemikul EL 28 keskmisest samal kaugusel, Sloveenia näitaja langes veelgi rohkem EL 28 keskmisest allapoole (EL 15 liikmesriikidest juhtus sama Kreekas ja Portugalis; vt joonis 3) ja Küprose näitaja langes EL 28 keskmist ületavalt tasemelt tasemele, mis oli keskmisest madalam (nagu EL 15 liikmesriikidest ka Itaalia ja Hispaania näitajad). Samal ajal liikusid Iirimaa, Saksamaa, Austria, Taani ja Belgia näitajad EL 28 keskmisest veelgi kaugemale ette. Kui võrrelda 2008. ja 2018. aasta olukorda, siis EL 15 ülejäänud liikmesriikide – Madalmaade, Soome, Luksemburgi, Ühendkuningriigi, Rootsi ja Prantsusmaa – näitajad, mis olid 2008. aastal EL 28 keskmisest kõrgemal tasemel, langesid 2018. aastaks tasemele, mis oli EL 28 keskmisele lähemal (jäädes siiski sellest kõrgemale).

Joonis 3. SKP elaniku kohta jooksvates turuhindades, 2008 ja 2018
(EL 28 = 100; aluseks PPS elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (prc_ppp_ind)

ELi kogulisandväärtus majandustegevusalade kaupa

2018. aastal loodi ligikaudu kolmveerand EL 28 kogulisandväärtusest teenuste sektoris

Kui vaadelda SKPd toodangu poole pealt, siis tabelis 3 antakse ülevaade kümne majandustegevusala (NACE Rev. 2 kohaselt) suhtelisest tähtsusest, lähtudes nende poolt kogulisandväärtusesse antud panusest jooksvates alushindades. Ajavahemikus 2008–2018 kahanes tööstuse osatähtsus EL 28 lisandväärtuses 0,3 protsendipunkti 19,5 %ni, ent jäi siiski veidi suuremaks jae- ja hulgikaubanduse, transpordi ning majutus- ja toitlustusteenuste omast, mille osatähtsus kogulisandväärtuses oli 2008. ja 2018. aastal sama (19,1 %). Seevastu avaliku halduse, riigikaitse, hariduse, tervishoiu ja sotsiaalhoolekande osatähtsus kogulisandväärtuses suurenes 0,4 protsendipunkti ja jõudis 2018. aastal 18,5 %ni. Järgmised suurimad tegevusalad (kogulisandväärtuse poolest) olid 2018. aastal kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus ning haldus- ja abitegevused – edaspidi „äriteenused“ – (11,2 %; nende osatähtsus suurenes 2008.–2018. aastal 0,9 protsendipunkti), kinnisvaraalane tegevus (11,1 %; osatähtsus vähenes 0,1 protsendipunkti), ehitus (5,6 %; osatähtsus vähenes 0,8 protsendipunkti), info- ja sideteenused (5,1 %; osatähtsus kasvas 0,2 protsendipunkti) ning finants- ja kindlustusteenused (4,8 %; osatähtsus vähenes 0,4 protsendipunkti). Väikseima panuse andsid kunst, meelelahutustegevus ja muud teenused (3,4 %; osatähtsus ei muutunud) ning põllumajandus, metsamajandus ja kalapüük (1,6 %; osatähtsus vähenes 0,1 protsendipunkti).

Tabel 3. Kogulisandväärtus jooksvates alushindades, 2008 ja 2018
(% kogulisandväärtusest)
Allikas: Eurostat (nama_10_a10)

Teenused andsid EL 28 kogulisandväärtusest 2018. aastal 73,2 %, 2008. aastal oli see näitaja 72,2 %. Teenuste suhteline osatähtsus oli eriti suur Luksemburgis, Maltas, Küproses, Prantsusmaal, Ühendkuningriigis, Kreekas, Madalmaades, Belgias, Portugalis ja Taanis, kus teenused andsid vähemalt kolm neljandikku kogulisandväärtusest. Seevastu Iirimaal, Slovakkias ja Tšehhi Vabariigis oli teenuste osatähtsus ligikaudu kolm viiendikku (kõigis neis oli tööstusel suhteliselt suur osatähtsus).

