Eluasemestatistika


Andmed 2018. aasta mai seisuga.

Artikli kavandatud uuendamine: oktoober 2019.

Olulised faktid

2016. aastal elas enamik iga ELi liikmesriigi elanikkonnast omaniku kasutuses olevates eluruumides. Nende inimeste osakaal jäi vahemikku alates 52 %st Saksamaal kuni 96 %ni Rumeenias.

2016. aastal elas ülerahvastatud eluruumides üks kuuendik ELi rahvastikust, kusjuures ülerahvastatuse määr oli liikmesriikidest kõrgeim Rumeenias (48,4 %).

2016. aastal elas ligikaudu iga kahekümnes inimene ELis väga halbades tingimustes.

2016. aastal oli turuhinnale vastava üüriga eluruumide üürnike liiga suurte eluasemekulude määr ELis kõrgeim Kreekas: 84,6 % neist kulutas eluasemele üle 40 % oma ekvivalentnetosissetulekust. ELi keskmine oli 28,0 %.

Overcrowding rate, 2016

Selles artiklis antakse ülevaade viimastest statistilistest andmetest Euroopa Liidus (EL), kolmes EFTA riigis ja kolmes kandidaatriigis asuvate eluasemete kohta ning keskendutakse eluruumide tüüpidele ja omandiõigusele (kinnisvara omamine või üürimine) ning eluaseme kvaliteedile ja taskukohasusele.

Taskukohase hinnaga korralik eluase turvalises keskkonnas on põhivajadus ja paljude arvates inimõigus. Selle vajaduse rahuldamisega, mis tõenäoliselt leevendaks vaesust ja vähendaks sotsiaalset tõrjutust, on paljudes Euroopa riikides endiselt märkimisväärseid probleeme.

Artikli täistekst

Eluruumi tüüp

2016. aastal elas EL 28s kümnest inimesest rohkem kui neli (41,8 %) korterelamutes, ligikaudu veerand (23,9 %) paarismajades ja veidi üle kolmandiku (33,6 %) ühepereelamutes (vt joonis 1). Korterelamutes elavate inimeste osakaal oli ELi liikmesriikidest suurim Hispaanias, Lätis (mõlemas 66,1 %) ja Eestis (62,0 %), kuid korterelamutes elavate inimeste osakaal oli umbes sama suur ka Šveitsis (62,7 %). Paarismajades elavate inimeste osakaal oli suurim Ühendkuningriigis (60,1 %), Madalmaades (58,4 %) ja Iirimaal (52,4 %). Need olid ainsad liikmesriigid, kus enam kui kaks viiendikku elanikkonnast elas paarismajades. Ühepereelamutes elavate inimeste osakaal oli suurim Horvaatias (71,0 %), Sloveenias (65,5 %), Ungaris (62,8 %) ja Rumeenias (61,9 %). Ühepereelamutes elavate inimeste osakaal oli suur ka endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis (72,9 %), Serbias (64,2 %) ja Norras (59,9 %).

Joonis 1. Elanikkonna jagunemine eluaseme tüübi alusel, 2016
(% rahvastikust)
Allikas: Eurostat (ilc_lvho01)

Eluruumi omandiõigus

2016. aastal elas rohkem kui veerand (26,6 %) EL 28 rahvastikust endale kuuluvas eluruumis, mis oli koormatud tagastamata laenu või hüpoteeklaenuga, samal ajal kui üle kahe viiendiku (42,6 %) rahvastikust elas endale kuuluvas eluruumis, mille jaoks ei olnud võetud laenu ega hüpoteeklaenu. Seega elas seitse inimest kümnest (69,2 %) EL 28s omaniku kasutuses olevates eluruumides, samal ajal kui 19,9 % elas turuhinnale vastava üüriga eluruumides ja 10,8 % alandatud üüriga või tasuta eluruumides.

2016. aastal elas rohkem kui pool iga ELi liikmesriigi elanikkonnast (vt joonis 2) omaniku kasutuses olevates eluruumides; nende inimeste osakaal jäi vahemikku alates 51,7 %st Saksamaal kuni 96,0 %ni Rumeenias. Seega ei ületanud üürnike osakaal omaniku kasutuses olevates eluruumides elavate inimeste osakaalu üheski ELi liikmesriigis. Seevastu Šveitsis ületas üürieluruumides elavate inimeste osakaal omaniku kasutuses olevates eluruumides elavate inimeste osakaalu – umbes 57,5 % elanikkonnast olid üürnikud. Madalmaades (61,0 %) ja Rootsis (54,8 %) elas üle poole elanikkonnast omaniku kasutuses olevates eluruumides, mis olid koormatud tagastamata laenu või hüpoteeklaenuga. Sama olukord valitses ka Islandil (63,9 %) ja Norras (62,3 %).

