Rännet ja rändajatest elanikkonda käsitlev statistika


Andmed 2019. aasta märtsi seisuga.

Artikli kavandatud uuendamine: juuni 2020.

Olulised faktid
2017. aastal saabus ELi 2,4 miljonit sisserändajat ELi-välistest riikidest.
1. jaanuari 2018. aasta seisuga ELis elanud 512,4 miljonist inimesest 22,3 miljonit inimest (4,4 %) olid ELi-väliste riikide kodanikud.
2017. aastal andsid ELi liikmesriigid kodakondsuse 825 000 inimesele.

Sisserändajad, 2017

Käesolevas artiklis esitatakse Euroopa Liidu (EL) statistika rahvusvahelise rände (rändevoogude) ning kodanike ja mittekodanike arvu kohta elanikkonnas (rahvastik) ja kodakondsuse saamist käsitlevad andmed. Rännet mõjutavad mitmed majanduslikud, keskkonnaga seotud, poliitilised ja sotsiaalsed tegurid kas rändaja päritoluriigis (tõuketegurid) või sihtriigis (tõmbetegurid). Arvatakse, et läbi ajaloo on ELi suhteline majanduslik heaolu ja poliitiline stabiilsus avaldanud sisserändajatele tugevat ligitõmbavat mõju.

Sihtriikides võidakse välisrännet kasutada vahendina teatavate puudujääkide kõrvaldamiseks tööjõuturul. Peaaegu kindel on aga see, et üksnes rände abil ei ole võimalik pöörata vastupidiseks ELi paljudes piirkondades toimuvat rahvastiku vananemist.


Artikli täistekst

Rändevood: sisseränne ELi-välistest riikidest ELi moodustas 2017. aastal 2,4 miljonit inimest

2017. aasta jooksul saabus EL 28 riikidesse kokku 4,4 miljonit sisserändajat ja teatati vähemalt 3,1 miljoni väljarändaja lahkumisest ELi liikmesriikidest. Need koondarvud ei kajasta aga ELi sisenevaid ja sealt väljuvaid rändevooge tervikuna, sest neis sisalduvad ka ELi liikmesriikide vahelised rändevood.

2017. aastal saabunud 4,4 miljonist sisserändajast olid hinnanguliselt 2,0 miljonit ELi-väliste riikide kodanikud, 1,3 miljonit olid sihtriigist erineva ELi liikmesriigi kodanikud, umbes 1 miljon inimest rändas oma kodakondsusjärgsesse ELi liikmesriiki (näiteks tagasi pöörduvad või välisriigis sündinud kodanikud) ning ligikaudu 11 000 olid kodakondsuseta isikud.

Tabel 1. Sisseränne kodakondsuse järgi, 2017
Allikas: Eurostat (migr_imm1ctz)

Saksamaa: suurim arv sisse- ja väljarändajaid

Suurimast sisserändajate koguarvust teatas 2017. aastal Saksamaa (917 100), järgnesid Ühendkuningriik (644 200), Hispaania (532 100), Prantsusmaa (370 000) ja Itaalia (343 400). Suurimast väljarändajate arvust teatas 2017. aastal samuti Saksamaa (560 700), järgnesid Hispaania (368 900), Ühendkuningriik (359 700), Prantsusmaa (312 600), Rumeenia (242 200) ja Poola (218 500). 2017. aastal ületas sisseränne väljarännet kokku 22 ELi liikmesriigis, kuid Bulgaarias, Horvaatias, Lätis, Leedus, Poolas ja Rumeenias oli väljarändajaid rohkem kui sisserändajaid.

Joonis 1. Sisserändajad, 2017
(1 000 elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (migr_imm1ctz) ja (migr_pop1ctz)

Alalise elanikkonna suurusega võrreldes oli sisserände määr 2017. aastal kõige kõrgem Maltal (46 sisserändajat 1 000 elaniku kohta), järgnes Luksemburg (41 sisserändajat 1 000 elaniku kohta) – vt joonis 1. Kõrgeimast väljarände määrast teatasid 2017. aastal Luksemburg (23 väljarändajat 1 000 elaniku kohta), Küpros (18 väljarändajat 1 000 elaniku kohta), Leedu (17 väljarändajat 1 000 elaniku kohta) ja Malta (15 väljarändajat 1 000 elaniku kohta).

