Rahvamajanduse arvepidamine ja SKP


Andmed 2018. aasta juuli seisuga.

Artikli kavandatud uuendamine: detsember 2019.

Olulised faktid
2017. aastal kasvas SKP ELis viiendat aastat järjest ja euroalal neljandat aastat järjest.
ELis on viimasel kümnel aastal toimunud lahknevad struktuursed muutused: ehituse osatähtsus kogulisandväärtuses on vähenenud, äriteenuste oma suurenenud.
2017. aastal registreeriti ELi majanduses neljandat aastat järjest investeeringute kasv.

Real GDP growth, 2007-2017

Rahvamajanduse arvepidamine on paljude käesolevas artiklis esitatud ja hästi teada majandusnäitajate allikas. Majanduse üldise suuruse mõõtmiseks kasutatakse kõige sagedamini sisemajanduse koguprodukti (SKP). Sellel põhinevaid näitajaid, nagu SKP elaniku kohta – näiteks väljendatuna eurodes või korrigeerituna hinnatasemete erinevuste arvessevõtmiseks (väljendatuna ostujõu standardina (PPS)) –, kasutatakse laialdaselt elatustasemete võrdlemiseks või majandusliku lähenemise või kaugenemise jälgimiseks Euroopa Liidus (EL).

Peale selle võivad konkreetsete SKP komponentide ja nendega seotud näitajate, näiteks majandustoodangut, importi ja eksporti, (era- ja avaliku sektori) sisetarbimist või investeeringuid käsitlevate näitajate areng ning tulude ja säästude jaotuse andmed anda väärtuslikku teavet selle kohta, mis on majanduses edasiviivaks jõuks. Selle alusel saab välja töötada konkreetse ELi poliitika ning seda jälgida ja hinnata.

Artikli täistekst

SKP areng ELis: kasv alates 2013. aastast

Ülemaailmne finants- ja majanduskriis tõi ELis 2009. aastal kaasa suure majanduslanguse (vt joonis 1), millele järgnes majanduse taastumine 2010. aastal. Jaapanis ja Ameerika Ühendriikides algas kriis varem ning SKP aastamuutus (reaalarvestuses) oli negatiivne juba 2008. aastal. 2009. aastal langesid muutusemäärad veelgi, taas tõusma hakkasid need 2010. aastal. Seevastu Hiinas jätkus kriisi ajal majandustoodangu suhteliselt kiire kasv (igal aastal ligi 10 %), mis järgnevatel aastatel mõnevõrra aeglustus, kuid püsis märgatavalt kiirem kui üheski teises joonisel 1 näidatud riigis.

Kriisi saabumine oli ilmne juba 2008. aastal, mil SKP kasv aeglustus EL 28s märkimisväärselt. Sellele järgnes 2009. aastal reaalse SKP vähenemine 4,3 %. EL 28 majanduse taastumisega suurenes SKP indeks (mis põhineb aheldatud väärtustel) 2010. aastal 2,1 % ja 2011. aastal veel 1,8 %. 2012. aastal vähenes SKP 0,4 %, misjärel hakati registreerima üha suuremaid positiivseid muutusemäärasid: 2013. aastal 0,3 %, 2014. aastal 1,7 % ja 2015. aastal 2,3 %. 2016. aastal kasv jätkus, kuid aeglasemas tempos (1,9 %), ja 2017. aastal saavutati taas kiirenev kasvutempo, sest SKP suurenes 2,4 %, mis oli kõrgeim aastane muutusemäär pärast kriisi algust.

Euroalal (EA 19) olid vastavad muutusemäärad kuni 2010. aastani väga sarnased EL 28 omadega, ent 2011. aastal oli kasv veidi aeglasem (1,6 %) ning langus 2012. aastal suurem (–0,9 %) ja jätkus ka 2013. aastal (–0,2 %). Ajavahemikus 2014–2016 oli reaalse SKP kasv euroalal mõnevõrra tagasihoidlikum kui kogu EL 28s, kuid 2017. aastal see muutus, sest mõlemas piirkonnas oli sama muutusemäär.

Joonis 1. Reaalse SKP kasv, 2007–2017
(muutus võrreldes eelmise aastaga (%))
Allikas: Eurostat (naida_10_gdp) ja OECD

Reaalse SKP kasv erines ELi piires märkimisväärselt, seda nii ajavahemike kui ka liikmesriikide lõikes (vt tabel 1). 2009. aastal oli kõikides ELi liikmesriikides peale Poola majanduslangus, 2010. aastal hakkas majandus 23 liikmesriigis uuesti kasvama (ja jäi muutumatuks Hispaanias) ning 2011. aastal registreeriti kasv 24 liikmesriigis. 2012. aastal see suundumus pöördus: majanduskasvust teatasid pooled (14) liikmesriigid, samal ajal kui Bulgaaria majandusaktiivsuse tase ei muutunud ja ülejäänud liikmesriikide toodang vähenes. 2013. aastal registreeris enamik liikmesriike taas kasvu: positiivse muutusemääraga riikide arv suurenes 2013. aastal 17ni, 2014. aastal 25ni ning 2015. ja 2016. aastal 27ni. 2017. aastal oli positiivne muutusemäär kõigis 28 liikmesriigis (2007. aastast alates esimest korda). Ainus liikmesriik, kelle muutusemäär oli 2015. ja 2016. aastal negatiivne, oli Kreeka, kes registreeris pärast majandustoodangu vähenemist kuuel järjestikusel aastal (2008–2013) ja 2014. aastal toimunud 0,7 % kasvu SKP vähenemise vastavalt 0,3 % ja 0,2 %.