Joonis 2. Elanikkonna jagunemine eluruumi omandiõiguse alusel, 2016
(% rahvastikust)
Allikas: Eurostat (ilc_lvho02)


2016. aastal oli üheteistkümnes ELi liikmesriigis turuhinnale vastava üüriga eluruumides elavate inimeste osakaal alla 10,0 %. Seevastu Saksamaal (39,8 %) ja Taanis (37,9 %) elas ligikaudu kaks viiendikku elanikkonnast turuhinnale vastava üüriga eluruumides, nagu ka ligikaudu kolm kümnendikku Rootsi (34,0 %), Madalmaade (30,3 %) ja Austria (29,7 %) elanikkonnast ning umbes viiendik Luksemburgi (21,5 %), Kreeka (20,8 %) ja Belgia (20,0 %) elanikkonnast. Turuhinnale vastava üüriga eluruumides elavate inimeste osa elanikkonnast oli veelgi suurem Šveitsis, kus see oli veidi üle poole (50,2 %). Alandatud üüriga või tasuta eluruumides elavate inimeste osakaal jäi kõikides ELi liikmesriikides ja kuues joonisel kajastatud ELi mittekuuluvas riigis alla 20,0 %.

Eluaseme kvaliteet

Üks peamisi näitajaid, mille alusel eluaseme kvaliteeti hinnatakse, on piisava elamispinna olemasolu eluruumis. Ülerahvastatuse määr näitab ülerahvastatud eluruumides elavate inimeste osakaalu, mis määratakse kindlaks leibkonna kasutuses olevate tubade arvu, leibkonna suuruse ning liikmete vanuse ja perekonnaseisu põhjal.

2016. aastal elas ülerahvastatud eluruumides 16,6 % EL 28 rahvastikust (vt joonis 3). Ülerahvastatuse määr oli ELi liikmesriikidest kõrgeim Rumeenias (48,4 %), samal ajal kui Serbias (55,5 %) ja endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis (50,1 %) oli see näitaja üle 50 %; suhteliselt kõrge ülerahvastatuse määr oli ka Türgis (46,0 %, 2015. aasta andmete alusel). Seevastu Küprosel (2,4 %), Maltas (2,9 %), Iirimaal (3,2 %), Belgias (3,7 %) ja Madalmaades (4,0 %) oli ülerahvastatuse määr madalaim ja veel seitse ELi liikmesriiki, samuti Norra, Šveits ja Island teatasid, et alla 10,0 % nende elanikkonnast elab ülerahvastatud eluruumides.

Joonis 3. Ülerahvastatuse määr, 2016
(% kindlaksmääratud rahvastikust)
Allikas: Eurostat (ilc_lvho05a)


Suhtelises vaesuses elavate inimeste hulgas (teisisõnu nende hulgas, kes elasid leibkondades, kus ekvivalentnetosissetulek inimese kohta oli alla 60 % riigi mediaanist) oli EL 28s ülerahvastatuse määr 2016. aastal 29,5 %, mis on umbes 12,9 protsendipunkti kõrgem kogu elanikkonda hõlmavast määrast. Ülerahvastatuse määr suhtelises vaesuses elavate inimeste hulgas oli kõrgeim Rumeenias (60,6 %), Poolas (59,2 %), Ungaris (54,7 %), Slovakkias (54,2 %) ja Bulgaarias (51,1 %). Samuti oli ülerahvastatuse määr suhtelises vaesuses elavate inimeste hulgas kõrge Türgis (71,8 %, 2015. aasta andmete alusel), Serbias (65,0 %) ja endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis (63,6 %). Suhtelises vaesuses elavate inimeste hulgas oli madalaim ülerahvastatuse määr Küprosel (5,7 %), Iirimaal (6,0 %) ja Maltas (7,5 %). Need olid ainsad ELi liikmesriigid, kus ülerahvastatud tingimustes elas vähem kui üks suhtelises vaesuses elav inimene kümnest (vt joonis 3). Eluaseme kvaliteedi põhjalikumal hindamisel võetakse lisaks ülerahvastatusele arvesse ka muid puudujääke eluasemetingimustes, näiteks pesemisvõimaluse või tualeti puudumine, lekkiv katus või liiga pimedad eluruumid. Väga halbades tingimustes elavate inimeste määr on nende inimeste osakaal, kes elavad ülerahvastatud eluruumides, millel on samal ajal veel vähemalt üks eespool nimetatud tõsine puudus. 2016. aastal elas 4,8 % EL 28 kogurahvastikust väga halbades tingimustes (vt joonis 4). Neljas ELi liikmesriigis elas 2016. aastal rohkem kui iga kümnes inimene väga halbades tingimustes: Bulgaarias oli see määr 11,6 %, veelgi kõrgem Lätis (14,6 %) ja Ungaris (16,9 %) ning kõige kõrgem Rumeenias, kus väga halbades tingimustes elas peaaegu iga viies inimene (19,8 %). Seevastu Soomes ja Iirimaal elas 2016. aastal väga halbades tingimustes 1,0 % või vähem elanikkonnast.