Joonis 2. Sisserändajate jaotus kodakondsuse järgi, 2017
(% kõigist sisserändajatest)
Allikas: Eurostat (migr_imm2ctz)

Oma kodanike sisseränne oli kõige suurem Rumeenias ja kõige väiksem Luksemburgis

Oma kodanike sisseränne (sihtriigi kodakondsusega sisserändajate osakaal kõigi sisserändajate hulgas) oli 2017. aastal kõige suurem Rumeenias (82 % kõigist sisserändajatest), Poolas (63 %), Slovakkias (60 %), Portugalis (55 %), Bulgaarias (51 %) ja Horvaatias (51 %). Need olid ainsad ELi liikmesriigid, kus oma kodanike sisserände osakaal oli üle poole sisserändajate koguarvust – vt joonis 2. Seevastu Luksemburgis moodustas oma kodanike sisseränne 2017. aastal kogu sisserändest vaid 5 %.

Tabel 2. Sisseränne sünniriigi järgi, 2017
Allikas: Eurostat (migr_imm3ctb)

Sageli on välisriigi taustaga sisserändajate uurimiseks kasutatud teavet kodakondsuse kohta. Kuna aga kodakondsus võib inimese elu jooksul muutuda, on kasulik analüüsida teavet ka sünniriikide lõikes. Samas riigis sündinud sisserändajate osakaal kõigi sisserändajate seas oli suurim Rumeenias (54 % kõigist sisserändajatest), järgnesid Bulgaaria (49 %) ja Eesti (44 %). Seevastu Luksemburg teatas 2017. aastal suhteliselt väikesest samas riigis sündinud sisserändajate osakaalust, mis jäi alla 5 % kogu sisserändest.

Tabel 3. Sisseränne eelmise elukohariigi järgi, 2017
Allikas: Eurostat (migr_imm5prv)

Eelmine elukoht: 2017. aastal saabus ELi 2,4 miljonit sisserändajat

2017. aastal saabus ELi-välistest riikidest EL 28sse hinnanguliselt 2,4 miljonit sisserändajat. Lisaks rändas 1,9 miljonit juba mõnes ELi liikmesriigis elanud isikut mõnda teise liikmesriiki.

Eelmise elukoha järgi analüüsides ilmnes, et mõnest teisest ELi liikmesriigist pärit sisserändajate osakaal oli 2017. aastal kõige suurem Luksemburgis (94 % kõigist sealsetest sisserännanutest), järgnesid Slovakkia (79 %) ja Rumeenia (69 %); suhteliselt väikesest osakaalust teatasid Itaalia (22 % kõigist sisserändajatest) ning Sloveenia, Rootsi ja Hispaania (kõigis 28 %) – vt tabel 3.

Joonis 3. Sisserändajate sooline jaotus, 2017
(% kõigist sisserändajatest)
Allikas: Eurostat (migr_imm2ctz)

2017. aastal ELi liikmesriikidesse saabunud sisserändajate soolises jaotuses oli veidi rohkem mehi kui naisi (vastavalt 54 % ja 46 %). Meessoost sisserändajate osakaal oli kõige suurem Leedus (70 %); seevastu naiste osakaal sisserändajate hulgas oli suurim Iirimaal (53 %).

Joonis 4. Sisserändajate vanusestruktuur kodakondsuse järgi, EL, 2017
(%)
Allikas: Eurostat (migr_imm2ctz)

Pooled sisserändajad olid alla 28aastased

2017. aastal ELi liikmesriikidesse saabunud sisserändajad olid keskmiselt palju nooremad kui sihtriigi senine kogurahvastik. 1. jaanuari 2018. aasta seisuga oli EL 28 kogurahvastiku mediaanvanus 43,1 aastat, 2017. aastal EL 28sse saabunud sisserändajate mediaanvanus oli aga 28,3 aastat.

Tabel 4. Mittekodanikud kodakondsusrühmade järgi, 1. jaanuar 2018
Allikas: Eurostat (migr_pop1ctz)

Rändajatest elanikkond: 1. jaanuaril 2018 elas ELis 22,3 miljonit ELi-väliste riikide kodanikku

ELi liikmesriikides elavate mitteliikmesriigi kodakondsusega isikute arv oli 1. jaanuari 2018. aasta seisuga 22,3 miljonit, mis moodustas 4,4 % EL 28 rahvastikust. Lisaks elas 1. jaanuari 2018. aasta seisuga 17,6 miljonit ELi liikmesriikide kodanikku oma kodakondsusriigist erinevas ELi liikmesriigis.

Absoluutarvudes oli 1. jaanuaril 2018 mittekodanikke ELi liikmesriikidest kõige rohkem Saksamaal (9,7 miljonit inimest), Ühendkuningriigis (6,3 miljonit), Itaalias (5,1 miljonit), Prantsusmaal (4,7 miljonit) ja Hispaanias (4,6 miljonit). Nendes viies riigis elavad mittekodanikud moodustasid kokku 76 % kõigis ELi liikmesriikides elavate mittekodanike koguarvust, samal ajal kui nende viie liikmesriigi osakaal EL 28 rahvastikus oli 63 %.

