Lepinguõigus
Kaupade ostu ja müüki ELis reguleeritakse liikmesriikide lepinguõigustega. Nendevahelised erinevused muudavad piiriülese kaubanduse kodumaisest keerulisemaks ja kulukamaks.
Eelkõige peavad ettevõtjad:
- viima end kurssi teises riigis kohaldatava seaduse sätetega ja/või leppima nende kohaldamises kokku asjaomase osapoolega, ning
- kandma täiendavaid kulusid, mis on seotud tõlkimise, õigusalase nõustamise ja lepingute kohandamisega vastavalt erinevate liikmesriikide seadustele
Need takistused on üheks põhjuseks, miks paljud ettevõtted ei tegele piiriülese kaubandusega ning ei laienda oma tegevust teistesse liikmesriikidesse. Eelkõige puudutab see väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, kellele välisturgudele sisenemine võib olla ületamatult kulukas, võttes arvesse nende käivet.
Kuna ettevõtted ei müü piiriüleselt, peavad tarbijad sageli piirduma vähesemate valikuvõimalustega kõrgema hinna eest oma koduturul või puudub neil üldse juurdepääs teiste liikmesriikide toodetele.
Sellise olukorra lahendamiseks on Euroopa Komisjon esitanud ettepaneku Euroopa ühise müügiõiguse kohta.
Kõnealune ettepanek annab kauplejatele võimaluse müüa oma tooteid teiste liikmesriikide kodanikele ühtsete lepinguõiguse eeskirjade alusel, mis on alternatiiviks iga liikmeriigi lepinguõigusele. Piiriülese müügilepingu osapooled mis tahes ELi liikmesriigis saavad selgesõnalisel kokkuleppel kohaldada Euroopa ühist müügiõigust.
Kuna Euroopa ühine müügiõigus avab ettevõtetele uusi turge, võimaldab see tarbijatele senisest suuremat tootevalikut ning pakub järgmiseid eeliseid:
- ettevõtted saavad kaubelda paljude liikmesriikidega senisest madalamate kuludega;
- piiriülese kaubanduse õiguskeskkond oleks lihtsam;
- tarbijad saaksid kasu suuremast tootevalikust ja madalamatest hindadest;
- tarbijad oleksid teistest liikmesriikidest tooteid ostes paremini kaitstud ja kindlamad oma õigustes.
