• Current language : et
Euroopa Komisjoni Esindus Eestis

Euroopa Liit räägib sinu keeles

/estonia/file/madise-0_etMadise

Madise
copyright Kaido Haagen

Euroopas valitseb tõeline keelte paabel. Kuid hoolimata sellest, kas kõne all on väikese kõnelejate arvuga keeled, nagu eesti või malta keel, või inglise keel, mida räägivad sajad miljonid, saavad inimesed Euroopa Liidu asutustega suhelda oma emakeeles.

Miks see võimalus on oluline ja mispärast peaks siiski ka võõrkeeli õppima, räägib intervjuus õiguskantsler Ülle Madise.

25/09/2020

Millistes võõrkeeltes te vabalt suhtlete?

Tõeliselt vabalt räägin ainult emakeeles, kui tõsiselt mõtlen, mida keele vabalt valdamine tähendab. Minu jaoks tähendab see sõnavalikut peenimaid nüansse arvestades, loodan, et eesti keeles ma seda suudan. Võõrkeeleoskuse kohta saan öelda, et oskan saksa, inglise, vene ja piiratud määral prantsuse keelt.

Millist neist keeltest oli kõige keerulisem õppida?

Mulle on keeled alati meeldinud ja üpris hõlpsasti ka külge jäänud. Saksa keel on mu esimene võõrkeel ja selles saavutasin omal käel suure huviga õppides päris hea taseme. Inglise keel on võrreldes saksa keelega mulle võõram, just eri väljendite tähendusvariantide tunnetamise mõttes.

Euroopa Liidu üks põhimõte on mitmekeelsus ning sellest tuleneb ka EL-i kodanike õigus küsida EL-i asutustelt infot ja saada vastus oma emakeeles. Miks on see võimalus oluline?

Ühelt poolt sellepärast, et inimene saaks täpselt aru, mis on Euroopa Liidu õigusaktides kirjas – emakeeles on mõistmine enamasti lihtsam. Ilmselt küsitakse palju näiteks EL-i kodanike liikumisvabaduse kohta: kui tahetakse minna teise riiki elama või õppima, siis mida selleks peab tegema? Kui Eesti inimesed saavad neile küsimustele oma emakeeles lihtsa ja selge vastuse kas Euroopa Komisjoni Eesti esindusest või Europarlamendi esindusest, siis see aitab neid õigusi, mis EL-i kodanikele on ette nähtud, päriselt kasutada.

Teiseks tehakse Euroopa keeltes lihtsasti mõistetavaid kokkuvõtteid õigusaktidest ja kohtulahendeist. See on oluline, sest nii aidatakse keeli elus hoida ja arendada.

Mitmekeelsus on otsekui liigirikkus – mida EL rahvuskeelte kaitseks veel teeb või peaks tegema peale selle, et võimaldab oma asutustega rahvuskeeles suhelda?

Kõikides EL-i organites – nii kohtus, nõukogus, komisjonis kui ka parlamendis – on tagatud tõlge 24 Euroopa Liidu ametlikku keelde. Tõlgitakse nii kirjalikke tekste kui ka nõupidamistel peetavaid sõnavõtte. See on oluline, sest kõikide riikide ministrid ei pruugi vallata inglise, prantsuse või saksa keelt, kuid nad saavad oma mõtteid emakeeles väljendada ja professionaalsed tõlgid tõlgivad nii, et kõik saavad ühtemoodi aru.

Väikekeelte seisukohast on oluline ka asjaolu, et neid keeli teadvustatakse – see keel ja seda kõnelev rahvas on olemas.

Euroopa Liidu õigusaktid tõlgitakse kõikidesse EL-i ametlikesse keeltesse, seega kas võime öelda, et EL-is käib õigusloome 24 keeles? Kui jah, siis kas see on pigem hea või muudab asja keeruliseks?

See on väga hea, ja kui peaks tekkima kahtlusi sõnastuses, siis on võimalik eri versioone võrrelda. Nii EL-i kui ka Eesti õigusloome probleem on hoopis selles, et norme ei panda selgelt kirja. Vahel ei teata, mida tahetakse öelda, vahel ei suudeta kokkuleppele jõuda, kuidas üks või teine asi peaks olema, ning siis jäetakse sõnastus õhku, lootuses, et elu paneb asja paika. See pole aga õige. Inimene peab aru saama, mida seadus talle ütleb, mida ta peab tegema ja mida ei tohi teha.

Mida arvate inglise keele üha suuremast rollist kogu maailmas? On see hea, et suhtlemisel eelistatakse inglise keelt, või on see hakanud halvasti mõjuma inglise keelele endale?

Meenub George Orwelli 1945. aastal kirjutatud artikkel, kus ta kurdab inglise keele allakäigu pärast. Kusjuures mitte niivõrd seetõttu, et inglise keel oli juba siis lingua franca ehk enim levinud võõrkeeles suhtlemise keel, vaid selle tõttu, et inglise keele emakeelena kõnelejad hakkasid seda kasutama halvasti – tuimalt, bürokraatlikult või hoopis targutleva sõnavahuna. Nii et ühelt poolt on keelele auasi, kui seda peaaegu üle maailma kõneldakse, aga halb, kui keel seetõttu vaesub ka oma kodumaal.