Tabel 1. Reaalse SKP kasv, 2007–2017
(muutus võrreldes eelmise aastaga (% aastas))
Allikas: Eurostat (naida_10_gdp) ja Maailmapank

Reaalse SKP suurimad aastased kasvumäärad registreeriti 2017. aastal Iirimaal (7,2 %), Rumeenias (6,9 %), Maltas (6,4 %) ja Sloveenias (5,0 %), väikseimad aga Belgias ja Ühendkuningriigis (mõlemas 1,7 %), Itaalias (1,5 %) ja Kreekas (1,4 %).

SKP keskmine aastakasv oli viimasel kümnel aastal ELis ja euroalal alla 1 %

Poolas olid muutusemäärad positiivsed kogu tabelis 1 kajastatud ajavahemikul nagu ka tabelis nimetatud ELi mittekuuluvatest riikidest Albaanias, Kosovos (ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 1244; 2009.–2016. aasta andmed) ja Hiinas (viimased andmed samuti 2016. aasta kohta). Belgia, Taani, Saksamaa, Eesti, Iirimaa, Prantsusmaa, Leedu, Malta, Slovakkia ja Ühendkuningriik registreerisid 2017. aastal oma kaheksanda järjestikuse positiivse aastase muutusemäära nagu ka Norra, Šveits ja Ameerika Ühendriigid; Türgi registreeris 2016. aastal oma seitsmenda järjestikuse positiivse aastase muutusemäära.

Üleilmse finants- ja majanduskriisi mõju halvendas ELi liikmesriikide viimase kümne aasta üldiseid majandustulemusi. EL 28 ja euroala (EA 19) keskmised aastased kasvumäärad ajavahemikul 2007–2017 olid vastavalt 0,8 % ja 0,6 % (vt tabel 1). Ajavahemikul 2007–2017 oli kasv liikmesriikide hulgas selle näitaja põhjal kiireim Maltas (keskmine aastakasv 4,2 %), millele järgnesid Iirimaa (4,1 %) ja Poola (3,3 %). Seevastu Kreekas, Itaalias, Horvaatias ja Portugalis oli reaalse SKP üldine areng ajavahemikul 2007–2017 negatiivne.

Kui lähtuda ostujõu standardist, siis 2017. aastal andis Saksamaa ligikaudu viiendiku EL 28 SKPst

Riikide võrdlemisel kasutatakse sageli ostujõu standardit (PPS), millega kohandatakse väärtusi, et võtta arvesse riikidevahelisi hinnatasemete erinevusi. Juhime tähelepanu, et joonistel 2 ja 3 ning tabelis 2 esitatud andmed on jooksevhindades ning inflatsiooni ja vahetuskursi kõikumise tõttu ei tohiks neid kasutada pikemat ajavahemikku hõlmavates võrdlustes. 2017. aastal oli SKP EL 28s 15,3 triljonit (15 300 miljardit) PPS-ühikut – EL 28 PPS võrdub ühe euroga –, edestades Ameerika Ühendriikide SKPd ostujõu standardi alusel igal analüüsis käsitletud aastal. On huvitav märkida, et Hiinal oli varem väiksem majandustoodang kui EL 28-l või Ameerika Ühendriikidel, kuid kiirete muutuste ja Hiina majanduse jätkuva laienemise tulemusel on see olukord muutunud. 2013. aastal oli Hiina SKP ostujõu standardi alusel esmakordselt suurem Ameerika Ühendriikides registreeritust ja 2015. aastal jõudis Hiina majandustoodang EL 28s registreeritust kõrgemale tasemele (see olukord püsis ka 2016. ja 2017. aastal).

Joonis 2. SKP jooksvates turuhindades, 2007–2017
(miljardit PPSi)
Allikas: Eurostat (prc_ppp_ind) ja Maailmapank

Euroala (EA 19) arvele langes 2017. aastal 70,7 % EL 28 SKPst (mõõdetuna ostujõu standardi alusel) ehk vähem kui 2007. aastal (72,6 %). 2017. aastal moodustas viie suurima ELi liikmesriigi (Saksamaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Itaalia ja Hispaania) SKP EL 28 SKPst veidi üle kahe kolmandiku (66,8 %), mida oli 1,8 protsendipunkti vähem kui kümne aasta eest (2007).

2017. aastal oli SKP elaniku kohta EL 28s keskmiselt 29 900 eurot

Elatustaseme hindamiseks kasutatakse tavaliselt SKPd elaniku kohta ehk SKPd, mida on korrigeeritud majanduse suuruse arvessevõtmiseks rahvaarvuga. 2017. aastal oli EL 28s keskmine SKP elaniku kohta (jooksevhindades) 29,9 tuhat eurot. Ostujõu standardina väljendatud väärtustes on arvesse võetud riikidevahelisi hinnatasemete erinevusi. Üksikute riikide suhtelist olukorda saab väljendada võrdluses EL 28 keskmisega, mis on võrdsustatud 100ga (vt tabel 2). Selle näitaja kõige kõrgem väärtus ELi liikmesriikides registreeriti Luksemburgis, kus SKP elaniku kohta ostujõu standardi alusel oli 2017. aastal EL 28 keskmisest ligikaudu 2,5 korda suurem (osaliselt saab seda põhjendada Belgiast, Prantsusmaalt ja Saksamaalt pärit piiriüleste töötajate suure osatähtsusega). Seevastu Bulgaarias oli SKP elaniku kohta ostujõu standardi alusel veidi väiksem kui pool EL 28 keskmisest.

