Rahalise vaesuse statistika


Andmed 2018. aasta mai seisuga.

Artikli kavandatud uuendamine: oktoober 2019.

Olulised faktid

Suhtelise vaesuse määr (pärast sotsiaalseid siirdeid) jäi ELis 2016. aastal samale 17,3 % tasemele.

2016. aastal aitasid sotsiaalsed siirded 8,6 %-l ELi elanikkonnast tõusta vaesuspiirist ülespoole.

20 % elanikkonnast, kelle netosissetulek oli suurim, sai ELis 2016. aastal 5,2 korda suuremat sissetulekut kui see 20 %, kelle netosissetulek oli kõige väiksem.

At-risk-of-poverty rate, 2016

Selles artiklis analüüsitakse uusimat statistikat rahalise vaesuse ja sissetulekute ebavõrdsuse kohta Euroopa Liidus (EL). Elatustasemete võrdlus riikide vahel põhineb sageli sisemajanduse koguproduktil (SKP) elaniku kohta, mis näitab, kui rikas on üks riik rahalises mõttes võrreldes teise riigiga. See põhinäitaja ütleb siiski väga vähe sissetulekute jaotuse kohta riigis ja samuti ei anna see teavet mitterahaliste tegurite kohta, mis võivad olla suure tähtsusega elanikkonna elukvaliteedi kindlaksmääramisel. Ühelt poolt võib sissetulekute jaotuse ebavõrdsus motiveerida inimesi parandama oma olukorda töö, innovatsiooni või uute oskuste omandamise kaudu. Teisalt seostatakse sissetulekute ebavõrdsust sageli kuritegevuse, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega.

Artikli täistekst

Suhtelise vaesuse määr ja piir

Suhtelise vaesuse määr (pärast sotsiaalseid siirdeid) püsis ajavahemikul 2010–2013 EL 28s peaaegu ühtlasel tasemel, tõustes 16,5 %-st 16,7 %-ni. Ajavahemikul 2013–2014 tõusis suhtelise vaesuse määr 0,5 protsendipunkti ning seejärel 2015. aastal 0,1 protsendipunkti, tasemeni 17,3 %, kuhu see 2016. aastal püsima jäi.

EL 28 määr, mis arvutati liikmesriikide tulemuste kaalutud keskmisena, kätkeb märkimisväärseid erinevusi ELi liikmesriikide vahel (vt joonis 1). Kaheksas liikmesriigis, täpsemalt Rumeenias (25,3 %), Bulgaarias (22,9 %), Hispaanias (22,3 %), Leedus (21,9 %), Lätis (21,8 %), Eestis (21,7 %), Kreekas (21,2 %) ja Itaalias (20,6 %) elas suhtelises vaesuses vähemalt üks viiendik elanikkonnast. Sama kehtis ka Serbia (25,5 %), Türgi (22,5 %, 2015. aasta andmete alusel) ja endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi (21,9 %) kohta. Liikmesriikide arvestuses oli kõige vähem suhtelises vaesuses elavaid inimesi Tšehhi Vabariigis (9,7 %), Soomes (11,6 %) ja Taanis (11,9 %) ning ka Island (8,8 %) teatas suhteliselt väikesest suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaalust oma riigis.

Joonis 1. Suhtelise vaesuse määr ja piir, 2016
Allikas: Eurostat (ilc_li01) ja (ilc_li02)


Suhtelise vaesuse piir (näidatud ka joonisel 1) on 60 % riigi mediaan-ekvivalentnetosissetulekust. Territoriaalsete võrdluste tegemiseks väljendatakse seda sageli ostujõu standardiga (PPS), et võtta arvesse elukalliduse erinevust riikides. See piir varieerus 2016. aastal ELi liikmesriikide vahel märkimisväärselt, ulatudes 2 900st Rumeenias 13 500ni Austrias, kusjuures kõige kõrgem oli see Luksemburgis (16 800). Vaesuse piir oli suhteliselt madal ka endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis (ostujõu standard 2 900), Serbias (3 200) ja Türgis (3 400, 2015. aasta andmed) ning suhteliselt kõrge Šveitsis (16 300) ja Norras (17 200).