Välisriikidest pärit elanikkond koosneb enamikus liikmeriikides ELi-väliste riikide kodanikest

1. jaanuaril 2018 olid Belgia, Iirimaa, Küpros, Luksemburg, Malta, Madalmaad, Austria, Rumeenia, Slovakkia ja Ühendkuningriik ainsad ELi liikmesriigid, kus mittekodanikud olid peamiselt mõne teise liikmesriigi kodanikud. See tähendab, et enamikus ELi liikmesriikides moodustasid suurema osa mittekodanikest ELi-väliste riikide kodanikud (vt tabel 5). Läti ja Eesti puhul on mitteliikmesriikide kodanike osakaal eriti suur määratlemata kodakondsusega isikute suure arvu tõttu (need on peamiselt endise Nõukogude Liidu kodanikud, kes on nimetatud riikide alalised elanikud, kuid ei ole saanud ühegi muu riigi kodakondsust).

Joonis 5. Mittekodanike osakaal alalises elanikkonnas, 1. jaanuar 2018
(%)
Allikas: Eurostat (migr_pop1ctz)

Välisriikidest pärit elanikkonna osakaal oli kõige suurem Luksemburgis ja kõige väiksem Rumeenias

Suhtarvudes oli mittekodanike osakaal kõige suurem Luksemburgis, kus mittekodanikud moodustasid 48 % koguelanikkonnast. Välisriikide kodanike osakaal oli suur (vähemalt 10 % alalisest elanikkonnast) ka Küprosel, Austrias, Eestis, Maltal, Lätis, Belgias, Iirimaal ja Saksamaal. Seevastu moodustasid mittekodanikud alla 1 % elanikkonnast Poolas ja Rumeenias (mõlemas riigis 0,6 %) ning Leedus (0,9 %).

Tabel 5. Mujal sündinud isikud sünniriigi järgi, 1. jaanuar 2018
Allikas: Eurostat (migr_pop3ctb)

Mis puudutab sünniriiki, siis elas 1. jaanuari 2018. aasta seisuga ELi liikmesriikides 38,2 miljonit väljaspool EL 28 sündinud isikut ning 21,8 miljonit isikut oli sündinud oma elukohariigist erinevas ELi liikmesriigis. ELi liikmesriikides sündinud sisserändajate arv oli väljaspool EL 28 sündinute arvust suurem ainult Iirimaal, Küprosel, Luksemburgis, Ungaris, Maltal ja Slovakkias.

Tabel 6. Välismaalaste / välisriigis sündinute põhilised kodakondsus- ja sünniriigid, 1. jaanuar 2018
(absoluutarvudes ja protsendina kõigist välismaalastest / välisriigis sündinutest)
Allikas: Eurostat (migr_pop1ctz) ja (migr_pop3ctb)

Tabelis 6 on esitatud kokkuvõte viiest peamisest välisriigi kodakondsuse rühmast ja välisriigis sündinud elanikest ELi liikmesriikides ja EFTA riikides (kui andmed on kättesaadavad).

Joonis 6. Mujal ELis alaliselt elavate ELi kodanike arv 1. jaanuaril 2018
(miljonites)
Allikas: Eurostat (migr_pop1ctz)

Rumeenia, Poola, Itaalia, Portugali ja Ühendkuningriigi kodanikud olid viis suurimat ELi kodanike rühma, kes elasid 2018. aastal mõnes teises ELi liikmesriigis (vt joonis 6).

Joonis 7. Kodanike ja mittekodanike vanuseline struktuur, EL 28, 1. jaanuar 2018
(%)
Allikas: Eurostat (migr_pop2ctz)

Välisriikide kodanikud on nooremad kui kodanikud

Rahvastiku vanuselise koosseisu analüüs näitab, et EL 28s tervikuna olid välisriikidest pärit elanikud nooremad kui kodanikest elanikud. Välismaalaste vanuseline jaotus võrreldes kodanikega näitab suhteliselt noorte tööealiste täiskasvanute suuremat osakaalu. 1. jaanuari 2018. aasta seisuga oli EL 28 kodanike mediaanvanus 44 aastat, samal ajal kui ELis elavate mittekodanike mediaanvanus oli 36 aastat.


Joonis 8. ELi liikmesriigi kodakondsuse saanud inimeste arv, EL 28, 2009–2017 (1 000)
Allikas: Eurostat (migr_acq)


Kodakondsuse saamine: 2017. aastal andsid ELi liikmesriigid kodakondsuse 825 000 inimesele

Kodakondsuse saanud inimeste arv vähenes 2017. aastal 17 %


2017. aastal sai ELi liikmesriigi kodakondsuse 825 400 inimest ehk 17 % vähem kui 2016. aastal. Kõige rohkem anti kodakondsust 2017. aastal Itaalias: 146 600 inimesele (see moodustas 18 % EL 28 koguarvust). Kodakondsuse saanute arvu poolest järgnesid Ühendkuningriik (123 100), Saksamaa (115 400), Prantsusmaa (114 300) ja Rootsi (68 900).