Tabel 2. SKP jooksvates turuhindades, 2007 ja 2015–2017
Allikas: Eurostat (prc_ppp_ind) ja Maailmapank

Kuigi ostujõu standardi alusel arvutatud näitajaid tuleks põhimõtteliselt kasutada riikide võrdlemisel ühe aasta, mitte pikema ajavahemiku arvestuses, võimaldab nende näitajate viimase kümne aasta areng järeldada, et elatustasemed on teataval määral ühtlustunud. Enamikus liikmesriikides, kes ühinesid ELiga 2004., 2007. või 2013. aastal, tõusid näitajad tasemelt, mis jäi 2007. aastal allapoole EL 28 keskmist, 2017. aastal tasemele, mis oli EL 28 keskmisele lähemal, olenemata mõningatest üleilmse finants- ja majanduskriisi ajal kogetud tagasilöökidest. Erandiks olid Sloveenia ja Küpros, pidades silmas, et Sloveenia näitaja langes sel ajavahemikul veelgi rohkem EL 28 keskmisest allapoole, EL 15 liikmesriikidest juhtus sama Kreekas ja Portugalis (vt joonis 3). Küprose näitaja langes EL 28 keskmist ületavalt tasemelt tasemele, mis oli keskmisest madalam, sama tegid ka Itaalia ja Hispaania näitajad. Iirimaa, Saksamaa, Austria ja Taani näitajad liikusid EL 28 keskmisest aga veelgi kaugemale ette. Kui võrrelda 2007. ja 2017. aasta olukorda, siis mitme teise EL 15 liikmesriigi, täpsemalt Luksemburgi, Soome, Madalmaade, Ühendkuningriigi, Rootsi ja Prantsusmaa näitajate tase, mis 2007. aastal ületas EL 28 keskmist, oli 2017. aastal EL 28 keskmisele lähemal (jäädes siiski sellest kõrgemale). Belgia ja Horvaatia ostujõu standardi alusel väljendatud SKP elaniku kohta kõnealusel ajavahemikul EL 28 keskmisega võrreldes ei muutunud.

Joonis 3. SKP elaniku kohta jooksvates turuhindades, 2007 ja 2017
(EL 28 = 100; aluseks PPS elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (prc_ppp_ind), OECD ja Maailmapank

EL kogulisandväärtus majandustegevusalade kaupa

2017. aastal loodi ligikaudu kolmveerand EL 28 kogulisandväärtusest teenuste sektoris

Kui vaadelda SKPd toodangu poole pealt, siis tabelis 3 antakse ülevaade kümne majandustegevusala (NACE Rev. 2 kohaselt) suhtelisest tähtsusest, lähtudes nende poolt kogulisandväärtusesse antud panusest alushindades. Ajavahemikul 2007–2017 kahanes tööstuse osatähtsus EL 28 lisandväärtuses 0,5 protsendipunkti 19,6 %ni, ent jäi siiski veidi suuremaks jae- ja hulgikaubanduse, transpordi ning majutus- ja toitlustusteenuste omast, mille osatähtsus kogulisandväärtuses oli 2007. ja 2017. aastal sama (19,0 %). Seevastu avaliku halduse, hariduse ja tervishoiu osatähtsus kogulisandväärtuses suurenes 0,8 protsendipunkti ja jõudis 2017. aastal 18,6 %ni. Kogulisandväärtuse poolest järgmine tegevusala oli 2017. aastal kinnisvaraalane tegevus (11,3 %), millele järgnesid kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus ning haldus- ja abitegevused (edaspidi „äriteenused“; 11,2 %; nende osatähtsus suurenes 2007.–2017. aastal 1,0 protsendipunkti), ehitus (5,4 %; selle osatähtsus vähenes samal perioodil 1,0 protsendipunkti), info- ja sideteenused (5,0 %) ning finants- ja kindlustusteenused (4,9 %). Väikseima panuse andsid kunst, meelelahutustegevus ja muud teenused (3,5 %) ning põllumajandus, metsamajandus ja kalapüük (1,6 %).

Tabel 3. Kogulisandväärtus alushindades, 2007 ja 2017
(% kogulisandväärtusest kokku)
Allikas: Eurostat (nama_10_a10)

Teenused andsid EL 28 kogulisandväärtusest 2017. aastal 73,5 %, 2007. aastal oli see näitaja aga 71,9 %. Teenuste suhteline osatähtsus oli eriti suur Luksemburgis, Küproses, Maltas, Ühendkuningriigis, Kreekas, Prantsusmaal, Madalmaades, Belgias, Taanis ja Portugalis, kus teenused andsid rohkem kui kolm neljandikku kogulisandväärtusest. Seevastu Tšehhi Vabariigis ja Iirimaal oli teenuste osatähtsus ligikaudu kolm viiendikku.

Majandustegevuste lahknevad suundumused viimasel kümnel aastal

Struktuurse muutuse on vähemalt osaliselt tinginud sellised nähtused nagu tehnoloogilised muutused, suhteliste hindade areng, alltöövõtt ja üleilmastumine, mille tulemusena viiakse tootmistegevus ja mõned teenused (need, mida saab osutada kaugteenustena, näiteks kõnekeskuse kaudu) sageli väiksemate tööjõukuludega piirkondadesse nii ELis kui ka väljaspool ELi. Lisaks sellele mõjutasid üleilmne finants- ja majanduskriis ning selle tagajärjed mitut tegevusala eriti tugevalt. Tööstuses toimus kõige suurem langus ajavahemikul 2007–2009, mil lisandväärtuse maht vähenes EL 28s 12,5 %. Ajavahemikul 2011–2013 vähenes EL 28 tööstustoodang veel 2,3 %, millele järgnes võrdlemisi kiire kasv 2014., 2015. ja 2017. aastal (aastakasv vastavalt 2,7 %, 3,2 % ja 3,2 %) ning tagasihoidlikum kasv 2016. aastal (1,9 %). Kõige suurem ja pikem langus oli ehituses, kus toodang vähenes 2007.–2013. aastal 19,0 %, kahanedes kõnealusel ajavahemikul igal aastal. 2014. aastal registreeriti ehituses esimest korda seitsme aasta jooksul taas aastakasv – 1,3 %. 2015. aastal oli kasv 2,0 %, 2016. aastal 1,5 % ja 2017. aastal 4,2 %. 2009. aastal toimus võrdlemisi suur lisandväärtuse vähenemine ka äriteenuste, samuti jae- ja hulgikaubanduse, transpordi ning majutus- ja toitlustusteenuste valdkonnas (vastavalt –6,9 % ja –5,9 %), kuid seejärel olid aastased muutusemäärad neis valdkondades kuni 2017. aastani igal aastal positiivsed (kui välja arvata jae- ja hulgikaubanduse, transpordi ning majutus- ja toitlustusteenuste lisandväärtuse tagasihoidlik 0,1 % suurune kahanemine 2013. aastal). Põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi valdkonnas vähenes toodang, mis oli 2009. aastal olnud suhteliselt stabiilne (muutusteta), 2010. aastal 3,6 % ja 2012. aastal 5,5 %. 2013., 2014. ja 2015. aastal suurenes toodang nendes valdkondades vastavalt 3,7 %, 3,0 % ja 1,5 %, 2016. aastal kahanes aga ligikaudu 1,1 %, misjärel hakkas 2017. aastal taas kasvama (1,0 %). Kahe joonistel 4 ja 5 nimetatud tegevusala puhul – kinnisvaraalane tegevus ning avalik haldus, riigikaitse, haridus, tervishoid ja sotsiaalhoolekanne – ei registreeritud vaatlusalusel ajavahemikul ühelgi aastal lisandväärtuse aastast vähenemist.

