Elektrihindade statistika


Andmed 2020. aasta mai seisuga.

Artikli kavandatud uuendamine: august 2021.

Olulised faktid

2019. aasta teises pooles olid EL 27s kodumajapidamiste elektrihinnad kõrgeimad Taanis (0,29 eurot kWh kohta) ja madalaimad Bulgaarias (0,10 eurot kWh kohta).

2019. aasta teises pooles olid EL 27s mitte-kodumajapidamiste elektrihinnad kõrgeimad Küprosel (0,18 eurot kWh kohta) ja madalaimad Taanis (0,07 eurot kWh kohta).

Kodutarbijate elektrihinnad (sisaldavad makse), 2019. aasta esimene pool

Selles artiklis kajastatakse nii kodumajapidamiste kui ka mitte-kodumajapidamiste elektrihindade kujunemist Euroopa Liidus (EL). Andmete kättesaadavuse korral sisaldab see ka Ühendkuningriigi, Islandi, Liechtensteini, Norra, Montenegro, Põhja-Makedoonia, Albaania, Serbia, Türgi, Bosnia ja Hertsegoviina, Kosovo*, Moldova, Gruusia ja Ukraina hinnaandmeid.

ELi energiahind sõltub mitmesugustest pakkumise ja nõudluse tingimustest, sealhulgas geopoliitilisest olukorrast, energiaallikate jaotusest riigis, impordi mitmekesistamisest, võrgutasudest, keskkonnakaitsekuludest, äärmuslikest ilmastikuoludest ning aktsiiside ja maksude suurusest. Tuleb arvesse võtta, et selles artiklis esitatud hinnad sisaldavad kodutarbijatele kohaldatavaid makse, lõive ja käibemaksu, kuid ei sisalda mitte-kodutarbijate tagastatavaid makse ega lõive.

Artikli täistekst

Kodutarbijate elektrihinnad

Kõrgeimad elektrihinnad on Saksamaal ja Taanis

Kodutarbijate jaoks (see tähendab selle artikli kontekstis keskmise suurusega tarbijaid, kelle aastatarbimine jääb vahemikku 2 500 kWh kuni 5 000 kWh) olid elektrihinnad 2019. aasta teises pooles ELi liikmesriikidest kõrgeimad Taanis (0,2924 eurot kWh kohta), Saksamaal (0,2873 eurot kWh kohta) ja Belgias (0,2860 eurot kWh kohta); vt joonis 1. Madalaimad elektrihinnad olid Bulgaarias (0,0958 eurot kWh kohta), Ungaris (0,1097 eurot kWh kohta) ja Leedus (0,1254 eurot kWh kohta). Taani kodutarbijate elektrihind oli Bulgaaria elektrihinnast üle kolme korra kõrgem.

Keskmine hind EL 27s 2019. aasta teisel poolaastal – kodutarbijate elektritarbimise viimaste (2018. aasta) andmete kaalutud keskmine – oli 0,2160 eurot kWh kohta.

Joonis 1: Kodutarbijate elektrihinnad 2019. aasta teises pooles (eurodes kWh kohta)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_204)

EL 27 kodutarbijate elektrihindade kujunemine alates 2008. aasta esimesest poolest on esitatud joonisel 2. Hind ilma maksudeta (ehk energia-, tarne- ja võrgutasud) suurenes kuni 2013. aasta teise pooleni, mil see oli 0,1338 eurot kWh kohta, veidi kiiremini kui üldine inflatsioonimäär (ühtlustatud tarbijahinnaindeks, ÜTHI). Alates 2014. aastast on see püsinud siiski üsna stabiilsena, olles praegu 0,1280 eurot kWh kohta, mis on veidi madalam kui 2008. aasta esimese poolaasta hind (korrigeerituna vastavalt inflatsioonile). Ent maksude osatähtsus on pidevalt suurenenud: 31,2  %-st 2008. aastal 40,7 %-ni 2019. aastal. Seetõttu oli kodutarbijate lõpphind, mis sisaldas kõiki makse, 2019. aasta teisel poolel oluliselt kõrgem (17 %) kui 2008. aasta esimesel poolel (korrigeerituna vastavalt inflatsioonile).

