Kaasav ja ühendatud kõrgharidus

Kõrgharidus peab kaasa aitama Euroopa sotsiaalsete ja demokraatiaalaste probleemidega toime tulemisele. Selleks tuleb tagada, et kõrgharidus oleks kaasav ning et kõrgharidusasutused oleksid seotud ümbritseva keskkonna ja kogukondadega.

Kaasava ja ühendatud kõrghariduse suunas

Kõrgharidussüsteemide kaasavamaks ja ühiskonnaga siduvamaks muutmine nõuab ka õigete tingimuste võimaldamist, mis aitaksid erineva taustaga üliõpilastel edu saavutada. See hõlmab rohkemat kui ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele rahalise toetuse võimaldamist, ehkki see on siiski äärmiselt tähtis neile, kes on pärit väikese sissetulekuga peredest.

Selleks et Euroopa kõrgkoolidesse astuvate ja need lõpetavate üliõpilaste kooslus peegeldaks Euroopa elanikkonna mitmekesisust, tuleks eesmärgiks seada ebasoodsas olukorras olevate ja alaesindatud ühiskonnarühmade juurdepääsu parandamine kõrgharidusele ja nende suurem lõpetanute määr. Selleks peaksid riiklikud ametiasutused ja kõrgharidusasutused:

  • terviklikult hindama vastuvõtmise, õpetamise ja hindamise korraldust,
  • võtma kasutusele üliõpilaste mentorluse meetmed,
  • pakkuma nii akadeemilist kui ka muud tuge.

Strateegiad, mille abil aidata ebasoodsas olukorras olevatest ja alaesindatud elanikkonnarühmadest pärit õpilastel kõrgkooli astuda ja kõrgharidus omandada, on lootustandev abinõu nende eesmärkide saavutamiseks. Kõrghariduse eriti täiskasvanud õppijatele juurdepääsetavamaks muutmiseks on vaja ka paindlikke õpivõimalusi (osalise ajaga või internetipõhine õpe) ning varasemate õpingute laialdasemat arvestamist.

Miks on kaasavus ja ühendatus olulised?

Kõrgharidus peab kaasa aitama Euroopa sotsiaalsete ja demokraatiaalaste probleemidega toime tulemisele. Selleks tuleb tagada, et kõrgharidus oleks kaasav ning et kõrgharidusasutused oleksid seotud ümbritseva keskkonna ja kogukondadega.

Kõrghariduses kõige vähem esindatud ühiskonnarühmadel on tõenäolisemalt vajaka põhioskusi (kirja- ja arvutusoskus ning digitaalpädevus), iseseisva õppimise kogemust ning selget arusaama kõrghariduse olemusest. Ebasoodsa sotsiaal-majandusliku või rändetaustaga inimesed astuvad ikka veel hoopis väiksema tõenäosusega kõrgkooli ning lõpetavad selle. Paraku püsib ikka veel õppesuundade vaheline sooline segregatsioon.

Mida on EL seni teinud?

Euroopa Komisjon jälgib nii kõrghariduse omandamisega seotud probleeme erinevates ELi riikides kui ka edusamme, mida on tehtud haridustasemega seotud eesmärkide saavutamiseks Euroopa poolaasta raamistiku kaudu. Sotsiaalse mõõtme tugevdamine kõrghariduses on samuti oluline Bologna protsessi tugisammas, mida kinnitati veel kord ka 2018. Aasta Pariisi kommünikees.

ELi uuendatud kõrghariduse tegevuskavas võttis komisjon endale järgmised kohustused:

  • kasutada programmi Erasmus+ alusel pakutavat toetust selleks, et aidata kõrgharidusasutustel arendada ja rakendada nende lõimitud kaasatuse, soolise võrdõiguslikkuse ja õpiedustrateegiaid alates kõrgharidusasutusse vastuvõtmisest kuni selle lõpetamiseni, muu hulgas koolide ja kutsehariduse ja -koolituse pakkujatega tehtava koostöö kaudu;
  • edendada kõrgharidusele hõlpsama juurdepääsu võimaldamiseks paindlike ja moodulitel põhinevate õppeprogrammide väljatöötamist ja katsetamist programmi Erasmus+ strateegiliste partnerluste eriprioriteetide kaudu;
  • toetada kõrgharidusasutusi, kes soovivad anda üliõpilastele Euroopa ainepunktisüsteemi punkte vabatahtliku ja kogukondliku tegevuse eest, järgides olemasolevaid positiivseid näiteid;
  • toetada pagulaste kvalifikatsioonide tunnustamist, et hõlbustada nende juurdepääsu kõrgharidusele.