Majandustegevuste lahknevad suundumused viimasel kümnel aastal

Struktuurse muutuse on vähemalt osaliselt tinginud sellised nähtused nagu tehnoloogilised muutused, suhteliste hindade areng, alltöövõtt ja üleilmastumine, mille tulemusena viiakse tootmistegevus ja mõned teenused (need, mida saab osutada distantsilt, näiteks interneti teel või kõnekeskuse kaudu) sageli väiksemate tööjõukuludega piirkondadesse nii ELis kui ka väljaspool ELi. Lisaks sellele mõjutasid üleilmne finants- ja majanduskriis ning selle tagajärjed mitut tegevusala eriti tugevalt. Tööstuses toimus kõige suurem langus ajavahemikus 2008–2009, mil lisandväärtuse maht vähenes EL 28s 11,4 % (olles ajavahemikus 2007–2008 juba veidi vähenenud). Ajavahemikus 2011–2013 vähenes EL 28 tööstustoodang veel 2,3 %, millele järgnes võrdlemisi kiire kasv järgmisel neljal aastal (aastakasv vahemikus 2,5 % kuni 3,1 %) ning tagasihoidlikum kasv 2018. aastal (1,8 %). Kõige suurem ja pikem langus oli ehituses, kus toodang vähenes kogu EL 28s 2008.–2013. aastal 18,1 % (olles juba vähenenud ka 2008. aastal), kahanedes kõnealusel ajavahemikul igal aastal. 2014. aastal registreeriti ehituses esimest korda seitsme aasta jooksul taas aastakasv – 1,3 %. Sellele järgnes kuni 2018. aastani kasv vahemikus 1,6 % kuni 4,2 %. 2009. aastal toimus EL 28s võrdlemisi suur lisandväärtuse vähenemine ka äriteenuste, samuti jae- ja hulgikaubanduse, transpordi ning majutus- ja toitlustusteenuste valdkonnas (vastavalt 7,0 % ja 5,8 %), kuid seejärel olid aastased muutusemäärad neis valdkondades kuni 2018. aastani igal aastal positiivsed (kui välja arvata jae- ja hulgikaubanduse, transpordi ning majutus- ja toitlustusteenuste lisandväärtuse tagasihoidlik 0,1 % suurune kahanemine 2013. aastal). Põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi valdkonnas vähenes toodang, mis oli 2009. aastal olnud suhteliselt stabiilne (muutusteta), EL 28s 2010. aastal 3,9 % ja 2012. aastal 5,5 %. 2013. aastal suurenes toodang nendes valdkondades 3,8 % ja 2014. aastal 6,1 %, 2015. aastal see aga vähenes 0,9 % ja uuesti sama palju 2016. aastal, misjärel hakkas 2017. aastal taas kasvama (2,1 %). 2018. aastal kasvas toodang 0,6 %. Vaatlusalusel ajavahemikul ei registreeritud ühelgi aastal lisandväärtuse aastast vähenemist kahe joonistel 4 ja 5 nimetatud tegevusala puhul – kinnisvaraalane tegevus ning avalik haldus, riigikaitse, haridus, tervishoid ja sotsiaalhoolekanne. Kuigi kinnisvaraalase tegevuse lisandväärtus suurenes EL 28s vaatlusalusel ajavahemikul igal aastal (ehkki suhteliselt tagasihoidlikus tempos), vähenes veidi selle üldine osatähtsus kogulisandväärtuses.

Kogulisandväärtus suurenes EL 28s 2018. aastal 2017. aastaga võrreldes kõikide tegevusalade puhul. Tegevusalad, kus kasv oli kõige suurem, olid info ja side (4,7 %), ehitus (3,6 %) ja äriteenused (3,3 %).

Joonis 4. Tegeliku kogulisandväärtuse areng, EL 28, 2008–2018
(2010 = 100)
Allikas: Eurostat (nama_10_a10)


Joonis 5. Tegeliku kogulisandväärtuse areng, EL 28, 2008–2018
(2010 = 100)
Allikas: Eurostat (nama_10_a10)

Tööviljakus

Et kõrvaldada inflatsiooni mõju, saab selleks, et arvutada tööviljakust isiku kohta, kasutada hinnamuutustega kohandatud andmeid. Analüüsist, milles on käsitletud reaalarvestuses tööviljakust tööga hõivatud isiku kohta (tuginedes aheldatud väärtustele) kümne aasta jooksul ajavahemikus 2008–2018, on näha, et tööviljakus suurenes EL 28s enamiku majandustegevusalade puhul, ent kõige enam põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi valdkonnas (kokku 28,0 %), info- ja sideteenuste valdkonnas (17,5 %) ning tööstuse valdkonnas(16,3 %) (vt joonis 6). Eri tegevusalade tööviljakuse tasemete täpne võrdlus reaalarvestuses on võimalik vaid võrdlusaasta 2010 puhul, kuna aheldatud väärtusi ei ole võimalik omavahel liita.

