Varjupaigastatistika – Statistics Explained
    

Varjupaigastatistika


Andmed 16. märtsi 2020. aasta ja 26. mai 2020. aasta seisuga (saatjata alaealiste taotlusi ja varjupaigataotluste kohta tehtud otsuseid käsitlevad osad).

Artikli kavandatud uuendamine: juuli 2021.

Olulised faktid
2019. aastal taotles EL 27s rahvusvahelist kaitset 612 700 esmakordset varjupaigataotlejat.
2019. aastal oli EL 27s varjupaika taotlenud inimeste hulgas kõige enam Süüria, Afganistani ja Venezuela kodanikke.
2019. aastal tehti EL 27s positiivne esimese astme otsus 38 % varjupaigataotluste puhul.

Varjupaigataotlejate arv (EL 27 väliste riikide kodanikud), EL 27, 2008–2019

Käesolevas artiklis kirjeldatakse hiljutisi muutusi seoses varjupaigataotlejate arvuga ja varjupaigataotlusi käsitlevate otsustega Euroopa Liidus (EL). Varjupaik on rahvusvahelise kaitse vorm, mida riik pakub oma territooriumil. Seda antakse isikutele, kes ei saa oma kodakondsus- ja/või elukohariigis kaitset taotleda, eelkõige hirmu tõttu, et neid kiusatakse taga rassi, usutunnistuse, kodakondsuse, teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise või poliitiliste vaadete tõttu.


Artikli täistekst

Varjupaigataotlejate arv suurenes 2019. aastal

Vajadus otsida rahvusvahelist kaitset on üks peamisi põhjuseid, mis sunnib inimesi piire ületama. Nagu joonisel 1 näidatud, suurenes ajavahemikul 2008–2012 EL 27s esitatud varjupaigataotluste arv järk-järgult, misjärel suurenes varjupaigataotlejate arv kiiremas tempos: 400 500 taotlust 2013. aastal, 594 200 taotlust 2014. aastal ja ligikaudu 1,3 miljonit taotlust 2015. aastal. 2016. aastal püsis see arv ligikaudu 1,2 miljoni juures. 2017. aastal vähenes varjupaigataotluste arv võrreldes 2016. aastaga märkimisväärselt ehk 44,5 % ning jätkas vähenemist ka 2018. aastal.

2019. aastal taotles praeguses Euroopa Liidu 27 liikmesriigis (EL 27) rahvusvahelist kaitset 676 300 varjupaigataotlejat ehk 11,2 % rohkem kui 2018. aastal. See oli esimene kord pärast 2015. aastat, kui varjupaigataotluste arv võrreldes varasema aastaga suurenes.

Joonis 1. Varjupaigataotlejate (EL 27 väliste riikide kodanikud) arv, EL 27, 2008–2019
Allikas: Eurostat (migr_asyappctza)

Esmakordsed taotlejad: 2019. aastal 612 700

Esmakordsete varjupaigataotlejate arv EL 27s [1] 2019. aastal oli sellised taotlusi 612 700. Esmakordne rahvusvahelise kaitse taotleja on isik, kes esitas varjupaigataotluse esimest korda teatavas ELi liikmesriigis, ja seetõttu jäetakse välja korduvad taotlejad (selles liikmesriigis), kajastades niimoodi aruandvasse liikmesriiki äsja saabunud rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute arvu täpsemalt. 2019. aastal oli korduvtaotlejate (rohkem kui ühe taotluse esitanud isikud) arv EL 27s 63 600, mis moodustab 9,4 % taotlejate koguarvust.

See viimane näitaja 2019. aasta kohta viitas esmakordsete taotlejate arvu suurenemisele EL 27s 63 700 võrra võrreldes eelmise aastaga (549 000 taotlusest 2018. aastal 612 700 taotluseni 2019. aastal). Selle suurenemise peamine põhjus oli Venezuelast, Colombiast ja Afganistanist pärit taotlejate arvu kasv (vt joonis 2).

Joonis 2. Esmakordsete varjupaigataotlejate (EL 27 väliste riikide kodanikud) kodakondsus , EL 27, 2018 ja 2019
(tuhandetes)
Allikas: Eurostat (migr_asyappctza)

Esmakordsete taotlejate hulgas on kõige enam Süüria, Afganistani ja Venezuela kodanikke

Alates 2013. aastast on EL 27s varjupaika taotlevate inimeste peamine kodakondsusriik endiselt Süüria. 2019. aastal vähenes Süüriast pärit esmakordsete varjupaigataotlejate arv EL 27s 74 400 taotlejani võrreldes 80 000 taotlejaga 2018. aastal; süürlaste osakaal EL 27s esitatud taotluste üldarvus vähenes 14,6 %-st 12,1 %-ni.

