chevron-down chevron-left chevron-right chevron-up home circle comment double-caret-left double-caret-right like like2 twitter epale-arrow-up text-bubble cloud stop caret-down caret-up caret-left caret-right file-text

EPALE

Euroopa täiskasvanuhariduse veebikeskkond

 
 

Ressurss

Eesti muuseumihariduse sõnastik 2015 "Sõnastaja"

Keel: ET
Document available also in: EN

Postitaja Eliisabeth Käbin

MIKS ON SÕNASTIK KOOSTATUD
Muuseumihariduse seletav sõnaraamat „Sõnastaja“ on esimene püüe määratleda, ühtlustada ja korrastada Eesti muuseumivaldkonnas kasutatavat muuseumipedagoogika sõnavara. Nagu kogu Eesti muuseumivaldkond, on ka muuseumiharidus viimase paarikümne aasta jooksul kiiresti ja laialdaselt arenenud. Kultuuri ja haridust lõimivana on kasutusele võetud ja loodud mitmesuguseid mõisteid. Tekkinud olukorda iseloomustab eri tõlgenduste paljusus ja sõnavara mitmetimõistmine. Põhjus, miks kaardistame ja loome muuseumihariduse valdkonna sõnavara alles 2015. aastal, on üsna argine – esimesed kaks kümnendit on tegeldud eelkõige valdkonna arendamisega igapäevases praktilises töös, alates haridusprogrammide ja muuseumitundide loomisest ja läbiviimisest kuni hariduskeskuste moodustamiseni suuremates muuseumides. Selle aja jooksul on kõigi muuseumide haridustegevuses toimunud palju sisulisi ja keelelisi muutusi. Et kõik saaksid muuseumide sise- ja väliskommunikatsioonis asjadest ühtemoodi aru, on terminoloogia ühtlustamine muutunud möödapääsmatuks. Nüüd, mil igapäevane praktiline haridustöö muuseumides toimib, on olnud aega ja põhjust analüüsida valdkonda teoreetilisel tasandil, kuigi teooria ja praktika on muuseumididaktikal põhinevas muuseumihariduses suuremal või vähemal määral alati eksisteerinud. Seega, ühelt poolt seostub sõnavara korrastamine muuseumide professionaliseerunud haridustöötajate endi sooviga, samuti vajadusega õpetada ülikoolides ja juhendada bakalaureuse- ja magistritöid. Teisalt avaldub siin institutsionaalne surve ehk vajadus tõestada praktiliste väljundite kõrval ka muuseumihariduse teaduslikku alust ning tähtsust sarnaselt kõigi teiste muuseumitöö valdkondadega. 


KUIDAS SÕNASTIK VALMIS JA KES SELLE KOOSTASID
Käesolev „Sõnastaja“ on pea kahe aasta pikkuse vabatahtlikkuse alusel moodustunud terminikomisjoni ühistöö tulemus. 2014. aasta sügisel tööd alustanud „Sõnastaja“ töörühma ja 2015. aastal töötanud terminikomisjoni moodustasid Anu Purre eestvedamisel Anu Lüsi, Liis Kibuspuu ja Piret Sepp (kõik Eesti Kunstimuuseum), Kaja Visnapuu (Tallinna Ülikooli muuseumipedagoogika külalislektor), Keiu Telve (Tartu Linnamuuseum), Virve Tuubel (Eesti Rahva Muuseum), Eva-Liisa Orula ja Tõnu Pani (Tartu Ülikooli Loodusmuuseum ja Botaanikaaed) ning Vadim Svjatkovski (Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut). Komisjoni esmaseks eeltööks sõnastamisel oli küsitlus muuseumipedagoogide (ja teiste muuseumihariduse valdkonna inimeste) seas, selgitamaks välja sagedamini esinevaid termineid. 2014. aasta alguses toimunud veebiküsitlusele vastas 39 muuseumi(hariduse) töötajat üle Eesti. Uuringutulemusi esitleti „Sõnastaja“ seminaril Kumu kunstimuuseumis. Välja valiti 103 kõige olulisemat ja rohkem kasutatud sõna, mille puhul on arvukatele aruteludele ja vaidlustele ning eri allikatele toetudes püütud täpsustada mõistete tähendust ja anda neile vajalik selgus.

MUUTUV MÕISTESTIK
Uuringu tulemusest selgus, et meie muuseumides on haridustegevuse katusmõistena kasutusel eelkõige „muuseumiharidus“, sellele järgneb „muuseumipedagoogika“. Ametinimetusena on meie muuseumides seniajani enim kasutatud mõiste „muuseumipedagoog“. Kui mõisteid „muuseumiharidus“ või „muuseumipedagoogika“ tarvitatakse paljudes Eesti muuseumides, siis terminit „muuseumi vahendamine“ on hariduse kontekstis väga vähe – 39-st uuringus osalejast mainib seda vaid neli. Kuigi termin ise ei ole laialdasemalt kasutusel, siis peaaegu kõigi praeguste Eesti muuseumitöötajate, sealhulgas haridusinimeste igapäevatöö  näituse- või muuseumiprogrammi kultuurilise sõnumi kaudu on just kommunikatsioon ja vahendamine. Muuseumipedagoogika ja muuseumipedagoogi terminite üle on Eesti muuseumihariduse kogukonnas juba mõnda aega arutletud, aga siiani pole veel täpsemaid ja ammendavamaid vasteid leitud. Eesti keele eripärast ja haridustraditsioonist lähtuvalt viitavad mõisted „pedagoogika“ ja „pedagoog“ rohkem formaalõppele ja eelkõige õpilastega seonduvale, kuigi muuseumides tegeldakse elukestva õppe toetamisega nii formaalse kui ka mitteformaalse ning samuti informaalse õppe raames. Nüüdseks on muu Euroopa hakanud mõistest „muuseumipedagoogika“ loobuma, selle asemel kasutatakse termineid „muuseumiharidus“ ja üha enam ka „muuseumi vahendamine“. Suurbritannias on näiteks termini „muuseumiharidus“ (museum education) asemel hakatud rohkem kasutama mõisteid „õppimine muuseumis“ või „muuseumiõpe“ (museum learning). See annab tunnistust mõtteviisi muutusest, et muuseum tänapäeval enam niipalju ei õpeta, vaid loob võimalused õppimiseks. 
Terminikomisjon loodab, et meie esimene muuseumihariduse sõnaraamat aitab kaasa kultuuri ja hariduse valdkonna arengule Eestis ning võimaldab meil selgemalt väljendudes üksteist paremini mõista.

 

Ressursi autor(id): 
Anu Lüsi Anu Purre Eva-Liisa Orula Kaja Visnapuu Keiu Telve Liis Kibuspuu Piret Sepp Tõnu Pani Vadim Svjatkovski Virve Tuubel
Avaldamiskuupäev:
Kolmapäev, 27 Jaanuar, 2016
Dokumendi keel
Sisestage ressurss: 
Avatud haridusressursid
Riik:
Share on Facebook Share on Twitter Share on Google+ Share on LinkedIn