Joonis 2. Kodutarbijate elektrihindade kujunemine aastatel 2008-2019
(eurodes kWh kohta)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_204)

Maksude ja lõivude osakaal on liikmesriigiti väga erinev

Maksude ja lõivude osakaal kodutarbijate üldises elektri jaehinnas on näidatud joonisel 3. ELis oli maksude suhteline osakaal 2019. aasta teises pooles väikseim Maltal (5,9 %), kus baashinnale lisandub madal käibemaksumäär. Taanis oli maksude suhteline osakaal kõige suurem, moodustades 64,4 % lõpphinnast. EL 27s moodustab käibemaks keskmiselt 15,6 % lõpphinnast. See ulatub 4,8 %-st Maltal 21,2 %-ni Ungaris.

Joonis 3. Kodutarbijate poolt elektrienergia eest tasutud maksude ja lõivude osakaal, 2019. aasta teine pool
(%)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_204)

Elektrihindade langus oli suurim Taanis, Kreekas ja Portugalis

Joonisel 4 on näidatud kodutarbijate elektrihindade protsentuaalne muutus, mis hõlmab kõiki makse ja käibemaksu riigi omavääringus alates 2018. aasta teisest poolest kuni 2019. aasta teise pooleni. Energiahindade puhul on aastane (mitte poolaasta kaupa tehtav) võrdlus kõige otstarbekam, et välistada hooajalisi mõjusid. Aastases võrdluses langesid lõpphinnad kümnes ELi liikmesriigis. Protsentuaalne vähenemine oli suurim Taanis (–6,3 %) ja Kreekas (–5,8 %), kus taastuvenergia tasusid vähendati järsult, samal ajal kui ülejäänud hinnakomponendid jäid stabiilseks. Kõige suuremat hindade protsentuaalset suuremist täheldati Madalmaades (19,6 %) ja Leedus (14,3 %), kus energia- ja tarnekomponendi osa oli hinnatõusus kõige suurem. Väärib märkimist, et Leedus tõusis hind ilma maksudeta 22,8 %. Küll aga langesid võimsusmaksud ja vähenesid taastuvenergia tasud, mis osaliselt korvasid hindade tõusu.

Joonis 4. Kodutarbijate elektrihindade muutus võrreldes eelmise aasta sama poolaastaga, 2019. aasta teine pool
(%)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_204)

Mitte-kodutarbijate elektrihinnad

Elektrihinnad olid kõrgeimad Küprosel ja Itaalias

Mitte-kodutarbijate jaoks (see tähendab selle artikli kontekstis keskmise suurusega tarbijaid, kelle aastatarbimine jääb vahemikku 500 MWh kuni 2 000 MWh) olid 2019. aasta teises pooles ELi liikmesriikides elektrihinnad kõrgeimad Küprosel ja Itaalias (vt joonis 5). Keskmine hind EL 27s 2019. aasta teisel poolaastal – mitte-kodutarbijate elektritarbimise viimaste (2018. aasta) andmete kaalutud keskmine – oli 0,1173 eurot kWh kohta.

Joonis 5. Mitte-kodutarbijate elektrihinnad 2019. aasta teises pooles
(eurodes kWh kohta)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_205)

EL 27 mitte-kodutarbijate elektrihindade kujunemine alates 2008. aasta esimesest poolest on esitatud joonisel 6. Hind ilma maksudeta (ehk energia, tarne- ja võrgutasud) suurenes samamoodi kui üldine inflatsioon kuni 2012. aastani, mil see ulatus esimesel poolaastal 0,0943 euroni kWh kohta. Seejärel hakkas hind langema ja on nüüd 0,0772 eurot kWh kohta, mis on 21 % madalam kui 2008. aasta hind (korrigeerituna vastavalt inflatsioonile).