Erinevad ühiskonnarühmad on rahalisest vaesusest erineval määral ohustatud. Sugupoolte suhtelise vaesuse määr (pärast sotsiaalseid siirdeid) erines EL 28s 2016. aastal suhteliselt vähe: uusimate andmete kohaselt oli see meestel 16,6 % ja naistel veidi kõrgem – 17,9 % (vt joonis 2). Kõige suurem erinevus sugupoolte vahel oli 2016. aastal Balti riikides (naistel 2,7–4,8 protsendipunkti kõrgem), Sloveenias (2,7 protsendipunkti) ja Saksamaal (2,6 protsendipunkti), kusjuures ka Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Küpros, Rootsi ja Belgia teatasid, et neis riikides oli naiste suhtelise vaesuse määr vähemalt 2 protsendipunkti kõrgem kui meestel, ning sama kehtib ka Norra puhul. Seevastu viies ELi liikmesriigis – Taanis, Maltas, Madalmaades, Soomes ja Hispaanias – oli suhtelise vaesuse määr meeste hulgas veidi kõrgem kui naiste hulgas. Sama kehtis ka endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi ja Serbia kohta.

Joonis 2. Suhtelise vaesuse määr pärast sotsiaalseid siirdeid, 2016
(%)
Allikas: Eurostat (ilc_li02)


Suhtelise vaesuse määrade erinevused muutusid suuremaks pärast seda, kui elanikkond liigitati hõiveseisundi järgi (vt tabel 1). Töötud moodustavad eriti haavatava rühma: peaaegu pooled (48,6 %) töötutest EL 28s elasid 2016. aastal suhtelises vaesuses, kusjuures see määr oli kõrgeim Saksamaal (70,5 %). Veel seitse ELi liikmesriiki (Balti riigid, Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Rootsi ja Rumeenia) teatasid, et 2016. aastal elasid vähemalt pooled töötud suhtelises vaesuses.

Tabel 1. Suhtelise vaesuse määr pärast sotsiaalseid siirdeid peamiste hõiveseisundite järgi, 2016
(%)
Allikas: Eurostat (ilc_li04)

Ligikaudu iga seitsmes (13,8 %) EL 28 pensionär elas 2016. aastal suhtelises vaesuses. EL 28 keskmisest tasemest vähemalt kaks korda kõrgemad määrad registreeriti kõigis kolmes Balti riigis: Leedus (30,6 %), Lätis (41,9 %) ja Eestis (45,0 %).

Töötavaid inimesi ohustas suhteline vaesus palju vähem (2016. aastal keskmiselt 9,6 % kogu EL 28s). Suhtelises vaesuses elavate töötavate inimeste osakaal oli suhteliselt suur Rumeenias (18,9 %) ning vähemal määral ka Kreekas (14,1 %) ja Hispaanias (13,1 %). Ka Luksemburg, Itaalia, Bulgaaria, Portugal ja Poola teatasid, et nende töötavast elanikkonnast elas 2016. aastal suhtelises vaesuses rohkem kui iga kümnes inimene.

Suhtelise vaesuse määr jaotus leibkondade vahel erinevalt ning olenes täiskasvanute ja ülalpeetavate laste arvust leibkonnas. Ülalpeetavate lasteta leibkondade lõikes (vt joonis 3) ohustas suhteline vaesus kõige rohkem üksinda elavaid inimesi – 2016. aastal elas suhtelises vaesuses 25,6 % üheliikmelistest leibkondadest. Vähemalt kahe täiskasvanuga leibkondade suhtelise vaesuse määr oli aga kõnealusest näitajast enam kui kaks korda väiksem – 11,5 %. Konkreetselt nende leibkondade seas, kus elas kaks täiskasvanut, kellest vähemalt üks oli vähemalt 65aastane, oli suhtelise vaesuse määr veidi madalam – 11,0 %.