Afgaanid moodustasid esmakordsete varjupaigataotlejate üldarvust 8,6 % ja venetsueellased 7,3 %, samal ajal kui colombialased ja iraaklased moodustasid vastavalt 5,2 % ja 4,4 %.

Esmakordsete varjupaigataotlejate kõige arvukamate kodakondsusrühmade hulgas registreeriti EL 27s 2019. aastal suurim taotluste arvu suhteline suurenemine võrreldes 2018. aastaga Venezuela kodanike puhul (22 600 taotlust rohkem ehk +101,9 %), neile järgnesid Colombia (21 800 rohkem ehk +216,7 %) ja Afganistani kodanikud (13 600 rohkem ehk +34,8 %). Kõige suuremat taotlejate arvu kahanemist täheldati Iraagi (9 500 vähem ehk –26,2 %) ja Süüria (5 700 vähem ehk –7,1 %) kodanike puhul [2].

Peamised sihtriigid: Saksamaa, Prantsusmaa ja Hispaania

Saksamaal registreeriti 2019. aastal 142 400 taotlejat, kes moodustasid 23,3 % kõikidest esmakordsetest taotlejatest EL 27s. Järgnesid Prantsusmaa (119 900 ehk 19,6 %) ja Hispaania (115 200 ehk 18,8 %), kes edestasid Kreekat (74 900 ehk 12,2 %) ja Itaaliat (35 000 ehk 5,7 %).

Nende liikmesriikide hulgas, kus 2019. aastal taotles esimest korda varjupaika üle 5 000 inimese, suurenes esmakordsete taotlejate arv võrreldes eelmise aastaga kõige enam Hispaanias (+118,4 % ehk 62 400 varjupaigataotlejat 2019. aastal rohkem kui 2018. aastal), Küprosel (+66,8 % ehk 5 100 taotlejat rohkem), kes edestasid Rootsit (+27,9 % ehk 5 000 taotlejat rohkem), Belgiat (+27,4 % ehk 5 000 taotlejat rohkem), Kreekat (+15,3 % ehk 9 900 taotlejat rohkem), Madalmaid (+9,9 % ehk 2 000 taotlejat rohkem) ja Prantsusmaad (+7,6 % ehk 8 500 taotlejat rohkem). Seevastu kõige suurem suhteline vähenemine registreeriti Itaalias (–34,5 % ehk 18 400 taotlejat vähem), Saksamaal (–12,0 % ehk 19 400 taotlejat vähem) ja Austrias (–7,0 % ehk 800 taotlejat vähem), vt joonis 3.

Joonis 3. Esmakordsete varjupaigataotlejate (EL 27 väliste riikide kodanikud) arv, 2018 ja 2019
(tuhandetes)
Allikas: Eurostat (migr_asyappctza)

Tabelis 1 antakse ülevaade esmakordsete varjupaigataotlejate viiest suurimast rühmast (kodakondsuse järgi) igas EL 27 liikmesriigis, Ühendkuningriigis ja EFTA riikides. Süürlased moodustasid suurima taotlejate hulga ELi 27 liikmesriigist seitsmes, sealhulgas 39 300 taotlejat Saksamaal. Ligikaudu 40 300 venetsueellast (suurim arv ühest riigist pärit taotlejaid ühes EL 27 liikmesriigis 2019. aastal) ja 28 900 colombialast taotlesid kaitset Hispaanias, samal ajal kui afgaanid esitasid Kreekas 23 700 taotlust. Ühesuguse kodakondsusega taotlejate suurt arvu täheldati 2019. aastal ka Saksamaal (13 700 taotlejat Iraagist ja 10 800 Türgist), Kreekas (10 800 taotlejat Süüriast) ja Prantsusmaal (10 000 taotlejat Afganistanist).

