10 küsimust ühtekuuluvuspoliitika kohta – ELi regionaalpoliitika

Lisatööriistad

  •  
  • Tekst väiksem  
  • Tekst suurem  

Ühtekuuluvuspoliitika on seotud sadade tuhandete projektidega üle Euroopa, mida rahastavad Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF), Euroopa Sotsiaalfond (ESF) ja Ühtekuuluvusfond (Ühtekuuluvusfond rakendub ELi liikmesriikidele, mille SKP on väiksem kui 90% ELi 27 liikmesriigi keskmisest – Horvaatiat ei ole arvestatud).

Majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus – nagu määratud 1986. aasta ühtses Euroopa aktis, on selle eesmärk „vähendada erinevusi erinevate piirkondade vahel ja abistada ebasoodsas olukorras olevaid piirkondiˮ. ELi uusim leping, Lissaboni leping, lisab ühtekuuluvusse uue tahu, mis käsitleb „majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvustˮ. 

Idee seisneb selles, et ühtekuuluvuspoliitika peaks edendama ka tasakaalustatumat ja jätkusuutlikumat „territoriaalset arengutˮ – see on regionaalpoliitikast laiem mõiste, mis on seotud just ERFiga ja mis toimib just piirkondlikul tasandil.

2014–2020 eelarveperioodi jooksul tugevdati ühtekuuluvuspoliitika ja teiste ELi poliitikate, mis panustavad piirkondlikusse arengusse, eriti maaelu arengusse ning merendus- ja kalanduspoliitikasse, koordineerimist ja sidusust, sätestades ühised sätted ERFi, ESFi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (EMFF) jaoks. Kõiki viite fondi koos nimetatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondideks (ESI).

Euroopa Liidu liikmesriikide halduslik jaotus on märkimisväärselt erinev. Euroopa tasandil kasutatakse piirkondade määratlemiseks programmide haldamise ja statistika võrdlemise hõlbustamise eesmärgil statistiliste territoriaaljaotuste nomenklatuuri (NUTS en). Iga riik on jaotatud statistilisteks üksusteks. EL on praegu jaotatud 274 „NUTS 2 tasemeˮ piirkonnaks (800 000 kuni 3 miljonit elanikku).

Piiriülese koostöö raames viidatakse mõnikord ka nn europiirkondadele. Selline määratlus on alguse saanud pärast Teist maailmasõda kohalike poliitikute algatusel, kes soovisid edendada mõlemal pool piire asuvaid ühishuve.
Kõnealustel ühendustel ei ole konkreetset õiguslikku staatust. Need ühendused ei sõltu Euroopa Liidust, kuid osalevad sageli Euroopa territoriaalse koostöö projektides. Kõnealuseid europiirkondi esindab Euroopa Piiriregioonide Assotsiatsioon en.

Määrused, mis määravad ühtekuuluvuspoliitika jaoks saadavalolevad summad 2014.–2020. aastaks, jõustusid 21. detsembril 2013 osana „finantslähenemisestˮ, seitsmeaastasest Euroopa eelarvest. 2014.–2020. aastaks määrati 351,8 miljardit eurot ühtekuuluvuspoliitika meetmetele 28 ELi liikmesriigis, mis moodustab umbes kolmandiku ELi eelarvest. Riiklikud valitsused pidasid läbirääkimisi selle kohta, kuidas fonde Euroopa Liidu Nõukogus jagada, ja kuigi kõik piirkonnad saavad ühtekuuluvuspoliitikast kasu, anti prioriteet riikidele ja piirkondadele, kelle areng oli teistest maha jäänud. Rohkem kui pool eelarvest – 182,2 miljardit eurot – määrati vähem arenenud piirkondade jaoks, mille SKP on väiksem kui 75% ELi 27 liikmesriigi keskmisest. 35 miljardit eurot määrati üleminekupiirkondadele, mille SKP on 75% kuni 90% ELi keskmisest ja 54 miljardit eurot enamarenenud piirkondadele, mille SKP on rohkem kui 90% ELi keskmisest.

Liikmesriigid kasutavad fonde seejärel oma programmide rahastamiseks – temaatilised programmid mõjutavad kogu riiki (näiteks keskkond või transport) ja piirkondlikud programmid suunavad fondid teatud osasse riigis.

Vaadake, kas see rakendub 2014.–2020. aastal ka teie piirkonnale

Võite ESI fondide rahastust saada, olenemata sellest, mis piirkonnas asute. Euroopa Komisjon ei sekku projektide valikusse kohalikul tasandil, välja arvatud laiaulatuslike projektide puhul.
Detsentraliseeritud süsteemi alusel haldavad riiklikud või piirkondlikud ametiasutused kõiki 455 programmi, mille abil kohaldatakse ühtekuuluvuspoliitikat ajavahemikus 2007-2013.