Joonis 3. Suhtelise vaesuse määr leibkonnatüübi järgi, ülalpeetavate lasteta leibkonnad, 2016
(% vaadeldavast elanikkonnast)
Allikas: Eurostat (ilc_li03)


Enamik ELi liikmesriike teatas sarnasest suundumusest – ülalpeetavate lasteta leibkondade lõikes oli suhtelise vaesuse määr kõige kõrgem üheliikmeliste leibkondade puhul kõikides liikmesriikides, välja arvatud Maltas, kus see määr oli kõrgem leibkondade puhul, kus elas kaks täiskasvanut, kellest vähemalt üks oli vähemalt 65aastane. Sarnane pilt nagu Maltas avanes endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis, välja arvatud selles osas, et üheliikmeliste leibkondade puhul oli suhtelise vaesuse määr kolme analüüsitud leibkonnatüübi arvestuses kõige madalam. Veidi rohkem kui pooltes liikmesriikides (15s 28st) oli leibkondadel, kus elas kaks täiskasvanut, kellest vähemalt üks oli vähemalt 65aastane, üldiselt madalam suhtelise vaesuse määr kui kõiki vähemalt kahest täiskasvanust koosnevaid leibkondi koondava laiema kategooria puhul, eriti Kreekas, kus erinevus oli 7,5 protsendipunkti. Teise äärmusse kuulus Malta, kus leibkondadel, kus elas kaks täiskasvanut, kellest vähemalt üks oli vähemalt 65aastane, oli 13,2 protsendipunkti kõrgem suhtelise vaesuse määr kui kõikidel vähemalt kahest täiskasvanust koosnevatel leibkondadel, ning erinevus oli suur ka Šveitsis (9,0 protsendipunkti).

Ülalpeetavate lastega leibkondade arvestuses (vt joonis 4) oli suhtelise vaesuse määr EL 28s kõrgeim ülalpeetavate lastega üheliikmeliste leibkondade puhul, ületades üht kolmandikku (34,0 %). Kahe täiskasvanuga leibkondade puhul moodustas ühe ülalpeetava lapsega leibkondade suhtelise vaesuse määr (13,6 %) veidi rohkem kui poole vähemalt kolme ülalpeetava lapsega leibkondade suhtelise vaesuse määrast (26,9 %). Kõikides ELi liikmesriikides ohustas kolme joonisel 4 kujutatud leibkonnatüübi arvestuses suhteline vaesus kõige väiksema tõenäosusega neid leibkondi, mis koosnevad kahest täiskasvanust ja ühest lapsest, kusjuures Sloveenias oli suhtelise vaesuse määr madalaim leibkondade seas, mis koosnevad kahest täiskasvanust ja vähemalt kolmest ülalpeetavast lapsest. Enamik ELi liikmesriike teatas ühtlasi, et suhtelise vaesuse määr oli kõrgeim leibkondades, mis koosnevad ühest täiskasvanust ja ülalpeetavatest lastest, kuigi esines teatavaid erandeid, kus see määr oli suurem kahest täiskasvanust ja vähemalt kolmest lapsest koosnevate leibkondade korral, eeskätt Bulgaarias ja Rumeenias ning väiksemal määral Portugalis, Itaalias, Slovakkias, Hispaanias ja Kreekas. Sama kehtis ka kõigis kolmes kandidaatriigis, mille kohta on andmed kättesaadavad.

Joonis 4. Suhtelise vaesuse määr leibkonnatüübi järgi, ülalpeetavate lastega leibkonnad, 2016
(% vaadeldavast elanikkonnast)
Allikas: Eurostat (ilc_li03)


Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks on võimalik kasutada sotsiaalkaitse meetmeid. See võib näiteks tähendada toetuste jagamist. Üks võimalus hinnata sotsiaalkaitse meetmete edukust on võrrelda suhtelise vaesuse näitajaid enne ja pärast sotsiaalseid siirdeid (vt joonis 5). 2016. aastal vähendati sotsiaalsete siirete abil suhtelise vaesuse määra EL 28 elanikkonna hulgas 25,9 %-st enne sotsiaalseid siirdeid 17,3 %-ni pärast siirdeid. Sellega aidati 8,6 %-l elanikkonnast tõusta vaesuspiirist ülespoole. Ilma sotsiaalsete siireteta elaksid need inimesed suhtelises vaesuses. Kui võrrelda suhtelise vaesuse määrasid enne ja pärast sotsiaalseid siirdeid, oli sotsiaaltoetuste suhteline mõju väike – aidates vaesuspiirist kõrgemale tõusta kuni 6,0 %-l inimestest – Kreekas, Rumeenias, Bulgaarias, Poolas, Itaalias, Slovakkias, Portugalis, Leedus ja Lätis, samuti Türgis (2015. aasta andmete alusel) ja endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis. Kui vaadelda suhtelist mõju, siis Soomes, Iirimaal ja Taanis aitasid sotsiaalsed siirded vähemalt pooltel suhtelises vaesuses elavatel inimestel tõusta suhtelise vaesuse piirist ülespoole; sama kehtis ka Islandi ja Norra kohta.

