chevron-down chevron-left chevron-right chevron-up home circle comment double-caret-left double-caret-right like like2 twitter epale-arrow-up text-bubble cloud stop caret-down caret-up caret-left caret-right file-text

EPALE

Euroopa täiskasvanuhariduse veebikeskkond

 
 

Ajaveeb

Kes tööd ei tee, sellel pole vaja midagi osata

09/10/2017
by Tiina Tambaum
Keel: ET

/epale/et/file/kaliningrad01jpgkaliningrad_01.jpg

Eestis on elukestev õpe au sees

Käisime mehega sellel suvel Venemaal, uitasime Kaliningradi oblastis ja Pihkva kandis. Muuseumides ja loomaaias, kus aga hinnakiri lubas, esitasime kassasse oma õpilaspiletid – minul on rahvusvaheline ISIC ja mehel on kutsekooli õpilase pilet. Olgu öeldud, et me mõlemad näeme kahtlusteta välja keskealised, mehel domineerib juustes juba hall. 

Saime kõvasti mõnitada. Piletimüüjad keerasid ennast dokumente nähes kassaluugist välja nagu uudishimulikud kilpkonnatädid, vangutasid päid ja venitasid silmi pööritades: "Studentõ? Nje pahoože!" (Tudenigd? Pole nagu sedamoodi!) Üks pakkus koguni pensionärisoodustust. 

Kui oma kogemusi kolleeg Katrin Saksale kirjeldasin, jutustas tema loo Tallinna bussijaamast. Katrin ootas sabas, et bussijuhilt pilet osta. Kõik eesseisjad olid noored üliõpilased, kes küsisid soodustusega pileti. Kui järg temani jõudis, küsis bussijuht: – “Kas sooduspilet?” – “Hm. Milllist soodustust Te mulle pakute, kas üliõpilase või pensionäri?” – “Nooh. Elukestev õpe ikka,” vastas bussijuht laia naeratusega.

Väärikate ülikoolid on õppijaid puupüsti täis

Eestis ei üllata täiskasvanueas õppimine kedagi. Eestlane on ajast aega haridust kõrgelt hinnanud ning viimast välja pannes lapsi koolitanud ja iseennast arendanud. Ühiskonna vananemise protsessidele vastuseks pakub riik lahendust samuti õppimise kaudu. Kodanikul tuleb pikemalt tööturul püsida ja selleks on vaja omandada uusi oskusi, õppida töökohal ning käia kursustel ja seminaridel. 

Kui aga oled tööturult lõplikult väljas, ükskõik, kas omal soovil või vastu tahtmist, selgub ootamatult, et elu küll kestab, aga õpet ei oota sinult enam keegi. Kuigi Eestis on kursustel osalemise näitajad vanemas tööeas meeste ja naiste seas isegi kõrgemad kui Euroopa teistes riikides keskmiselt, osaleb mittetöötavatest inimestest vanuses 55+ kursustel või koolitustel vaid 1–2 inimest sajast. Teiste sõnadega – kursused on pigem neile, kellelt võib loota tehtud kulutuste tagasiteenimist.  

Küsite, kuidas nii. Nägime septembri alguses lausa prime time uudistes, kui president Kaljulaid käis Tartu Ülikooli väärikate ülikoolis õppeaastat avamas ja Vanemuise tänava ringauditoorium, üks suuremaid terves ülikoolilinnas, oli puupüsti hõbepäiseid huvilisi täis. Väärikate ülikoolid tegutsevad Eestis umbes kümmekonnas linnas. Igas suuremas omavalitsuses on avatud pensionäride päevakeskused, kus saab vähemformaalses vormis õppida uusi oskusi või käia huviringis. Ei pane ka keegi kätt ette, kui inimene tahab minna rahvaülikooli või mõnda teise koolituskeskusesse. Lisaks, õppima ei pea tingimata formaalses vormis. Sotsiaalkultuurilise õppimiskäsitluse kohaselt piisab arenguks mistahes eesmärgipärasest ühistegevusest, sealjuures osalemisest tantsurühmas või laulukooris, jahi-, aiandus- või veteranide klubis. 

