Miinimumpalga statistika

Andmed seisuga veebruari 2018. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas. Artikli kavandatud uuendamine: mai 2019.

Artiklis antakse ülevaade Euroopa Liidu (EL) liikmesriikides valitsevatest märkimisväärselt suurtest erinevustest miinimumpalga määrades; ühtlasi võrreldakse artiklis olukorda kandidaatriikide ja USAga.

Eurostati avaldatud miinimumpalga statistika käsitleb riiklikku palga alammäära. Riiklikku palga alammäära kohaldatakse tavaliselt kõikide töötajate või suurema osa töötajate suhtes riigis. See kehtestatakse seadusega, sageli pärast sotsiaalpartneritega konsulteerimist või otse riikliku sektoritevahelise kokkuleppega.

Miinimumpalk on tavaliselt esitatud brutotöötasu kuupalgamäärana, st enne tulumaksu ja töötaja makstavate sotsiaalkindlustusmaksete mahaarvamist. Need mahaarvamised on riigiti erinevad. Eurostat avaldab andmed riiklike miinimumpalkade kohta kaks korda aastas. Andmed kajastavad seisu iga aasta 1. jaanuaril ja 1. juulil. Seetõttu esitatakse miinimumpalga muutused, mis toimusid nende kahe kuupäeva vahel, alles järgmisel andmete avaldamise kuupäeval.

Joonis 1. Miinimumpalgad, jaanuar 2008 ja jaanuar 2018
(eurot kuus ja %)
Allikas: Eurostat (earn_mw_cur)
Joonis 2. Miinimumpalgad, jaanuar 2018
(ostujõu standardi ühikut kuus)
Allikas: Eurostat (earn_mw_cur)
Joonis 3. Miinimumpalk võrreldes mediaanbrutotöötasuga, 2014
(%)
Allikas: Eurostat (earn_mw_cur) ja töötasu struktuuri uuring 2014. Käesoleva väljaande jaoks tehtud eriarvutused; andmed ei ole kättesaadavad Eurostati veebipõhises andmebaasis
Joonis 4. Miinimumpalgast vähem kui 105 % teenivate töötajate osakaal, oktoober 2010 ja 2014
(%)
Allikas: Eurostat (earn_mw_cur) ja töötasu struktuuri uuring 2014. Käesoleva väljaande jaoks tehtud eriarvutused; andmed ei ole kättesaadavad Eurostati veebipõhises andmebaasis

Peamised statistilised näitajad

Erinevused riiklikes miinimumpalkades

Jaanuaris 2018 jäid miinimumpalgad ELi liikmesriikides vahemikku 261–1999 eurot kuus

Jaanuaris 2018 oli ELi 28st liikmesriigist 22s (v.a Taani, Itaalia, Küpros, Austria, Soome ja Rootsi) ja kõikides ELi kandidaatriikides (Montenegro, endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik, Albaania, Serbia ja Türgi) kehtestatud riiklik miinimumpalk. 1. jaanuari 2018. aasta seisuga erines kuu miinimumpalk liikmesriigiti olulisel määral, alates 261 eurost Bulgaarias kuni 1999 euroni Luksemburgis (vt joonis 1).

Võrreldes 2008. aasta jaanuariga olid miinimumpalgad (väljendatud eurodes) 2018. aasta jaanuaris kõrgemad kõikides ELi liikmesriikides, kus riiklik miinimumpalk oli kehtestatud, välja arvatud Kreeka, kus see oli 14 % madalam (kumuleeritud 10 aasta kohta, muutuse keskmine määr aastas –1,5 %). 2008. aasta jaanuarist 2018. aasta jaanuarini oli miinimumpalkade muutumise keskmine määr aastas kõige kõrgem Rumeenias (11,4 %) ja Bulgaarias (8,8 %). Peale selle registreeriti miinimumpalga märkimisväärne suurenemine ka Slovakkias (7,1 %) ja kolmes Balti riigis — Lätis (6,5 %), Eestis (6,0 %) ja Leedus (5,6 %).

Võttes arvesse riikide brutokuupalga alammäärasid väljendatuna eurodes, võib need ELi liikmesriigid, kellelt kõnealuseid andmeid koguti, jaotada kolme eri rühma. Riike, mis ELi ei kuulu, on joonisel 1 kujutatud eraldi rühmas.