Joonis 5. Suhtelise vaesuse määr enne ja pärast sotsiaalseid siirdeid, 2016
(%)
Allikas: Eurostat (ilc_li02) ja (ilc_li10)

Sissetulekute ebavõrdsus

Selleks et valitsused, poliitikakujundajad ja ühiskond tervikuna saaksid vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võidelda, tuleb ühiskonnas valitsevat ebavõrdsust analüüsida ja kindlaks teha, kas see on laadilt majanduslik või sotsiaalne. Majanduslikku ebavõrdsust käsitlevad andmed on eriti tähtsad suhtelise vaesuse hindamisel, sest majanduslike ressursside jaotamisel võib olla otsene mõju vaesuse ulatusele ja sügavusele.

2016. aastal täheldati suurt sissetulekute jaotuse ebavõrdsust: ELi liikmesriikide näitajate rahvaarvuga kaalutud keskmise väärtuse (vt joonis 6) järgi sai see 20 % elanikkonnast, kelle ekvivalentnetosissetulek oli suurim, 5,2 korda suuremat sissetulekut kui see 20 % elanikkonnast, kelle ekvivalentnetosissetulek oli kõige väiksem. Kõnealune kordaja erines liikmesriikide vahel märkimisväärselt, olles 3,5 Tšehhi Vabariigis ja 3,6 Sloveenias, Slovakkias ja Soomes, rohkem kui 6,0 Lätis, Itaalias, Hispaanias ja Kreekas, rohkem kui 7,0 Leedus ja Rumeenias ning kõige suurem – 7,9 – Bulgaarias. Joonisel 6 kujutatud ELi mittekuuluvatest riikidest oli sissetulekute jaotuse ebavõrdsuse kordaja väga väike ka Islandil (3,3) ja Norras (3,7), samal ajal kui Türgis (2015. aasta andmed) ja Serbias olid uusimad kordajad kõrgemad (vastavalt 8,6 ja 9,7) kui üheski ELi liikmesriigis.

Joonis 6. Sissetulekute jaotuse ebavõrdsus, 2016
(sissetulekukvintiilide suhte kordaja)
Allikas: Eurostat (ilc_di11)


Paljude eri ühiskonnarühmade tunnetatud ebavõrdsusega kaasnevad poliitilised huvid. Üks erilist huvi pakkuv rühm on eakad – see kajastab osalt 65aastaste ja vanemate inimeste suurenevat osakaalu ELi elanikkonna hulgas. Pensionisüsteemidel võib olla tähtis osa eakate vaesuse küsimusega tegelemisel. Sellega seoses on huvitav võrrelda eakate sissetulekuid ülejäänud elanikkonna sissetulekutega.

EL 28s tervikuna moodustas 65aastaste ja vanemate inimeste mediaansissetulek 2016. aastal 93 % alla 65 aasta vanuste elanike mediaansissetulekust (vt joonis 7). Kuues ELi liikmesriigis (Luksemburg, Kreeka, Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia ja Ungari) oli eakate mediaansissetulek vähemalt sama suur kui alla 65 aasta vanuste elanike mediaansissetulek. Sama kehtis ka endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi, Serbia ja Türgi (2015. aasta andmete alusel) puhul. Austrias, Poolas, Rumeenias, Portugalis ja Slovakkias moodustas eakate mediaansissetulek vähemalt 90 % alla 65 aasta vanuste elanike mediaansissetulekust; sama olukord valitses ka Islandil ja Norras. Tšehhi Vabariigis, Küproses, Rootsis, Belgias, Taanis, Maltas, Leedus, Lätis ja Eestis jäid vastavad näitajad alla 80 % Suhteliselt väikesed osakaalud võivad üldjoontes kajastada pensionimaksete suurust.