Joonis 4. Väga halbades tingimustes elavate inimeste osakaal, 2015–2016
(% rahvastikust)
Allikas: Eurostat (ilc_mdho06a)


Ajavahemikul 2015–2016 ei vähenenud väga halbades tingimustes elavate inimeste üldine osakaal EL 28s oluliselt (0,1 protsendipunkti võrra). Väga halbades tingimustes elavate inimeste osakaal suurenes ELi liikmesriikidest kõige rohkem Ungaris ja Belgias, suurenedes 2015.–2016. aastal vastavalt 1,4 ja 1,0 protsendipunkti. Veelgi suuremat kasvu täheldati endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis, kus väga halbades tingimustes elavate inimeste osakaal suurenes 2,4 protsendipunkti. Liikmesriikidest vähenes väga halbades tingimustes elavate inimeste osakaal kõige rohkem Itaalias, kus see langes 2,0 protsendipunkti, samal ajal kui Taanis ja Sloveenias täheldati 1,1 protsendipunktist vähenemist. Islandil vähenes kõnealune määr 1,0 protsendipunkti.

Eluaseme taskukohasus

2016. aastal elas 11,1 % EL 28 rahvastikust leibkondades, mis kulutasid eluasemele vähemalt 40 % oma ekvivalentnetosissetulekust (vt tabel 1). Sellise elanikkonna osakaal, kelle eluasemekulud ületasid 40 % nende ekvivalentnetosissetulekust, oli suurim turuhinnale vastava üüriga eluruumide üürnike hulgas (28,0 %) ja väikseim omaniku kasutuses olevates eluruumides elavate inimeste hulgas, kellel ei olnud laenu ega hüpoteeklaenu (5,4 %).

Tabel 1. Liiga suurte eluasemekulude määr omandiõiguse alusel, 2016
(% rahvastikust)
Allikas: Eurostat (ilc_lvho07c) ja (ilc_lvho07a)


EL 28 keskmised näitajad varjavad märkimisväärseid erinevusi ELi liikmesriikide vahel: skaala ühes otsas oli mitu liikmesriiki, kus sellistes leibkondades, kelle eluasemekulud ületasid 40 % netosissetulekust, elas suhteliselt väike osa elanikkonnast. Need olid näiteks Malta (1,4 %) ja Küpros (3,1 %). Skaala teises otsas kulutas veidi enam kui kaks inimest viiest Kreekas (40,5 %) ja veidi enam kui iga viies inimene Bulgaarias (20,7 %) eluasemele üle 40 % oma ekvivalentnetosissetulekust. Sama tegi umbes iga kuues Saksamaal (15,8 %) ja Taanis (15,0 %).

Kui vaadelda omandiõiguse rühma, kus on suurim sellise elanikkonna osakaal, kelle eluasemekulud ületasid 40 % nende netosissetulekust, nimelt turuhinnale vastava üüriga eluruumide üürnikke, olid ELi liikmesriikide vahel samuti suured erinevused ja mõnes oli see osakaal 2016. aastal väga suur. Kümnes liikmesriigis kulutas rohkem kui kolmandik turuhinnale vastava üüriga eluruumide üürnikke üle 40 % oma ekvivalentnetosissetulekust eluasemele, kusjuures sellise elanikkonna osakaal ületas kaht viiendikku Hispaanias (43,0 %), Horvaatias (45,2 %) ja Leedus (48,3 %), oli veidi üle poole (50,4 %) Bulgaarias ja ulatus Kreekas 84,6 %ni.