  • 1. rühm, milles riiklikud miinimumpalgad olid jaanuaris 2018 väiksemad kui 500 eurot kuus. Siia kuuluvad järgmised ELi liikmesriigid: Bulgaaria, Leedu, Rumeenia, Läti, Ungari, Horvaatia, Tšehhi Vabariik ja Slovakkia. Neis riikides ulatus riiklik miinimumpalk 261 eurost Bulgaarias 480 euroni Slovakkias.
  • 2. rühm, milles riiklikud miinimumpalgad olid jaanuaris 2018 vähemalt 500 eurot, kuid alla 1000 euro kuus. Siia kuuluvad järgmised ELi liikmesriigid: Eesti, Poola, Portugal, Kreeka, Malta, Sloveenia ja Hispaania. Neis riikides ulatus riiklik miinimumpalk 500 eurost Eestis 859 euroni Hispaanias.
  • 3. rühm, milles riiklikud miinimumpalgad olid jaanuaris 2018 vähemalt 1000 eurot kuus. Siia kuuluvad järgmised ELi liikmesriigid: Ühendkuningriik, Saksamaa, Prantsusmaa, Belgia, Madalmaad, Iirimaa ja Luksemburg. Neis riikides ulatus riiklik miinimumpalk 1401 eurost Ühendkuningriigis 1999 euroni Luksemburgis.
  • Kõikide ELi kandidaatriikide puhul sarnanesid miinimumpalgad 1. rühma kuuluvate riikide miinimumpalkadega, ulatudes 181 eurost Albaanias 446 euroni Türgis. Ameerika Ühendriigid (kus riiklik miinimumpalk on 1048 eurot kuus) kuuluvad 3. rühmaga samasse vahemikku.

Väljaspool euroala asuvate ja miinimumpalga kehtestanud ELi liikmesriikide (Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Horvaatia, Ungari, Poola, Rumeenia ja Ühendkuningriik) ning samuti ELi kandidaatriikide ja Ameerika Ühendriikide miinimumpalga suurust ja liigitusvahemikku, mis on väljendatud eurodes, mõjutavad riiklike valuutade euroks vahetamise vahetuskursid.

Miinimumpalk väljendatuna ostujõu standardites

Vahe miinimumpalga määrade vahel riigiti oli märgatavalt väiksem, kui võeti arvesse erinevusi riikide hinnatasemes

Joonisel 2 võrreldakse miinimumbrutopalkasid, võttes arvesse hinnataseme erinevusi, rakendades ostujõu pariteetekodumajapidamiste lõpptarbimiskulutuste kohta; nagu võiski eeldada, vähenevad hinnataseme arvesse võtmisel riikidevahelised erinevused. Võttes arvesse riikide kuu brutomiinimumpalkasid, mis on väljendatud ostujõu standardina (PPS), saab need ELi liikmesriigid, kellelt kõnealuseid andmeid koguti, jaotada kolme eri rühma; ka joonisel 2 on ELi mittekuuluvad riigid koondatud eraldi rühma.

  • 1. rühm, milles riiklikud miinimumpalgad olid jaanuaris 2018 väiksemad kui 750 ostujõu standardi ühikut. Siia kuuluvad järgmised ELi liikmesriigid: Bulgaaria, Läti, Leedu, Tšehhi Vabariik, Eesti, Horvaatia, Slovakkia ja Ungari. Neis riikides ulatus riiklik miinimumpalk 546 ostujõu standardi ühikust Bulgaarias 743 ostujõu standardi ühikuni Ungaris.
  • 2. rühm, milles riiklikud miinimumpalgad olid jaanuar 2018 seisuga vähemalt 750 ostujõu standardi ühikut, kuid alla 1000 ostujõu standardi ühiku. Sellesse rühma kuulusid järgmised kuus ELi liikmesriiki: Portugal, Rumeenia, Kreeka, Poola, Malta ja Hispaania. Neis riikides ulatus riiklik miinimumpalk 788 ostujõu standardi ühikust Portugalis 938 ostujõu standardi ühikuni Hispaanias.
  • 3. rühm, milles riiklikud miinimumpalgad olid jaanuaris 2018 vähemalt 1000 ostujõu standardi ühikut. Siia kuuluvad järgmised ELi liikmesriigid: Sloveenia, Ühendkuningriik, Iirimaa, Prantsusmaa, Madalmaad, Saksamaa, Belgia ja Luksemburg. Neis riikides ulatus riiklik miinimumpalk 1006 ostujõu standardi ühikust Sloveenias 1597 ostujõu standardi ühikuni Luksemburgis.
  • Kui välja arvata Türgi, sarnanesid ülejäänud nelja ELi kandidaatriigi miinimumpalgad ostujõu standardis väljendatuna 1. rühma kuuluvate riikide miinimumpalkadega, ulatudes 350 ostujõu standardi ühikust Albaanias 553 ostujõu standardi ühikuni Serbias. Türgi (riiklik miinimumpalk 1018 ostujõu standardi ühikut) ja Ameerika Ühendriikide (1011 ostujõu standardi ühikut) miinimumpalgad ostujõu standardi ühikutes väljendatuna kuulusid 3. rühma vahemikku.