Kogulisandväärtus suurenes 2017. aastal 2016. aastaga võrreldes kõikide tegevusalade puhul, v.a arvatud põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi valdkonnas. Tegevusalad, kus kasv oli kõige suurem, olid info ja side (4,6 %), ehitus (4,2 %) ja äriteenused (4,1 %).

Joonis 4. Tegeliku kogulisandväärtuse areng, EL 28, 2007–2017
(2005 = 100)
Allikas: Eurostat (nama_10_a10)
Joonis 5. Tegeliku kogulisandväärtuse areng, EL 28, 2007–2017
(2005 = 100)
Allikas: Eurostat (nama_10_a10)

Tööviljakus

Et kõrvaldada inflatsiooni mõju, saab selleks, et arvutada tööviljakust isiku kohta, kasutada hinnamuutustega kohandatud andmeid. Analüüsist, milles on käsitletud reaalarvestuses tööviljakust tööga hõivatud isiku kohta (tuginedes muudatustele aheldatud väärtustes) kümne aasta jooksul ajavahemikul 2007–2017, on näha, et tööviljakus suurenes enamiku majandustegevusalade puhul, ent kõige enam põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi valdkonnas (kokku 28,9 %), info- ja sideteenuste valdkonnas (20,0 %) ning tööstuse valdkonnas(13,7 %) (vt joonis 6). Eri tegevusalade tööviljakuse tasemete täpne võrdlus on võimalik vaid võrdlusaasta 2010 puhul, kuna aheldatud väärtusi ei ole võimalik omavahel liita. 2010. aastal oli tööviljakuse tase kõige kõrgem finants- ja kindlustustegevuse puhul, millele järgnesid veidi madalama tasemega info- ja sideteenused, samal ajal kui põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi puhul registreeriti ülekaalukalt madalaim tase.

Joonis 6. Tegelik tööviljakus, EL 28, 2007, 2012 ja 2017
(tuhandetes eurodes tööga hõivatud isiku kohta)
Allikas: Eurostat (nama_10_a10) ja (nama_10_a10e)

Muutused tegelikus tööviljakuses kas tööga hõivatud isiku või töötatud tunni kohta on näha tabelist 4. Tööviljakus tööga hõivatud isiku kohta suurenes ajavahemikul 2007–2017 reaalarvestuses peaaegu kõikides ELi liikmesriikides, languse registreerisid vaid Luksemburg, Kreeka, Itaalia ja Soome (Malta kohta andmed puuduvad ja Austrias muutust ei olnud). Samal ajavahemikul, aastatel 2007–2017, suurenes tööviljakus töötatud tunni kohta kõikides ELi liikmesriikides peale Luksemburgi ja Kreeka (Malta kohta andmed puuduvad). Jättes kõrvale liikmesriigid, mille puhul on aegrida katkenud, oli kasv (protsentides) mõlema tegeliku tööviljakuse näitaja puhul kõige suurem Bulgaarias, Lätis, Leedus, Slovakkias, Hispaanias ja Tšehhi Vabariigis.

Tabel 4. Tegelik tööviljakus, 2007, 2012 ja 2017
Allikas: Eurostat (nama_10_gdp) ja (nama_10_a10_e)

Tarbimiskulutused

Kui analüüsida kulutuste poolele jäävate SKP komponentide arengut, siis võib märkida, et ajavahemikul 2007–2017 suurenes lõpptarbimiskulutuste maht EL 28s 8,1 % (vt joonis 7), ehkki 2009. ja 2012. aastal toimus väike langus. Valitsemissektori lõpptarbimiskulutused kasvasid ajavahemikul 2007–2017 mõnevõrra kiiremas tempos (kuni 11,1 %). Kapitali kogumahutus oli samal ajavahemikul võrdlemisi muutlik: see vähenes kiiresti 2009. aastal, kõikus ajavahemikul 2010–2013 ja seejärel kasvas kuni 2017. aastani. Enamikul aastatel, v.a 2009. ja 2014.–2016. aastal, ületas ekspordi kasv impordi kasvu: ajavahemikul 2007–2017 suurenes eksport kokku 33,4 %, samal ajal kui import suurenes 26,5 %.

