chevron-down chevron-left chevron-right chevron-up home circle comment double-caret-left double-caret-right like like2 twitter epale-arrow-up text-bubble cloud stop caret-down caret-up caret-left caret-right file-text

EPALE

Euroopa täiskasvanuhariduse veebikeskkond

 
 

Ajaveeb

ARVAMUSLUGU: On aeg õppida, aeg puhata, aeg unistada, aeg joosta - aga ka aeg kasvada, olla hapu, saada hammustatud ja valmis küpseda.

06/01/2019
by Kelly Saatmann
Keel: ET

Inglise aadlik ja kirjanik William Penn, kes elas 17-18. sajandil on öelnud: „aeg on see, mida me tahame kõige rohkem, aga mida kasutame kõige halvemini“. Aega on peetud väärtuslikuks vahendiks juba selle tekkimise algusest. Täna on meil aega, kui vahendit ennast kindlasti käes rohkem kasutada, kui iial varem, sest meie ümber olev maailm on arenenud tehnoloogiliselt ja meditsiiniliselt hoopis kõrgemale tasemele. Me elame kauem, kui inimesed sajandeid tagasi. Kuid ajamõõde kui selline pole muutunud, see on alati olnud väärtuslik, kui mitte enne, siis kindlasti sellel hetkel, kui see hakkab otsa saama. Kas me inimestena mõistame selle vahendi  kasutusjuhendit ja väärtust? Kas üldse saab ajal olla kõigi jaoks sama mõõde? Kas me tegelikult kasutame seda ka paremini – meile antud aega? On aeg õppida, aeg puhata, aeg unistada, aeg tegutseda, aeg oodata, aeg joosta...

20 aastat tagasi kui lõpetasin keskkooli, siis ma ei näinud enda jaoks võimalust mina kõrgkooli. Selleks oli mitu põhjust. Keskkool oli minu soovi õppida hävitanud. Minu jaoks oli juba kulunud aeg, mille olin raisanud ja ma teadsin, et ma ei saa seda tagasi. Tegelikult olin ma ka selles veendunud, et ma ei saaks seal hakkama, ka seda oli näidanud ju aeg, minu kogemuse läbi. Ilmselt nii küpselt ma siiski aega hinnata sellel ajal veel ei osanud. Seda, mida pidasin oluliseks, ma õppida ei saanud ja see mida õppisin, ma kasutada ei osanud.  

Minu selleaegsed teadmised olid puudulikud. Ma ei saanud keskkooli ajast kaasa vaimustust õppimise osas. Pigem oli see protsess minu jaoks minu innukust täielikult pärssiv. Mind hämmastas nende inimeste akadeemiline võimekus, kes selle tee ette võtsid ja omandasid kõrghariduse kohe keskhariduse järgselt. Neis oli ilmselt rohkem usku enda võimetesse. Võib olla polnud neil oma ajaga mitte midagi muud peale hakata või siis just vastupidi, nad kulutasid seda väga kasulikult.  Iseseisvasse ellu sukeldununa otsustasin saata laiali 20 CV-d ja hankida endale töö. Kas see oli selline aeg või lihtsalt minu jaoks vedamine, aga tööd sain üsna hõlpsasti. Lühikese aja möödudes mõistsin, et mul on isegi võimalus valida. Selles ajas olla mulle meeldis ja ma vajutasin gaasipedaali põhja ning alustasin seiklusi töömaailmas. Ma õppisin rakendama oma töökust ja ei näinud omandatud teadmistest kasu, need olid juba peast pühitud. Loomulikult võtsin ma koolist kaasa need teadmised ja kogemused, mis minu silmaringi avardasid ja kõige selle keskel olid ka mõned võrratuid õpetajad, aga ka seda ma oskasin hinnata alles palju aastaid hiljem.