1. rühma kuuluvates ELi liikmesriikides, kus miinimumpalk eurodes oli suhteliselt madal, oli ka hinnatase madal ja seega oli miinimumpalk ostujõu standardis (PPS) väljendatuna suhteliselt kõrge. Seevastu 3. rühma kuuluvates liikmesriikides, kus miinimumpalk eurodes oli suhteliselt kõrge, oli ka hinnatase kõrgem ja seetõttu oli ostujõu standardis väljendatud miinimumpalk sageli madalam. See hinnataseme kohandus vähendab osaliselt kolme liikmesriikide rühma vahelisi märgatavaid lahknevusi, mis eurodes väljendatud miinimumpalga puhul olid nähtavad.

Kui eurodes väljendatuna oli ELi liikmesriikide miinimumpalga tasemete vahet kajastav suhtarv 1 : 7,7 (st eurodes väljendatuna oli kõrgeim miinimumpalk 7,7 korda kõrgem madalaimast), siis ostujõu standardis väljendatuna oli see näitaja 1 : 2,9 (st ostujõu standardis väljendatuna oli kõrgeim miinimumpalk 2,9 korda kõrgem madalaimast).

Kui võrrelda riikide järjestust eurodes ja ostujõu standardis väljendatud miinimumpalkade alusel, selgub, et hinnatasemete kohandus viib mõne riigi järjestuses ülespoole ja mõne riigi allapoole: käesoleva analüüsi jaoks on joonistel 1 ja 2 kujutatud ELi liikmesriigid ja kandidaatriigid koondatud ühisesse järjestusse. Ostujõu standardis väljendatud tulemuste puhul liikusid selles järjestuses ELi liikmesriikidest Eesti viis kohta, Tšehhi Vabariik ja Iirimaa neli kohta, Portugal kolm kohta, Kreeka, Läti, Slovakkia ja Hispaania kaks kohta ning Horvaatia, Malta ja Madalmaad ühe koha allapoole. Hinnataseme mõju arvessevõtmisel järgmised liikmesriigid aga tõusid järjestuses: Rumeenia (seitse kohta ülespoole), Ungari ja Saksamaa (kolm kohta ülespoole), Belgia (kaks kohta ülespoole), Bulgaaria, Leedu ja Poola (üks koht ülespoole). Ülejäänud neli liikmesriiki (Prantsusmaa, Luksemburg, Sloveenia ja Ühendkuningriik) jäid järjestuses samale kohale, olenemata sellest, kas miinimumpalk oli väljendatud eurodes või ostujõu standardi ühikutes. Kandidaatriikidest liikus Montenegro järjestuses kaks kohta allapoole, Türgi aga kümme kohta ja Serbia ühe koha ülespoole, ning Albaania ja endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik säilitasid oma kohad.

Miinimumpalk võrreldes mediaanbrutotöötasuga

Joonisel 3 on esitatud teave riikliku miinimumpalga osakaalu kohta mediaanbrutotöötasus.

