Euroopa Komisjoni Esindus Eestis

President von der Leyen COVID-19 puhangu kohta

/estonia/file/ursula-von-der-leyen_etUrsula von der Leyen

Ursula von der Leyen
© Euroopa Liit

Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni kõne Euroopa Parlamendi plenaaristungil, kus käsitletakse Euroopa koordineeritud reageerimist COVID-19 puhangule

26/03/2020

 

Lugupeetud härra president

Lugupeetud parlamendiliikmed

Alustuseks tahan tänada kõiki neid, tänu kellele on see erakorraline istung praegustes oludes üldse võimalik. On raske hoomata, mil määral ja kuidas on maailm pärast meie viimast kohtumist muutunud. Ühe silmapilguga on teises maailma otsas avastatud viirus põhjustanud tapva ja traagiliste tagajärgedega pandeemia ka siin Euroopas.

Igapäevaelu on üleöö muutunud täiesti teistsuguseks. Tänavad on tühjad. Uksed on suletud. Igapäevased tegevused on asendunud võitlusega ellujäämise nimel. Näeme praegu oma silmaga, kui habras on elu. Näeme Euroopa südames sellise ulatusega tragöödiat, mida veel paari nädala eest ei oleks osanud ettegi kujutada. Olen oma südames kõigi ohvrite ja nende lähedastega. Mõtlen neile, kes ka praegu võitlevad oma elu eest või on kodus haiged, ja soovin neile kiiret paranemist. Me ei jäta teid.

Viirus on meid tabanud tõesti jõuliselt, kuid võimas on ka eurooplaste vastulöök. Sooviksin avaldada austust kõigile, kes selles lahingus osalevad. Pean silmas õdesid, arste ja hooldajaid, kes tegutsevad nii Itaalias kui ka mujal Euroopas ennast ohtu seades ilma sellest numbrit tegemata. Need kangelased annavad endast päev päeva järel kõik, et päästa meie vanemad ja vanavanemad, sõbrad ja töökaaslased, naabrid ja ka need, kes on meie jaoks täiesti tundmatud. Euroopa on teile kõigile tänu võlgu. Teile, kes te panete poes kaupa riiulisse, ja teile, kes te tühjendate prügikonteinereid. Teile, kes te korraldate matuseid. Teile, kes te aitate lastel õppida. Autojuhtidele ja koristajatele. Töölistele ja pagaritele. Kõigile neile, kelleta jääks elu seisma. Euroopa on teile kõigile tänu võlgu.

Ent selle lahingu omapära seisneb selles, et meist igaühel on selles oma roll. Igaüks meist saab aidata seda võlga tagasi maksta. Omavahelist distantsi hoides saame viiruse levikut aeglustada. Viimase paari päeva statistika on näidanud, et me suudame olukorda muuta, aga ainult siis, kui igaüks annab selleks oma panuse. Jah, loomulikult on raske oma perest eemal olla, eriti veel siis, kui muretseme nende füüsilise ja vaimse heaolu pärast. Praegune aeg mõjub rängalt ka neile, kelle jaoks kodu ei ole õnnelik ja turvaline koht. See on valus ka neile, kelle plaanid ei teostu või kelle raske töö ei pruugi anda soovitud tulemusi. Seepärast olen ma veendunud, et kuigi me istume täna üksteisest kaugemal kui tavaliselt, peab meie koostöö olema tihedam kui kunagi varem.

Peame üksteise eest hoolitsema ja aitama üksteisel see katsumus üle elada. Kui üldse on olemas miski, mis levib sellest viirusest kiiremini, siis on see armastus ja kaastunne. Keerulistes olukordades avaldub eurooplaste tõeline tugevus. Ka väikesed teod, mis on ajendatud lahkusest, kaastundest ja solidaarsusest, aitavad levitada lootust kogu Euroopas. Olgu tegu vabatahtliku töö või rõdul laulmisega. Üksikutele inimestele postkaartide saatmise või vanainimeste eest poes käimisega. Hotellidega, kes pakuvad peavarju, või restoranidega, kes annetavad toitu. Olgu siis tegu parfüümi- ja viinatootjatega, kes on hakanud tootma desinfitseerivat geeli, või autotootjate ja moemajadega, kes valmistavad kaitsemaske. Just sellisest käitumisest peaks Euroopa eeskuju võtma. Kui igaüks annab oma väikse panuse, suudame üksteist tõeliselt palju aidata.