Tabel 1. Esmakordsete varjupaigataotlejate (EL 27 väliste riikide kodanikud) viis peamist kodakondsusriiki, 2019
(taotlejate arv, ümardatud)
Allikas: Eurostat (migr_asyappctza)

Esmakordsete taotlejate vanus ja sugu

2019. aastal olid rohkem kui kolm neljandikku (77,3 %) EL 27 esmakordsetest varjupaigataotlejatest alla 35-aastased (vt joonis 4); 18–34-aastased moodustasid veidi vähem kui poole (47,0 %) esmakordsete taotlejate koguarvust, samal ajal kui peaaegu kolmandik (30,3 %) esmakordsete taotlejate koguarvust olid alla 18-aastased alaealised.

Varjupaigataotlejate selline vanuseline jaotus oli tavaline peaaegu kõigis EL 27 liikmesriikides, kusjuures taotlejate suurima osa moodustasid 18–34aastased. Selles mustris oli aga paar erandit: Saksamaa, Eesti, Leedu, Ungari, Austria ja Poola teatasid suuremast alla 18aastaste varjupaigataotlejate osakaalust.

Joonis 4. Esmakordsete varjupaigataotlejate (EL 27 väliste riikide kodanikud) vanuseline jaotus, 2019
(%)
Allikas: Eurostat (migr_asyappctza)

Esmakordsete varjupaigataotlejate sooline jaotus näitab, et varjupaika taotles rohkem mehi (61,9 %) kui naisi (38,1 %). Noorimas vanuserühmas (0–13 eluaastat) moodustasid meessoost isikud 2019. aastal taotlejate üldarvust 51,2 %. Sooline ebavõrdsus oli suurem 14–17-aastaste ja 18–34-aastaste varjupaigataotlejate seas, kelle puhul vastavalt 67,9 % ja 69,0 % esmakordsetest taotlejatest olid meessoost; 35–64-aastaste vanuserühmas vähenes see osakaal 58,0 %-ni. EL 27s oli 2019. aastal naissoost taotlejaid rohkem kui meessoost taotlejaid 65-aastaste ja vanemate varjupaigataotlejate seas, kuigi see rühm oli suhteliselt väike, moodustades vaid 0,8 % esmakordsete taotlejate koguarvust (0,5 % naistest ja 0,3 % meestest).

Joonis 5. Meeste osakaal esmakordsete varjupaigataotlejate (EL 27 väliste riikide kodanikud) hulgas vanuserühmade kaupa, EL 27, 2019
(%)
Allikas: Eurostat (migr_asyappctza)

Saatjata alaealiste taotlused

Saatjata alaealine on isik, kes on noorem kui 18-aastane ja kes saabub ELi 27 liikmesriigi territooriumile ilma alaealise eest vastutava täiskasvanud saatjata, või alaealine, kes on jäänud saatjata pärast liikmesriigi territooriumile sisenemist. 2019. aastal saadi EL 27s saatjata alaealistelt 14 100 taotlust [3] 7,1 %-l kõikidest alaealistest puudus saatja (vt joonis 6).

Enamikus ELi 27 liikmesriigis oli 2019. aastal saatjata alaealiste osakaal alla 20 %. Ainult viis liikmesriiki teatasid suuremast osakaalust: Rumeenia (34,5 %), Küpros (46,9 %), Slovakkia (69,8 %), Bulgaaria (71,8 %) ja Sloveenia (80,2 %).

Joonis 6. Alaealiste varjupaigataotlejate (EL 27 väliste riikide kodanikud) jaotus seisundi järgi, 2019
(%)
Allikas: Eurostat (migr_asyappctza) ja (migr_asyunaa)

Varjupaigataotlusi käsitlevad otsused

Andmed varjupaigataotlusi käsitlevate otsuste kohta on kättesaadavad kahel astmel, nimelt esimese astme otsused ja lõplikud otsused, mis on võetud vastu edasikaebamise või läbivaatamise käigus.

2019. aastal tehti ELi 27 liikmesriigis varjupaigataotluste kohta 540 800 esimese astme otsust ja pärast nende edasikaebamist veel 296 600 lõplikku otsust. Esimeses astmes tehtud otsustega anti kaitseseisund 206 000 inimesele ja pärast edasikaebamist tehtud lõpliku otsusega said kaitseseisundi veel 91 000 inimest.

Kõige suurem hulk otsuseid (nii esimese astme kui ka lõplikud otsused) tehti Saksamaal (vt joonis 7), mis moodustasid kõigist EL 27s 2019. aastal tehtud esimese astme otsustest 28,5 % ja kõigist lõplikest otsustest 44,2 %.