Joonis 7. Mediaansissetulekute suhe, 2016
(65 aasta vanuste ja vanemate isikute mediaanekvivalentnetosissetulekute suhe alla 65 aasta vanuste isikute mediaanekvivalentnetosissetulekutesse)
Allikas: Eurostat (ilc_pnp2)


Vaesuse sügavust, mis aitab kvantitatiivselt kindlaks määrata, kui vaesed on vaesed, saab mõõta suhtelise vaesuse süviku abil. 2016. aastal jäi suhtelises vaesuses elavate inimeste mediaansissetulek EL 28s keskmiselt 25,0 % allapoole vaesuspiiri (vt joonis 8); vaesuspiir on määratletud kui 60 % riigi kõigi elanike mediaanekvivalentnetosissetulekust. ELi liikmesriikidest oli suhtelise vaesuse süvik kõige suurem Rumeenias (36,2 %) ja üle 25,0 % ka Kreekas, Itaalias, Hispaanias, Bulgaarias, Horvaatias, Leedus, Portugalis ja Slovakkias. Süvik oli veelgi suurem Serbias (38,1 %) ja suhteliselt suur ka endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis (32,9 %) ja Türgis (27,8 %, 2015. aasta andmete alusel). Liikmesriikide hulgas oli suhtelise vaesuse süvik kõige väiksem Soomes (13,9 %), millele järgnes Malta(15,9 %).

Joonis 8. Suhtelise vaesuse süvik, 2016
(%)
Allikas: Eurostat (ilc_li11)

Tabelite ja jooniste lähteandmed

Andmete allikad

Sissetulekuid ja elamistingimusi käsitlevat ELi statistikat (EU-SILC) hakati koguma 2003. aastal Eurostati, kuue ELi liikmesriigi (Austria, Belgia, Taani, Kreeka, Iirimaa, Luksemburg) ja Norra vahel sõlmitud suulise kokkuleppe alusel. EU-SILCi rakendati eesmärgiga koguda andmeid sissetulekuid ja elamistingimusi käsitlevate näitajate esitamiseks – andmete kogumise õiguslik alus on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1177/2003.

Ametlikult alustati selle statistika kogumist 2004. aastal 15 liikmesriigis ja seda laiendati 2005. aastal eesmärgiga hõlmata kõik ülejäänud EL 25 liikmesriigid, samuti Island ja Norra. Bulgaaria ja Türgi võtsid EU-SILCi kasutusele 2006. aastal, Rumeenia 2007. aastal, Šveits 2008. aastal. Horvaatia ühines uuringuga 2010. aastal (Horvaatia 2009. aasta andmed põhinevad teisel andmeallikal – nimelt leibkonna eelarve uuringul (HBS)). Endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi andmed on saadaval alates 2010. aastast ja Serbia andmed alates 2013. aastast. EU-SILC hõlmab nii läbilõike- kui ka kestevandmeid.

Leibkonna netosissetuleku kindlakstegemiseks liidetakse kõigi leibkonnaliikmete mis tahes allikatest saadud rahalised sissetulekud (sealhulgas palgatulu, investeeringutest saadud tulu ja sotsiaaltoetused) ning sellele summale lisatakse ka leibkonna tasandil saadud sissetulek. Saadud summast arvestatakse maha tasutud maksud ja sotsiaalkindlustusmaksed. Selleks et kajastada erinevusi leibkondade suuruses ja koosseisus, jagatakse saadud summa nn ekvivalentsete täiskasvanute arvuga, kasutades standardset (ekvivalentsus)skaalat ehk nn modifitseeritud OECD skaalat, mille kohaselt omistatakse leibkonna esimesele täiskasvanule statistiline osakaal 1,0, igale järgmisele 14aastasele või vanemale leibkonnaliikmele osakaal 0,5 ja igale nooremale kui 14aastasele leibkonnaliikmele osakaal 0,3. Saadud arvu nimetatakse ekvivalentnetosissetulekuks ning see omistatakse igale leibkonnaliikmele. Vaesusnäitajate leidmiseks arvutatakse ekvivalentnetosissetulek selliselt, et leibkonna kogu netosissetulek jagatakse leibkonna ekvivalentse suurusega. Sellest tulenevalt loetakse iga leibkonnaliikme ekvivalentsissetulek teiste liikmete sissetulekuga võrdseks.