Kõnealuseid ametiasutusi nimetatakse haldusasutusteks. Haldusasutused määravad kindlaks valikukriteeriumid, korraldavad valikukomiteede tööd ning valivad kõigi avatud konkursikutse raames esitatud projektide hulgast välja need, mis saavad asjaomasest Euroopa fondist rahalist toetust.
Vaadake haldusasutuste ja programmide loetelu oma piirkonnas ja riigis en. Vaadake ka muid ühenduse rahastamisprogramme ja toetusi.

Euroopa fondidest võivad abi taotleda paljud, kuid alati ei ole nad sellest teadlikud. Ühtekuuluvuspoliitika raames võivad abi saada ettevõtjad (eelkõige väikese ja keskmise suurusega ettevõtted), riiklikud organisatsioonid, ühendused või eraisikud juhul, kui nad esitavad haldusasutuste kehtestatud valikukriteeriumidele vastava projekti. Struktuurifondidest võivad abi saada ka Euroopas asutatud välisettevõtted.

Programmiperioodi 2007-2013 jooksul peavad kõik riigid avaldama ja ajakohastama struktuurifondidest abi saajate nimekirja.

Vaata abisaajate nimekirju en.

Eeskirjades määratakse toetuskõlblike kulude kategooriad. 2014.–2020. aasta programmitöö perioodil määratakse ühissätete määruses 11 temaatilist eesmärki, mida ühtekuuluvuspoliitika fondid toetavad. Oluline osa kulutustest peaks keskenduma järgmiste aladega seotud prioriteetidele: teadusuuringud ja innovatsioon, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEde) toetamine, keskkond, transport, tööhõive, koolitused ja avalik haldus. Riiklikud ja piirkondlikud asutused määravad oma tegevuskavad, kuidas nad plaanivad saadaolevad fondid peamiste valdkondade vahel jagada. Riiklikud strateegiad on sätestatud niinimetatud partnerluslepingutes.

Lugege lisaks ELi ühtekuuluvuspoliitika tegevusvaldkondade kohta

Ühtekuuluvuspoliitika aitab 11 temaatilise eesmärgi läbi täita Euroopa 2020. aasta strateegia, ELi kasvustrateegia, eesmärke, et edendada nutikat, jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu. Ühtekuuluvuspoliitika fondidest saab peamine investeerimistööriist meetmete jaoks, mis toetavad tööhõivet, innovatsiooni, haridust, kaasatust ja üleminekut vähese CO2-heitega majandusele.

Nii Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF) kui ka Euroopa Sotsiaalfond (ESF) toetavad mitmeid teematiliste eesmärkide alla kuuluvaid peamisi prioriteete ja nende prioriteetide jaoks on määratud kindlas summas rahastus. Vähemarenenud piirkonnad peavad suunama vähemalt 50% oma ERDFi rahastusest ja 60% ESFi eraldistest nendele eesmärkidele; näitajad on üleminekupiirkonnas vastavalt 60% ja 70% ja enamarenenud piirkondades 80%.

Selleks et maksimeerida saadavaloleva rahastuse mõju, tugevdati 2014.–2020. aasta programmitöö perioodil tulemustele orienteeritust ning enne rahastamist peavad olema täidetud teatud tingimused. Need niinimetatud eeltingimused tagavad, et ühtekuuluvuspoliitika kulutuste jaoks kasutatakse õigeid eeltingimusi eesmärgiga piirkonnale tõelist mõju avaldada.

  1. INTERREGi algatus on kaasatud Euroopa territoriaalsesse koostöösse.
  2. URBANi (linnade areng) ja EQUALi (tööhõive) eesmärgid kuuluvad nüüd ühtekuuluvuspoliitika alla.
  3. Leader+ ja Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfond (EAGGF) asendati Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondiga (EAFRD) ning Kalanduse Arendusrahastu (FIFG) ja Euroopa Kalandusfond (EFF) on nüüd Euroopa Merendus- ja Kalandusfond (EMFF).
  4. Alates 2007.–2013. aasta programmitöö perioodist on ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA) üle võtnud mitmeid Türgit ja Balkanimaasid mõjutavaid skeeme, nt PHARE, ISPA, Sapard, CARDS ja Türgi rahastamisvahend. Piirkondlik areng ja piiriülene koostöö, mis on IPA peamised tegevusvaldkonnad, on jätkuvalt ühtekuuluvuspoliitika eelkäijad riikide jaoks, mis võib-olla ELiga liituvad.
  5. JASPERS, JEREMIE, JESSICA ja JASMINE: Need neli spetsiaalset rahastamisvahendit arendati välja 2007.–2013. aasta programmitöö perioodil koostöös Euroopa Investeerimispangaga. Need olid osaliselt finantskorralduse vahendid ja pakkusid osaliselt tehnilist abi. Praeguse majandusseisu ja järjest vähenevate riiklike ressursside valguses eeldatakse, et rahastamisvahendite roll ühtekuuluvuspoliitikas suureneb kavandamisperioodil 2014–2020 veelgi.      