Kui õun toorelt puuotsast võtta ja seda süüa on see hapu ja ebameeldiv hammustada. Küpse õun seevastu  on hea maitsega ja justkui sulab suus. Ma kindlasti ei arva, et noorena oli kõik hapu ja ebameeldiv, vaid pigem see küpsemise kogemus on aidanud elus olulist paika seada ja vaatenurka muuta. Nii saabki noppida neid häid õunu ja hapude ning tooreste järel enam ei kiirusta, sest kannatlikkust on rohkem. Aga, et seda nüüd täna teada, oli vaja mõnel korral ka seda haput kogemust kogeda.

Olla noor ja käia tööl ja elada omaette ja olla enda eest ise vastutav, see oli minu jaoks tugev adrenaliin. Seda mulle õppimine ei olnud siiani suutnud pakkuda. See oli midagi uut. Tuleb siiski olla aus, et õppimine kui protsess sisaldus ka selles töökogemuses. Lihtsalt seal õpitu oli nii üdini praktiline kui üldse olla saab. Seda olen muidugi mõistnud tagantjärele analüüsides. Aeg – liigub edasi ja teeb oma tööd. Mõnes mõttes on aeg armutu ja see ei peatu. Elu ja aja keskel küpseme täiskasvanuteks ja teeme oma valikuid, mis viivad meid siia ja sinna. Muudkui uute valikute ette. 19. aastasena ma ei osanud hinnata enda potentsiaali ja seda ei avanud ka keegi minu jaoks, see on olnud avastusretk läbi aja.

See paneb paratamatult mõtlema nende inimeste peale, kes on koolid pooleli jätnud ja alles täiskasvanuna seda teerada jätkavad. Mõneti on see loogiline, sest noorena pole meil kogemust ja aja poolt lihvitud nurkasid. Kui me need kord saavutame, siis mõistame, kelle jaoks üldse peaks õppima. Eks  õppimine ongi ju pidevalt meiega kaasas käiv elu osa. Mingil ajahetkel me anname endale lihtsalt aru, et me õpime. Valikuid tehes peame ka maksma hinda. See on erinev, kuid alati käib sellega kaasas ajamõõde ja selle vahendi kasutamise oskus. Valikud ja nende rohkus on mind toonud üle kõrgkooli ukseläve ja tean, et just õiges ajas. Nüüd on aga sedasi, et ma väärtustan oma aega veel enam, kui tegin seda 20 aastat tagasi. Ma oskan mõista selle tähendust paremini. Aeg on vahend, mida ma ei taha asjata kulutada, ammugi mitte raisata. Kui ma investeerin oma aega, siis kindlasti soovin, et minu investeeringuga hästi ringi käiakse.

Õpin II kursusel andragoogikat, näen õppimist hoopis teistmoodi ja tuleb tõdeda, et ka ennast õppijana. Kui keskkooli lõpetav noor minu käest täna küsiks, et kas oleks kasulik ilmtingimata kohe kõrgkooli minna, siis mina seda ei soovitaks, kui just pole olemas seda teadmist, mida teha soovitakse. Kui on teada, siis pole mõtet oodata. Samas võiks ju veidi kogemusi koguda, reisida ja olla täiesti veendunud, et kord kui õppima minna, siis õppida seda, mis päriselt ka meeldib. Ilma kogemuseta ei tule tunnetust ajast ja selle väärtusest.  Kui palju ma olen seda oma kunagiste klassikaaslaste hulgas näinud, et peale keskkooli õpitut ei rakendata ja lõpuks minnakse ikka omandama teist või lausa kolmandat kõrgharidust. Ühest kõrgharidusest peaks ju ka tegelikult piisama, seda enam, et see aeg täna on väga pikk, et lõpuks kõrgharitud saada. 5 aastat on minu hinnangul liiga pikk. Kui vaadata, kui kiiresti maailmas tehnoloogia areneb ja meie ümber toimuvad muudatused, siis tundub see aja raiskamisena. Kuidas siis õppida ringi, kui vaja ametit vahetada? Loomulikult on selleks võimalused kutsekoolide näol, aga siiski 5 aastat on liialt pikk aeg. Pereinimesena on see aeg, mil ma pean palju olema eemal oma perekonnast. Paljud sessioonõpilased peavad maadlema oma tööandjatega, sest nende tööandjad ei näe selles kasu. Astudes kõrgkooli me oleme automaatselt väljakutsetega vastakuti. Ühest küljest on tasuta kõrgharidus kaunis kingitus oma rahvale. Kuid selles on olemas oma konksud. Hoolimata sellest tahan mina küll seda pakutud võimalust kasutada. Ma küll ei ole  vaimustuses sellest, et veel järgmised kolm ja pool aastat pean liikuma mööda ebameeldivat ja ebaturvalist Tallinn-Tartu mnt ja seda oma autoga, sest bussiliiklus on aina olematum Paide ja Tallinna vahel. Siiski olen ma nõus selle hinna maksma, sest mul on eesmärk ja seekord on see vaid minu enda jaoks. Ma olen nõus oma aega „kulutama“, sest seekord õpin ma ainult endale. Kas minu hinna maksmisel on omad piirid? Kindlasti ja neid tunnetan ma nüüd õppides väga teravalt. Seekord on see ka minu vabadus lõpuni minna või loobuda. See on minu valik otsustada, kuidas minu aega tegelikult kasutatakse.