Õppes osalemine langeb järsult vanuse 65 juures

SHARE uuringu statistika ütleb, et kui lisada kursustele klubilne tegevus, vabatahtlik töö ja osavõtt kogukonna juhtimisest, on Eesti 55+ vanuses rahvastikust kaasatuid ikkagi vähem kui neljandik. Aktiivsus langeb järsult vanuse 65 juures, just siis kui jäädakse eemale ka tööelust. Oleme SHARE teiste riikidega võrreldes suurimad kukkujad. Meie elu lõpus kestva õppe optimistlik kirjeldus on justkui luubivaade liivaterale, mis ulbib üksinda suures hallis meres. 

Eesti elanikest iga viies on vanem kui 65 aastat. Aktiivsest tööelust kõrvale jäänud inimeste osakaal on suur ja jääb suureks.  Samal ajal keskused, mis on ellu kutsutud vanemale elanikkonnale arenemisvõimaluste pakkumiseks, tiksuvad endises mahus, julgemata oma tegevust laialt reklaamidagi. "Grupid on nagunii täis ja maja ressursid ammendatud," tõdeb Lasnamäe sotsiaalkeskuse juht Ivika Kärner. Väärikate ülikoolid kasutavad linnade kõige suuremaid saale, kuid sellele vaatamata ei mahu massloenguid kuulama kõik, kes tahaks. Pärnu väärikate ülikooli osalejaks registreerimiseks tuli vanadel seista elavas järjekorras (Pärnu Postimees, 31.05.2017) – suhteliselt ebaväärikas viis võidelda oma õiguse eest vaimselt mitte manduda. Tartumaa Välgi külamaja klubi Kanarbik saab käia koos vaid korra nädalas, sest sagedasemat ühistegevust piirab mitte huvi- vaid transpordipuudus. Nõmme vanameeste klubi ei saa laieneda aga seetõttu, et pole raha ruumide kütmiseks.

Lisaks sellele, et pakutavate võimaluste maht ei käi kaasas ühiskonna vananemistrendidega, tuleb tõdeda ka sisulist stagnatsiooni ja naiivsust. Päevakeskusi ja väärikate ülikoole pole aastakümneid häirinud tõsiasi, et mehi nende programmid ei huvita. Pole tahetud tunnistada, et arvamus- ja rahuloluküsitlused praeguste osalejate seas ei tõsta pakutava programmi atraktiivsust uustulnukate jaoks. Kui tööelus pole füüsiline puue juba ammu takistuseks ühise asja ajamisel, siis töövälises elus on füüsiliste probleemidega inimese ühisloomingust loobumine reegel mitte erand. (Mõtlen siin Välgi proua Siina peale, kes ei saa tasakaaluprbleemide tõttu enam rahvatantsus käia, ja küsin: kus on kirjas, et meil ei või luua rahvatantse, mida tantsida tooli või rulaatori abiga.) 

Õppimis- ja eneseteostusvajadus on püsiv

Värsketele kohalikele omavalitsustele tahaks aga valimisplatvorme lugenuna teada anda, et vanemate inimeste elu sisu ei moodusta tsirkus ja leib. Vanakeste kinno ja kontserdile saatmise asemel võiks hoopis mõelda, kuidas on neil võimalik oma oskusi ja teadmisi kogukonnas arendada ja rakendada, saada selle eest tunnustust ja tähelepanu ning võimalust segada omi mõtteid ja ideid nooremate omadega. Enne, kui inimene vanaks sai, oli ta keskealine ja noor. Vananedes inimese iseloom ja olemus ei muutu. Seega, eluaeg õppinud ja tööd teinud inimene ei lülitu ühtäkki umber ahneks kultuuri- ja meelelahutuse tarbijaks, kelle eneseteostusvajaduste rahuldamiseks piisab poest ja potipõllumajandusest.

Oleme haritud riik, kus elukestva õppe mõiste ei vaja tutvustamist ei piletimüüjate ega bussijuhtide seas. See, mis tutvustamist vajab, on tõsiasi, et meie elukestva õppe süsteemi on sisse ehitatud struktuurne väljakukkumine. Kes tööd ei tee, sellel pole vaja ka midagi uut teada ega osata. 

 

Tiina Tambaum on Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse teadur ja Haridusteaduste instituudis haridusgerontoloogia lektor. Tiina on vanemaealiste arendamise, vanemate meeste kaasatuse, põlvkondade vahelise õppe ja koostöö teemade uurija, koolitaja ning arenduste eestvedaja (vt ka www.65b.ee(link is external))

Share on Facebook Share on Twitter Share on Google+ Share on LinkedIn

Kommentaarid

  • Kasutaja Riina Kütt pilt

    Väga sisukas ja heas võtmes avatud tõsine teema. Aitäh, Tiina!

