chevron-down chevron-left chevron-right chevron-up home circle comment double-caret-left double-caret-right like like2 twitter epale-arrow-up text-bubble cloud stop caret-down caret-up caret-left caret-right file-text

EPALE

Euroopa täiskasvanuhariduse veebikeskkond

 
 

Ajaveeb

Kes tööd ei tee, sellel pole vaja midagi osata

09/10/2017
by Tiina Tambaum
Keel: ET
Document available also in: EN FI DE

/epale/et/file/kaliningrad01jpgkaliningrad_01.jpg

Eestis on elukestev õpe au sees

Käisime mehega sellel suvel Venemaal, uitasime Kaliningradi oblastis ja Pihkva kandis. Muuseumides ja loomaaias, kus aga hinnakiri lubas, esitasime kassasse oma õpilaspiletid – minul on rahvusvaheline ISIC ja mehel on kutsekooli õpilase pilet. Olgu öeldud, et me mõlemad näeme kahtlusteta välja keskealised, mehel domineerib juustes juba hall. 

Saime kõvasti mõnitada. Piletimüüjad keerasid ennast dokumente nähes kassaluugist välja nagu uudishimulikud kilpkonnatädid, vangutasid päid ja venitasid silmi pööritades: "Studentõ? Nje pahoože!" (Tudenigd? Pole nagu sedamoodi!) Üks pakkus koguni pensionärisoodustust. 

Kui oma kogemusi kolleeg Katrin Saksale kirjeldasin, jutustas tema loo Tallinna bussijaamast. Katrin ootas sabas, et bussijuhilt pilet osta. Kõik eesseisjad olid noored üliõpilased, kes küsisid soodustusega pileti. Kui järg temani jõudis, küsis bussijuht: – “Kas sooduspilet?” – “Hm. Milllist soodustust Te mulle pakute, kas üliõpilase või pensionäri?” – “Nooh. Elukestev õpe ikka,” vastas bussijuht laia naeratusega.

Väärikate ülikoolid on õppijaid puupüsti täis

Eestis ei üllata täiskasvanueas õppimine kedagi. Eestlane on ajast aega haridust kõrgelt hinnanud ning viimast välja pannes lapsi koolitanud ja iseennast arendanud. Ühiskonna vananemise protsessidele vastuseks pakub riik lahendust samuti õppimise kaudu. Kodanikul tuleb pikemalt tööturul püsida ja selleks on vaja omandada uusi oskusi, õppida töökohal ning käia kursustel ja seminaridel. 

Kui aga oled tööturult lõplikult väljas, ükskõik, kas omal soovil või vastu tahtmist, selgub ootamatult, et elu küll kestab, aga õpet ei oota sinult enam keegi. Kuigi Eestis on kursustel osalemise näitajad vanemas tööeas meeste ja naiste seas isegi kõrgemad kui Euroopa teistes riikides keskmiselt, osaleb mittetöötavatest inimestest vanuses 55+ kursustel või koolitustel vaid 1–2 inimest sajast. Teiste sõnadega – kursused on pigem neile, kellelt võib loota tehtud kulutuste tagasiteenimist.  

Küsite, kuidas nii. Nägime septembri alguses lausa prime time uudistes, kui president Kaljulaid käis Tartu Ülikooli väärikate ülikoolis õppeaastat avamas ja Vanemuise tänava ringauditoorium, üks suuremaid terves ülikoolilinnas, oli puupüsti hõbepäiseid huvilisi täis. Väärikate ülikoolid tegutsevad Eestis umbes kümmekonnas linnas. Igas suuremas omavalitsuses on avatud pensionäride päevakeskused, kus saab vähemformaalses vormis õppida uusi oskusi või käia huviringis. Ei pane ka keegi kätt ette, kui inimene tahab minna rahvaülikooli või mõnda teise koolituskeskusesse. Lisaks, õppima ei pea tingimata formaalses vormis. Sotsiaalkultuurilise õppimiskäsitluse kohaselt piisab arenguks mistahes eesmärgipärasest ühistegevusest, sealjuures osalemisest tantsurühmas või laulukooris, jahi-, aiandus- või veteranide klubis. 

