chevron-down chevron-left chevron-right chevron-up home circle comment double-caret-left double-caret-right like like2 twitter epale-arrow-up text-bubble cloud stop caret-down caret-up caret-left caret-right file-text

EPALE

Euroopa täiskasvanuhariduse veebikeskkond

 
 

Ajaveeb

Täiskasvanud sisserändajate haridus: Kaasaegse valgustusaja suunas

29/05/2018
by Katarina Popovic
Keel: ET
Document available also in: EN FI SL HU DE ES FR IT PL RO

/epale/lt/file/migrant-education-epale-0Migrant education EPALE

Migrant education EPALE

 

Professor Katarina Popović jagas oma seisukohti täiskasvanuhariduse tähtsuse kohta ja selle kohta, mida oleks võimalik teha, et aidata sisserändajatel Euroopas oma koht leida. 

 

Viimase paari aasta jooksul on migratsiooniteema  tõusnud täiskasvanuhariduse prioriteetide etteotsa. Uskumatult lühikese aja jooksul sai poliitilisest probleemist, millega seni tegeldi ehk vaid humanitaarabi korras, kuum teema täiskasvanuhariduse valdkonnas. Täiskasvanuhariduse kogukond peaks enda üle uhke olema – kiire reaktsioon, „ajaloo õigel poolel võitlemine“, inimeste aitamine kõige raskemates elus ettetulevates olukordades.

 

Mis on ära tehtud?

Täiskasvanuharidusega tegelevad organisatsioonid said uue sihtrühma, avasid oma uksed uutele osalejatele erinevatel koolitustel ning kohandasid oma õppekava ja organisatsioonilisi lahendusi vastavalt spetsiifilistele sisserändajate rühmadele, nende õppeviisidele, hariduslikule taustale ja erialastele kogemustele.  

Pakutavate koolituskursuste põhisisuks oli:

  • Keeleõpe, sealhulgas „mingil määral kultuuriteadmisi“, mis aitab sisserändajatel uude ühiskonda lõimuda ja sealsele tööturule pääseda;
  • Uued või täiendavad oskused, mis on vajalikud nende uue tööhõive või karjääri jaoks;       
  • Algatused ja programmid eelneva õppe ja varem omandatud pädevuste tunnustamiseks.

 

Mis on selle lähenemisviisi miinusteks?

Tegelikult ei ole nende meetmete puhul miski vale – nad on väga vajalikud – aga...

 

… neist ei piisa

Tööhõivele orienteeritud meetmed on esimene samm, kuid nendega peaks kaasnema:

a) muud haridusalased meetmed – ennast tõeliselt õigustav ja sõltuvusest vabastatud haridus ja

b) laiemaulatuslik sotsiaalne, majanduslik ja kultuuriline tegevus.

On liiga palju loota, et ainult hariduse tagamine lahendaks kõik sisserändajatega seotud probleemid. Ükskõik kui tõhus vahend haridus ja poleks, ei ole see edukalt rakendatav ilma hulga sellega kaasnevate abinõudeta.

 

… see lähenemisviis tundub olevat aegunud

See tundub olevat vana ja patroneeriv nägemus integratsioonist, millega võib võrrelda seda, kuidas valitsev kultuur vormib sisserändajaid nagu koogivormid kooke. Pole eriti vaeva nähtud selleks, et toetada sisserändajate uue kultuurilise identiteedi tekkimist dünaamilise suhtlemise kaudu vastuvõtva riigi kultuuriruumiga.

 

… sedalaadi integratsioon on „ühesuunaline liiklus“

Sisserändajatelt oodatakse vastuvõtva ühiskonnaga kohanemist ning püüdu saavutada ette kindlaksmääratud eesmärke võimalikult tõhusal moel, samal ajal kui enamik selle ühiskonna liikmetest suhtuvad asjasse passiivselt.  Tuleks harida ka vastuvõtvat elanikkonda, kuna seda iseloomustavad sageli eelarvamused, ksenofoobia ja vaenulikkus, mille tagajärjeks on sisserändajate tõrjutustunne.  