Joonis 7. (EL 27 väliste riikide kodanike) varjupaigataotluste kohta tehtud esimese astme ja lõplike otsuste arv, 2019
(tuhandetes)
Allikas: Eurostat (migr_asydcfsta) ja (migr_asydcfina)

Varjupaigataotlusi käsitlevad esimese astme otsused

Joonisel 8 on esitatud esimese astme otsuste analüüs. Kuigi pagulase ja täiendava kaitse seisund on ELi õiguses määratletud, kuuluvad humanitaarkaalutlused siseriikliku õiguse alla ja mõnes ELi liikmesriigis ei ole need kohaldatavad.

2019. aastal tehti EL 27s positiivne esimese astme otsus 38,1 % varjupaigataotluste puhul, st taotlejale anti pagulas- või täiendava kaitse seisund või humanitaarkaalutlustel riigis viibimise luba. Esimese astme otsuste puhul anti 2019. aastal EL 27s ligikaudu 52,9 % tulemusena kõigist positiivsetest otsustest pagulasseisund.

Joonis 8. (EL 27 väliste riikide kodanike) varjupaigataotluste kohta tehtud esimese astme otsuste jaotus otsuse tulemuse järgi, 2019
(%)
Allikas: Eurostat (migr_asydcfsta)

Absoluutarvudes anti 2019. aastal EL 27s esimese astme otsusega pagulasseisund kokku 109 000 inimesele, täiendava kaitse seisund 52 000 inimesele ja humanitaarkaalutlustel riigis viibimise luba 45 100 inimesele.

2019. aastal tehti ELi 27 liikmesriigis kõige rohkem positiivseid esimese astme otsuseid Hispaanias (66,2 %), millele järgnesid Luksemburg (56,7 %), Austria (53,5 %), Kreeka (53,1 %), Iirimaa (52,1 %) ja Taani (52,0 %). Seevastu Itaalia, Horvaatia, Poola, Tšehhi ja Ungari registreerisid positiivsete esimese astme otsuste osakaalu vahemikus 19,7 % (Itaalia) kuni 8,5 % (Ungari).

Edasikaebamise käigus tehtud lõplikud otsused

Edasikaebamise või läbivaatamise käigus tehtud positiivsete lõplike otsuste osakaal (30,7 %; vt joonis 9) oli EL 27s 2019. aastal väiksem kui esimese astme otsuste osakaal (38,1 %; vt joonis 8). 2019. aastal said EL 27s edasikaebamise või läbivaatamise tulemusena positiivse lõpliku otsuse ligikaudu 91 000 inimest, kellest 33 200 inimesele anti pagulasseisund, 30 000 inimesele täiendav kaitse ja veel 27 900 inimesele humanitaarkaalutlustel riigis viibimise luba.

Joonis 9. (EL 27 väliste riikide kodanike) varjupaigataotluste kohta tehtud lõplike otsuste jaotus otsuse tulemuse järgi, 2019
(%)
Allikas: Eurostat (migr_asydcfina)

2019. aastal tehti EL 27 liikmesriikidest kõige rohkem positiivseid lõppotsuseid Bulgaarias (67,7 %), millele järgnesid Austria (55,7 %), Iirimaa (48,9 %), Madalmaad (48,0 %) ja Soome (44,9 %). Seevastu Eestis, Leedus ja Portugalis olid kõik lõplikud otsused negatiivsed.

Tabelite ja jooniste lähteandmed

Andmete allikad

Eurostat koostab statistikat mitme rahvusvahelise rändega seotud küsimuse kohta. Aastatel 1986–2007 koguti varjupaika käsitlevaid andmeid suulise kokkuleppe alusel. Alates 2008. aastast esitatakse Eurostatile andmeid määruse (EÜ) nr 862/2007 artikli 4 sätete kohaselt; enamik käesolevas artiklis esitatud andmetest koguti selle õigusraamistiku alusel.

Eurostatile esitatakse andmeid kord kuus (varjupaigataotluste statistika jaoks), kord kvartalis (esimese astme otsuste kohta) või kord aastas (kaebusel või otsuse läbivaatamisel põhinevate lõplike otsuste, ümberpaigutamise ja saatjata alaealiste kohta). Statistika tugineb administratiivallikatele ja Eurostatile esitavad statistilisi andmeid ametiasutused, siseministeeriumid või asjaomased sisserändeametid ELi liikmesriikides.