Meie, see tähendab Euroopa institutsioonide, poliitikakujundajate ja juhtide ülesanne on üles näidata samasugust usaldust ja ühtsust ning samasuguseid juhiomadusi. Me vastutame kõik koos. Üksi ei suuda seda olukorda lahendada mitte keegi ja kindlasti ei suuda ka ükski liikmesriik selle kriisiga üksi toime tulla. Selles kriisis saame iseendid aidata vaid sellega, et aitame üksteist. Ja see kehtib kogu Euroopa Liidu kohta ka laiemas plaanis.

Samas on viimase paari nädala jooksul toimunut olnud valus vaadata. Siis, kui Euroopas oleks olnud vaja üksteise jaoks olemas olla, tegelesid liiga paljud alguses vaid iseenda probleemidega. Siis, kui Euroopas oleks olnud vaja järgida põhimõtet „kõik ühe eest“, reageerisid liiga paljud esialgu vaid enda huvidele mõeldes. Ja kui Euroopas oleks tõesti olnud vaja tõestada, et liit ei toimi mitte ainult headel aegadel, keeldusid liiga paljud esimese hooga teisi aitamast. Kuid ei läinud palju aega, kui koordineerimata tegevuse tagajärjed andsid endast tunda. Seepärast oleme viimasel paaril nädalal võtnud erandlikke ja erakorralisi meetmeid, et omavahelist tegevust koordineerida ja teha seda, mis vaja.

Seis on paranenud ja liikmesriigid hakkavad üksteist abistama, et aidata seeläbi ka iseendid. Euroopa on asunud tõesti tegutsema. Aga eurooplased vaatavad, mis saab edasi. Ja me kõik teame, mis on kaalul. See, mida me nüüd teeme, on oluline nii tänase päeva kui ka tuleviku seisukohast.

Lugupeetud parlamendiliikmed

Koroonaviiruse puhang on eelkõige rahvatervisega seotud hädaolukord. Me teeme kõik, et inimesi päästa. Õnneks aitavad meid selles maailma parimad tervishoiutöötajad. Milanos ja Madridis ja igal pool mujal teevad nad iga päev imesid. Aga nagu oleme näinud nii siin kui ka mujal, sunnib see viirus neid tegutsema inimvõimete piiril. Neil on kiiremas korras vaja õiget varustust. Seda on vaja piisavas koguses ja kohe. Kuid selle asemel nägime, kuidas elutähtis varustus jäi päevadeks kuhugi kinni või piirile seisma.

Seepärast pidime asja ise käsile võtma ja tegema, mis suutsime, et sellistest tõketest üle saada. Just selle pärast loome esmakordselt meditsiiniseadmete üleeuroopalise varu, et meil oleks näiteks hingamisaparaate, maske ja laboritarvikuid. Komisjon rahastab 90% varutavast materjalist rescEU kaudu. Just selle pärast tegutsesime radikaalselt, et kaitsta olulise varustuse – näiteks maskide ja kaitseriietuse – kättesaadavust ning kehtestasime nende suhtes ekspordiloa nõude. Just selle pärast kuulutasime koos liikmesriikidega välja mitu ühishanget, et saada testikomplekte, hingamisaparaate ja kaitsevahendeid. Hangetega ühines 25 liikmesriiki.

Teisipäevast saati teame, et tootjad suudavad täita nõudluse maskide, kinnaste, kaitseprillide ja näokaitsmete järele. Esimesed tarned peaksid saabuma lähinädalatel. Pandeemia ajal päästavad elusid teadmised ja seepärast lõime Euroopa teadusekspertide rühma, kes aitab välja mõelda koordineeritud meetmeid, mida me kõik saame järgida. Juhatan nende arutelusid isiklikult kaks korda nädalas. Selle käigus on veelgi süvenenud minu veendumus, et peame kasutama kõike seda, mis teeb meid tugevaks, et sellest katsumusest koos läbi tulla ja uuesti jalgele tõusta.