Absoluutarvudes täheldati suurimat kasvu võrreldes 2016. aastaga Rootsis, kus kodakondsuse sai 7 600 võrra rohkem elanikke; Rootsile järgnes Belgia (5 500). Seevastu kodakondsuse saanute hulk vähenes absoluutarvudes kõige rohkem Hispaanias (Hispaania kodakondsuse sai 84 400 inimest vähem kui 2016. aastal), millele järgnesid Itaalia (55 000) ja Ühendkuningriik (26 300).

Tabel 7. Kodakondsuse omandamine EFTAs ja EL 28s eelmise kodakondsuse rühmade kaupa, 2017
Allikas: Eurostat (migr_acq)

ELi liikmesriikides elavatest mitteliikmesriikide kodanikest sai 2017. aastal ELi kodakondsuse ligikaudu 673 000 inimest ehk 22 % vähem kui 2016. aastal. Seega moodustasid mitteliikmesriikide kodanikud 82 % kõigist inimestest, kes said 2017. aastal mõne ELi liikmesriigi kodakondsuse. Need uued EL 28 kodanikud pärinesid põhiliselt Aafrikast (27 % kõigist kodakondsuse saanutest), muudest Euroopa riikidest peale EL 28 (21 %), Aasiast (21 %) ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikast (11 %). Mõne teise ELi liikmesriigi kodakondsuse saanud ELi kodanike arv oli 137 800, mis moodustas 17 % kõigist kodakondsuse andmistest. Absoluutarvudes olid suurimad teise liikmesriigi kodakondsuse saanud EL 28 kodanike rühmad rumeenlased, kes said Itaalia kodakondsuse (8 000 inimest) või Saksamaa kodakondsuse (4 300 inimest), poolakad, kes said Ühendkuningriigi kodakondsuse (7 100 inimest) või Saksamaa kodakondsuse (6 300 inimest), britid, kes said Saksamaa kodakondsuse (6 900 inimest) või Prantsusmaa kodakondsuse (1 700 inimest), ning itaallased, kes said Saksamaa kodakondsuse (4 200 inimest) või Ühendkuningriigi kodakondsuse (3 500 inimest).

Luksemburgis ja Ungaris olid uued kodanikud enamasti varem mõne teise ELi liikmesriigi kodanikud. Luksemburgi puhul moodustasid neist suurima osa Portugali kodanikud ning järgnesid Prantsusmaa, Ühendkuningriigi, Itaalia ja Belgia kodanikud, samal ajal kui Ungari kodakondsuse saanud ELi kodanikud olid peaaegu eranditult rumeenlased.

Sarnaselt varasematele aastatele moodustasid ELi liikmesriikide uute kodanike suurimad rühmad 2017. aastal marokolased (67 900 ehk 8,2 % kõigist kodakondsuse saajatest), kellele järgnesid albaanlased (58 900 ehk 7,1 %), indialased (31 600 ehk 3,8 %), türklased (29 900 ehk 3,6 %) ja pakistanlased (23 100 ehk 2,8 %). 2016. aastaga võrreldes vähenes ELi liikmesriigi kodakondsuse saanud Maroko kodanike arv 33 %. Kõige rohkem marokolasi sai oma uue kodakondsuse Itaalias (33 %), Hispaanias (25 %) või Prantsusmaal (25 %), samas kui suurem osa albaanlasi sai Kreeka (51 %) või Itaalia kodakondsuse (46 %). Suurem osa indialasi (52 %) sai Ühendkuningriigi kodakondsuse, ligikaudu pooled türklased said Saksamaa kodakondsuse (50 %) ja peaaegu pooled pakistanlased said Ühendkuningriigi kodakondsuse (45 %).


Joonis 9. Naturalisatsiooni määr (kodakondsuse omandamine 100 välismaalasest elaniku kohta), 2017
Allikas: Eurostat (migr_acq)ja (migr_pop1ctz)

Naturalisatsiooni määr oli kõrgeim Rootsis ja Rumeenias

Üks tavaliselt kasutatav näitaja on naturalisatsiooni määr, mis siin näitab kodakondsuse saanud inimeste koguarvu ja riigis elavate mittekodanike arvu suhet sama aasta alguse seisuga. 2017. aastal oli naturalisatsiooni määr ELi liikmesriikidest kõige kõrgem Rootsis (8,2 kodakondsuse saanut 100 mittekodaniku kohta), millele järgnesid Rumeenia ja Soome (vastavalt 5,9 ja 5,0 kodakondsuse saanut 100 mittekodaniku kohta).