Varjupaigastatistika analüüsimisel tuleks arvesse võtta isikute kahte eri kategooriat. Esimesse kategooriasse kuuluvad varjupaigataotlejad, kes on esitanud taotluse (varjupaigataotluse) ja kelle taotlust käsitleb asjaomane asutus. Teine kategooria koosneb isikutest, kes on tunnistatud pärast kaalumist pagulaseks või kellele on antud muud liiki rahvusvahelist kaitset (täiendav kaitse) või kellele anti kaitse rahvusvahelist kaitset käsitlevate siseriiklike õigusaktide alusel (humanitaarkaalutlustel riigis viibimise load) või kellele keelduti mis tahes vormis kaitse andmisest.

Alates määruse (EÜ) nr 862/2007 jõustumisest on muutunud kättesaadavaks statistika varjupaigaotsuste kohta varjupaigamenetluse eri etappides. Esimese astme otsused on otsused, mille teeb vastuvõtvas riigis haldusliku/kohtuliku varjupaigamenetluse esimese instantsina tegutsev vastav asutus. Seevastu on edasikaebamise või läbivaatamise käigus tehtud lõplikud otsused seotud otsustega, mis on tehtud haldusliku/kohtuliku varjupaigamenetluse viimases astmes ning tulenevad eelmises astmes tagasilükkamisotsuse saanud varjupaigataotleja esitatud kaebusest. Kuna varjupaigamenetlused ja otsuseid tegevate asutuste arv/tasandid on ELi liikmesriikides erinev(ad), võib siseriikliku õiguse ja haldusmenetluste kohaselt olla tegelik viimane aste kõrgeima riikliku kohtu otsus. Rakendatud meetodis määratletakse siiski, et lõplikud otsused peaksid viitama sellele, mis on enamikul juhtudel tegelik lõplik otsus: teisisõnu, kui kõik tavalised edasikaebamise võimalused on ammendatud ja puudub võimalus otsuse sisu edasi kaevata ning edasikaebamine on võimalik üksnes menetluslikel põhjustel.

Taust

1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni (mida on muudetud 1967. aasta New Yorgi protokolliga) alusel on ligikaudu 70 aastat määratletud, kes on pagulane, ja selles on sätestatud pagulaste ühine käsitlusviis, mis on olnud ELis ühise varjupaigasüsteemi väljatöötamise üks nurgakive. Alates 1999. aastast on EL teinud tööd Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise suunas kooskõlas Genfi konventsiooni ja teiste kohaldatavate rahvusvaheliste õigusaktidega.

5. novembril 2004 võtsid riigipead ja valitsusjuhid vastu Haagi programmi. Selles esitatakse Euroopa ühise varjupaigasüsteemi (CEAS) idee ja võetakse ülesandeks luua ühised menetlused ja ühtne seisund nende jaoks, kellele on antud varjupaik või täiendav kaitse. 2008. aasta juunis esitleti Euroopa Komisjoni varjupaigapoliitika kava (KOM(2008) 360 (lõplik)), mis sisaldas Euroopa ühise varjupaigasüsteemi väljatöötamise kolme tugisammast:

  • ELi liikmesriikide varjupaigaalaste õigusaktide põhjalikum ühtlustamine, muutes ühtsemaks kaitse andmisel kohaldatavad nõuded;
  • praktilise koostöö muutmine tulemuslikumaks ja selle korralduse parandamine;
  • ELi liikmesriikide ning ELi ja ELi-väliste riikide vahelise solidaarsuse ja vastutustunde suurendamine.

Seda silmas pidades esitas Euroopa Komisjon 2009. aastal ettepaneku luua Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet (EASO). EASO toetab ELi liikmesriike nende jõupingutustes rakendada ühtsemat ja õiglasemat varjupaigapoliitikat. Samuti pakub amet suure surve all olevatele liikmesriikidele (teisisõnu neile liikmesriikidele, kes võtavad vastu suurel arvul varjupaigataotlejaid) tehnilist ja operatiivtuge. EASO hakkas täies mahus toimima 2011. aasta juunis ja on teinud tööd oma suutlikkuse, tegevuse ja mõju suurendamiseks, tehes koostööd Euroopa Komisjoni ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga (UNHCR).

2010. aasta mais esitles Euroopa Komisjon saatjata alaealisi käsitlevat tegevuskava (KOM(2010) 213 (lõplik)); saatjata alaealisi peetakse rände kõige ohustatumateks ja haavatavamateks ohvriteks. Kõnealuse kava eesmärk on töötada välja kooskõlastatud käsitlusviis ja sellega kohustatakse kõiki ELi liikmesriike tagama saatjata alaealistele vastuvõtu, kaitse ja integratsiooni kõrged standardid. Selle tegevuskava täiendusena on Euroopa rändevõrgustik viinud läbi põhjaliku ELi uuringu vastuvõtupoliitika kohta, samuti alaealiste tagasisaatmise ja integratsiooni korralduse kohta.