Loobumine on minu valik, kui tunnen, et minu väärtusliku vahendiga „aeg“, käiakse ringi hoolimatult. On ikka närb tunne küll sõita loengusse, mis kestab poole vähem ettenähtust ja ei oma vajalikku sisu. Minu jaoks läks see loeng maksma mitte ainult poolteist tundi, vaid ka edasi-tagasi sõidu, kokku neli ja pool tundi. Selle ajaga oleksin nii mõnegi koolitöö saanud lõpetada, teha oma perele maitsva õhtusöögi või lugeda mõnda tõeliselt head raamatut. Targad ajakasutajad olid seekord need, kes jäid koju.

Miks siis ikkagi on nii, et me küll väärtustame enda, aga vahel mitte teiste aega. Kas mitte see sama ajakulukus pole põhjuseks, miks loobutakse? Miks siis kõige selle taustal me päriselt ei arvesta ka selle kaugelt tuleva õppijaga? Kas see ehk ongi see õppimise paratamatu osa, et sellel ajal tuleb kolida lähemale ja teha teised valikud? Või on siin ikkagi see tuleviku suund, et on võimalik teatud materjali läbida e-loengutena. Või siis muutub õppimise protsess, kui selline, ajas lihtsalt lühemaks.

Kuidas päriselt olla elukestev õppija ja seda kõrgkoolis? Ausalt ma arvasin, et see saab olema veidi paremini planeeritud just kooli poolt pakutavas. Ma hindan isiklikult väga kontakttunde, sest kursusena koosõppimist, e-loengud lõpuni asendada ei suudaks. Rohkem paindlikkust oleks süsteemi vaja aga küll. Minul on muidugi ka kursusekaaslastega vedanud, nad on küpsed õppijad. Nad mõistavad oma valikuid, vastutust ja leiavad aega ja võimalusi. Eks me ju ise tulevaste koolitajate, õpetajate, õppejõududena mõistame, et tunniplaani kokku panna on keeruline. Kõigile meele järele olla kindlasti ei saa, aga siis ei tohiks olla õppeaine läbimise tingimuseks ka absoluutselt igas kontakttunnis osalemine – see eeldab sessioon õppija jaoks maksimaalselt head ajakasutust. Väga hästi koostatud sessioon nädala loengute plaani. See eeldab seda, et tunniplaan on tehtud arvestades sellega, et koosoldud õppimise aeg on intensiivne, aga mitte laiutatud liiga laiali terve nädala peale lühikeste loengute kaupa. Kaugemalt tulles paneb see vastumeelselt vahel loobuma üldse kohale tulemast. Kui hetkeks mõelda, et need inimesed, kes on tulnud õppima tõesti pingutavad, et olla kohal. Siis on ikka kehv olukord küll, kui kaugemalt tulles kohale jõudes selgub, et tegelikult jäi tund hoopis ära. Milline meile igaühele antud väärtusliku vahendi aeg raiskamine! Kas mitte ühel hetkel ei õpeta see meid asju ükskõiksemalt tegema? On nii palju olulisi ja pisikesi detaile ja eks meie ka õppijatena ju arvestame nendega. Enamuses oleme täna vähemalt oma kursusel inimesed, kes käivad tööl ja kellel on perekonnad ja muud kohustused ka. Mäletan, kui meile esimesel päeval öeldi, et vähemalt 8 tundi peame nüüd iga päeva ka õppimisele arvestama. Siis sellel hetkel vaatasin kiirelt oma kalendrisse, et kas ma tulin päeva või kaugõppesse. See ei innustanud. Kui me tuleme õppima, siis näeme vaeva, et ühildada need kõik olulised killukesed meie elus. Et leida see oluline ajaline vahend, mis võimaldaks ennast arendada. Loomulikult teeme mõne asja millegi arvelt, aga aeg ja selle kasutus on äärmiselt väärtuslik vahend, mida me soovime, et hinnatakse. 