Tabelite ja jooniste lähteandmed

Andmete allikad

Eriti keeruline on mõõta väljarännet. Riiki saabuvate inimestega võrreldes on riigist lahkuvate inimeste arvestust raskem pidada, kuna sisserändaja jaoks on rände teemal sageli märksa olulisem suhelda vastuvõtva riigi ametiasutustega kui selle riigi ametiasutustega, kust ta lahkub. ELi liikmesriikide 2017. aasta sisserände ja väljarände andmete võrdlev analüüs (peegelstatistika) kinnitas selle väite paikapidavust paljude riikide puhul. Seetõttu keskendutakse käesolevas artiklis peamiselt sisserändeandmetele.

Eurostat koostab statistikat mitmesuguste teemade kohta, mis on seotud rahvusvaheliste rändevoogude, mittekodanikest rahvastiku ja kodakondsuse saamisega. Andmeid kogutakse aastapõhiselt ning neid esitavad Eurostatile ELi liikmesriikide statistikaasutused.

Õiguslik alus

Alates 2008. aastast on rände- ja rahvusvahelise kaitse andmete kogumine põhinenud määrusel (EÜ) nr 862/2007 ning ELi, EFTA ja kandidaatriikide analüüsis kasutatava jaotuse ja koosseisu määramist vaatlusaasta 1. jaanuari seisuga on käsitletud määruses (EL) nr 351/2010. Selles on määratletud põhilised statistilised tunnused, mille põhjal kirjeldatakse välisrände voogusid, välismaalastest koosnevat elanikkonda, kodakondsuse, elamislubade ja varjupaiga andmist ning ebaseadusliku riiki sisenemise ja riigis viibimise vastaseid meetmeid. Kuigi ELi liikmesriigid võivad jätkata mis tahes asjakohaste andmeallikate kasutamist vastavalt nende kättesaadavusele riigis ja riiklikele tavadele, peab määruse alusel kogutav statistika põhinema ühtsetel mõistetel ja määratlustel. Enamiku ELi liikmesriikide statistika põhineb administratiivandmete allikatel, näiteks rahvastikuregistrid, välismaalaste registrid, elamis- või töölubade registrid, tervisekindlustuse registrid ja maksuregistrid. Mõned riigid kasutavad rändestatistika koostamiseks peegelstatistikat, valimiuuringuid või hindamismeetodeid. Määruse rakendamise tulemusena peaks suurenema rändestatistika kättesaadavus ja võrreldavus.

Vastavalt määruse (EÜ) nr 862/2007 artikli 2 lõike 1 punktidele a, b ja c loendatakse sisserändajatena isikuid, kes on elanud (või kavatsevad elada) ELi liikmesriigi territooriumil vähemalt 12 kuud, ning väljarändajatena isikuid, kes elavad välisriigis kauem kui 12 kuud. Seega kogub Eurostat andmeid rände kohta, mille kestus on vähemalt 12 kuud: vastavalt sellele on rändajad isikud, kes on uude elukohta kolinud vähemalt üheks aastaks, ning samuti need, kes on alaliselt elukohta vahetanud. Kodakondsuse saamise andmeid kogub Eurostat määruse (EÜ) nr 862/2007 artikli 3 lõike 1 punkti d alusel, milles on sätestatud järgmine: „Liikmesriigid esitavad komisjonile (Eurostat) statistika järgmiste arvude kohta: (…) isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigi territooriumil ja kes on omandanud võrdlusaasta jooksul liikmesriigi kodakondsuse (…), liigitatuna (…) vastavalt asjaomase isiku eelnevale kodakondsusele või kodakondsuseta olemisele.“

Mõisted

Vanus: Rändevoogude uurimisel kasutatava vanuse määratluse puhul tuleks arvestada, et 2017. aasta andmetes on aluseks võetud vastaja vanus võrdlusaasta lõpus kõigi ELi liikmesriikide puhul, välja arvatud Iirimaa, Kreeka, Austria, Malta, Rumeenia, Sloveenia ja Ühendkuningriik (kus andmete alus on vastaja vanus vastamise ajal ehk viimase sünnipäeva seisuga). Kodakondsuse andmise uurimisel kasutatava vanuse määratluse puhul tuleks arvestada, et 2017. aasta andmetes on aluseks võetud vastaja vanus võrdlusaasta lõpus kõigi ELi liikmesriikide puhul, välja arvatud Saksamaa, Kreeka, Iirimaa, Austria, Leedu, Malta, Rumeenia, Sloveenia ja Ühendkuningriik (kus andmete aluseks on vastaja vanus vastamise ajal ehk viimase sünnipäeva seisuga).