Õppes osalemine langeb järsult vanuse 65 juures

SHARE uuringu statistika ütleb, et kui lisada kursustele klubilne tegevus, vabatahtlik töö ja osavõtt kogukonna juhtimisest, on Eesti 55+ vanuses rahvastikust kaasatuid ikkagi vähem kui neljandik. Aktiivsus langeb järsult vanuse 65 juures, just siis kui jäädakse eemale ka tööelust. Oleme SHARE teiste riikidega võrreldes suurimad kukkujad. Meie elu lõpus kestva õppe optimistlik kirjeldus on justkui luubivaade liivaterale, mis ulbib üksinda suures hallis meres. 

Eesti elanikest iga viies on vanem kui 65 aastat. Aktiivsest tööelust kõrvale jäänud inimeste osakaal on suur ja jääb suureks.  Samal ajal keskused, mis on ellu kutsutud vanemale elanikkonnale arenemisvõimaluste pakkumiseks, tiksuvad endises mahus, julgemata oma tegevust laialt reklaamidagi. "Grupid on nagunii täis ja maja ressursid ammendatud," tõdeb Lasnamäe sotsiaalkeskuse juht Ivika Kärner. Väärikate ülikoolid kasutavad linnade kõige suuremaid saale, kuid sellele vaatamata ei mahu massloenguid kuulama kõik, kes tahaks. Pärnu väärikate ülikooli osalejaks registreerimiseks tuli vanadel seista elavas järjekorras (Pärnu Postimees, 31.05.2017) – suhteliselt ebaväärikas viis võidelda oma õiguse eest vaimselt mitte manduda. Tartumaa Välgi külamaja klubi Kanarbik saab käia koos vaid korra nädalas, sest sagedasemat ühistegevust piirab mitte huvi- vaid transpordipuudus. Nõmme vanameeste klubi ei saa laieneda aga seetõttu, et pole raha ruumide kütmiseks.

Lisaks sellele, et pakutavate võimaluste maht ei käi kaasas ühiskonna vananemistrendidega, tuleb tõdeda ka sisulist stagnatsiooni ja naiivsust. Päevakeskusi ja väärikate ülikoole pole aastakümneid häirinud tõsiasi, et mehi nende programmid ei huvita. Pole tahetud tunnistada, et arvamus- ja rahuloluküsitlused praeguste osalejate seas ei tõsta pakutava programmi atraktiivsust uustulnukate jaoks. Kui tööelus pole füüsiline puue juba ammu takistuseks ühise asja ajamisel, siis töövälises elus on füüsiliste probleemidega inimese ühisloomingust loobumine reegel mitte erand. (Mõtlen siin Välgi proua Siina peale, kes ei saa tasakaaluprbleemide tõttu enam rahvatantsus käia, ja küsin: kus on kirjas, et meil ei või luua rahvatantse, mida tantsida tooli või rulaatori abiga.) 

Õppimis- ja eneseteostusvajadus on püsiv

Värsketele kohalikele omavalitsustele tahaks aga valimisplatvorme lugenuna teada anda, et vanemate inimeste elu sisu ei moodusta tsirkus ja leib. Vanakeste kinno ja kontserdile saatmise asemel võiks hoopis mõelda, kuidas on neil võimalik oma oskusi ja teadmisi kogukonnas arendada ja rakendada, saada selle eest tunnustust ja tähelepanu ning võimalust segada omi mõtteid ja ideid nooremate omadega. Enne, kui inimene vanaks sai, oli ta keskealine ja noor. Vananedes inimese iseloom ja olemus ei muutu. Seega, eluaeg õppinud ja tööd teinud inimene ei lülitu ühtäkki umber ahneks kultuuri- ja meelelahutuse tarbijaks, kelle eneseteostusvajaduste rahuldamiseks piisab poest ja potipõllumajandusest.

Oleme haritud riik, kus elukestva õppe mõiste ei vaja tutvustamist ei piletimüüjate ega bussijuhtide seas. See, mis tutvustamist vajab, on tõsiasi, et meie elukestva õppe süsteemi on sisse ehitatud struktuurne väljakukkumine. Kes tööd ei tee, sellel pole vaja ka midagi uut teada ega osata. 