Ent maksude osatähtsus on pidevalt suurenenud: 13,8 %-st 2008. aastal 34,2 %-ni 2019. aastal. Seega, kui vaadata 2019. aasta teise poolaasta mitte-kodutarbijate lõpphinda, st hinda, mis sisaldab tagastamatuid makse, ületab see veidi (3,6 %) 2008. aasta hinda (korrigeerituna vastavalt inflatsioonile).

Joonis 6. Mitte-kodutarbijate elektrihindade kujunemine aastatel 2008-2019
(eurodes kWh kohta)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_205)

Tagastamatute maksude ja lõivude osakaal elektrihindades

Tagastamatute maksude ja lõivude osakaal mitte-kodutarbijate üldises elektrihinnas on esitatud joonisel 7. 2019. aasta teises pooles oli maksude osakaal kõige suurem Saksamaal, kus tagastamatud maksud ja lõivud moodustasid lõpphinnast 56,3 %, ületades teisel kohal olnud Itaalia maksude osakaalu 13,8 protsendipunktiga. Maksude osakaal EL 27s on 34,2 %, kuid loomulikult on Saksamaal sellele näitajale väga suur mõju, sest just selles riigis on elektritarbimine mitte-kodutarbijate sektoris kaugelt kõige suurem.

Joonis 7. Mitte-kodutarbijate poolt elektri eest tasutud maksude ja lõivude osakaal, 2019. aasta teine pool
(%)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_205)

Mitte-kodutarbijate elektrihindade kujunemine

Joonisel 8 on näidatud mitte-kodutarbijate elektrihindade muutus riigi omavääringus, kaasa arvatud kõik tagastamatud maksud ja lõivud, alates 2018. aasta teisest poolest kuni 2019. aasta teise pooleni. Need hinnad langesid kuues ELi liikmesriigis. Suurim langus registreeriti Taanis (–13,4 %), millele järgnesid Poola (–6,3 %) ja Portugal (–2,1 %). Ülejäänud 21s ELi liikmesriigis hinnad tõusid. 10,0 % või suurem hinnatõus registreeriti Rumeenias (19,5 %), Ungaris (18,4 %), Itaalias (12,7 %), Madalmaades (11,1 %) ja Sloveenias (10,0 %).

Joonis 8. Mitte-kodutarbijate elektrihindade muutus võrreldes eelmise aasta sama poolaastaga, 2019. aasta teine pool
(%)
Allikas: Eurostat (nrg_pc_205)

Tabelite ja jooniste lähteandmed

Andmete allikad

Kodutarbijate määratlemine

Selles artiklis esitatud andmed kodutarbijate kohta viitavad keskmisele tavapärasele kodumajapidamiste tarbimisvahemikule, mille puhul aastane elektritarbimine jääb vahemikku 2 500 kuni 5 000 kWh. Kõik arvud tähistavad tarbijate jaemüügihindu ning sisaldavad makse, lõive ja käibemaksu.

Mitte-kodutarbijate määratlemine

Selle artiklis esitatud andmed mitte-kodutarbijate kohta viitavad keskmisele tavapärasele mitte-kodutarbijate tarbimisvahemikule, mille puhul aastane elektritarbimine jääb vahemikku 500–2 000 MWh. Hinnad on selles artiklis esitatud vastavalt elektri tootmise, tarnimise ja võrgutasude hinnale ja sisaldavad kõiki tagastamatuid makse ja lõive.

Metoodika

2018. ja 2019. aasta hindade võrdluses on kasutatud riikide omavääringuid, et välistada riikide omavääringute ja euro vahelise vahetuskursi muutuse mõju.

Riikide omavääringus esitatud hinnad konverteeritakse eurodesse, kasutades selle perioodi keskmist vahetuskurssi, mille kohta hinnad esitati.