Joonis 6. Tegelik tööviljakus, EL 28, 2008, 2013 ja 2018
(tuhandetes eurodes tööga hõivatud isiku kohta)
Allikas: Eurostat (nama_10_a10) ja (nama_10_a10e)

Muutused tegelikus tööviljakuses kas tööga hõivatud isiku või töötatud tunni kohta on näha tabelist 4. Tööviljakus tööga hõivatud isiku kohta suurenes ajavahemikus 2008–2018 reaalarvestuses peaaegu kõikides ELi liikmesriikides, languse esines vaid Soomes, Itaalias, Luksemburgis ja Kreekas (Malta kohta andmed puuduvad). Samal ajavahemikul suurenes tööviljakus töötatud tunni kohta kõikides ELi liikmesriikides peale Luksemburgi ja Kreeka (Malta kohta andmed taas puuduvad). Jättes kõrvale liikmesriigid, mille puhul on aegrida katkenud (vt tabel 4), oli kasv (protsentides) mõlema tegeliku tööviljakuse näitaja puhul kõige suurem Bulgaarias, Eestis, Lätis, Leedus, Rumeenias ja Slovakkias.

Tabel 4. Tegelik tööviljakus, 2008, 2013 ja 2018
Allikas: Eurostat (nama_10_gdp) ja (nama_10_a10_e)

Tarbimiskulutused

Kui analüüsida kulutuste poolele jäävate SKP komponentide arengut, siis võib märkida, et ajavahemikus 2008–2018 suurenes lõpptarbimiskulutuste maht EL 28s 8,8 % (vt joonis 7), ehkki 2009. ja 2012. aastal toimus väike langus. Valitsemissektori lõpptarbimiskulutused kasvasid ajavahemikus 2008–2018 mõnevõrra kiiremas tempos (9,8 %). Kapitali kogumahutus oli samal ajavahemikul võrdlemisi muutlik: see vähenes kiiresti 2009. aastal, kõikus ajavahemikus 2010–2013 ja seejärel kasvas kuni 2018. aastani. Enamikul aastatel, v.a 2009. ja 2014.–2016. aastal, ületas ekspordi kasv impordi kasvu: ajavahemikus 2008–2018 suurenes eksport kokku 36,3 %, import aga 30,1 %.

Joonis 7. Tegelike tarbimiskulutuste, kapitali kogumahutuse ning ekspordi ja impordi areng, EL 28, 2008–2018
(2010 = 100)
Allikas: Eurostat (nama_10_gdp)

Kodumajapidamiste ja kodumajapidamisi teenindavate kasumitaotluseta institutsioonide tarbimiskulutused, mis 2009. aastal vähenesid, hakkasid 2010. aastal taas suurenema (mahu kasv 0,8 %), püsisid 2011. aastal muutumatuna (0,0 %) ning vähenesid taas 2012. aastal (–0,6 %) ja 2013. aastal (–0,1 %). Seejärel suurenesid kõnealused kulutused viiel järjestikusel aastal, kusjuures kasv oli esialgu kiire, vahemikus 1,2 % kuni 2,4 %, kuid aeglustus hiljem 1,6 %ni.

2010. aastal EL 28 valitsemissektori kogukulutuste mahu kasv aeglustus. Ajavahemikus 2011–2013 jäi muutusemäär võrdlemisi stabiilseks (–0,1 % kuni 0,4 %), misjärel hoogustus ajavahemikus 2014–2018 taas mõnevõrra (1,0 % kuni 1,7 %).

Investeeringud

Hoolimata suurenemisest 2011. aastal (1,9 %) ei taastunud EL 28 kapitali kogumahutus põhivarasse 2009. aastal aset leidnud järsust kahanemisest (–11,7 %) täielikult ning 2012. ja 2013. aastal oli muutusemäär taas negatiivne; 2014.–2018. aastal kapitali kogumahutus põhivarasse EL 28s aga suurenes, kasvades igal aastal vahemikus 2,3 % kuni 4,9 %.

Joonis 8. SKP kulukomponentide tegelik aastane muutusemäär, EL 28, 2008–2018
(%)
Allikas: Eurostat (nama_10_gdp)

Kodumajapidamiste ja kodumajapidamisi teenindavate kasumitaotluseta institutsioonide tarbimiskulutused jooksevhindades moodustasid 2018. aastal EL 28 SKPst 55,4 %, kapitali kogumahutuse osatähtsus oli 21,1 % ja valitsemissektori kogukulutuste osatähtsus 20,1 %, samal ajal kui kaupade ja teenuste ekspordi ja impordi saldo oli 3,4 % (vt joonis 9).

