Rahvusvaheline klassifitseerimine

Klassifikatsioonisüsteemid koos mõistete ja määratlustega on vahendid, mis võimaldavad ühtlustatud registreerimist. See on vajalik võrreldavate andmete kogumiseks. Klassifikatsioonisüsteemide alusel võib koostada loetelusid olulisematest näitajatest. Komisjon kasutab neid rahvusvahelisi klassifikatsioone selleks, et koguda kvaliteetseid ja ühtlustatud andmeid.

Tervishoiunäitajate peamised klassifikatsioonisüsteemid on esitatud allpool.

Peamised klassifikatsioonisüsteemid

Muud klassifikatsioonisüsteemid

  • Rahvusvaheline funktsioneerimisvõime, vaeguste ja tervise klassifikatsioon (International Classification of Functioning, Disability and Health (ICF)) on süsteem, mille aluseks on funktsioneerimisvõime ja vaeguste bio-psühhosotsiaalne mudel. Seda annab välja WHO ning see võeti vastu maailma terviseassambleel 2001. aastal.
  • Ametialade rahvusvaheline klassifikaator (International Standard Classification of Occupations (ISCO)), mis kuulub Rahvusvaheline Tööorganisatsiooni (ILO) vastutusalasse, on vahend ametite jaotamiseks selgelt määratletud rühmadesse nendega kaasnevate ülesannete ja kohustuste alusel. Seda kasutatakse tervishoiuvaldkonna ametite määratlemiseks.
  • Vaimsete häirete diagnostiline ja statistiline juhis (Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders (DSM-IV)) on vaimsete häirete standardklassifikatsioon, mida kasutavad Ameerika Ühendriikides vaimse tervisega tegelevad tervishoiutöötajajad. Selle töötas välja Ameerika Psühhiaatrite Liit (APA). Praegu on kasutusel neljas väljaanne (DSM-IV) mis on kavas läbi vaadata.
  • Diagnoosiga seotud rühmadpdf (Diagnosis Related groups (DRGs)) on süsteem, mis võimaldab hinnata tervishoiukulusid, klassifitseerides patsiendid demograafiliste, diagnostiliste ja ravialaste tegurite alusel. Kõnealust süsteemi on kasutatud kulude hüvitamise eesmärgil.