    Mõtteid tekkis lugedes palju, aga eraldi tooksin siinkohal välja mõtlemispiiride avardamise läbi rahvatantsu näite. Tõepoolest - kus on kirjas, et rahvatantse ei võiks tantsida ka ratastoolis või rulaatoriga. Loen ja imestan, et kas tõesti veel ei olegi olemas selliseid tantse?!?

    Ilmselt oleks asjakohane siin kajastada ka arenguid sellest, kuidas edeneb rahvaalgatus elu lõpuni kestva elukestva õppe toetamiseks? Kas meil on ikka lootust?

    Olen juba ette tänulik täiendava info jagamise eest.

  • Kasutaja Tiina Tambaum pilt

    Me käitume arusaamises, et vananemine peab olema tagasitõmbumine. Et inimene peab sobituma keskkonnaga, mitte keskkond inimesega. Ehitiste ja linnaruumi teemadel on keskkonna muutumise vajadusest juba aru saadud, aga sotsiaalses elus veel mitte.

    Aitäh, et Sa rahvaalgatuse teemaks võtsid. Sellega on nii, et iga avalik esinemine, kirjutis, otsepostitus, toob allkirju juurde .... nii umbes 1-2 allkirja iga massesinemise kohta.

    Teema ei kõneta. Digiallkirjastamine on raske. Senine tulemus ei viita mitte kuidagi sellele, et Eesti on e-riik ja et Eesti on vananemise väljakutsega riik. 

    Aga kasutan juhust ja kopeerin siia taas rahvaalgatuse ettepanekute allkirjakogumise lingi https://uuseakus.rahvaalgatus.ee/

  • Kasutaja Anne Rosenberg pilt

    Aitäh väga hea artikli eest!

    Minu kogemus üle keskkea ja vanemate inimeste õpetamisel on ka juba kümme aastat. Hooldustöötajate õppekavale õppima asujate arv on igal aastal erinev. Mõnel aastal on see number eriti väike, sest kõik tööandjad ei toeta õppimist - ei võimalda kord kuus nädalakese käia koolis. Polevat asendajat.

    Mis seal ikka õppida? Juba aastaid või isegi aastakümneid on hooldustöötaja ametis oldud. Aga teise õppeaasta lõpuks on õppijatest saanud digipädeva(ma)d kodanikud, naeratavad ja suhtlevad vabalt.

  • Kasutaja Tiina Tambaum pilt

    Anne, küll on hea, et Sa just hooldustöötajate koolitamise näite tood. Meie enam kui 150 üldhooldekodus on tegevusjuhendajad palgatud vaid igas kolmandas. Ülejäänud 100 hooldekodu tagavad inimesele selle, et tuba on soe, kõht täis ja riided puhtad, aga asukate sotsiaalsete ja vaimsete vajaduste teenimiseks otseselt töötajat palgatud ei ole. Ja siis sõltubki kõik ellest energiast, mida teie suudate väljaõppes hooldustöötajatele sisse süstida. Kahju, et tööandja tahte on siin määrav.

  • Kasutaja Agne Narusk pilt

    Põrkasin selle kummastava faktiga - eestlane kaob elukestvtea õppijate ridadest otsustajate arvates (ja ülejäänud ühiskonnaliikmete eeldamisel?) alates 65-eluaastast - siis, kui püüdsin leida statistikat artikli jaoks selle kohta, kui palju on meil nn seeniorõppijaid.

    Selgus, et sellist statistikat pole olemas. Miks? Kas seepärast, et arvatakse, et alates sellest vanusest ollakse n-ö elust maas? Tiina viitab artiklis pungil auditooriumidele - seeniorid tahavad koos käia ja vaimu ärksa hoida. Seega tahavad seeniorid õppida.

    Samas on tööpõld mõistagi lai ka teises äärmuses - leida üles üksildased ja hoida neid elu juures (aidata elu juurde), kutsuda osalema, õppima, loenguid kuulama, rahvatantsima jne. Mõtlen just üksildasi vanainimesi, mitte üksikuid. 