Hooajaliste mõjude vältimiseks võrreldakse hindu alati samade poolaastate (st eelmiste aastate) hindadega.

2016. aastal jõustus määrus (EL) 2016/1952. Selles on sätestatud kohustus koguda ja levitada kodutarbijate ja mitte-kodutarbijate elektrihindade andmeid. Kuni 2016. aastani määratleti mitte-kodutarbijate sektorit kui tööstustarbijaid, ent andmeid esitavatel asutustel oli lubatud lisada sinna hulka muid mitte-kodutarbijaid. Määruse (EL) 2016/1952 kehtestamisega muudeti mõistet, asendades „tööstustarbijad“ „mitte-kodutarbijatega“, et kõikide andmeid esitavate riikide metoodika oleks ühetaoline. Kuni 2017. aasta jaanuarini esitasid andmeid esitavad asutused kodumajapidamiste sektori hinnaandmeid vabatahtlikult.

Elektritariifid või hinnasüsteemid on tarnijatel erinevad. See võib olla tingitud läbiräägitud lepingutest, seda eriti suurte mitte-kodutarbijate puhul. Väiksemate tarbijate puhul määratakse hinnad tavaliselt mitmesuguste tunnuste, sealhulgas tarbitud elektri koguse alusel. Enamik tariife sisaldab ka teatud fikseeritud tasu. Seepärast ei ole elektril ühtset hinda. Võrdlemaks hindade muutumist ajas ja ELi liikmesriikide vahel on käesolevas artiklis esitatud kodutarbijate ja mitte-kodutarbijate tarbimisvahemike andmed. Kodutarbijate elektrihinnad jaotatakse viide ja mitte-kodutarbijate omad seitsmesse aastasesse tarbimisvahemikku.

Kogutud hinnaandmed hõlmavad kuue kuu (poolaasta ehk semestri) keskmisi hindu iga aasta jaanuarist juunini (esimene poolaasta) ning juulist detsembrini (teine poolaasta). Hinnad sisaldavad elektri baashinda, ülekande- ja jaotustasusid, mõõdikute rendi ning muude teenuste tasusid. Selles artiklis esitatud kodutarbijate elektrihinnad sisaldavad makse, lõive, mittemaksustatavaid lõive, tasusid ja käibemaksu, sest need kajastavad üldiselt kodutarbijate makstavat lõpphinda. Kuna mitte-kodutarbijatele tagastatakse käibemaks ja mõned muud maksud, on mitte-kodutarbijate hinnad esitatud ilma käibemaksu ning muude tagastatavate maksude/lõivude/tasudeta. Elektrihindade ühikuna arvestatakse eurot kilovatt-tunni kohta (eurot kWh kohta).

Taust

Energiavarude, eriti elektri hind ja usaldusväärsus on riigi energiavarustuse strateegia põhielemendid. Elektrihinnad on eriti tähtsad rahvusvahelise konkurentsivõime seisukohalt, sest elektrikulu moodustab tavaliselt tööstus- ja teenindusettevõtete energia kogukuludest märkimisväärse osa. Erinevalt fossiilkütuste hindadest (fossiilkütustega kaubeldakse tavaliselt ülemaailmsetel turgudel võrdlemisi ühtlase hinnaga) on elektrihinnad ELi liikmesriigiti väga erinevad. Elektrihinda mõjutab teatud määral primaarkütuste hind ning viimasel ajal ka süsinikdioksiidi (CO2) heite sertifikaatide hind.

EL on tegutsenud elektri- ja gaasiturgude liberaliseerimise nimel alates 1990. aastate teisest poolest. 2003. aastal vastu võetud direktiividega kehtestati elektrienergia ja maagaasi siseturgudele ühtsed eeskirjad. Turgude avamiseks ja klientidele tarnija valimise võimaldamiseks seati tähtajad: 1. juulist 2004 äriklientidele ja alates 1. juulist 2007 kõikidele tarbijatele (sh kodumajapidamistele). Mõned ELi liikmesriigid oskasid liberaliseerimisprotsessi ette näha, samal ajal kui teised olid vajalike meetmete võtmisel palju aeglasemad. Paljudele elektrienergia- ja maagaasiturgudele sisenemisel esineb tõepoolest seniajani olulisi takistusi, nagu nähtub mitmest turust, kus on ikka veel tegemist monopolilähedase seisundi või tarnijate monopolidega.