Joonis 9. SKP kulukomponendid jooksvates turuhindades, EL 28, 2018
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (nama_10_gdp), (tec00009), (tec00010), (tec00011) ja (tec00110)

ELi liikmesriigid erinesid märkimisväärselt investeeringute üldise osatähtsuse poolest (vt joonis 10), mis võib osaliselt kajastada majandusarengu eri etappe ja samuti viimaste aastate kasvudünaamikat. 2018. aastal oli põhivarasse tehtud kapitali kogumahutuse (jooksevhindades) osatähtsus SKPs EL 28 puhul 20,5 % ja euroala puhul 20,9 %. See oli suurim Tšehhi Vabariigis, Ungaris ja Rootsis (kõigis 25,5 %) ning väikseim Kreekas (11,1 %).

Joonis 10. Kapitali kogumahutus põhivarasse jooksvates turuhindades, 2018
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (nama_10_gdp)

EL 28s tehti enamik investeeringuid erasektoris, nagu on näha tabelist 5: 2018. aastal moodustasid ettevõtjate ja kodumajapidamiste investeeringud 18,1 % EL 28 SKPst, samal ajal kui avaliku sektori investeeringute puhul oli see näitaja 2,9 %. Avaliku sektori investeeringute suhteline osatähtsus oli suurim Eestis (5,4 %; 2017. aasta andmed) ja Rootsis (4,8 %); ettevõtlussektori investeeringute osatähtsus oli suurim Iirimaal (19,7 %; 2017. aasta andmed), Rootsis (17,4 %) ja Tšehhi Vabariigis (16,7 %; 2017. aasta andmed) ning kodumajapidamiste investeeringute osatähtsus oli suurim Küproses (6,8 %; 2017. aasta andmed) ja Soomes (6,7 %). Kodumajapidamiste investeeringute osatähtsus SKPs oli 2017. aastal 2008. aasta omast märkimisväärselt väiksem Kreekas, Iirimaal, Küproses, Hispaanias ja Lätis, samal ajal kui Bulgaarias oli see märkimisväärselt suurem (2016. aastal võrreldes 2008. aastaga). Kodumajapidamiste investeeringute osatähtsus SKPs suurenes ajavahemikus 2008–2017 (Soome ja Rootsi puhul 2018) ELi liikmesriikidest veel vaid Ühendkuningriigis, Soomes, Saksamaal, Rootsis ja Leedus.

Tabel 5. Investeeringud jooksvates turuhindades, 2008, 2013 ja 2018
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (nasa_10_ki)

Tulu

EL 28 SKP analüüs tulu vaatenurgast näitab, et tootmisprotsessist tulenevas tulu jaotuses tootmistegurite vahel domineerisid hüvitised töötajatele, mis moodustasid 2018. aastal 47,6 % SKPst jooksvates turuhindades. Tegevuse koguülejäägi ja segatulu osatähtsus SKPs oli 40,5 %, samal ajal kui tootmis- ja impordimaksud ilma subsiidiumideta moodustasid 11,9 % (vt joonis 11). Töötajatele mõeldud hüvitiste osatähtsus SKPs oli kõige väiksem Iirimaal (28,8 %) ja Kreekas (33,4 %), samal ajal kui üle 50,0 % oli see Luksemburgis, Saksamaal, Prantsusmaal ja Taanis (kus osatähtsus oli kõige suurem – 52,4 %). Iirimaa puhul on see eriti väike osatähtsus seotud globaliseerumise mõjuga (inglise keeles).

Joonis 11. Tulude jaotus jooksvates turuhindades, 2018
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (nama_10_gdp)

Jooniselt 12 (mis põhineb samuti jooksvatel turuhindadel) on näha, et 2011. või 2013. aastaks olid tulu käsitlevad koondnäitajad finants- ja majanduskriisi ajal aset leidnud langusest taastunud. 2009. aastal vähenesid hüvitised töötajatele EL 28s 2,8 %, kuid 2018. aastal olid need 2008. aasta tasemest 23,0 % suuremad.

Tegevuse koguülejäägi ja segatulu puhul võis juba 2008. aastal näha kõikjal EL 28s vaid piiratud kasvu ning 2009. aastal järgnes sellele 8,2 % suurune langus. 2013. aastaks oli see tulu koondnäitaja tõusnud taas kriisieelse tipptaseme (2008. aastal) lähedale ja 2018. aastaks ületas see seda tipptaset 17,6 %.