 

Tiina Tambaum on Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse teadur ja Haridusteaduste instituudis haridusgerontoloogia lektor. Tiina on vanemaealiste arendamise, vanemate meeste kaasatuse, põlvkondade vahelise õppe ja koostöö teemade uurija, koolitaja ning arenduste eestvedaja (vt ka www.65b.ee(link is external))

Share on Facebook Share on Twitter Share on Google+ Share on LinkedIn
Refresh comments

Kuvatud 1 - 10/16
  • Kasutaja Ingrida Birzniece pilt
    It was very interesting reading about life long learning in Estonia! No one should be limited to what they can or cannot do/learn because of their age. More countries around the world should be supportive of life long learning.

    About the schools and clubs that cannot host more seniors: do they ask for a small fee to pay for heating and material costs? If they did, would they be able to host more classes for these willing citizens?
  • Kasutaja Tiina Tambaum pilt
    Dear Ingrida
    Thank you for your comment. You asked about the reasons why clubs cannot host more people. These Day Centres for older people have been established 25 years ago when the older population was smaller. Now the situation is changed but municipalities do not recognize that. They are proud of big numbers but these numbers are not interpreted as an increased demand.
    Our participants pay a small fee (e.g. 1 euro per time), but it is more like a disciplinary tool that does not cover the real costs.  
  • Kasutaja Muneeb AHMAD pilt
    Thank you for this informative blog post, it has lovely insights into lifelong learning in your country. 
  • Kasutaja Tiina Tambaum pilt
    Dear Muneeb, thank you for your kind remark.
  • Kasutaja Elena Trepule pilt
    I like your text very much - especially the coach driver's response - you are such a smart country if even coach drivers are aware of lifelong learning :); and I like an idea of inviting the President to the event of Third Age university. Or maybe to the Graduation - when happy Third Age graduates receive their hard earned diplomas...
  • Kasutaja Tiina Tambaum pilt
    Dear Elena
    Yes, I liked this story about the coach driver as well. Our coach drivers are witnessing the learning abilities of our population - they see student card holders who have the right to get discount. But they also see the (un)ability of older population to use e-tickets etc.
    What regards to the President I am pretty critical about this. First, our Universities of Third Age tend to be populist and provide topics and presenters that are popular and highly valued by the target group. But new skills and topics what are necessary for older people as active citizen are rather out of attention. But of course, all means that help to bring older people out of their homes and interact are good.
  • Kasutaja Erol Bağcı pilt

    Hello from Istanbul,

    It was very meaningful and effective article first of all thank you for this article. In every society minorities like handicapped people and/or elder people may be ignored. We always keep in mind that one day we will turn out old people so the life conditions and health services reflects a society's point of view to older people.

    As a lifelong education institute older generation is always welcomed in our school. We have a student in her 80's that attends art class in our institute. She celebrated her birthday with us.

    To sum up if we are a developed country one can understand it looking to old generations satisfaction.

     

    All the best,

    Mastering Beylerbeyi Istanbul Sabanci Institute

    Erol Bağcı

     

     

  • Kasutaja Tiina Tambaum pilt

    Thank you, Erol fo your for your comment! 

    I would like to add that older people cohorts are not a minority any more but lifelong learning opportunities are still limited for them. Our productive mindset restricts us to think in a more humanistic way.  

    Tiina

  • Kasutaja Erol Bağcı pilt

    Hello from Istanbul,

    It was very meaningful and effective article first of all thank you for this article. In every society minorities like handicapped people and/or elder people may be ignored. We always keep in mind that one day we will turn out old people so the life conditions and health services reflects a society's point of view to older people.

    As a lifelong education institute older generation is always welcomed in our school. We have a student in her 80's that attends art class in our institute. She celebrated her birthday with us.

    To sum up if we are a developed country one can understand it looking to old generations satisfaction.

     

    All the best,

    Mastering Beylerbeyi Istanbul Sabanci Institute

    Erol Bağcı

     

     

  • Kasutaja Erol Bağcı pilt

    Hello from Istanbul,

    It was very meaningful and effective article first of all thank you for this article. In every society minorities like handicapped people and/or elder people may be ignored. We always keep in mind that one day we will turn out old people so the life conditions and health services reflects a society's point of view to older people.

    As a lifelong education institute older generation is always welcomed in our school. We have a student in her 80's that attends art class in our institute. She celebrated her birthday with us.

    To sum up if we are a developed country one can understand it looking to old generations satisfaction.

     

    All the best,

    Mastering Beylerbeyi Istanbul Sabanci Institute

    Erol Bağcı