Kõikide riikide puhul on sissetulekute vaatlusperioodiks kindel 12kuuline ajavahemik (näiteks eelnenud kalendri- või majandusaasta). Erandiks on Ühendkuningriik, kus sissetulekute vaatlusperioodiks võetakse uuringu toimumise aasta, ja Iirimaa, kus uuring kestab pidevalt ning sissetulekut käsitlevaid andmeid kogutakse uuringule eelnenud 12 kuu kohta.

Suhtelise vaesuse määr on selliste inimeste osakaal, kelle ekvivalentnetosissetulek on väiksem kui suhtelise vaesuse piir (väljendatud ostujõu standardina – PPS), milleks peetakse 60 % riigi kohta kindlaks määratud mediaanekvivalentnetosissetulekust. Kooskõlas Euroopa Ülemkogu otsustega mõõdetakse suhtelise vaesuse määra igas ELi liikmesriigis valitseva olukorra suhtes, mitte ei kohaldata ühtset piirmäära. Suhtelise vaesuse määr võib olla väljendatud enne või pärast sotsiaalseid siirdeid, kusjuures nende vahega mõõdetakse riiklike sotsiaalsete siirete hüpoteetilist mõju vaesusriski vähendamisele. Vanadus- ja toitjakaotuspensionit ei peeta sotsiaalseteks siireteks, vaid sissetulekuks enne siirdeid. Selle näitaja kohta on tehtud mitmesuguseid analüüse ja need on kättesaadavad näiteks vanuse, soo, hõivestaatuse, leibkonnatüübi ja haridustaseme arvestuses. Tuleb märkida, et selle näitajaga ei mõõdeta rikkust, vaid suhtelist väikest jooksvat sissetulekut (võrreldes sama riigi teiste inimestega), mis ei viita ilmtingimata madalale elatustasemele. EL 28 ja euroala andmed on liikmesriikide andmete rahvaarvuga kaalutud keskmised.

Kontekst

2001. aasta detsembris Laekenis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel kiitsid Euroopa riigipead ja valitsusjuhid heaks sotsiaalset tõrjutust ja vaesust käsitlevate ühiste statistiliste näitajate esimese kogumi, mida sotsiaalkaitsekomitee näitajate alarühm pidevalt täiustab. Need näitajad on avatud koordinatsiooni meetodi ülitähtsad elemendid, mille abil jälgitakse, millised on ELi liikmesriikide edusammud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamise alal.

EU-SILC on sissetulekuid ja elamistingimusi käsitleva ELi statistika ja eelkõige sotsiaalset kaasatust käsitlevate näitajate allikas. Strateegia „Euroopa 2020“ kontekstis võttis Euroopa Ülemkogu 2010. aasta juunis vastu sotsiaalset kaasatust käsitleva peamise eesmärgi, mille kohaselt peaks 2020. aastaks olema ELis 2008. aastaga võrreldes vähemalt 20 miljoni võrra vähem inimesi, kes elavad suhtelises vaesuses või sotsiaalses tõrjutuses. EU-SILC on allikas, mida kasutatakse selle peamise eesmärgi saavutamisel tehtavate edusammude jälgimiseks. Edusamme mõõdetakse näitajaga, milles on ühendatud suhtelise vaesuse määr, suure materiaalse puuduse määr ja väga madala tööhõivega leibkondades elavate inimeste osakaal – lisateavet saab suhtelises vaesuses või sotsiaalses tõrjutuses elavaid inimesi käsitlevast artiklist (inglise keeles).

Otselingid
Muud artiklid
Tabelid
Andmebaas
Erirubriik
Väljaanded
Metoodika
Õigusaktid
Visualiseeringud
Välislingid





Statistikaraamatud

Pressiteated

Statistics in focus

Income distribution and monetary poverty (ilc_ip)
Monetary poverty (ilc_li)
Monetary poverty for elderly people (ilc_pn)
In-work poverty (ilc_iw)
Distribution of income (ilc_di)