Riiklikud ja piirkondlikud ametiasutused peavad vastama teatud põhinõuetele, enne kui ESI fondid saavad mingile projektile raha anda. Iga piirkondliku või riikliku programmi jaoks tuleb määrata kolm asjaomast ametiasutust.

  1. Haldusasutus teeb kindlaks, et abi taotlemiseks vajalikud tingimused on täidetud ning kontrollib korrapäraselt, kas projekt on edenenud ning kas kavandatud kulutused on korrektsed.
  2. Sertifitseerimisasutus esitab komisjonile perioodiliselt aruanded kulude kohta ja kulude hüvitamise taotlused. Kõnealune asutus teeb kindlaks, et kulude hüvitamise taotlused on täpsed ning et need pärinevad usaldusväärse raamatupidamissüsteemi kasutamisest, mis vastavad kehtivatele riiklikul ja Euroopa tasandil kehtestatud eeskirjadele.
  3. Auditeeriv asutus teeb süsteemiauditeid ning testib projekte. Kõnealune asutus esitab haldus- ja sertifitseerimisasutusele kulude puhul tuvastatud probleemid ja ebakorrapärasused.

Euroopa Komisjoni auditeerimistalitused täidavad järelevalveülesannet ning võivad igal ajal läbi viia auditeid. Juhul kui kõnealused talitused tuvastavad olulisi puudujääke, otsustavad komisjon ja liikmesriigid nende parandamiseks võetavate meetmete üle. Kui asjaomane riik ei võta vajalikke parandusmeetmeid, võib komisjon maksete tegemise peatada või lõpetada. Komisjon võtab samuti arvesse Euroopa Kontrollikoja kontrolle ja Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) uuritavaid juhtumeid.

Ühtekuuluvuspoliitika mõju tähistavad tohutud investeeringud, mis teatavates riikides kõnealuse poliitika raames ellu viiakse (moodustades kuni 4 % asjaomase riigi SKTst). Programmiperioodi alguses määrasid liikmesriigid kindlaks kvantitatiivsed eesmärgid, eelkõige riikliku arengukava raames.

Liikmesriigid ja Euroopa Komisjon mõõdavad programmide mõju hindamiste kaudu. Iga kolme aasta järel avaldab komisjon ühtekuuluvuse aruande, milles kirjeldatakse piirkondade arengut ja ühtekuuluvuspoliitika mõju. Samuti avaldab komisjon igal aastal majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse vahearuande.

Mõju ja tulemused – kasv ja töökohad ELis perioodil 2007–2012

  • SKP tõus inimese kohta ELi kõige vähem arenenud piirkondades – SKP inimese kohta niinimetatud lähenemispiirkondades suurenes 60,5 protsendilt 62,7 protsendini ELi 27 liikmesriigi keskmisest perioodil 2007–2010.
  • Hinnanguliselt loodi tänu ühtekuuluvuspoliitikale täiendavad 600 000 töökohta perioodil 2007 kuni 2012, vähemalt kolmandik neist väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes (VKEd).
  • 2007.–2012. aastal rajati või uuendati 25 000 km teid ja 1800 km raudteid, et aidata luua tõhus üleeuroopaline transpordivõrgustik (TEN-T).
  • 200 000 VKEd said otsest rahalist toetust ja ühtekuuluvuspoliitika aitas 77 800 alustaval ettevõttel ettevõtlusega alustada.
  • 2007.–2012. aastal toetati üle 60 000 teadusprojekti.
  • 1,9 miljonil inimesel rohkem on nüüd lairibaühendus.

Ühtekuuluvuspoliitika mõju ja tulemuste mõõtmine on selle püsiva edu jaoks väga oluline. See võimaldab meil Euroopa kodanikele poliitika saavutusi näidata. Samuti pakub see võimalust headest praktikatest õppida ning jätkuvalt projekte ja programme täiustada.

Kui teil on lisaküsimusi, võtke ühendust Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika peadirektoraadiga.