chevron-down chevron-left chevron-right chevron-up home circle comment double-caret-left double-caret-right like like2 twitter epale-arrow-up text-bubble cloud stop caret-down caret-up caret-left caret-right file-text

EPALE

Euroopa täiskasvanuhariduse veebikeskkond

 
 

Ajaveeb

Millest me räägime kui räägime vabatahtlikkusest?

02/06/2019
by Hele-Mai Madisson
Keel: ET

Selle aasta märtsis ilmus uuring vabatahtlikkuse kohta Eestis, mille tutvustamisel oli peamine sõnum, et vabatahtlikus tegevuses osalenute arv on oluliselt tõusnud. Minu hinnangul rõhuti valele asjale - kvantiteedile. Inimeste arvu asemel peab olema fookuses vabatahtliku tegevuse mõistmine ja mõtestamine, kvaliteedi tõstmine ja vabatahtlikke kaasavate organisatsioonide jätkusuutlikkuse tagamine.

18% tõus kaasalööjate arvus on tähelepanuväärne. Kuna andmed koguti Eesti jaoks erakordsel aastal, mil tähistasime EV 100. juubelit ning selle raames toimus mitmeid erisündmuseid, tuleneb kasv kindlasti osalt ka sellest ja argipäevane pilt on veidi tagasihoidlikum. Enne rõõmustamist ühiskonna suurema sidususe ja altruismi üle tasub natuke järele mõelda ja endale selgeks teha, millest ja kellest me täpsemalt räägime.

Tänapäeval on vabatahtlikkust puudutavad mõisted laialivalguvad. See sõna on kodanikuühiskonna poolt viimase viieteistkümne aasta jooksul nii hästi turundatud ja head vastukaja leidnud, et iga vähegi kasulik tegevus püütakse selle alla koondada. Mitmed ettevõtted on avastanud selles enda jaoks hea turundus- ja mainekujundusvõimaluse. Selle kõige varju jääb mõiste sügavam, sisuline pool, mida kujutab endast pikema aja jooksul regulaarselt tasustamata vabast ajast tegutsemine ühiskonna nimel.  

Iga heatahtlik panus ühiskonda on vaieldamatult oluline. Käies korra või paar endale sobival ajahetkel sõpradega abiks versus panustada regulaarselt aasta läbi, tihtilugu ilma konkreetse lõpptähtajata organiseeritud, eesmärgipärasesse tegevusse on siiski kaks täiesti eri maailma. Seetõttu oleks selgem neid ka nimetada erinevalt. Esimesel juhul on tegemist heateoga - ühekordne tegu, teisel juhul vabatahtliku tegevusega - kestab pikema aja vältel ja on korduv.

Enamikes valdkondades, kus vabatahtlikud organisatsioonid täna Eestis tegutsevad on vajadus kindlate, regulaarsete tegevuste järele, mis nõuab mitte ainult oskuslikku ja keskset lähenemist, vaid ka pikemaajalist plaani, visiooni, milleni soovitakse tänasest olukorrast jõuda. Organisatsiooni haldamine eeldab pikaajalist ja regulaarset panust. Teine pool on selle ühingu tegevusala, tema teenuse pakkumine, milles peab olema tagatud kvaliteet. Vabatahtlike organisatsioonid on riigile partnerid, toetades ühiskonnale vajalikes tegevustes seal, kus riigi käsi jääb lühikeseks.

Vabatahtlikkusel on oma hind ning inimeste kaasamine tegevusse, nende leidmine, koolitamine ja ettevalmistamine, tegevuse organiseerimine, tunnustamine toob endaga kaasa palju tööd ja ka rahalist kulu lisaks ajale. Kui alustada iga kord uute inimestega otsast peale, mida ja kuidas teha, miks seda teha ja kellele ning mis väärtust nad loovad selle tegevusega nii ühiskonna kui iseenda jaoks, neid koolitada võib mitmel juhul olla tulusam ja lihtsam juba palgata keegi tasu eest töö ära tegema. Seda kõike silmas pidades on mõistetav, miks ühingud soovivad pigem leida inimesi, kes mitte ei käi ühekordselt ürituselt läbi, vaid on valmis teatud pikema perioodi oma tegevuses pühenduma.

Kindlasti ei väida ma, et väheste ajaressurssidega või ka lihtsalt vähese huviga inimesed ei tohiks vabatahtlike organisatsioonide tegevuses kaasa lüüa. Küll aga on sisulises mõttes väga oluline, kuidas me millestki räägime. Üleskutse: “Tule vabatahtlikuks!” raames võib ühinguid pigem võrrelda tööandjatega, kes soovivad endale leida inimene, kellesse omalt poolt panustada ning tagada tema kaasalöömine võimalikult pika aja vältel. “Tule tee heategu!” kannab endas hoopis teistsugust sõnumit - kaasalööjale on selge, et tegevus on piiritletud aja ja kohaga. Ühelt poolt võib seda pidada lihtsalt kommunikatsiooniks, kuidas me soovime inimesi kaasata, kuid minu hinnangul on tegemist siiski sügavama, mõiste tasandil erinevusega.  