Tootmis- ja impordimaksud ilma subsiidiumideta olid hakanud EL 28s vähenema juba 2008. aastal (–3,1 %) ja 2009. aastal see protsess kiirenes (–9,2 %). 2011. aastaks oli see vähenemine küllaga tasa tehtud ja 2018. aastal ületas asjaomane tulu koondnäitaja 2008. aasta taset 29,0 % (ja kriisieelset tipptaset 2007. aastal 25,1%).

Joonis 12. Tulude areng jooksvates turuhindades, EL 28, 2008–2018
(2008 = 100)
Allikas: Eurostat (nama_10_gdp)

Kodumajapidamiste tarbimine

2018. aastal moodustasid kodumajapidamiste tarbimiskulutused vähemalt poole SKPst (jooksvates turuhindades) 28 ELi liikmesriigist 17s. Nende kulutuste osatähtsus oli suurim Küproses (66,5 %) ja Kreekas (65,3 %). Seevastu väikseim oli see Luksemburgis (28,7 %), kus kodumajapidamiste keskmised tarbimiskulutused elaniku kohta olid sellegipoolest ülekaalukalt suurimad (22 600 PPS) – vt tabel 6 – isegi pärast liikmesriikide hinnatasemete erinevuste arvessevõtmist.

Tabel 6. Kodumajapidamiste tarbimiskulutused, 2008, 2013 ja 2018
Allikas: Eurostat (nama_10_gdp) ja (nama_10_pc)

Luksemburgi kõrval olid kodumajapidamiste keskmised tarbimiskulutused elaniku kohta ostujõu standardi alusel 2018. aastal võrdlemisi suured ka Ühendkuningriigis (20 400 PPS), Austrias (19 500 PPS) ja Saksamaal (19 300 PPS). Seevastu Bulgaaria oli ainus ELi liikmesriik, kus kodumajapidamiste keskmised tarbimiskulutused elaniku kohta jäid alla 10 000 PPS-ühiku.

Analüüsist, milles vaadeldakse seda, kuidas on ajavahemikus 2013–2018 tegelikult arenenud eurodes väljendatud kodumajapidamiste keskmised tarbimiskulutused elaniku kohta (võttes aluseks aheldatud mahuindeksi), on näha, et kasv oli kiireim Rumeenias, Leedus, Bulgaarias ja Ungaris. Austrias kasvasid kodumajapidamiste tarbimiskulutused elaniku kohta kõige aeglasemalt, keskmiselt 0,1 % igal aastal ajavahemikus 2013–2018; Belgias, Luksemburgis, Prantsusmaal ja Kreekas jäi keskmine kasv igal aastal alla 1,0 %.

Tabelite ja jooniste lähteandmed

Andmete allikad

Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteem (ESA) tagab ELi rahvamajanduse arvepidamise metoodika. Selle praegune versioon ESA 2010 (inglise keeles) võeti vastu 2013. aasta mais ja on olnud kasutusel alates 2014. aasta septembrist. See on täielikult kooskõlas rahvamajanduse arvepidamise ülemaailmsete suunistega 2008 SNA (inglise keeles). Juhime tähelepanu sellele, et enamikus ELi liikmesriikides toimub 2019. aasta augustist kuni oktoobrini võrdlusaluste läbivaatamine. Lisateave on esitatud Eurostati veebisaidil (inglise keeles) ja eelkõige selles dokumendis (inglise keeles).

SKP ja põhikomponendid

Rahvamajanduse arvepidamise peamised koondnäitajad koostatakse institutsionaalsete üksuste põhjal, täpsemalt on nendeks mittefinantsettevõtted või finantsinstitutsioonid, valitsemissektor, kodumajapidamised ja kodumajapidamisi teenindavad kasumitaotluseta institutsioonid.

Rahvamajanduse arvepidamise andmed hõlmavad teavet SKP komponentide, tööhõive, lõpptarbimise koondnäitajate ja säästude kohta. Paljud neist näitajatest arvutatakse aasta ja kvartali kohta.

SKP on rahvamajanduse arvepidamise keskne näitaja, mis iseloomustab riigi (või piirkonna) majanduslikku olukorda. Selle arvutamisel võib lähtuda erinevatest lähenemisviisidest: toodangupõhine lähenemisviis, kulutustepõhine lähenemisviis ja tuludepõhine lähenemisviis.