Joonis 7. Tegelike tarbimiskulutuste, kapitali kogumahutuse ning ekspordi ja impordi areng, EL 28, 2007–2017
(2005 = 100)
Allikas: Eurostat (nama_10_gdp)

Kodumajapidamiste ja kodumajapidamisi teenindavate kasumitaotluseta institutsioonide tarbimiskulutused, mis 2009. aastal vähenesid, hakkasid 2010. aastal taas suurenema (mahu kasv 0,8 %), püsisid 2011. aastal muutumatuna (0,0 %) ning vähenesid taas 2012. aastal (–0,6 %) ja 2013. aastal (–0.1 %). Seejärel suurenesid kõnealused kulutused neljal järjestikusel aastal, kasvades 1,2 %, 2,1 %, 2,4 % ja 1,9 %.

2010. aastal EL 28 valitsemissektori kulutuste mahu kasv aeglustus ning ajavahemikul 2011–2013 jäi muutusemäär võrdlemisi stabiilseks (olles –0,1 % kuni 0,4 %), misjärel hoogustus see taas mõnevõrra, olles 2014. aastal 1,1 %, 2015. aastal 1,4 %, 2016. aastal 1,6 % ja 2017. aastal 1,0 %.

Investeeringud

Olenemata suurenemisest 2011. aastal (1,9 %) ei taastunud EL 28 kapitali kogumahutus põhivarasse 2009. aastal aset leidnud järsust kahanemisest (–11,8 %) täielikult ning 2012. ja 2013. aastal oli muutusemäär taas negatiivne; 2014.–2017. aastal kapitali kogumahutus põhivarasse EL 28s aga suurenes vastavalt 2,8 %, 4,8 %, 2,9 % ja 3,1 %.

Joonis 8. SKP kulukomponentide tegelik aastane muutusemäär, EL 28, 2007–2017
(%)
Allikas: Eurostat (nama_10_gdp)

Kodumajapidamiste ja kodumajapidamisi teenindavate kasumitaotluseta institutsioonide tarbimiskulutused jooksevhindades moodustasid 2017. aastal 55,7 % EL 28 SKPst, samal ajal kui põhivarasse tehtud kapitali kogumahutuse osatähtsus oli 20,5 % ja valitsemissektori kulutuste osatähtsus 20,1 % (vt joonis 9).

Joonis 9. SKP kulukomponendid jooksvates turuhindades, EL 28, 2017
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (nama_10_gdp) või (tec00009), (tec00010), (tec00011) ja (tec00110)

ELi liikmesriigid erinesid märkimisväärselt investeeringute üldise osatähtsuse poolest, mis võib osaliselt kajastada majandusarengu eri etappe ja samuti viimaste aastate kasvudünaamikat (vt joonis 10). 2017. aastal oli põhivarasse tehtud kapitali kogumahutuse (jooksevhindades) osatähtsus SKPs EL 28 puhul 20,1 % ja euroala (EA 19) puhul 20,5 %. See oli suurim Rootsis (24,9 %), Tšehhi Vabariigis (24,7 %), Eestis (23,7 %), Iirimaal ja Austrias (mõlemas 23,5 %) ning väikseim Portugalis (16,2 %) ja Kreekas (12,6 %).

Joonis 10. Kapitali kogumahutus põhivarasse jooksvates turuhindades, 2017
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (nama_10_gdp)

EL 28s tehti enamik investeeringuid erasektoris, nagu on näha tabelist 5: 2017. aastal moodustasid ettevõtjate ja kodumajapidamiste investeeringud 17,9 % EL 28 SKPst, samal ajal kui avaliku sektori investeeringute puhul oli see näitaja 2,8 %. Avaliku sektori investeeringute suhteline osatähtsus oli suurim Ungaris (6,6 % SKPst) ja Eestis (4,8 %; 2016. aasta andmed), samal ajal kui ettevõtlussektori investeeringute osatähtsus oli suurim Iirimaal (27,2 %; 2016. aasta andmed) ja Rootsis (17,2 %) ning kodumajapidamiste investeeringute osatähtsus oli suurim Soomes (6,5 %) ja Saksamaal (6,0 %; 2016. aasta andmed). Kodumajapidamiste investeeringute osatähtsus SKPs oli 2016. aastal 2007. aasta omast märkimisväärselt väiksem Kreekas, Iirimaal, Küproses ja Hispaanias ning märkimisväärselt suurem Rumeenias. Kodumajapidamiste investeeringute osatähtsus SKPs suurenes ELi liikmesriikidest veel vaid Bulgaarias, Leedus ja Saksamaal.

Tabel 5. Investeeringud jooksvates turuhindades, 2007, 2012 ja 2017
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (nasa_10_ki)

Tulu

EL 28 SKP analüüs tulu vaatenurgast näitab, et tootmisprotsessist tulenevas tulu jaotuses tootmistegurite vahel domineerisid hüvitised töötajatele, mis moodustasid 2017. aastal 47,3 % SKPst jooksvates turuhindades. Tegevuse koguülejäägi ja segatulu osatähtsus SKPs oli 40,8 %, samal ajal kui tootmis- ja impordimaksud ilma subsiidiumideta moodustasid 11,9 % (vt joonis 11). Töötajatele mõeldud hüvitiste osatähtsus SKPs oli kõige väiksem Iirimaal (29,4 %), järgnesid Kreeka (33,6 %) ja Rumeenia (36,0 %), samal ajal kui neljas ELi liikmesriigis (Luksemburg, Saksamaa, Taani ja Prantsusmaa) oli osatähtsus üle 50,0 %, kusjuures kõige suurem (52,2 %) oli see Prantsusmaal. Iirimaa puhul on see seotud globaliseerumise mõjuga (inglise keeles).

Joonis 11. Tulude jaotus jooksvates turuhindades, 2017
(% SKPst)
Allikas: Eurostat (nama_10_gdp)

Joonisel 12 (mis põhineb samuti jooksevhindadel) on näidatud, et 2011. või 2012. aastaks olid tulu käsitlevad koondnäitajad finants- ja majanduskriisi ajal aset leidnud langusest taastunud. 2009. aastal vähenesid hüvitised töötajatele EL 28s 2,8 %, kuid 2017. aastal olid need 2008. aasta tasemest 18,1 % suuremad.