Liikmesriigid ja EFTA riigid selle alusel, kas ühtlustatud demograafiliste andmete kogumise raames võrdlusaasta 2017 kohta Eurostatile esitatud elanikkonda käsitlev statistika hõlmab / ei hõlma varjupaigataotlejaid ja pagulasi

Elanikkond 1. jaanuaril 2018 Hõlmab Ei hõlma
Varjupaigataotlejad, kes on alaliselt riigis elanud vähemalt 12 kuud Belgia, Saksamaa, Eesti, Iirimaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Küpros, Luksemburg, Madalmaad, Austria, Portugal, Ühendkuningriik, Norra, Šveits Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Taani, Horvaatia, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia, Soome, Rootsi, Island, Liechtenstein
Pagulased, kes on alaliselt riigis elanud vähemalt 12 kuud Belgia, Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Taani, Saksamaa, Eesti, Iirimaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Horvaatia, Itaalia, Küpros, Läti, Leedu, Luksemburg, Ungari, Malta, Madalmaad, Austria, Poola, Portugal, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia, Soome, Rootsi, Ühendkuningriik, Island, Liechtenstein, Norra, Šveits

Märkus: Norra (ei hõlma elamisloata varjupaigataotlejaid ja pagulasi)


Liikmesriigid ja EFTA riigid selle alusel, kas ühtlustatud demograafiliste andmete kogumise raames võrdlusaasta 2017 kohta Eurostatile esitatud rännet käsitlev statistika hõlmab /ei hõlma varjupaigataotlejaid ja pagulasi

Ränne 2017 Hõlmab Ei hõlma
Varjupaigataotlejad, kes on alaliselt riigis elanud vähemalt 12 kuud Belgia, Saksamaa, Eesti, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Küpros, Luksemburg, Madalmaad, Austria, Portugal, Ühendkuningriik, Šveits, Norra Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Taani, Iirimaa, Horvaatia, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia, Soome, Rootsi, Island, Liechtenstein
Pagulased, kes on alaliselt riigis elanud vähemalt 12 kuud Belgia, Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Taani, Saksamaa, Eesti, Iirimaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Horvaatia, Itaalia, Küpros, Läti, Leedu, Luksemburg, Ungari, Malta, Madalmaad, Austria, Poola, Portugal, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia, Soome, Rootsi, Ühendkuningriik, Island, Liechtenstein, Norra, Šveits

Märkus: Norra (ei hõlma elamisloata varjupaigataotlejaid ja pagulasi); Iirimaa (ei hõlma pagulasi, kes ei ela tavaleibkonnas)

Pagulane: See mõiste ei viita üksnes isikutele, kellele on antud pagulasseisund (nagu see on määratletud direktiivi 2011/95/EÜ artikli 2 punktis e 28. juuli 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni (mida on täiendatud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi pagulasseisundi protokolliga) artikli 1 tähenduses), vaid ka isikutele, kellele on antud täiendav kaitse (nagu see on määratletud direktiivi 2011/95/EÜ artikli 2 punktis g), ja isikutele, kellele on otsuse alusel antud humanitaarkaalutlustel riigis viibimise luba siseriikliku rahvusvahelise kaitse alase õiguse alusel.

Varjupaigataotleja: esmakordsed varjupaigataotlused on riigipõhised ja ei ole ajaliselt piiratud. Seepärast saab varjupaigataotleja taotleda varjupaika esimest korda ühes riigis ja seejärel uuesti esmakordse taotlejana mõnes muus riigis. Kui varjupaigataotleja esitab pärast mis tahes aja möödumist taotluse uuesti samas riigis, ei käsitata teda enam esmakordse taotlejana.

Naturalisatsiooni määr: Mõistet „naturalisatsiooni määr“ tuleks kasutada ettevaatlikult, sest selle arvutamisel kasutatav lugeja sisaldab kõiki kodakondsuse andmise juhte, mitte üksnes kodakondsuse andmist riigis elavatele õigustatud välismaalastele, ning nimetaja sisaldab kõiki välismaalasi, mitte üksnes naturalisatsiooni tingimustele vastavaid välismaalasi.

Kontekst

ELi liikmesriikide kodanikud saavad ELi piirides vabalt reisida ja liikuda. ELis mitteliikmesriikide kodanike suhtes kohaldatava rändepoliitika üha olulisem eesmärk on tõmmata ligi teatud tüüpi rändajaid, mis on sageli tingitud soovist leevendada konkreetsete oskustega töötajate nappust. Valik võidakse teha keeleoskuse, töökogemuse, hariduse ja vanuse põhjal. Teise võimalusena võivad valiku teha tööandjad, nii et saabumisel on rändajatel töökoht juba olemas.