 

Ennetamine versus kohtlemisviisid      

Isegi kui kõik korraldatakse edukalt, võib täiskasvanuharidus oma põhimissiooni osas läbi kukkuda.  Hädasolijate abistamine – jah; – vähemusrahvuste omaksvõtmine ja toetamine –  jah – töötamine inimeste inimväärikuse ja ühiskonnaellu kaasamise nimel – jah... mis siis veel puudu on?

Samavõrra, kui haridus saab muuta inimestel ja ühiskondadel oma probleeme lahendada, peaks selle esmane ülesanne olema samalaadsete probleemide ennetamine – teisisõnu, tuleb tõsta inimeste teadlikkust, panna nad mõistma uusi seoseid ja taustu, tuleb tõsta inimeste teadlikkust nende probleemide põhjustest, mõista tagajärgi.

Ei ole üllatav, et Euroopa täiskasvanuharidus tegeleb intensiivselt just sisserändajatega. Seejuures ei tehta aga midagi nende probleemi ennetamiseks. Siin ei pea ma silmas sisserändajate vastuvõtmise peatamist Euroopas, vaid selliste olukordade ärahoidmist, mis sunnivad neid oma kodudest lahkuma.

 

Kas täiskasvanuharidus suudab teha enamat?

Kas täiskasvanuhardus võib olla analüütiline, reflektiivne, sügav ja aidata Euroopa kodanikel „mõista globaalset maailma“ ning näidata üles suuremat kodanikuaktiivsust? Muidugi võib, ehkki ülesanne pole sugugi lihtne. Mis ei tähenda, et see oleks sellevõrra vähemtähtis. On terve rida valdkondi, kus täiskasvanuharidus mängib kriitilist rolli, kusjuures eesmärgiks on pikaajalised, mitte hetkelist leevendust pakkuvad lahendused:

 

Valgustage kodanikke maailmas toimuvast

Kodanikud peaksid olema kursis olukorraga sisserändajate kodumaal, seal toimuvate sõdade, konfliktide ja vaesusega ning olema teadlikud nende asjaolude seotusest Euroopa ja ülemaailmse poliitikaga. See on kõige väärtuslikumat laadi poliitiline haridus: haridus, mis kasvatab maailmakodanikke. See tähendab, et täiskasvanuhariduse eesmärgiks pole mitte ainult informatsiooni pakkumine ja teadmiste jagamine, vaid ka selle ärahoidmine, mida paast Francis nimetas „ülemaailmseks ükskõiksuseks“.

 

 

Täiskasvanuharidus peaks suurendama kodanike teadlikkust sellest rollist, mida nende oma riigid ja poliitikud mängivad maailmapoliitikas. Sellised kodanikud peaksid aktiivselt osalema oma valitsuse tegevuses ning jälgima poliitikat, mida nende nimel tehakse. Kui üks riik ostab või müüb relvi, siis neid kuskil ka kasutatakse. Täiskasvanuharidus peaks julgustama kodanikke küsimusi esitama – kus, miks ja millised on tagajärjed. Muidu pole olemasolevatest sisserändajatele mõeldud programmidest kuigivõrd kasu – välja arvatud nende üksikute õnnelike jaoks, kes „on sattunud kuuluma sisserändajate kvoodi alla“. Ajakirjanik Wolfgang Bauer ütles selle kohta nii: „Me peame peatama selle, et Kesk-Ida sõjad röövivad Euroopalt tema humaansuse kontseptsiooni.“ 

 

Stimuleerige kriitilist mõtlemist

Humanismist ei piisa; täiskasvanuharidus peaks kasutama kõiki oma formaalse ja mitteformaalse hariduse ja õppe vahendeid, et suurendada kriitilist meelt pagulaskriisi kohta meedias avaldavate uudiste suhtes, vaenulike tõlgenduste ja populistliku kuritarvituse suhtes. Seda saab teha, analüüsides ajaloo jooksul toimunud migratsiooni ja selle rolli tänapäevaühiskonna loomises, rõhutades migratsioonist tulenevat positiivset mõju kultuurilist mitmekesistumist. Mis veelgi olulisem – haridus peaks pakkuma teadmisi ja tuge kriitilisele suhtumisele Euroopa kodanike poolt tegelikult kohatavatesse probleemidesse, mis tähendab, et tuleb lõpetada sisserändajate süüdistamine „töökohtade äravõtmises“, „eelarve tühjendamises“ ja „kultuuri hävitamises“.