Tegevuse koguülejäägi ja segatulu puhul võis juba 2008. aastal näha kõikjal EL 28s vaid piiratud kasvu ning 2009. aastal järgnes sellele 8,2 % suurune langus. 2012. aastaks oli see tulu koondnäitaja tõusnud taas kriisieelse tipptaseme (2008. aastal) lähedale ja 2017. aastaks ületas see seda tipptaset 14,3 %.

Tootmis- ja impordimaksud ilma subsiidiumideta olid hakanud EL 28s vähenema juba 2008. aastal (–3,1 %) ja 2009. aastal see protsess kiirenes (–9,2 %). 2011. aastaks oli see vähenemine aga küllaga tasa tehtud ja 2016. aastal ületas asjaomane tulu koondnäitaja oma kriisieelset tipptaset (2007. aastal) 20,4 %.

Joonis 12. Tulude areng jooksvates turuhindades, EL 28, 2007–2017
(2007 = 100)
Allikas: Eurostat (nama_10_gdp)

Kodumajapidamiste tarbimine

2017. aastal moodustasid kodumajapidamiste tarbimiskulutused vähemalt poole SKPst (jooksevhindades) umbes kahes kolmandikus (19) ELi liikmesriikidest. Nende kulutuste osatähtsus oli suurim Küproses (67,7 %), Kreekas (66,6 %), Leedus (63,8 %), Portugalis (63,1 %) ja Ühendkuningriigis (63,0 %). Seevastu väikseim oli see Luksemburgis (28,6 %), kus kodumajapidamiste keskmised tarbimiskulutused elaniku kohta olid sellegipoolest ülekaalukalt suurimad (PPS 21 700) — vt tabel 6 — isegi pärast liikmesriikide hinnatasemete erinevuste arvessevõtmist.

Tabel 6. Kodumajapidamiste tarbimiskulutused, 2007, 2012 ja 2017
Allikas: Eurostat (nama_10_gdp) ja (nama_10_pc)

Luksemburgi kõrval olid kodumajapidamiste keskmised tarbimiskulutused elaniku kohta ostujõu standardi alusel 2017. aastal võrdlemisi suured ka Ühendkuningriigis (PPS 19 800), Austrias (PPS 19 100) ja Saksamaal (PPS 18 900). Seevastu Ungari ja Bulgaaria olid ainsad ELi liikmesriigid, kus kodumajapidamiste keskmised tarbimiskulutused elaniku kohta jäid allapoole 10 000 PPS-ühikut.

Analüüsist, milles vaadeldakse seda, kuidas on ajavahemikul 2012–2017 tegelikult arenenud eurodes väljendatud kodumajapidamiste keskmised tarbimiskulutused elaniku kohta (võttes aluseks aheldatud mahuindeksi), on näha, et kasv oli kiireim Balti riikides ja Rumeenias. Austria oli ainus ELi liikmesriik, kus kodumajapidamiste tarbimiskulutused elaniku kohta vähenesid vaatlusalusel ajavahemikul igal aastal keskmiselt 0,2 %, Kreekas seevastu ei olnud mingit muutust.

Tabelite ja jooniste lähteandmed

Andmete allikad

Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteem (ESA) tagab ELi rahvamajanduse arvepidamise metoodika. Selle praegune versioon, ESA 2010 (inglise keeles), võeti vastu 2013. aasta mais ja on olnud kasutusel alates 2014. aasta septembrist. See on täielikult kooskõlas rahvamajanduse arvepidamise ülemaailmsete suunistega 2008 SNA (inglise keeles).

SKP ja põhikomponendid

Rahvamajanduse arvepidamise peamised koondnäitajad koostatakse institutsionaalsete üksuste põhjal, täpsemalt on nendeks mittefinantsettevõtted või finantsinstitutsioonid, valitsemissektor, kodumajapidamised ja kodumajapidamisi teenindavad kasumitaotluseta institutsioonid.

Rahvamajanduse arvepidamise andmed hõlmavad teavet SKP komponentide, tööhõive, lõpptarbimise koondnäitajate ja säästude kohta. Paljud neist näitajatest arvutatakse aasta ja kvartali kohta.

SKP on rahvamajanduse arvepidamise keskne näitaja, mis iseloomustab riigi (või piirkonna) majanduslikku olukorda. Selle arvutamisel võib lähtuda erinevatest lähenemisviisidest: toodangupõhine lähenemisviis; kulutustepõhine lähenemisviis ja tulupõhine lähenemisviis.

Analüüsides SKPd elaniku kohta, on võimalik kõrvaldada elanikkonna absoluutarvu mõju. See lihtsustab eri riikide võrdlemist. SKP elaniku kohta on elatustaseme üldine majandusnäitaja. Riigi omavääringus esitatud SKP andmed on võimalik konverteerida ostujõu standardiks (PPS), kasutades ostujõu pariteete (PPPd), mis kajastavad iga vääringu ostujõudu, selle asemel et kasutada turu vahetuskursse. Sel moel kõrvaldatakse riikidevahelised hinnatasemete erinevused. SKP mahuindeks ühe elaniku kohta ostujõu standardi alusel väljendatakse võrdluses EL 28 keskmisega (EL 28 keskmine = 100). Kui riigi indeks on üle/alla 100, siis on selle riigi SKP elaniku kohta EL 28 keskmisest suurem/väiksem. See indeks on mõeldud pigem riikidevaheliste kui ajaliste võrdluste tegemiseks.

SKP aastane kasvumäär, mis arvutatakse aheldatud mahuindekseid (tegelikud muutused) kasutades, võimaldab võrrelda majandusarengu dünaamikat nii aja jooksul kui ka eri suurusega riikide vahel, olenemata hinnatasemetest.