2008. aastal kutsus Euroopa Komisjon teatises „Silmitsi kõrgemate naftahindadega“ (KOM(2008) 384) ELi üles tõhustama energiakasutust ning vähem sõltuma fossiilkütustest, järgides eelkõige kliimamuutuste- ja taastuvenergiaalaste ettepanekute paketis sätestatud lähenemisviisi.

2009. aasta juulis võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu kolmanda energiaalaste ettepanekute paketi (seadusandlike ettepanekute pakett, mis koosnes kahest direktiivist ja kolmest määrusest), mille eesmärk oli tagada tegelik ja tõhus tarnijate valik ning eelised klientidele. Üks määrustest käsitles Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti loomist 2011. aastaks.

2013. aasta mais kutsus Euroopa Ülemkogu komisjoni üles tegema põhjalikku analüüsi energiahindade ja -kulude arenemise kohta Euroopas.

2014. aastal koostas Euroopa Komisjon Euroopa Ülemkogu taotlusel Euroopa energiahindade ja -kulude põhjaliku analüüsi, et aidata poliitikakujundajatel mõista selle tausta, hiljutiste hinnatõusude mõju tarbijatele ja selle poliitilisi tagajärgi. Esimene energiahindade ja -kulude aruanne näitas kõrgeid ülemaailmseid energiahindu, kusjuures hinnad erinesid ELi liikmesriigiti märkimisväärselt ja olid Euroopa jaoks oluliselt kõrgemad kui tema rahvusvaheliste kaubanduspartnerite, eriti Ameerika Ühendriikide jaoks. Jaehinnad olid võrguteenuse hinnakomponentide ning maksude ja lõivude suurenemise tõttu tõusnud rohkem kui hulgihinnad. Puudused andmetes viisid soovituseni parandada energiahindade andmete kogumise üksikasju, läbipaistvust ja ühtsust ning komisjoni ettepanekul võeti vastu määrus (EL) nr 2016/1952. Lisaks otsustati, et sellist energiahindade ja -kulude aruannet hakatakse koostama iga kahe aasta tagant. Seega avaldas Euroopa Komisjon sellise aruande ka 2016. ja 2018. aastal.

Gaasi- ja elektrihindade suurem läbipaistvus peaks aitama edendada õiglast konkurentsi, julgustades tarbijaid valima eri energiaallikate (nafta, kivisüsi, maagaas ja taastuvad energiaallikad) ning eri tarnijate vahel. Energiahindade läbipaistvus on tõhusam, kui hindu ja hinnakujundussüsteeme võimalikult laialdaselt avaldatakse ja edastatakse.

Otselingid
Muud artiklid
Tabelid
Andmebaas
Erirubriik
Väljaanded
Metoodika
Õigusaktid
Visualiseeringud
Välislingid





Põhitabelid

Energy statistics – main indicators (t_nrg_indic)
Electricity prices by type of user (ten00117)

Andmebaas

Energy statistics - prices of natural gas and electricity (nrg_price)
Energy statistics - natural gas and electricity prices (from 2007 onwards) (nrg_pc)
Energy statistics - natural gas and electricity prices (until 2007) (nrg_pc_h)

Erirubriik

Metoodika

Visualiseerimine

Märkused

*Selline nimekasutus ei mõjuta Kosovo staatuse küsimuses võetud seisukohti ning on kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1244 (1999) ja Rahvusvahelise Kohtu arvamusega Kosovo iseseisvusdeklaratsiooni kohta.