Vabatahtliku tegevuse juures on oluline ka selle kultuurilise aspekti mõistmine ja mõtestamine. Meil on tekkinud nähtus tööampsud - lühiajaline töötamine väga konkreetse ülesande täitmiseks, milles näen ohtu vabatahtlike organisatsiooni kultuurile, kui ei tehta endale väga selgeks, mis on vabatahtlik tegevus, millel ühing püsib. Vaja on seda vaimu ja hoiakut, millega tegutsetakse. Nii, nagu ei püsi suurem osa ettevõtteid tööampsudel ja veelgi vähem ei toimi riigiasutused sellisel viisil ei saa ka vabatahtlikkust võtta kui tekkinud vaba ajahetke sobivat ärakasutamist. See lihtsalt ei ole jätkusuutlik.

Selliste vabatahtlike ampsude puhul tasub olla tähelepanelik, et inimesi ei kasutataks ära tasuta (või osaliselt tasustatult hüvede, meenete, tasuta piletite näol) tööjõuna ettevõtte ärilistel, tulu teenimise eesmärkidel hoides kokku tööjõu palkamise pealt. President Kaljulaid on öelnud, et vabatahtlikke ei tohiks võtta kui professionaalide aseainet, sest paljud neist ulatavad meile oma abikäe, kus seda kõige rohkem vajame rakendades oma oskusi ja kogemusi lisaks palgatööle seal, kus selle eest maksmine meil üle jõu käiks. Vabatahtlikul tegevusel peab olema ühiskonnale laiemalt kasutoov mõõde. Siinkohal tasub meil endilt küsida, millised aspektid vabatahtliku tegevuse juures on meile riigi ja ühiskonnana olulised, millist vabatahtliku tegevuse kultuuri me soovime viljeleda?   

Tugevamad ühingud saavad pakkuda paremaid teenuseid, täites oma põhieesmärki - luua lisaväärtust ühiskonnale. Seeläbi saavad nad edastada ka selgemaid sõnumeid, mida ja milleks nad teevad ning selgitada enda ootusi neile, kes soovivad kaasa lüüa. Uuringus mainitud lõhe kaasajate ja kaasatavate ootuste vahel võib ühingutele panna tugeva surve muutuda, korrigeerida oma ootusi, mis omakorda ohustab nende ellukutsumise eesmärkide täitmist. Vabatahtlikule on väga mugav, kui tema käes on kontroll selle üle, kuidas ja millal ta tegevuses osaleb. Tuleb aga aru anda, et vabatahtliku tegevuse üks alustalasid on avalikes huvides ja ühiskonna heaks tegutsemine, mistõttu enne alustamist tasub mõelda, kuidas see sobitub senisesse elukorraldusse. Taaskord, ülioluline on määratleda, kust jookseb piir, mis on vabatahtlik tegevus ja mis seda enam või veel ei ole. Kohanemise nõudmist ja tegevuse ülesehitamist ampsudele võib süvendada suundumust, et vabatahtlikkuse alusel tegutsevate ühingute arv väheneb ja kaob võime pakkuda regulaarset ja usaldusväärset tegevust.   

Oluline on uuringu raames tõstatunud teemasid analüüsida, kuulata neid, kelle igapäevaelu see ennekõike puudutab ning erinevate osapooltega maha istuda ja läbi rääkida, miks midagi tehakse ja kuidas on mõistlik jätkata. Kindlasti ei tohi ignoreerida inimeste soovi panustada, kuid lubamatu on nõuda ka ühingutelt enda muutmist lihtsalt seepärast, et seda rahuldada. Ühingud ei ole ellu kutsutud vabatahtlike jaoks, vaid ikka selleks, et võimalikult hästi panustada ühiskonna vajaduste rahuldamisele.

Vabatahtlik tegevus ei ole meelelahutus või lihtsalt oma vaba aja veetmine sõpradega midagi meeldivat koos tehes, kuigi sellel võib olla juures neid aspekte. See on teatud eluviis, mis nõuab vastutuse võtmist ühiskondlikul tasandil ja pühendumist oma tegevusele, olles teadvustanud põhjused ja eesmärgid, miks ühiskonnale on vabatahtlikkust vaja.

 

_______

Hele-Mai Madisson, TLÜ andragoogika magistriõppe üliõpilane

Artikkel on valminud Tallinna Ülikooli andragoogika eriala ainekursuse „Andragoogi kommunikatsioonioskused“ raames.

Share on Facebook Share on Twitter Epale SoundCloud Share on LinkedIn