Täiendavad andmed

Majandustoodangut saab analüüsida ka tegevusalade kaupa. Kõige üldisemal analüüsitasemel eristatakse kümmet NACE klassifikaatori kohast tegevusala: põllumajandus, metsamajandus ja kalapüük; tööstus; ehitus; jae- ja hulgikaubandus, transport, majutus- ja toitlustusteenused; info- ja sideteenused; finants- ja kindlustusteenused; kinnisvaraalane tegevus; kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus ning haldus- ja abitegevused; avalik haldus, riigikaitse, haridus, tervishoid ja sotsiaalhoolekanne; kunst, meelelahutus, vaba aeg, muud teenused ning kodumajapidamiste ja eksterritoriaalsete organisatsioonide ja üksuste tegevus.

Toodangu ajaline analüüsimine tegevusalade kaupa võib olla hõlpsam, kui kasutada mahu näitajaid (tegelikud muutused) – teisisõnu, toodangu väärtus deflateeritakse hinnamuutuste mõju kõrvaldamiseks. Iga tegevuse puhul tuleb seda teha eraldi, et võtta arvesse tegevusalaga seotud toodete hindade muutusi.

Konkurentsivõime analüüsimisel kasutatakse täiendavaid rahvamajanduse arvepidamise andmeid, nimelt näitajaid, mis on seotud tööjõu tootlikkusega, näiteks tööviljakuse näitajaid. Tootlikkuse näitajad ostujõu standardi alusel on eriti kasulikud riikidevaheliste võrdluste tegemiseks. SKP tööga hõivatud isiku kohta on mõeldud selleks, et saada üldine ettekujutus riigi majanduse tootlikkusest. Tuleb siiski meeles pidada, et see näitaja sõltub kogutööhõive struktuurist ja see võib väheneda näiteks siis, kui täistööajaga töötamiselt minnakse üle osalise tööajaga töötamisele. SKP töötatud tunni kohta annab tootlikkusest selgema pildi, sest osalise tööajaga töötamise esinemissagedus on liikmesriigiti ja tegevusalati väga erinev.

Aastaandmed kodumajapidamiste kulutuste kohta on kättesaadavad rahvamajanduse arvepidamise andmetest, mis on koostatud makromajandusliku lähenemisviisi alusel. Kodumajapidamiste kulutuste analüüsimiseks võib kasutada ka leibkondade eelarve uuringut. Selle raames palutakse leibkondadel pidada arvestust oma ostude üle ning see on kaupade ja teenuste ning samuti sotsiaal-majandusliku analüüsi liikide hõlmatuse poolest palju üksikasjalikum. Leibkondade eelarve uuring tehakse ja avaldatakse ainult kord viie aasta jooksul – viimased praegu kättesaadavad andmed on 2015. aasta kohta, kuid andmed ei ole veel kättesaadavad kõigi ELi liikmesriikide kohta.

Kontekst

Euroopa institutsioonid, valitsused, keskpangad ning muud majanduslikud ja ühiskondlikud organisatsioonid nii avalikus kui ka erasektoris vajavad võrreldavat ja usaldusväärset statistikat, millele tuginedes otsuseid teha. Rahvamajanduse arvepidamist saab kasutada eri liiki analüüside ja hindamiste tegemiseks. Rahvusvaheliselt heaks kiidetud põhimõtete ja määratluste kasutamine võimaldab analüüsida eri riikide majandust, näiteks ELi liikmesriikide majanduse omavahelist seotust, või võrrelda ELi liikmesriike ja ELi mittekuuluvaid riike.

Majandustsükli ja makromajanduspoliitika analüüs

Rahvamajanduse arvepidamise andmete üks peamine kasutusala on seotud vajadusega toetada Euroopa majanduspoliitilisi otsuseid ning majandus- ja rahaliidu eesmärkide saavutamist kvaliteetse lühiajalise statistikaga, mis võimaldab jälgida makromajanduslikku arengut ja pakkuda makromajanduspoliitikaalast nõu. Rahvamajanduse arvepidamise üks kõige põhilisem ja kauaaegsem kasutusvaldkond on näiteks majanduse kasvutempo ehk SKP kasvu mõõtmine. Rahvamajanduse arvepidamise põhinäitajaid kasutatakse eeskätt makromajanduspoliitika väljatöötamiseks ja jälgimiseks, kuid üksikasjalikke rahvamajanduse arvepidamise andmeid võib kasutada ka sektoripõhise või tööstuspoliitika väljatöötamiseks, eelkõige sisend-väljundtabelite analüüsi kaudu.

Alates majandus- ja rahaliidu algusest 1999. aastal on Euroopa Keskpank (EKP) olnud üks peamine rahvamajanduse arvepidamise andmete kasutaja. Strateegia, mida EKP kasutab hinnastabiilsust ähvardavate ohtude hindamisel, tugineb kahele analüütilisele perspektiivile, mida nimetatakse ka kaheks sambaks: majandusanalüüs ja monetaaranalüüs. Sellest tulenevalt hinnatakse suurt hulka monetaar- ja finantsnäitajaid võrdluses muude asjakohaste näitajatega, mis võimaldavad monetaar-, finants- ja majandusanalüüsi kombineerida, näiteks rahvamajanduse arvepidamise peamised koondnäitajad. Sel viisil saab monetaar- ja finantsnäitajaid analüüsida muu majanduse kontekstis.

Majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraat jälgib majanduse arengut. ELil on majanduspoliitika koordineerimise iga-aastane tsükkel, mida kutsutakse Euroopa poolaastaks. Euroopa Komisjon analüüsib igal aastal üksikasjalikult ELi liikmesriikide eelarve-, makromajanduslike ja struktuurireformide kavasid ning annab järgmiseks 12–18 kuuks riigipõhiseid soovitusi.