Tegelikult ei ole tasuta kõrgharidust päriselt olemas.  Kuidagi tuleb ennast kooli transportida. Kui esimesel semestril proovisin liikuda rongide ja bussidega, siis teisel semestril juba andsin alla. Lihtsalt kokkusobivaid või olemasolevaid transpordivõimalusi ei olnud võimalik leida. Auto on sellest ajast peale olnud minu suur ja kulukas sõber. Autoga sõites ei ole võimalik ka paraku lugeda või muudmoodi kasutada oma aega kasulikult ära õppijana, sest autoroolis see lihtsalt võimalik ei ole. Majutus, see on kogemus, millest võiks eraldi kirjutada raamatu „üliõpilasena Tallinna turist“. Kõige selle taustal julgen mina küll väita, et minu jaoks ei tule kõrgharidus tasuta, aga see on tõesti minu valik ja sellest tulenevalt ka minu vastutus. Minu „kulu“ ja suurim neist on aeg. See on see valus hind mida ma maksan. Ma tõesti soovin seda, et kui mul on ülikooli sessiooni nädal, et siis selles ei ole ükskuid loenguid ühel ja teisel päeval. Selle asemel võiksid need üksikud loengu olla kokku koondatud ja ma saaksin ühe päeva varem koju. Sest ka seal on ootamas kohustused, mis peavad saama täidetud. Samas ma kõnnin usinalt seda teed edasi ja maksan seda hinda. Miks? Sest see on minu valik, minu vastutus ja minu võimalus. Praktilistes toimingutes ei tohiks aega kulutada, see peab olema väga hästi välja arvestatud. Eriti ei tohi kulutada teiste aega asjata. Loomingulist aja akent võime endale muidugi lubada ja peamegi seda aegajalt tegema.

Täna olen ma täpselt siin kus olema pean. See on pannud mind paremini mõistma ka inimesi, kes loobuvad oma teerajast ja valivad uue kõrvaltänava. Mõnikord on selle ajahinna tasumine lihtsalt liiga kõrge. Kuigi elus tuleb ette takistusi, siis ajaliiv kulub edasi, see protsess ei peatu. Kõike teha elus ei jõua, peame tegema valikud. Igat võimalust ei ole võimalik vastu võtta, aga kui süda kisub millegi poole, siis tuleks selleks aeg leida. Ajaga tuleb siis läbi rääkida ja fookused ringi häälestada. Kui kulutatud aeg aga siiski liiva jookseb, siis see on olnud minu valik. Mina pean selle hinna siis ise maksma. Seda ei saa mulle korvata mitte keegi teine. Ameerika ärimees Harvey Mackay on öelnud: „Aeg on tasuta, aga see on hindamatu. Seda ei saa omada, aga seda saab kasutada. Sa ei saa seda endale jätta, aga sa saad seda kulutada. Kui sa selle kord kaotad, siis sa ei saa seda kunagi tagasi“. Aeg on minu jaoks väärtuslik ja ma ei taha seda raisata. Unistan ja soovin, et kord saab Eestis kõrghariduse omandada lühema ajaga. Aeg, see on väga väärtuslik vahend meie elus.

Share on Facebook Share on Twitter Share on Google+ Share on LinkedIn