Kaasav ja ühendatud kõrgharidus

Kõrgharidus peab aitama kaasa Euroopa sotsiaalsete ja demokraatiaalaste probleemidega toime tulemisele. Selleks tuleb tagada, et kõrgharidus oleks kaasav ja talentidele avatud olenemata nende taustast ning et kõrgharidusasutused toimiksid ümbritseva keskkonnaga seotud kodanikulähedaste õpivõrgustikena.

Millega on tegemist?

Kõrgharidussüsteemide kaasavamaks ja ühiskonnaga siduvamaks muutmine nõuab ka õigeid tingimusi, mis võimaldavad erineva taustaga üliõpilastel edu saavutada. See hõlmab rohkemat kui ebasoodsas olukorras olevate rühmade rahaline toetamine, ehkki see on siiski äärmiselt tähtis neile, kes on pärit väikese sissetulekuga peredest.

Et õpinguid rohkem edukalt läbitaks, peaksid kõrghariduse pakkujad

  • terviklikult hindama vastuvõtmise, õpetamise ja hindamise korraldust,
  • võtma kasutusele üliõpilaste mentorluse meetmed ning
  • pakkuma nii akadeemilist kui ka muud tuge.

Strateegiad, mille abil aidata ebasoodsas olukorras olevatel inimestel kõrgkooli astuda ja kõrgharidus omandada, on lootustandev abinõu nende eesmärkide saavutamiseks. Kõrghariduse eriti täiskasvanud õppijatele juurdepääsetavamaks muutmiseks on vaja ka paindlikke õpivõimalusi (osalise ajaga või internetipõhine õpe) ning varasemate õpingute laialdasemat arvestamist.

Miks on see vajalik?

Kõrgharidus peab kaasa aitama Euroopa sotsiaalsete ja demokraatiaalaste probleemidega toime tulemisele. Selleks tuleb tagada, et kõrgharidus oleks kaasav ja talentidele avatud olenemata nende taustast ning et kõrgharidusasutused toimiksid ümbritseva keskkonnaga seotud kodanikulähedaste õpivõrgustikena. Kõrgkooli astujate ja selle lõpetanute profiil peaks peegeldama ühiskonda laiemalt.

Kõrghariduses kõige vähem esindatud ühiskonnarühmadel on tõenäolisemalt vajaka põhioskusi (kirja- ja arvutusoskus ning digitaalpädevus), iseseisva õppimise kogemust ning selget arusaama kõrghariduse olemusest. Ebasoodsa sotsiaal-majandusliku või rändetaustaga inimesed astuvad ikka veel hoopis väiksema tõenäosusega kõrgkooli ning lõpetavad selle. Akadeemiliste ringkondade esindajaid ja kõrghariduse omandanuid peetakse sageli muust ühiskonnast kaugenenuks. Paraku püsib ikka veel õppesuundade vaheline sooline segregatsioon.

Mida on seni saavutatud?

Euroopa Komisjon jälgib nii kõrghariduse omandamisega seotud probleeme erinevates ELi riikides kui ka edusamme, mida on tehtud haridustasemega seotud eesmärkide saavutamiseks. Sotsiaalse mõõtme tugevdamine kõrghariduses on samuti oluline Bologna protsessi tugisammas, mida kinnitati veel kord ka 2018. aastal Pariisi kommünikees.

ELi uuendatud kõrghariduse tegevuskavas võttis Euroopa Komisjon endale järgmised kohustused:

  • kasutada programmi Erasmus+ alusel pakutavat toetust selleks, et aidata kõrgharidusasutustel arendada ja rakendada nende lõimitud kaasatuse, soolise võrdõiguslikkuse ja õpiedustrateegiaid alates kõrgharidusasutusse vastuvõtmisest kuni selle lõpetamiseni, muu hulgas koolide ja kutsehariduse ja -koolituse pakkujatega tehtava koostöö kaudu;
  • edendada kõrgharidusele hõlpsama juurdepääsu võimaldamiseks paindlike ja moodulitel põhinevate kursuste väljatöötamist ja katsetamist programmi Erasmus+ strateegiliste partnerluste eriprioriteetide kaudu;
  • toetada kõrgharidusasutusi, kes soovivad anda üliõpilastele Euroopa ainepunktisüsteemi punkte vabatahtliku ja kogukondliku tegevuse eest, järgides olemasolevaid positiivseid näiteid;
  • toetada pagulaste kvalifikatsioonide tunnustamist, et hõlbustada nende juurdepääsu kõrgharidusele.

Selleks et koguda teavet sotsiaalse mõõtme kohta kõrghariduses, on Euroopa Komisjon kaasrahastanud projekti Eurostudent. Projekti raames kogutakse andmeid tudengielu sotsiaalsete ja majanduslike tingimuste kohta Euroopas. Eurostudent korraldab korrapäraselt küsitlusi enam kui 320 000 üliõpilase hulgas Euroopa kõrgharidusruumis osalevas 28 riigis.

Eurostudenti andmed hõlmavad kõiki üliõpilaselu aspekte: juurdepääs kõrgharidusele, õppimis-, elamis- ja töötingimused õpingute ajal, õpirändega seotud kogemused (sealhulgas teave õpirände takistuste kohta), samuti üliõpilaste endi hinnangud oma olukorra kohta. Järeldused tehakse avalikult kättesaadavaks veebisaidil eurostudent.eu.

Ühes teises uuringus vaadeldi vastuvõtusüsteemide mõju kõrghariduse tulemustele, uurides eelkõige seda, kuidas koolid, kõrgharidusasutused ja üliõpilased ise õppeprogrammi valivad. Riikide keskhariduse õppesuundi ja kõrgharidusasutuste sõltumatust käsitleva poliitika ja strateegiate põhjal kaardistati valikulised, avatud või segatüüpi vastuvõtusüsteemid.

8 riigi põhjaliku juhtumiuuringu tulemusena on esitatud 10 poliitikasoovitust, et toetada koole potentsiaalsete üliõpilaste valimisel, üliõpilasi kõrgharidusasutuste ja õppeprogrammide valimisel ning kõrgharidusasutusi neile sobivate üliõpilaste valimisel. Enamik riike saab vastu võtta pooled neist soovitustest, samas kui ülejäänute puhul saaks algatada täiendavat uurimistööd hõlmavaid katseprojekte.

Kuidas üliõpilased valivad kõrgharidusasutusi ja õppeprogramme?

  • Parandada kõrghariduse kohta kättesaadavat teavet, nõuandeid ja suuniseid
  • Parandada üliõpilastele võimaldatavate valikute struktuuri

Kuidas valivad koolid välja õpilased, kes saavad minna edasi ülikooli?

  • Uurida võimalusi muuta õppesuuna valiku korraldust nii keskkooli astumisel kui ka lõpuklassis
  • Uurida võimalusi teha muudatusi keskkooli lõpuklasside õppekorralduses
  • Prioriseerida koostööd kesk- ja kõrgharidussektorite vahel

Kuidas valivad kõrgharidusasutused uusi üliõpilasi?

  • Viia vastuvõtupoliitika kooskõlla üliõpilaste ja tööturu nõudlusega
  • Innustada rahastamissüsteemide abil kõrgharidusasutuste sotsiaalse kaasamise kohustuste võtmist
  • Kasutada Bologna protsessi vahendeid, et hõlbustada sotsiaalset toimetulekut kõrghariduse kaudu
  • Uurida võimalusi laiendada üliõpilaste potentsiaali hindamise meetodite valikut, mis annaks kõrgharidusasutustele suurema sõltumatuse