Lisaks koostab majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraat neli korda aastas (sügisel, talvel, kevadel ja suvel) Euroopa poolaasta iga-aastase tsükliga koordineerides Euroopa Komisjoni makromajanduslikud prognoosid (inglise keeles). Need prognoosid hõlmavad kõiki ELi liikmesriike, et koostada prognoosid euroala ja ELi kohta, kuid sisaldavad ka kandidaatriikide ja teatavate ELi mittekuuluvate riikide väljavaateid.

Riigi rahanduse analüüsimine rahvamajanduse arvepidamise andmete alusel on selle statistika teine levinud kasutusala. ELis töötati välja spetsiaalne rakendus seoses majandus- ja rahaliiduga ühinemiseks vajalike lähenemiskriteeriumidega, millest kaks on otseselt seotud riigi rahandusega. Need kriteeriumid tuginevad rahvamajanduse arvepidamise näitajatele, nimelt valitsemissektori eelarvepuudujäägile ja valitsemissektori võlale SKP suhtes. Lisateavet saab valitsemissektori finantsstatistikat käsitlevast artiklist.

Regionaal-, struktuuri- ja valdkondlik poliitika

Lisaks majandustsükli ja makromajanduspoliitika analüüsile kasutatakse Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise andmeid muudes poliitikaga seonduvates valdkondades, nimelt seoses regionaalsete, struktuuriliste ja valdkondlike küsimustega.

Kulutuste rahastamine struktuurifondidest põhineb osaliselt regionaalsel arvepidamisel. Peale selle kasutatakse regionaalset statistikat regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika tulemuste järelhindamiseks.

Kiirema majanduskasvu ja rohkemate töökohtade loomise soodustamine on strateegiline prioriteet nii ELi kui ka liikmesriikide jaoks ja osa strateegiast „Euroopa 2020“. Nende strateegiliste prioriteetide toetuseks rakendatakse kõigis ELi majandussektorites ühist poliitikat, liikmesriigid viivad ellu aga oma riiklikke struktuurireforme.

Euroopa Komisjon teeb majandusanalüüsi, mis aitab kaasa ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) arengule, analüüsides selle eri toetusmehhanismide tõhusust ja kujundades välja pikaajalise perspektiivi. See hõlmab ELi liikmesriikide ja ELi mittekuuluvate riikide põllumajanduse ja maapiirkondade majandusega seotud uuringuid, analüüse ja mõjuhinnanguid ning selles kasutatakse osaliselt põllumajanduse arvepidamise näitajaid.

Sihtide seadmine, võrdlusanalüüs ja osamaksed

ELi poliitikas seatakse üha sagedamini keskmise pikkusega või pikaajalisi sihte, mis võivad olla siduvad või mitte. Mõne sellise sihi puhul kasutatakse võrdlusalusena näitaja suhet SKPsse, näiteks on teadus- ja arendustegevuse kulutuste puhul seatud sihiks tase 3,00 % SKPst (mis on üks strateegia „Euroopa 2020“ eesmärke).

Rahvamajanduse arvepidamist kasutatakse ka ELi ressursside kindlaksmääramiseks, kusjuures põhireeglid on sätestatud nõukogu otsuses. ELi eelarve rahastamiseks vajalike omavahendite üldise summa kindlaksmääramisel võetakse aluseks kogukulutused, millest on maha arvatud muud tulud, ning omavahendite maksimaalne suurus on seotud ELi kogurahvatuluga.

Rahvamajanduse arvepidamise andmeid kasutatakse ELi eelarvesse tehtavate osamaksete kindlaksmääramise kõrval ka muude rahvusvaheliste organisatsioonide, näiteks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) eelarvesse tehtavate osamaksete kindlaksmääramiseks. ÜRO eelarvesse tehtavad osamaksed põhinevad kogurahvatulul.Tehakse ka mitmesuguseid korrigeerimisi ja kasutatakse piirmäärasid.

Analüütikud ja prognoosijad

Rahvamajanduse arvepidamise näitajaid kasutavad laialdaselt ka analüütikud ja uuringute tegijad, et uurida majanduse olukorda ja arengut. Tööturu osapooled, nagu ettevõtjate esindajad (nt kutseühingud) või töötajate esindajad (nt ametiühingud), tunnevad samuti huvi rahvamajanduse arvepidamise näitajate vastu eesmärgiga analüüsida tööstussuhteid mõjutavaid suundumusi. Lisaks kasutavad uuringute tegijad ja analüütikud rahvamajanduse arvepidamise andmeid konjunktuuritsükli ja pikaajaliste majandustsüklite analüüsimiseks ning nende seostamiseks majandusliku, poliitilise või tehnoloogilise arenguga.

Otselingid
Muud artiklid
Tabelid
Andmebaas
Erirubriik
Väljaanded
Metoodika
Õigusaktid
Visualiseeringud
Välislingid







GDP and main components (t_nama_10_gdp)
Exports and imports by Member States of the EU/third countries (t_nama_10_exi)
Final consumption expenditure of households by consumption purpose (COICOP) (t_nama_10_co)
Auxiliary indicators to national accounts - annual data (t_nama_10_aux)
Regional economic accounts (t_nama_10_reg)


Main GDP aggregates (nama_10_ma)
Auxiliary indicators (population, GDP per capita and productivity) (nama_10_aux)
Basic breakdowns of main GDP aggregates and employment (by industry and by assets) (nama_10_bbr)
Detailed breakdowns of main GDP aggregates (by industry and consumption purpose) (nama_10_dbr)
Breakdown of non)-financial assets by type, industry and sector (nama_10_nfa)
Regional economic accounts - ESA 2010 (nama_10_reg)
Quarterly national accounts (namq_10)
National accounts - international data cooperation (naid_10)

ESMS metaandmete failid

Metoodikakäsiraamatud

Muu metoodiline teave