Tabelite ja jooniste lähteandmed

Andmete allikad

Käesolevas artiklis kasutatud andmed on saadud peamiselt sissetulekuid ja elamistingimusi käsitleva ELi statistika (EU-SILC) mikroandmete põhjal. Vaadeldava üldkogumi moodustavad kõik tavaleibkonnad ja nende praegused liikmed, kes elasid andmete kogumise ajal ELi liikmesriigi territooriumil. Asutusleibkondades ja institutsioonides elavaid isikuid tavaliselt sihtpopulatsiooni hulka ei arvata. EL 28 ja euroala andmed on liikmesriikide andmete rahvaarvuga kaalutud keskmised.

Kontekst

Kodud mõjutavad leibkondade elukvaliteeti mitmel viisil: pakuvad peavarju, turvatunnet, privaatsust ja kohta, kus lõõgastuda, õppida ja elada. Kodu võib vaadelda ka kohaliku keskkonna, lapsehoiu kättesaadavuse, haridusasutuste, tööhõive, puhkevõimaluste, kaupluste, avalike teenuste jne kontekstis. Eluaseme – kas ostetud või üüritud – rahastamine on paljude leibkondade jaoks suur probleem, mis on sageli seotud eluaseme kvaliteediga.

ELil ei ole eluasemega seoses mingeid erikohustusi, vaid riikide valitsused töötavad ise välja oma riigi eluasemepoliitika. Sellest olenemata on paljudel ELi liikmesriikidel sarnased probleemid: näiteks kuidas uuendada elamuid, planeerida valglinnastumist ja seda ohjata, edendada säästvat arengut, aidata noortel ja ebasoodsas olukorras olevatel elanikerühmadel pääseda eluasemeturule või edendada energiatõhusust koduomanike seas.

Sotsiaalmajutuse, kodutuse ja integratsiooni küsimused on ELi sotsiaalpoliitikas tähtsal kohal. Põhiõiguste harta IV jaotise artiklis 34 on sätestatud, et „sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vastu võitlemiseks tunnustab ja austab liit õigust sotsiaalabile ja eluasemetoetusele, et tagada liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud eeskirjade kohaselt rahuldav elu kõigile neile, kellel puuduvad piisavad elatusvahendid“. Sellega seoses lepiti Euroopa Ülemkogu 2000. aasta kohtumisel Nice’is kokku vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise ELi strateegia ühised eesmärgid, sealhulgas kaks eluasemega seotud eesmärki, nimelt „rakendada poliitikat eesmärgiga tagada kõigile juurdepääs inimväärsele ja tervishoidlikule eluasemele, samuti normaalseks eluks vajalikele põhiteenustele (elektrienergia, vesi, küte jne), võttes arvesse kohalikke olusid“ ja „kehtestada poliitika, mille abil ennetada sotsiaalset tõrjutust põhjustada võivaid elukriise, näiteks võlgu jäämist, koolist väljalangemist ja kodutuks jäämist“. Seda volitust laiendati 2010. aastal, kui vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammiga (KOM(2010) 758 (lõplik)) nähti ette mitu meedet, mille abil vähendada 2020. aastaks suhtelises vaesuses või sotsiaalses tõrjutuses elavate inimeste arvu vähemalt 20 miljoni võrra (võrreldes 2008. aastaga) – vt ka artiklit suhtelises vaesuses või sotsiaalses tõrjutuses elavate inimeste kohta (inglise keeles).

Otselingid
Muud artiklid
Tabelid
Andmebaas
Erirubriik
Väljaanded
Metoodika
Õigusaktid
Visualiseeringud
Välislingid





Living conditions (t_ilc_lv)
Housing conditions (t_ilc_lvho)
Overcrowding rate (t_ilc_lvho_or)
Housing cost burden (t_ilc_lvho_hc)
Material deprivation (t_ilc_md)
Housing deprivation (t_ilc_mdho)
Living conditions (ilc_lv)
Housing conditions (ilc_lvho)
Overcrowding rate (ilc_lvho_or)
Under-occupied dwellings (ilc_lvho_uo)
Housing cost burden (ilc_lvho_hc)
Material deprivation (ilc_md)
Housing deprivation (ilc_mdho)