Selles valdkonnas on välja töötatud mitu direktiivi. Neli peamist varjupaika käsitlevat õigusakti – kõigi nende kohta on esitatud praegu asendamise või uuesti sõnastamise ettepanekud – on järgmised:

  • miinimumnõuete direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile;
  • menetluste direktiiv 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta;
  • vastuvõtunõuete direktiiv 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded;
  • Dublini määrus (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku (mitteliikmesriigi kodaniku) või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.

ELi tegevus- ja rahaline toetus on aidanud liikmesriikidel rändeprobleemidega toime tulla. Eelkõige pakub Euroopa Komisjon liikmesriikidele jätkuvat rahalist toetust Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi (AMIF) raames. AMIF on tulemuslikult ja edukalt toetanud liidu ühist reageerimist rändekriisile, samal ajal saates „eesliinil“ olevatele liikmesriikidele solidaarsuse sõnumi.

2016. aasta aprillis võttis Euroopa Komisjon vastu teatise (COM(2016) 197 (final)), millega käivitati Euroopa ühise varjupaigasüsteemi reformiprotsess. See hõlmas varjupaigataotlejate ELi liikmesriikide vahel jaotamise õiglase ja jätkusuutliku süsteemi variante, varjupaigamenetluste ja -standardite edasist ühtlustamist, et luua võrdsed tingimused kogu ELis ja vähendada seeläbi tõmbetegureid, sealhulgas ebaseaduslikku teisest rännet, ning tugevdada EASO volitusi.

2016. aasta mais esitles Euroopa Komisjon reformide esimest paketti, sealhulgas ettepanekuid luua jätkusuutlik ja õiglane Dublini süsteem (COM(2016) 270 (final)), tugevdada Eurodac-süsteemi (COM(2016) 272 (final)) ja luua Euroopa Liidu Varjupaigaamet (COM(2016) 271 (final)).

2016. aasta juulis esitas Euroopa Komisjon ettepanekute teise paketi, milles käsitleti Euroopa ühise varjupaigasüsteemi reformi, näiteks liidu ümberasustamisraamistiku loomist (COM(2016) 468 (final)) ja rahvusvahelise kaitse ühist menetlust (COM(2016) 467 (final)), samuti rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõudeid käsitleva õigusakti uuesti sõnastamist (COM(2016) 465 (final)).

2019. aasta märtsis teatas Euroopa Komisjon viimase nelja aasta jooksul tehtud edusammudest ja esitas meetmed, mida on veel vaja rakendada seniste ja edaspidiste rändeprobleemide lahendamiseks (COM/2019/126 final).

Otselingid
Muud artiklid
Tabelid
Andmebaas
Erirubriik
Väljaanded
Metoodika
Õigusaktid
Visualiseeringud
Välislingid





Asylum and first time asylum applicants - monthly data (rounded) (tps00189)
Persons subject of asylum applications pending at the end of the month - monthly data (tps00190)
Asylum and first time asylum applicants - annual aggregated data (rounded) (tps00191)
First instance decisions on asylum applications by type of decision - annual aggregated data (tps00192)
Final decisions on asylum applications - annual data (tps00193)
Asylum applicants considered to be unaccompanied minors - annual data (tps00194)
Asylum and Dublin statistics (migr_asy)
Applications (migr_asyapp)
Decisions on applications and resettlement (migr_asydec)
’Dublin’ statistics (migr_dub)

Märkused

  1. ELis esitatud taotluste üldarv arvutatakse liikmesriikide andmete koondsummana. Liikmesriikide andmed osutavad nende isikute arvule, kes taotlevad asjaomases liikmesriigis varjupaika esimest korda. Siiski võivad isikud taotleda vaatlusaastal rahvusvahelist kaitset rohkem kui ühes liikmesriigis. Seetõttu võib ELi üldarv hõlmata selliseid mitmekordseid taotlusi.
  2. Selle analüüsi jaoks vaadeldi vaid 30 peamise kodakondsusriigi esmakordsete varjupaigataotlejate arvu.
  3. EL 27 koondarv hõlmab Hispaania 2018. aasta andmeid.