Lisaks töölevõtmise soodustamisele on sisserändepoliitikas sageli keskendutud veel kahele valdkonnale: ebaseadusliku rände ennetamisele ja tööloata rändajate ebaseadusliku töölevõtmise tõkestamisele ning sisserändajate ühiskonda lõimimise edendamisele. ELis kulutatakse märkimisväärseid summasid selleks, et võidelda inimesi ebaseaduslikult riiki toimetavate ja inimkaubandusega tegelevate võrgustike vastu.

Euroopa Komisjonis tegeleb Euroopa rändepoliitikaga rände ja siseasjade peadirektoraat. 2005. aastal taasalgatas Euroopa Komisjon arutelu teemal, kas vajatakse ühist normide kogumit majanduslikel põhjustel saabuvate rändajate riiki lubamise kohta, koostades rohelise raamatu Euroopa Liidu lähenemisviisi kohta majandusmigratsiooni juhtimisele (KOM(2004) 811 (lõplik)), mille tulemusena võeti 2005. aasta lõpus vastu poliitikakava seadusliku rände kohta (KOM(2005) 669 (lõplik)). 2006. aasta juulis võttis Euroopa Komisjon vastu teatise kolmandate riikide kodanike ebaseadusliku sisserände vastase võitluse poliitiliste prioriteetide kohta (KOM(2006) 402 (lõplik)), mille eesmärk on saavutada tasakaal julgeoleku ja üksikisiku põhiõiguste vahel ebaseadusliku sisserände kõigis etappides. 2007. aasta septembris esitles Euroopa Komisjon oma kolmandat rände ja integratsiooni aastaaruannet (KOM(2007) 512 (lõplik)). 2008. aasta oktoobris vastu võetud Euroopa Komisjoni teatises rõhutatakse välis- ja arengupoliitika ühe aspektina vajadust tugevdada rände suhtes võetud üldist lähenemisviisi: suurendada koordineerimist, ühtsust ja koostoimet (KOM(2008) 611 (lõplik)). Stockholmi programmis, mille ELi riigipead ja valitsusjuhid võtsid vastu 2009. aasta detsembris, on kehtestatud raamistik ja mitmed põhimõtted käimasolevaks Euroopa justiits- ja siseküsimuste poliitika arendamiseks ajavahemikus 2010–2014. Rändega seotud küsimused on selle programmi keskne teema. Kokkulepitud muudatuste elluviimise eesmärgil kehtestas Euroopa Komisjon 2010. aastal Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava – vabadusel, turvalisusel ja õiglusel rajanev ala Euroopa kodanikele (KOM(2010) 171 (lõplik)).

2013. aasta mais avaldas Euroopa Komisjon 2013. aasta aruande ELi kodakondsuse kohta (COM(2013) 269 (final)). Aruandes märgitakse, et ELi kodakondsusega kaasnevad uued õigused ja võimalused. Kõige rohkem seostatakse ELi kodakondsusega õigust ELis vabalt ringi liikuda ja elada. Võttes arvesse tänapäeva tehnoloogiat ja seda, et reisimine on muutunud lihtsamaks, võimaldab liikumisvabadus eurooplastel avardada oma silmapiiri riigipiiridest kaugemale, lahkuda lühemaks või pikemaks ajaks oma kodumaalt, käia teistes ELi riikides tööl, õppimas ja end koolitamas, reisida töö või lõbu pärast või teha piiriüleselt sisseoste. Vaba liikumine suurendab ELis sotsiaalset ja kultuurilist vastastikmõju ning loob ELi kodanike vahel tihedamad sidemed. Lisaks toob see ettevõtetele ja kodanikele – ka neile, kes kodunt ei lahku – vastastikust majanduslikku kasu, kuna EL kõrvaldab pidevalt sisemisi tõkkeid.

13. mail 2015 esitas Euroopa Komisjon Euroopa rände tegevuskava (COM(2015) 240 (final)) (inglise keeles), milles kirjeldatakse Vahemere kriisiolukorrale reageerimiseks kasutatavaid kiireloomulisi meetmeid ning eelolevatel aastatel rände kõigi aspektide haldamiseks rakendatavaid abinõusid.

2017. aasta aprillis avaldati Euroopa rändevõrgustiku (inglise keeles) aastaaruanne sisserände ja varjupaigataotluste kohta (2016) (inglise keeles). Selles on esitatud ülevaade nii ELis tervikuna kui ka osalevates riikides toimuvatest peamistest õiguslikest ja poliitikasuundumustest. Selles põhjalikus dokumendis käsitletakse rände ja siseasjade peadirektoraadi (inglise keeles) ja ELi asutuste rände- ja varjupaigapoliitika kõiki aspekte.