Ja parim vahend selleks on meie ainulaadne ühtne turg. Saame jõuda kokkuleppele edukas Euroopa lähenemisviisis ainult siis, kui meie siseturg ja piirid töötavad nii nagu peaks. Seda kriisi piirid ei peata ja omavaheliste tõkete püstitamisega me olukorda ei lahenda. Kuid just see oli esimene asi, millele paljud Euroopa riigid mõtlesid. See lihtsalt ei ole mõistlik. Pealegi on see põhimõttelises vastuolus Euroopa vaimuga. Mitte ükski liikmesriik ei suuda üksi rahuldada omaenda vajadusi elutähtsate meditsiinitarvete ja -seadmete järele. Mitte ükski.

Seepärast on kaupade ja teenuste vaba liikumine meie kõige parem võimalus ning ausalt öeldes on see ka meie ainus võimalus, et vahendid jõuaksid sinna, kus neid kõige rohkem vajatakse. On täiesti arusaamatu, miks mõned riigid otsustasid ühepoolselt lõpetada ekspordi teistesse siseturu riikidesse. Seepärast komisjon sekkuski, kui mitu riiki peatas kaitsevahendite ekspordi Itaaliasse. Seepärast avaldasime piirimeetmete suunised, et kaitsta inimeste tervist ning tagada kaupade ja elutähtsate teenuste kättesaadavus. Seepärast nõuame esmatähtsate kaubavedude jaoks nn rohelisi transpordikoridore, mis aitaksid tagada, et piiriületus ei kesta kauem kui 15 minutit. Ühtlasi aitab see tagada, et kaubad ja tarned liiguvad sinna, kus neid vajatakse, ja me kõik pääseme kaupade nappusest. On valus mõelda, et pidime seda tegema, aga meie koordineeritud lähenemisviis kannab juba vilja. Siseturg toimib juba paremini. Meil kõigil on hea meel, et Saksimaa haiglad on võtnud vastu Lombardiast pärit patsiente ning Prantsusmaa Grand Esti piirkonna patsiente ravitakse praegu Luksemburgi Suurhertsogiriigis. See näitab veelkord, et vaid üksteist abistades saame aidata ka iseendid.

Lugupeetud parlamendiliikmed

Kõik võetud meetmed peegeldavad praegust enneolematut olukorda. Aga nagu ma ütlesin, vaatavad eurooplased, mis saab edasi. Loomulikult tahetakse, et me teeksime kõik endast oleneva, et päästa võimalikult palju elusid. Aga inimesed mõtlevad ka homsele. Nad mõtlevad sellele, millisele töökohale nad saavad naasta, mis saab nende ettevõttest või tööandjast, mis saab nende säästudest ja eluasemelaenudest. Inimesed muretsevad oma vanemate, naabrite ja kohaliku kogukonna pärast. Nad teavad, et valitsused pidid inimelude päästmiseks tegema raskeid otsuseid.

Ja neile jääb meelde, kes oli sel ajal nende jaoks olemas ja kes ei olnud. Neile jääb meelde, kes tegutses ja kes mitte. Ja neile jääb meelde ka see, milliseid otsuseid me täna teeme ja millised me tegemata jätame. Ärgem unustagem, et millalgi üsna varsti saab see kõik mööda. Meie ülesanne on tagada, et millal iganes see ka juhtuks ja ka pärast seda on Euroopa Liit olemas nende jaoks, kes teda vajavad. Meie praegused sammud on tõeliselt olulised.

Seepärast käivitasime koroonaviirusele reageerimise investeeringute algatuse, et aidata 37 miljardi euroga leevendada kriisi mõjusid, päästa elusid, töökohti ja ettevõtteid. Seepärast võtsime vastu kõigi aegade kõige paindlikumad ajutised riigiabi eeskirjad, et liikmesriigid saaksid ettevõtjad hädast välja aidata. Esimesed juhtumid kiideti heaks rekordiliselt kiiresti – vaid mõne tunni jooksul.

Seepärast oleme esimest korda ELi ajaloos otsustanud kasutada stabiilsuse ja kasvu pakti vabastusklauslit. See tähendab, et liikmesriigid saavad kasutada kõiki oma ressursse, et toetada nii töötegijaid kui ka töö kaotanuid, toetada väikesi ja suuri ettevõtteid ja inimesi neil rasketel aegadel, ükskõik kus ja kes nad on.