 

Moodsa valgustatuse poole

Kes peaks kandma vastutust ebaõnnestumiste eest, milles peituvad probleemide juured, ning mida me selles osas ette võtta saame – need ongi uue, moodsa valgustamise ülesanded. „Pagulaskriis“ meenutab meile, et just need ülesanded oleme me sootuks  unarusse jätnud...

 

Kutsume teid liituma EPALE reaalajas toimuva aruteluga täiskasvanuhariduse rolli ja väljakutsete üle sisserändajate aitamisel oma vastuvõtjariiki integreeruda, samuti selle üle, kuidas edendada sallivust ja kultuuriülest mõistmist. Arutelu toimub inglise keeles sellel veebilehel  31. mail 2018.  Arutelu juhatab EPALE temaatiline koordinaator Gina Ebner.

Loodame teid seal kohata! 


Katarina Popović on Belgradi ülikooli professor ja teadlane, Rahvusvahelise Täiskasvanuhariduse Nõukogu peasekretär, Serbia Täiskasvanuhariduse ühenduse president, rahvusvahelise täiskasvanu- ja täiendhariduse Kuulsuse Paviljoni (Hall of Fame) liige ja ajakirja „Andragoogilised uuringud“ peatoimetaja.

Tekst on algselt avaldatud inglise keeles.

Share on Facebook Share on Twitter Epale SoundCloud Share on LinkedIn
  • Kasutaja Filomena Montella pilt
    Condivido pienamente e ho sperimentato quanto sia importante in classe la conoscenza della storia e della cultura di popoli diversi. Nella mia quarta di un istituto alberghiero (corso serale) sono presenti un giovane indiano e un giovane nigerino. Insegnando storia e letteratura italiana ho cercato di trovare collegamenti fra Italia India e Niger, invitando i miei alunni a raccontare la loro esperienza e la loro storia. L'integrazione è stata ricchezza e condivisione. L'inclusione è attiva fra i banchi di scuola  
  • Kasutaja George Koulaouzides pilt
    Dr. Popovic is once again to the point. Migrants are experiencing what Peter Jarvis has very well described as "disjuncture". Disjuncture is a situation when our biographical repertoire is no longer sufficient to cope automatically with our perception of a real situation. In this case, the learning process that may assist the adult learner to develop new meaning-making skills is that of critical reflection. The process of assimilation is not going to assist the further development of the migrant communities in their host environment. Yes, it will help them survive, but is this the real learning outcome that we expect from our interventions? Take for example language learning. One trend (the most popular) is to teach basic communication skills through artificially designed texts and then let the migrants adjust to the cultural demands of the host country. This is a complete ineffective strategy... The other proposal is not to teach only language but to teach the host language through the use of authentic input in order to start a critical refelction process. To assist migrants to understand the frame of reference that is generated by the culture of the host country, to assist them in finding points of convergence and divergence, to support a process of stochastic skepticism. And at the same time the population of the host country should also have the opprotunity to learn about the culture of the migrants. It has to be a two way process... Normal 0 false false false EL X-NONE X-NONE
  • Kasutaja Brian Caul pilt
    This is an inspiring blog that all adult educators should read, reflect on, and read again. In particular there is a salutary dissection of integration models that verge on paternalistic assimilation by “passive” hosts. The western white stencil dictates expectations about adaptation regardless of its own prejudices. While acknowledging all the great work going on in adult migrant education, how can we avoid such pitfalls? I look forward to the debate.