Võeti eurodes väljendatud riiklikud miinimumpalgad 1. juuli 2014. aasta seisuga ja jagati töötasu struktuuri uuringus (SES 2014) mõõdetud mediaanbrutotöötasuga. 2014. aasta juulis ulatus ELi liikmeriikides miinimumpalga osakaal mediaantöötasust alates 39 %-st kuni 64 %-ni. Analüüsi jaoks jäeti ületunnitöö ja vahetustega töö eest makstavad tasud kuu mediaanbrutotöötasu arvestusest välja. Saksamaa, Prantsusmaa, Iirimaa ja Ühendkuningriigi puhul, kus miinimumpalk on määratud tunnipalgana, arvutati suhtarv välja osakaaluna tunni mediaantöötasust. Ülejäänud 18 liikmesriigi puhul, kus on kehtestatud riiklik miinimumkuupalk, arvutati suhtarv välja osakaaluna kuu mediaantöötasust.

Miinimumpalka teenivate töötajate osakaal

Miinimumpalka teenivate töötajate osakaal võib riigiti märkimisväärselt erineda. Kui seostada kahe viimase nelja aasta töötasu struktuuri uuringu (SES) mikroandmeid samal ajal kehtinud miinimumpalkadega (oktoober 2010 ja 2014), on võimalik tuletada hinnanguid selle osakaalu kohta (nagu näidatud joonisel 4). Võrreldavuse eesmärgil võetakse arvesse üksnes täistööajaga töötajaid vanuses 21 aastat ja vanemad, kes töötavad 10 töötajaga ja suuremates ettevõtetes, jättes välja avaliku halduse, riigikaitse ja kohustusliku sotsiaalkindlustuse valdkonnad (NACE Rev. 2 jaotis O). Töötasu struktuuri uuringu põhjal arvutatud kuutöötasu hulka ei ole arvatud ületunnitöö ega vahetustega töö eest makstavat tasu.

2014. aasta oktoobris oli nende töötajate osakaal, kellele maksti vähem kui 105 % riiklikust miinimumpalgast, üle 7,0 % kümnes miinimumpalga kehtestanud ELi liikmesriigis: Sloveenia (19,1 %), Rumeenia (15,7 %), Portugal (13,0 %), Poola (11,7 %), Bulgaaria (8,8 %); Prantsusmaa (8,4 %), Leedu (8,1 %), Läti (7,9 %), Kreeka (7,7 %) ja Horvaatia (7,1 %). Belgias (0,4 %) registreeriti väikseim selliste töötajate osakaal, kes teenisid vähem kui 105 % riiklikust miinimumpalgast, samas kui ülejäänud kümnes ELi liikmesriigis jäi sellest näitajast vähem teenivate töötajate osakaal 1,0 % (Hispaania) ja 5,8 % (Luksemburg) vahele.

Miinimumpalka teenivate töötajate osakaalu suundumused

Ajavahemikul 2010–2014 selliste töötajate osakaal, kes teenisid vähem kui 105 % riiklikust miinimumpalgast, kasvas rohkem kui 2,0 protsendipunkti võrra Rumeenias (11,7 protsendipunkti), Bulgaarias (5,4 protsendipunkti), Poolas (3,6 protsendipunkti) ja Ungaris (2,3 protsendipunkti) ning kahanes rohkem kui 2,0 protsendipunkti võrra Leedus (–5,6 protsendipunkti), Iirimaal (–5,1 protsendipunkti), Luksemburgis (–4,1 protsendipunkti), Lätis (–4,0 protsendipunkti), Portugalis (–3,8 protsendipunkti), Horvaatias (–2,6 protsendipunkti) ja Slovakkias (–2,2 protsendipunkti).

Andmete allikad ja kättesaadavus

Riiklik kuupalga alammäär

Eurostati avaldatud miinimumpalga statistika käsitleb riiklikku kuupalga alammäära. Miinimumpalkade andmed avaldatakse igal aastal 1. jaanuari ja 1. juuli seisuga. Riiklik miinimumpalk määratakse tunni-, nädala- või kuupalgana ja kehtestatakse seadusega (seda teeb valitsus), sageli pärast konsulteerimist sotsiaalpartneritega või otse riikliku sektoritevahelise kokkuleppega. Riiklikku kuupalga alammäära kohaldatakse tavaliselt riigi kõigi või suurema osa töötajate suhtes, andmed esitatakse brutopalga kohta. Eri riikide riiklikku miinimumpalka käsitlev täielik teave on kättesaadav lisas metaandmetes (inglise keeles).