Lugupeetud parlamendiliikmed

Just sellisena peaksid inimesed tulevikus Euroopat mäletama. Euroopana, kes asub kiiresti tegutsema, kui tundub, nagu oleks kogu maailm seisma jäänud. Euroopana, kes on oma inimeste ja liikmesriikide jaoks olemas, kui neil teda tõesti vaja on. Euroopana, kes peab kõige olulisemaks empaatiat ja kaastunnet.

Euroopana, kes on rasketel aegadel ühtaegu vastupidav ja omakasupüüdmatu. Just sellist Euroopat ma tahaksingi. See on just see Euroopa, millest Euroopa Liidule aluse pannud mehed ja naised teise maailmasõja järgses kaoses unistasid. Seda inimeste ja rahvaste liitu luues olid nad valusalt teadlikud, kuhu võib välja viia omakasupüüdlikkus ja ülemäära rahvuskeskne mõtlemine. Seepärast tahtsid nad luua liidu, mille ühine tugevus tuleneks vastastikusest usaldusest. Tänu nende suurele ideele kujunes aastakümnete jooksul ainulaadne vabadusele ja rahule rajatud ühendus – Euroopa Liit.

Praegune kokkupõrge nähtamatu vaenlasega paneb need meie liidu põhiväärtused proovile. Taas kord peame saama üksteisele kindlad olla. Taas kord peame kõik aitama üksteisel raskete aegadega toime tulla. Praegu on meie esmane ülesanne ja prioriteet eurooplaste elude ja elatusvahendite päästmine. Aga peagi – ja loodetavasti mitte väga kauges tulevikus – jõuab kätte ka see aeg, mil peame pilgud jälle ettepoole suunama ja asuma koos elule uut hoogu andma.

Selleks ajaks peame tegema omad järeldused ja otsustama, mida me Euroopa Liidult edaspidi ootame. Seda tehes ei tohiks me lasta end kiskuda kunstlikku ja kasutusse arutellu selle üle, kas meil oleks vaja rohkem või vähem Euroopat. Peaksime keskenduma pigem sellele, mida sellest katsumusest õppida ja kuidas tagada, et järgmine kord saame sarnastes oludes paremini hakkama.

Soov elada vastupanuvõimelises ja elamisväärses Euroopas ühendab ju meid kõiki: põhjas ja lõunas, idas ja läänes. Ärgem seda unustagem! Täna tehtavad otsused jäävad inimestele kauaks meelde ja kujundavad homset Euroopa Liitu.

Oleme jõudnud teelahkmele: kas see viirus jagab meid lõpuks rikasteks ja vaesteks? Nendeks, kellel on, ja nendeks, kellel pole? Või jääme me tugevaks ja ühtseks, maailma mastaabis tõsiseltvõetavaks tegijaks? Kas võiksime sellest olukorrast ehk isegi tugevamate ja parematena välja tulla? Kas see kriis võiks meie kogukondi lähendada ja demokraatia mainet parandada?

Nähes kogu Euroopas nii palju heatahtlikkust, sõbralikkust ja inimväärikust, on meil igati põhjust optimistlikul pilgul tulevikku vaadata. Euroopas on olemas kõik vajalik ja me oleme valmis tegema kõik, mis tarvis, et sellest kriisist üle saada. Lugupeetud parlamendiliikmed, viimastel päevadel on paljud teie seast tsiteerinud Jean Monnet’ sõnu selle kohta, kuidas Euroopa karastub kriisides. See kehtib ka praegu.

Aga minu arvates sobivad tänast päeva iseloomustama ka ühe teise ELi alusepanija sõnad. Konrad Adenauer on öelnud: „Ajalugu on ka nende asjade summa, mida oleks võinud vältida.“ Mu sõbrad, ajalugu hoiab meil silma peal. Tehkem koos seda, mis on õige, ja tehkem seda ühe suure südamega, mitte 27 väiksega.

Elagu Euroopa! Lang lebe Europa! Long live Europe! Vive L’Europe!