15. novembri 2017. aasta seisuga keskendus ajakohastatud Euroopa rände tegevuskava pagulaskriisile, ühisele viisapoliitikale ja Schengenile (inglise keeles). Teemad hõlmasid ümberasustamist ja ümberpaigutamist, rahalist toetust Kreekale ja Itaaliale ning pagulaste toetuseks mõeldud vahendeid. Eesmärgiks on seatud, et pagulased jõuaksid Euroopasse seaduslikult ja turvaliselt, liikmesriigid jagaksid õiglaselt vastutust ümberpaigutamise eest ning sisserändajad integreeritaks kohalikul ja piirkondlikul tasandil.

24. juulil 2018 avaldas Euroopa Komisjon mõned teabelehed, milles rõhutatakse koostöö ja tõhususe olulisust (inglise keeles). Kontrollitavate keskuste arendamine ELi territooriumil põhineks koos liikmesriikidega tehtavatel ühistel jõupingutustel. Piirkondlike maabumisplatvormide kontseptsioon näeb ette tiheda koostöö asjaomaste kolmandate riikidega.

4. detsembril 2018 avaldas komisjon eduaruande Euroopa rände tegevuskava rakendamise kohta, milles käsitletakse Euroopa rände tegevuskava rakendamisel tehtud edusamme ja esinevaid puudusi. Keskendudes sellele, kuidas kliimamuutused, demograafia ja majanduslikud tegurid loovad uusi põhjusi, mis sunnivad inimesi liikvele, kinnitatakse aruandes, et Euroopale avalduva rändesurve aluseks olevad tõukejõud on struktuursed, mis rõhutab vajadust lahendada seda probleemi tõhusalt ja ühtselt.

Mõned olulisemad sisserände valdkonnas vastu võetud õigusaktid on järgmised:

Seadusandlusega seotud dokumendid – European Agenda on Migration (inglise keeles)

Pressimaterjal – European Agenda on Migration (inglise keeles)

Otselingid
Muud artiklid
Tabelid
Andmebaas
Erirubriik
Väljaanded
Metoodika
Õigusaktid
Visualiseeringud
Välislingid






Migration and acquisition of citizenship data
International migration (t_migr_int)
Immigration (tps00176)
Emigration (tps00177)
Acquisition of citizenship (tps00024)
Population (t_demo_pop)
Population without the citizenship of the reporting country (tps00157)
Foreign-born population (tps00178)
Acquisition of citizenship (tps00024)
Migration and migrant population data
Immigration (migr_immi)
Immigration by age and sex (migr_imm8)
Immigration by five year age group, sex, and citizenship (migr_imm1ctz)
Immigration by five year age group, sex and country of birth (migr_imm3ctb)
Immigration by age , sex and broad group of citizenship (migr_imm2ctz)
Immigration by age, sex and broad group of country of birth (migr_imm4ctb)
Immigration by sex, citizenship and broad group of country of birth (migr_imm6ctz)
Immigration by sex, country of birth and broad group of citizenship (migr_imm7ctb)
Immigration by five year age group, sex, and country of previous residence (migr_imm5prv)
Immigration by age group, sex and level of human development of the country of citizenship (migr_imm9ctz)
Immigration by age group, sex and level of human development of the country of birth (migr_imm10ctb)
Immigration by age group, sex and level of human development of the country of previous residence (migr_imm11prv)
Emigration (migr_emi)
Emigration by age and sex (migr_emi2)
Emigration by five year age group, sex and citizenship (migr_emi1ctz)
Emigration by five year age group, sex and country of birth (migr_emi4ctb)
Emigration by five year age group, sex, and country of next usual residence (migr_emi3nxt)
Acquisition and loss of citizenship (migr_acqn)
Acquisition of citizenship by sex, age group and former citizenship (migr_acq)
Residents who acquired citizenship as a share of residents non-citizens by former citizenship and sex(%) (migr_acqs)
Acquisition of citizenship by sex, age group and level of human development of former citizenship (migr_acq1ctz)
Loss of citizenship by sex and new citizenship (migr_lct)
Population (demo_pop)
Population on 1 January by age, sex and broad group of citizenship (migr_pop2ctz)
Population on 1 January by age group, sex and citizenship (migr_pop1ctz)
Population on 1 January by age group, sex and country of birth (migr_pop3ctb)
Population on 1 January by age, sex and broad group of country of birth (migr_pop4ctb)
Population on 1 January by sex, citizenship and broad group of country of birth (migr_pop5ctz)
Population on 1 January by sex, country of birth and broad group of citizenship (migr_pop6ctb)
Population on 1 January by age group, sex and level of human development of the country of citizenship (migr_pop7ctz)
Population on 1 January by age group, sex and level of human development of the country of birth (migr_pop8ctb)
EU and EFTA citizens who are usual residents in another EU/EFTA country as of 1 January (migr_pop9ctz)