Riikide puhul, kus miinimumpalk ei ole kindlaks määratud brutopalgana, tehakse netopalgale juurdearvestus, et katta kohaldatavad maksud; selliselt on toimitud Montenegro ja Serbia puhul.

Riikides, kus miinimumpalk ei ole määratud kuupalga, vaid näiteks tunni- või nädalapalgana, arvutatakse need kuupalgaks ümber liikmesriikides kasutusel olevate valemite põhjal:

Saksamaa: (tunnitasu × 39,1 tundi × 52 nädalat) / 12 kuud (töötundide arv 39,1 viitab NACE Rev. 2 jaotistes B–S loetletud valdkondade täistööajaga töötajate keskmisele normaaltöötundide arvule nädalas: see väärtus põhineb kvartaalsel töötasu uuringul);

Iirimaa: (tunnitasu × 39 tundi × 52 nädalat) / 12 kuud;

Prantsusmaa: andmed ajavahemiku jaanuar 1999 – juuli 2005 kohta: (tunnitasu × 39 tundi × 52 nädalat) / 12 kuud; andmed alates jaanuarist 2005: (tunnitasu × 35 tundi × 52 nädalat) / 12 kuud;

Malta: (nädala tasu × 52 nädalat) / 12 kuud;

Ühendkuningriik: (tunnitasu × kõikide sektorite täistööajaga töötajate keskmine tasustatud tundide arv nädalas × 52,18 nädalat) / 12 kuud;

Ameerika Ühendriigid: (tunnitasu × 40 tundi × 52 nädalat) / 12 kuud.

Serbias on riiklik miinimumpalk määratud netotunnipalgana. Kohaldatakse järgmist ümberarvestust: (netotunnitasu × 40 tundi × 52,2 nädalat) / 12 kuud. Summale tehakse seejärel juurdearvestus, et katta kohaldatavad maksud.

Riikide puhul, kus miinimumpalka makstakse enam kui 12 kuu eest aastas (nagu Kreekas, Hispaanias ja Portugalis, kus seda makstakse 14 kuu eest aastas), on andmeid korrigeeritud nii, et ka sellised maksed oleksid arvesse võetud.

Andmed miinimumpalga kohta esitatakse Eurostatile riigi vääringus. Euroalast välja jäävate riikide puhul konverteeritakse riigi vääringus esitatud miinimumpalk eurodesse, kasutades eelneva kuu lõpus kehtinud vahetuskurssi (nt 1. jaanuari 2018. aasta miinimumpalgad arvutati 2017. aasta detsembri lõpu vahetuskursi alusel).

Riikidevahelise hinnataseme erinevuse kõrvaldamiseks kasutatakse spetsiaalseid konverteerimiskursse, mida nimetatakse ostujõu pariteetideks. Riikide ostujõu pariteete kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutuste kohta kasutatakse riigi vääringus (euroala riikide puhul eurodes fikseeritud seeriad) väljendatud kuupalga miinimummäära konverteerimiseks kunstlikku ühisesse ühikusse, mida kutsutakse ostujõu standardiks. Kui viimase vaatlusperioodi andmed ei ole veel kättesaadavad, kasutatakse eelneva aasta pariteete ja ostujõu standardid ajakohastatakse, kui värskeimad pariteedid on kättesaadavad.

Riigid, kellelt miinimumpalga andmeid ei koguta

1. jaanuari 2018. aasta seisuga ei olnud seadusega sätestatud riiklikku miinimumpalka Taanis, Itaalias, Küprosel, Austrias, Soomes ega Rootsis, samuti EFTA riikides (Islandil, Norras ja Šveitsis). Küprose valitsus kehtestab miinimumpalgad kindlate ametite puhul. Taanis, Itaalias, Austrias, Soomes ja Rootsis, samuti Islandil, Norras ja Šveitsis määratakse miinimumpalk kindlaks kollektiivlepingutega teatavates kindlates sektorites.