Analüüsides SKPd elaniku kohta, on võimalik kõrvaldada elanikkonna absoluutarvu mõju. See lihtsustab eri riikide võrdlemist. SKP elaniku kohta on elatustaseme üldine majandusnäitaja. Riigi omavääringus esitatud SKP andmed on võimalik konverteerida ostujõu standardiks (PPS), kasutades ostujõu pariteete (PPPd), mis kajastavad iga vääringu ostujõudu, selle asemel et kasutada turu vahetuskursse. Sel moel kõrvaldatakse riikidevahelised hinnatasemete erinevused. SKP mahuindeks ühe elaniku kohta ostujõu standardi alusel väljendatakse võrdluses EL 28 keskmisega (EL 28 keskmine = 100). Kui riigi indeks on üle/alla 100, siis on selle riigi SKP elaniku kohta EL 28 keskmisest suurem/väiksem. See indeks on mõeldud pigem riikidevaheliste kui ajaliste võrdluste tegemiseks.

SKP aastane kasvumäär, mis arvutatakse aheldatud mahuindekseid (tegelikud muutused) kasutades, võimaldab võrrelda majandusarengu dünaamikat nii aja jooksul kui ka eri suurusega riikide vahel, olenemata hinnatasemetest.

Täiendavad andmed

Majandustoodangut saab analüüsida ka tegevusalade kaupa. Rahvamajanduse arvepidamise puhul kasutataval kõige üldisemal analüüsitasemel eristatakse kümmet NACE klassifikaatori kohast tegevusala: põllumajandus, metsamajandus ja kalapüük; tööstus; ehitus; jae- ja hulgikaubandus, transport, majutus- ja toitlustusteenused; info- ja sideteenused; finants- ja kindlustusteenused; kinnisvaraalane tegevus; kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus ning haldus- ja abitegevused; avalik haldus, riigikaitse, haridus, tervishoid ja sotsiaalhoolekanne; kunst, meelelahutus, vaba aeg, muud teenused ning kodumajapidamiste ja eksterritoriaalsete organisatsioonide ja üksuste tegevus.

Toodangu ajaline analüüsimine tegevusalade kaupa võib olla hõlpsam, kui kasutada mahu näitajaid (tegelikud muutused): teisisõnu, toodangu väärtus deflateeritakse hinnamuutuste mõju kõrvaldamiseks. Iga tegevuse puhul tuleb seda teha eraldi, et võtta arvesse tegevusalaga seotud toodete hindade muutusi.

Konkurentsivõime analüüsimisel kasutatakse täiendavaid rahvamajanduse arvepidamise andmeid, nimelt näitajaid, mis on seotud tööjõu tootlikkusega, näiteks tööviljakuse näitajaid. Tootlikkuse näitajad ostujõu standardi alusel on eriti kasulikud riikidevaheliste võrdluste tegemiseks. SKP tööga hõivatud isiku kohta on mõeldud selleks, et saada üldine ettekujutus riigi majanduse tootlikkusest. Tuleb siiski meeles pidada, et see näitaja sõltub kogutööhõive struktuurist ja see võib väheneda näiteks siis, kui täistööajaga töötamiselt minnakse üle osalise tööajaga töötamisele. SKP töötatud tunni kohta annab tootlikkusest selgema pildi, sest osalise tööajaga töötamise esinemissagedus on liikmesriigiti ja tegevusalati väga erinev.

Aastaandmed kodumajapidamiste kulutuste kohta on kättesaadavad rahvamajanduse arvepidamise andmetest, mis on koostatud makromajandusliku lähenemisviisi alusel. Kodumajapidamiste kulutuste analüüsimiseks võib kasutada ka leibkondade eelarve uuringut. Selle jaoks teabe saamiseks palutakse leibkondadel pidada arvestust oma ostude üle ning see on kaupade ja teenuste ning samuti sotsiaal-majandusliku analüüsi liikide hõlmatuse poolest palju üksikasjalikum. Leibkondade eelarve uuring tehakse ja avaldatakse ainult kord viie aasta jooksul. Viimased praegu kättesaadavad andmed on 2015. aasta kohta, kuid kahe ELi liikmesriigi (Taani ja Prantsusmaa) kohta ei ole andmed veel (käesoleva teabe koostamise ajal) kättesaadavad.