Euroopa Ülemkogu kutsus 2002. aastal Barcelonas üles parandama laste ja noorte keelteoskust ning õpetama neile juba varases eas lisaks emakeelele kahte võõrkeelt. 15 aastat hiljem näitab statistika, et vaid 11 liikmesriigis õpib üle 80% lastest koolis vähemalt kahte võõrkeelt, ülejäänud riikides on kahe keele õppijate osakaal tunduvalt väiksem. Miks see nii on?

Üleskutse oli õige, aga võib-olla on tulemuste saavutamiseks liiga vähe aega mööda läinud? Võib ka arvata, et inglise keele oskusega saab kõikjal läbi, kuid see pole nii.

Eestis on koolides keelte õpetamisega olukord päris hea, kuigi nii minu lapsepõlves kui ka praegu on näiteks saksa keele rühmad väiksemad kui inglise keele omad. Nüüd on võimalused õnneks laiemad, koolides õpetatakse lisaks inglise, saksa, prantsuse ja vene keelele teisigi keeli, näiteks jaapani ja hiina keelt, see on väga hea.

Olete öelnud, et eesti keele kasutamine kõikidel elualadel on põhiseaduse nõue: riigikeelena, rahvuse olulise määratlejana, kultuuri lahutamatu osana. Samas on vahel kuulda arvamusi, et eesti keeles ei saa end nii hästi väljendada kui inglise keeles ning seetõttu eelistatakse inglise keeles kirjutada-rääkida ja laulusõnu luua. Mida teie sellest arvate?

Oma teadmiste ja kogemuste pinnalt ei saa ma sellega nõustuda. Eri keeltes mõeldakse ja tunnetatakse maailma eri moodi ning see on tohutu väärtus. Marju Lepajõe ütles mu meelest õigesti, et maailm ägab üheülbastumise all – ühetaolisus ja igavus on probleem.

See, et oleme eestlased ja räägime eesti keelt, on suur õnn, mitte puue. Näiteks paljud sotsiaalteadlased väidavad, et kogu teadus käib inglise keeles, sh terminoloogia, ja seetõttu ei saa nad eesti keeles artikleid kirjutada. Minu meelest on eesti keel nüansirikas ja tohutult värviline. Võib-olla on asi selles, et inimesed arvavad, et tõlkimine on ühe sõna asendamine sellesama sõna vastega teises keeles. See ei ole tõlkimine! Tõlkimine on ühes keeles väljendatud mõtte või tunde edasiandmine teises keeles. Selline tegevus on minu meelest hästi huvitav, tõeline ajugümnastika.

Arvan, et lisaks eesti keelele on vaja osata vähemalt inglise ja vene ning seejärel saksa või prantsuse keelt. See on kasulik nii oma mõttemaailma arendamiseks kui ka tööalaselt. Näiteks tööasjus välismaal viibides ja Eesti huve esindades olen märganud, et kui arutatakse mõnda teemat, siis lisaks inglise keeles vestlevatele inimestele tekivad rühmad, kes lahkavad sama asja saksa keeles. Kuna ma oskan saksa keelt, on see andnud võimaluse nendega liituda ja Eesti huvide eest edukalt seista.

Olete selge keele patroon ja öelnud, et selge keel on hoolivuse märk. Mida sellega silmas peate?

Seda, et sa siiralt tahad, et teine inimene saaks aru, mida sa talle ütled, ega peaks end tundma alaväärsena, saati siis raiskama oma energiat sinu peale vihastamiseks. Kui ametnik ajab segast juttu, siis inimene ei kurvasta või vihasta ainult tema peale, vaid kogu Eesti riigi peale ja see on topelt patt.

Mulle teeb heameelt, et meie ametkonnal on tekkinud püüdlus selguse suunas. Kümmekond aastat tagasi polnud ka püüdlust, sest tundus, et õige õigusteadus peabki olema tavakeelest kaugel ja segane, sellest ei peagi aru saama. Samuti tundus ametnikele, et lihtsam on korrata seaduse teksti, selmet vastata küsimusele, mille inimene päriselt esitas.

Seadused ja muud õigusaktid peaksid olema sõnastatud selliselt, et neist saaks aru ka õigushariduseta inimene. Ometi need Eestis sageli seda pole. Mida saaks olukorra muutmiseks teha ja kas aja jooksul on ilmnenud paranemise märke?

Leidub häid ja halbu näiteid, üldistada ma ei tahaks. Hiljuti sattusin koolieelse lasteasutuse seaduses normi peale, mis oli nii selge, et saime seda kirjas lapsevanemale kasutada. Jutt on lasteaia- ja lapsehoiukohtade saamise tingimustest. Lause on küll pikk ja sisaldab mitut tingimust alates elukohanõudest, aga on inimesele, kelle õiguste ja kohustuste kohta seadus käib, arusaadav. Paraku pean ütlema, et näiteid, kus norm kohustab meid kõiki, ent sellest ei loe välja, milleks täpselt, on palju rohkem. Lihtne mõte antakse edasi eluvõõraste terminite ja arvukate tummade viidetega paragrahvidele kuskil mujal.

Euroopa keeltepäeva üks eesmärke on julgustada inimesi võõrkeeli õppima. Mis keelt praegu õpite või tahaksite õppida?

Tahaksin õppida, aga aega ei ole, nii et pigem lihvin neid keeli, mida juba oskan. Saksa ja inglise keeles uue õppimiseks loen eriala- ja ilukirjandust ning meediat, vene keele oskust säilitan ennekõike filme ja iluuisutamist vaadates-kuulates.

 

Autor: Heli Lehtsaar-Karma