Mediaanbrutotöötasu kuus

Kuu mediaanbrutotöötasu andmed põhinevad 2014. aasta töötasu struktuuri uuringust (SES) (see uuring tehakse iga nelja aasta tagant) kogutud uusimatel andmetel. Need kuu mediaanbrutotöötasu andmed hõlmavad kõiki töötajaid (v.a praktikandid), kes töötavad 10 töötajaga või suuremates ettevõtetes kõikides valdkondades peale järgmiste: põllumajandus, metsandus ja kalapüük (NACE Rev. 2 jaotis A) ning avalik haldus ja riigikaitse; kohustuslik sotsiaalkindlustus (NACE Rev. 2 jaotis O). Mediaantöötasu’ on töötasu määr, mis jaotab kõik töötajad kahte võrdsesse rühma: pooled töötajad teenivad mediaanist madalamat ja pooled mediaanist kõrgemat palka. Brutotöötasu kuus’ on täis- ja osalise tööajaga töötavate isikute palk vaatluskuul (enamasti 2014. aasta oktoober) enne mis tahes maksude ja sotsiaalkindlustusmaksete mahaarvamist. Palk sisaldab tasu ületunnitöö ja vahetustega töö eest, toetusi, preemiaid, vahendustasusid jms. Osalise tööajaga töötajate brutotöötasud kuus arvutati ümber täistööajaühikutesse, et arvestada neid keskmise arvutamisel sama kaaluga nagu täistööajaga töötajate brutotöötasusid. Osalise tööajaga töötajate väljajätmine kuu mediaanbrutotöötasu arvestusest mõjutab miinimumpalga/mediaantöötasu suhtarvu Madalmaades 7 protsendipunkti võrra (56 % asemel 49 %).

Euroalasse mittekuuluvate riikide andmete esitamiseks eurodes kasutati 2014. aasta keskmisi vahetuskursse. Andmed riiklike miinimumpalkade osakaalu kohta keskmises kuutöötasus tegevusalade ja riikide kaupa on kättesaadavad lisas metaandmetes (inglise keeles).

Kontekst

Mitmel ELi asutajaliikmesriigil on pikaajaline traditsioon kindlustada riiklik miinimumpalk tööjõu madalamalt tasustatud osale. Mitu ELi liikmesriiki, k.a Saksamaa, Iirimaa ja Ühendkuningriik ning paljud 2004. aastal ja hiljem ELiga liitunud riigid on alles hiljuti kehtestanud miinimumpalka käsitlevad õigusaktid. 1. jaanuari 2018. aasta seisuga ei olnud riiklikku miinimumpalka kehtestatud kuues EL 28 liikmesriigis.

Viimastel aastatel on enamikus Euroopa riikides valitsenud suundumus tõsta palku suhteliselt aeglaselt (palkade mõõdukamaks muutmine) ning paljud töötajaid esindavad organisatsioonid on väitnud, et ostujõud ja üldine elatustase on langenud. Mõned poliitikud, töötajate esindajad, survegrupid ja kommenteerijad edendavad Euroopa alampalga kehtestamise ideed või ideed kehtestada riiklik miinimumpalk kõigis ELi liikmesriikides.

Riiklikku miinimumpalka ei peaks tingimata igal aastal muutma, samuti ei pea muutused alati päädima miinimumpalga tõstmisega – näiteks Kreekas 2012. aastal valitsuse kehtestatud kokkuhoiumeetmete tulemusena miinimumpalk langes. Kõnealusel aastal tühistati Kreekas riiklik kollektiivleping ja riikliku miinimumpalga määrab nüüd kindlaks valitsus oma otsusega.

Vaata lisaks

Täiendav Eurostati teave

Väljaanded

Põhitabelid

Miinimumpalgad (tps00155)

Andmebaas

Minimum wages (earn_minw)
Monthly minimum wages - bi-annual data (earn_mw_cur)
Monthly minimum wage as a proportion of average monthly earnings (%) — NACE Rev. 2 (2008. aastast edasi) (earn_mw_avgr2)
Monthly minimum wage as a proportion of average monthly earnings (%) — NACE Rev. 1.1 (1999-2009) (earn_mw_avgr1)

Erirubriik

Metoodika / Metaandmed

  • Minimum wages (ESMS metadata file — earn_minw_esms) (inglise keeles)

Jooniste lähteandmed (MS Excel)

Välislingid