Kontekst

Euroopa institutsioonid, valitsused, keskpangad ning muud majanduslikud ja ühiskondlikud organisatsioonid nii avalikus kui ka erasektoris vajavad võrreldavat ja usaldusväärset statistikat, millele tuginedes otsuseid teha. Rahvamajanduse arvepidamist saab kasutada eri liiki analüüside ja hindamiste tegemiseks. Rahvusvaheliselt heaks kiidetud põhimõtete ja määratluste kasutamine võimaldab analüüsida eri riikide majandust, näiteks ELi liikmesriikide majanduse omavahelist seotust, või võrrelda ELi liikmesriike ja ELi mittekuuluvaid riike.

Majandustsükli ja makromajanduspoliitika analüüs

Rahvamajanduse arvepidamise andmete üks peamine kasutusala on seotud vajadusega toetada Euroopa majanduspoliitilisi otsuseid ning majandus- ja rahaliidu eesmärkide saavutamist kvaliteetse lühiajalise statistikaga, mis võimaldab jälgida makromajanduslikku arengut ja pakkuda makromajanduspoliitikaalast nõu. Rahvamajanduse arvepidamise üks kõige põhilisem ja kauaaegsem kasutusvaldkond on näiteks majanduse kasvutempo ehk SKP kasvu mõõtmine. Rahvamajanduse arvepidamise põhinäitajaid kasutatakse eeskätt makromajanduspoliitika väljatöötamiseks ja jälgimiseks, kuid üksikasjalikke rahvamajanduse arvepidamise andmeid võib kasutada ka sektoripõhise või tööstuspoliitika väljatöötamiseks, eelkõige sisend-väljundtabelite analüüsi kaudu.

Alates majandus- ja rahaliidu algusest 1999. aastal on Euroopa Keskpank (EKP) olnud üks peamine rahvamajanduse arvepidamise andmete kasutaja. Strateegia, mida EKP kasutab hinnastabiilsust ähvardavate ohtude hindamisel, tugineb kahele analüütilisele perspektiivile, mida nimetatakse ka kaheks sambaks: majandusanalüüs ja monetaaranalüüs. Sellest tulenevalt hinnatakse suurt hulka monetaar- ja finantsnäitajaid võrdluses muude asjakohaste näitajatega, mis võimaldavad monetaar-, finants- ja majandusanalüüsi kombineerida, näiteks rahvamajanduse arvepidamise peamised koondnäitajad. Sel viisil saab monetaar- ja finantsnäitajaid analüüsida muu majanduse kontekstis.

Majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraat jälgib majanduse arengut. ELil on majanduspoliitika koordineerimise iga-aastane tsükkel, mida kutsutakse Euroopa poolaastaks. Euroopa Komisjon analüüsib igal aastal üksikasjalikult ELi liikmesriikide eelarve-, makromajanduslike ja struktuurireformide kavasid ning annab järgmiseks 12–18 kuuks riigipõhiseid soovitusi.

Lisaks koostab majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraat neli korda aastas (sügisel, talvel, kevadel ja suvel) Euroopa poolaasta iga-aastase tsükliga koordineerides Euroopa Komisjoni makromajanduslikud prognoosid (inglise keeles). Need prognoosid hõlmavad kõiki ELi liikmesriike, et koostada prognoosid euroala ja ELi kohta, ning sisaldavad sageli ka kandidaatriikide ja teatavate ELi mittekuuluvate riikide väljavaateid.

Riigi rahanduse analüüsimine rahvamajanduse arvepidamise andmete alusel on selle statistika teine levinud kasutusala. ELis töötati välja spetsiaalne rakendus seoses majandus- ja rahaliiduga ühinemiseks vajalike lähenemiskriteeriumidega, millest kaks on otseselt seotud riigi rahandusega. Need kriteeriumid tuginevad rahvamajanduse arvepidamise näitajatele, nimelt valitsemissektori eelarvepuudujäägile ja valitsemissektori võlale SKP suhtes. Lisateavet saab valitsemissektori finantsstatistikat käsitlevast artiklist.

Regionaal-, struktuuri- ja valdkondlik poliitika

Lisaks majandustsükli ja makromajanduspoliitika analüüsile kasutatakse ELi rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise andmeid muudes poliitikaga seonduvates valdkondades, nimelt seoses regionaalsete, struktuuriliste ja valdkondlike küsimustega.

Kulutuste rahastamine struktuurifondidest põhineb osaliselt regionaalsel arvepidamisel. Peale selle kasutatakse regionaalset statistikat regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika tulemuste järelhindamiseks.