    Nii väga ootan seda, millal elukestvas õppes osalemise statistika hõlmab ka vanemad kui 64-65-aastased, sest isiklikult kuidagi ei tahaks eluust tänapäevases mõistes "kuldses keskeas" kinni lüüa:) Vara veel, me oleme olemas! 

    Kui palusin ühel kõrgel ametnikul (jäägu nimi varju, sest vestlus oli mitteametlik) pakkuda või "oletada", kui suur võiks 65+ elukestvas õppes osalejate arv meil olla, vastas ta off-the-record, et selles vanuses tegelevad inimesed enamasti oma tervisega (kui nad on elus on).

    Aga mis siis? Miks mitte pakkuda tervise alaseid loenguid, teadmisi, osalemisvõimalust tervisepäevadel jne ikka rohkem ja rohkematele. 

    Kogu meie elu on liialt töökeskseks, õigemini tööpositsiooni (ametipidamise) keskseks muudetud. Nagu on ahtakesed saada ravikindlustust, kui sul pole töökohta, on ka ahtake ühiskonna huvi su vastu, kui sul pole "ametlikku töökohta". Loodetavasti see muutub, saame sellele kaasa aidata.

  • Kasutaja Tiina Tambaum pilt

    Kooli- ja tööturuvälisel õppimisel puudub Eestis süsteem, sellepärast pole ka jooksvat statistikat. Lisaks see veider nähtus, et riiklikul statistikal on vanuselagi.

    Olen mänginud mõttega, et nii nagu ajakirjandus lööb igal kevadel eksamitulemuste pingeridadega koolid "risti", peaks KOV-de sellise pingerea koostama hoopis tänapäevaste üldoskusteta (praegu nt digi) vanemate inimeste osakaalude alusel. Elukaugeks jäänud vanemad põlvkonnad ei ole muud kui KOV tegemata töö. Kahjuks KOV-d seda vastutust ei taju. 

    See, et kõrge ametnik arvab 65+ elusisuks olema tervise, peegeldab ilmekalt, kuidas inimesi vanuse alusel kasti lüüakse. Muide, Suurbritannia uuringud viitavad toredale tõsiasjale: kursused ja koolitused parandavad osaliste subjektiivset tervist, aga ainult nendes gruppides, kes ei õpi tervisega seotud teemasid :) Terviseteemasid õppivate inimeste tunnetatud tervis ei parane. Nii et - vanemaealistele suunatud hea programmi tunneb ära sellest, et seal käsitletakse elu, mitte eluspüsimist.

  • Kasutaja Erol Bağcı pilt

    Hello from Istanbul,

    It was very meaningful and effective article first of all thank you for this article. In every society minorities like handicapped people and/or elder people may be ignored. We always keep in mind that one day we will turn out old people so the life conditions and health services reflects a society's point of view to older people.

    As a lifelong education institute older generation is always welcomed in our school. We have a student in her 80's that attends art class in our institute. She celebrated her birthday with us.

    To sum up if we are a developed country one can understand it looking to old generations satisfaction.

     

    All the best,

    Mastering Beylerbeyi Istanbul Sabanci Institute

    Erol Bağcı

     

     

  • Kasutaja Erol Bağcı pilt

    Hello from Istanbul,

    It was very meaningful and effective article first of all thank you for this article. In every society minorities like handicapped people and/or elder people may be ignored. We always keep in mind that one day we will turn out old people so the life conditions and health services reflects a society's point of view to older people.

    As a lifelong education institute older generation is always welcomed in our school. We have a student in her 80's that attends art class in our institute. She celebrated her birthday with us.

    To sum up if we are a developed country one can understand it looking to old generations satisfaction.

     

    All the best,

    Mastering Beylerbeyi Istanbul Sabanci Institute

    Erol Bağcı

     

     

  • Kasutaja Erol Bağcı pilt

    Hello from Istanbul,

    It was very meaningful and effective article first of all thank you for this article. In every society minorities like handicapped people and/or elder people may be ignored. We always keep in mind that one day we will turn out old people so the life conditions and health services reflects a society's point of view to older people.

    As a lifelong education institute older generation is always welcomed in our school. We have a student in her 80's that attends art class in our institute. She celebrated her birthday with us.

    To sum up if we are a developed country one can understand it looking to old generations satisfaction.

     

    All the best,

    Mastering Beylerbeyi Istanbul Sabanci Institute

    Erol Bağcı