chevron-down chevron-left chevron-right chevron-up home circle comment double-caret-left double-caret-right like like2 twitter epale-arrow-up text-bubble cloud stop caret-down caret-up caret-left caret-right file-text

EPALE

Euroopa täiskasvanuhariduse veebikeskkond

 
 

Ajaveeb

Kas kohvi joomine võib olla õppimiskogemus?

12/02/2016
by Georgi SKOROBOGATOV
Keel: ET
Document available also in: EN

Elukestvast õppest on palju räägitud, kuid kuidas muuta õppimine tõeliselt elukestvaks – isegi kõrges vanuses inimestele, kes vajavad hoolt ja abi? Kolmandas ja neljandas nooruses eakad inimesed otsivad täna aktiivselt õppimisvõimalusi, ning kuigi formaalse haridussüsteemi sees on selle grupi jaoks saadaval vähe pakkumisi, võib palju võimalusi leida informaalse ehk mitteametliku õppe seast. Põhja-Euroopas on mitmeid vabaõhumuuseume, mis töötavad väga aktiivselt eakate inimeste kui ühe olulise sihtrühmaga. Muuseumid on alati olnud organisatsioonid, mis tegutsevad teistsuguses vormis õppimise alal, kuid ka paigad turistidele, toreda päeva veetmiseks koos perega või teadlastele. Projekti „Aktiivne vananemine ja pärand täiskasvanuõppes“ raames, mida rahastab Erasmus+, töötab viis vabaõhumuuseumi Euroopas koos kolme ülikooliga, et hinnata ja uurida meenutustegevuste, mida need muuseumid dementsusega inimestele pakuvad, mõju õppimisprotsessile.

Kõigil neil muuseumitel on tegevused dementsuse all kannatavatele inimestele, mis toimuvad spetsiaalsetes hoonetes, mis on sisustatud 1940. või 1950. aastate laadis. Tegutsedes keskkonnas, mis on enamikule osalejatest tuttav, samuti nagu ka esemed, lõhnad, maitsed, muusika, fotod ja riided, kerkivad üles osalejate mälestused. Sageli hakkavad nad jagama oma lugusid ja kogemusi. Võimed, oskused ja teadmised, mille olemasolu neil keegi ei tea, saavad avalikuks. Muuseumitöötajad õpivad palju nende lugudest nende elu kohta 1940. ja 50. aastatel, hooldajad, kes osalejaid saadavad, mõistavad, et nad on tõelised inimesed, kellel oli minevikus tööelu, oskused, tunded ja ideed. Nad hakkavad nägema neid kui isiksusi, mitte kui järjekordseid patsiente. Osalejad ise avastavad uuesti, milleks nad on suutelised, parandavad oma enesehinnangut selle läbi, et saavad panustada oma teadmisi, oskusi või arvamusi. Nad õpivad ka üksteise lugudest.

Nii võib lihtne vabaõhumuuseumisse tulek, vastuvõtmine töötajate poolt, kes kannavad vanamoodsaid riideid, laua katmisel aitamine, kohvi jahvatamine, kohvi keetmine puupliidil, võibolla küpsiste küpsetamine, fotode ja esemete vaatamine, laulude laulmine ja vestlemine tuua kellegi ellu suure muutuse. Vähemalt arvavad nii muuseumitöötajad. Projekt „Aktiivne vananemine ja pärand täiskasvanuõppes“ töötab praegu selle hindamisel, et oleks võimalik tõestada või ümber lükata, et osalejatel on õppimiskogemus, mis on neile erakordselt kasulik. Muuseumid koos ülikoolidega on töötanud välja meetodi, et uurida ja hinnata programmide mõju ja tulemusi. Ei ole lihtne luua kvaliteetseid õppimisvõimalusi dementsuse all kannatavatele inimestele, ning küsida neilt hiljem nende kogemuse kohta on muidugi samuti keeruline, kuna neil on mäluprobleemid. Andmeid kogutakse 2015.-2016. aastal ning lõpparuanne valmib 2017. aastal, seega siis saame teada, kas kohvi joomine võib olla dementsust põdevate inimeste jaoks õppimiskogemus.

Share on Facebook Share on Twitter Share on Google+ Share on LinkedIn