Majanduskasvu, töökohtade loomise ja investeeringute soodustamine on strateegiline prioriteet nii ELi kui ka liikmesriikide jaoks. Nende strateegiliste prioriteetide toetuseks rakendatakse kõigis ELi majandussektorites ühist poliitikat, liikmesriigid viivad ellu aga oma riiklikke struktuurireforme (inglise keeles).

Euroopa Komisjon teeb majandusanalüüsi, mis aitab kaasa ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) arengule, analüüsides selle eri toetusmehhanismide tõhusust ja kujundades välja pikaajalise perspektiivi. See hõlmab ELi liikmesriikide ja ELi mittekuuluvate riikide põllumajanduse ja maapiirkondade majandusega seotud uuringuid, analüüse ja mõjuhinnanguid ning selles kasutatakse osaliselt põllumajanduse arvepidamise näitajaid.

Sihtide seadmine, võrdlusanalüüs ja osamaksed

ELi poliitikas seatakse üha sagedamini keskmise pikkusega või pikaajalisi sihte, mis võivad olla siduvad või mitte. Mõne sellise sihi puhul kasutatakse võrdlusalusena näitaja suhet SKPsse, näiteks on teadus- ja arendustegevuse kulutuste puhul seatud sihiks tase 3,00 % SKPst (mis on üks strateegia „Euroopa 2020“ eesmärke).

Rahvamajanduse arvepidamist kasutatakse ka ELi ressursside kindlaksmääramiseks, kusjuures põhireeglid on sätestatud nõukogu otsuses. ELi eelarve rahastamiseks vajalike omavahendite üldise summa kindlaksmääramisel võetakse aluseks kogukulutused, millest on maha arvatud muud tulud, ning omavahendite maksimaalne suurus on seotud ELi kogurahvatuluga.

Rahvamajanduse arvepidamise andmeid kasutatakse ELi eelarvesse tehtavate osamaksete kindlaksmääramise kõrval ka muude rahvusvaheliste organisatsioonide, näiteks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) eelarvesse tehtavate osamaksete kindlaksmääramiseks. ÜRO eelarvesse tehtavad osamaksed põhinevad kogurahvatulul. Tehakse ka mitmesuguseid korrigeerimisi ja kasutatakse piirmäärasid.

Analüütikud ja prognoosijad

Rahvamajanduse arvepidamise näitajaid kasutavad laialdaselt ka analüütikud ja uuringute tegijad, et uurida majanduse olukorda ja arengut. Tööturu osapooled, nagu ettevõtjate esindajad (nt kutseühingud) või töötajate esindajad (nt ametiühingud), tunnevad samuti huvi rahvamajanduse arvepidamise näitajate vastu eesmärgiga analüüsida tööstussuhteid mõjutavaid suundumusi. Lisaks kasutavad uuringute tegijad ja analüütikud rahvamajanduse arvepidamise andmeid konjunktuuritsükli ja pikaajaliste majandustsüklite analüüsimiseks ning nende seostamiseks majandusliku, poliitilise või tehnoloogilise arenguga.

Märkused

  1. Kõnealune nimetus ei piira seisukohti staatuse suhtes ning on kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1244 (1999) ja Rahvusvahelise Kohtu arvamusega Kosovo iseseisvusdeklaratsiooni kohta.
  2. Juhime siiski tähelepanu sellele, et PPSi näitajad on mõeldud riikidevaheliseks võrdluseks, mitte ajaliseks võrdluseks, kuna neid ei saa metoodikast tingitud põhjustel käsitada aegridadena.
Otselingid
Muud artiklid
Tabelid
Andmebaas
Erirubriik
Väljaanded
Metoodika
Õigusaktid
Visualiseeringud
Välislingid





Main GDP aggregates (t_nama_10_ma)
Auxiliary indicators (population, GDP per capita and productivity) (t_nama_10_aux)
Basic breakdowns of main GDP aggregates and employment (by industry and by assets) (t_nama_10_bbr)
Detailed breakdowns of main GDP aggregates (by industry and consumption purpose) (t_nama_10_dbr)
Regional economic accounts - ESA 2010 (t_nama_10reg)
Main GDP aggregates (nama_10_ma)
Auxiliary indicators (population, GDP per capita and productivity) (nama_10_aux)
Basic breakdowns of main GDP aggregates and employment (by industry and by assets) (nama_10_bbr)
Detailed breakdowns of main GDP aggregates (by industry and consumption purpose) (nama_10_dbr)
Breakdowns of non-financial assets by type, industry and sector (nama_10_nfa)
Regional economic accounts (nama_10reg)