Selleks et koguda teavet sotsiaalse mõõtme kohta kõrghariduses, on komisjon kaasrahastanud projekti Eurostudent. Projekti raames kogutakse andmeid tudengielu sotsiaalsete ja majanduslike tingimuste kohta Euroopas. Eurostudent korraldab korrapäraselt küsitlusi enam kui 320 000 üliõpilase hulgas Euroopa kõrgharidusruumis osalevas 27 riigis

Komisjoni uuringus vaadeldi vastuvõtusüsteemide mõju kõrghariduse tulemustele, ning eelkõige seda, kuidas koolid, kõrgharidusasutused ja üliõpilased ise õppeprogramme valivad. Riikide keskhariduse õppesuundi ja kõrgharidusasutuste sõltumatust käsitleva poliitika ja strateegiate põhjal kaardistati valikulised, avatud ja segatüüpi vastuvõtusüsteemid. 

Kaheksa riigi põhjaliku juhtumiuuringu tulemusena on esitatud kümme poliitikasoovitust, et toetada koole potentsiaalsete üliõpilaste valimisel, üliõpilasi kõrgharidusasutuste ja õppeprogrammide valimisel ning kõrgharidusasutusi üliõpilaste valimisel. Enamik riike saab vastu võtta pooled neist soovitustest, samas kui ülejäänute puhul saaks algatada täiendavat uurimistööd hõlmavaid katseprojekte.

HK 2020 kõrghariduse ajakohastamise töörühm korraldas aprillis 2019 vastastikuse õppe ürituse, mille tulemusel jõuti järeldusele, et kuigi sotsiaalne kaasatus on ELi liikmesriikide tegevuskavades tähtsal kohal, on väga vähe neid riiklikke strateegiaid ja kõikehõlmavaid lähenemisviise, mis sisaldavad pikaajalisi poliitilisi kohustusi seoses sotsiaalse kaasatusega kõrghariduse valdkonnas. Kõrgharidusega seotud sotsiaalse kaasamise poliitika peaks olema osa valdkondadevahelise poliitika raamistikust. Kõrgharidusasutuste ja koolide vaheliste seoste arendamine, tugevdamine ja laiendamine on kaasavuse parandamise seisukohast ülioluline. 

Tõenduspõhine poliitika, mis on suunatud kaasatuse suurendamisele kõrghariduses, eeldab investeeringute tegemist ebasoodsas olukorras olevate elanikkonnarühmade ja sihtrühmade kindlaksmääramisse, eesmärkide suunas tehtud edusammude mõõtmisse, kaasamise poliitika kavatsetud ja kavatsemata mõju jälgimisse ning alustegurite keerukuse analüüsimisse. Suuremaid investeeringuid tuleb teha ka kõrgharidusvaldkonna töötajate koolitamisse, et täiustada ja kohandada õppimis- ja õpetamismeetodeid seoses ebasoodsas olukorras olevatest rühmadest pärit üliõpilastega.

Kuidas aidata õpilastel valida kõrgharidusasutusi ja õppeprogramme?

  • Parandada kõrghariduse kohta kättesaadavat teavet, nõuandeid ja suuniseid. Komisjon toetab süsteemi U-Multirank, mis on kasutajakeskne vahend kõrgkoolide tulemuste võrdlemiseks.
  • Parandada üliõpilastele pakutavaid valikuvõimalusi. Komisjon toetab Erasmus+ programmi kaudu ülikoolidevahelist koostööd, et laiendada nende pakutavaid õppevalikuid.

Kuidas aidata kõrgharidusasutustel valida üliõpilasi?

  • Arendada põhjalikumaid lähenemisviise kõrghariduse kaasamise poliitikale, mille raames võetakse pikaajalisi kohustusi ja mis hõlmaks poliitikaprioriteete ja -eesmärke.
  • Viia vastuvõtupoliitika kooskõlla üliõpilaste ja tööturu nõudlusega. Nõukogu soovituses hariduse omandanute edasise tegevuse jälgimise kohta kutsutakse liikmesriike üles looma kõrgkoolilõpetanute jälgimissüsteeme, mis annaksid teavet nende kõrgharidussüsteemide asjakohasuse kohta.
  • Innustada rahastamissüsteemide abil kõrgharidusasutuste sotsiaalse kaasamise kohustuste võtmist. HK 2020 töörühma korraldatud vastastikuse õppe üritus tulemuspõhise rahastamise teemal andis kasulikku teavet selle kohta, kuidas kaasata kõrgharidusasutusi strateegiliste eesmärkide seadmisse.
  • Kasutada Bologna protsessi raames väljatöötatud vahendeid, et hõlbustada kõrgharidusele üleminekut.
  • Kõrgharidusasutuste akadeemilisele ja halduspersonalile peaks olema kättesaadav toetus, et parandada õppe ja õpetamise kvaliteeti. Euroopa foorumi: tõhustatud koostöö õpetamise valdkonnas (EFFECT) (mida toetab programm „Erasmus+“) raames uuritakse võimalusi, kuidas saaks paremini toetada õppimist ja õpetamist kõrgharidusasutustes.