Kalandus

INSEPARABLE - Eat, Buy and Sell Sustainable FishINSEPARABLE - Eat, Buy and Sell Sustainable FishINSEPARABLE - Eat, Buy and Sell Sustainable FishINSEPARABLE - Eat, Buy and Sell Sustainable Fish

Otsing
    Vaba tekst
Kontekst
Uudised
The Agriculture and Fisheries Council will take place in Luxembourg on 27 and 28 June 2016. The Commission will be represented by Commissioner for Agriculture and Rural Development, Phil Hogan, Commissioner for Environment, Maritime Affairs and Fisheries, Karmenu Vella and Commissioner for Health and Food Safety, Vytenis Andriukaitis.
The bluefin tuna fishing season in the Western and Central Mediterranean Sea and in the Adriatic Sea was open from 26 May to 24 June for purse seiners. Thanks to the implementation of an international recovery plan and to the efforts made by fishermen, catch limits for this stock could again be increased this year (the EU quota is just over 11200t in 2016, compared to 7938 t two years ago).
The European Parliament voted today on the 2nd reading of the Regulation of the European Parliament and of the Council establishing a multi-annual plan for the stocks of cod, herring and sprat in the Baltic Sea and the fisheries exploiting those stocks, also known as the 'Baltic Plan' (this Regulation amends Council Regulation (EC) No 2187/2005 and repeals Council Regulation (EC) No 1098/2007).

Söödav rannakarp ja vahemere rannakarp

Rannakarbid on esimesed teadaolevad Euroopas kasvatatavad molluskid – rannakarpide Prantsusmaal puitvaiadel kasvatamist on mainitud 1235. aastal. Alates sellest ajast on rannakarbikasvatus levinud kogu selle liigi levikualal, st kogu Euroopa rannikul. Esialgu oli tegemist söödava rannakarbi kasvatamisega Atlandi ookeani rannikul, hiljem lisandus vahemere rannakarbi kasvatamine Pürenee poolsaare ja Vahemere rannikul, mis ulatus kuni Musta mereni. XIX sajandi lõpul töötati välja erinevad kasvatusmeetodid, kuivõrd rannakarbikasvatuse näol oli tegemist odava valkude tootmise vahendiga. Rannakarp muutus peagi Lääne-Euroopas väga populaarseks.

Söödav rannakarp ja vahemere rannakarp © ScandFish
Ladinakeelne nimetusMytilus edulis (söödav rannakarp)
Toodang (EL 27) –175 934 t (2007), 86% ülemaailmsest toodangust.
Väärtus (EL 27) – 231 miljonit eurot (2007).
Peamised ELi tootjad – Prantsusmaa, Madalmaad, Iirimaa, Ühendkuningriik.
Peamised tootjad maailmas – samad riigid.

Ladinakeelne nimetusMytilus galloprovincialis (vahemere rannakarp)
Toodang (EL 27) – 306 934 t (2007).
Väärtus (EL 27) – 86 265 000 eurot (2006).
Peamised ELi tootjad – Hispaania, Itaalia.
Peamised tootjad maailmas – samad riigid.
Teabeleht pdf - 2 MB [2 MB] български (bg) čeština (cs) dansk (da) Deutsch (de) ελληνικά (el) English (en) español (es) français (fr) Gaeilge (ga) italiano (it) latviešu valoda (lv) lietuvių kalba (lt) magyar (hu) Malti (mt) Nederlands (nl) polski (pl) português (pt) română (ro) slovenčina (sk) slovenščina (sl) suomi (fi) svenska (sv)

Kinnitamine

Mõlemat Euroopa rannakarbiliiki kasvatatakse nende looduslikus elukeskkonnas. Märtsi ja oktoobri vahel sõltuvalt laiuskraadist toob rannakarp ilmale vastsed, kes kanduvad veevooluga eemale.

Vähem kui 72 tunni jooksul vastsed kasvavad ja suutmata kauem hõljuda, hakkavad otsima aluspinda kinnitumiseks. Erinevalt austritest ei kinnitu rannakarbid aluspinna külge vahetult, vaid nn büssuse niitide abil. Vastsete püüdmiseks kasutatakse tavaliselt köit, mis asetatakse sobilikku kohta, pidades silmas veevoolu ja mikroorganismide leiduvust. Mai ja juuli vahel tõstetakse köied välja ja viiakse üle tegelikku kasvanduspiirkonda. Mõningates külmemates vetes ei ole rannakarbi vastsete kinnitumist võimalik kasutada ja noorisendid korjatakse looduslikest kinnitumispaikadest.

Vähem kui 72 tunni jooksul vastsed kasvavad ja suutmata kauem hõljuda, hakkavad otsima aluspinda kinnitumiseks. Erinevalt austritest ei kinnitu rannakarbid aluspinna külge vahetult, vaid nn büssuse niitide abil. Vastsete püüdmiseks kasutatakse tavaliselt köit, mis asetatakse sobilikku kohta, pidades silmas veevoolu ja mikroorganismide leiduvust. Mai ja juuli vahel tõstetakse köied välja ja viiakse üle tegelikku kasvanduspiirkonda. Mõningates külmemates vetes ei ole rannakarbi vastsete kinnitumist võimalik kasutada ja noorisendid korjatakse looduslikest kinnitumispaikadest.

Kasvatamine

Sõltumata sellest, millist kasvatusmeetodit kasutatakse, peab rannakarbi kasvatamine toimuma planktonirikastes piirkondades.

Rannakarp toitub looduslikult just neist mikroorganismidest, filtreerides selleks pidevalt merevett. Rannakarbi kasvatamiseks kuni turustamiseni kulub vähemalt aasta. Euroopa rannikul kasutatakse nelja kasvatusmeetodit.

Merepõhjal või laialilaotatuna (eeskätt Madalmaades) – noorisendid paigutatakse madala veega merepiirkondadesse, üldiselt lahtedesse või varjatud abajatesse ning nad kinnituvad merepõhjale. Korjamine toimub traalidega varustatud erilaevade abil.

Vaiadel (Prantsusmaal kasutatakse nimetust bouchot) – kasvandus hõlmab mõõna ajal vabanevale rannaalale paigutatud puust vaiade ridu. 3–5 meetri pikkune rannakarbi vastsetega kinnitusköis mähitakse ümber vaiade ja kinnitatakse nende külge. Vai koos köiega kaetakse võrguga, mis takistab rannakarpidel kasvamise käigus köie küljest ära kukkuda. Rannakarpide korjamine toimub käsitsi või mehhaanilise abivahendiga kraapimise teel, selle tulemusena eraldub rannakarbikobar puust aluse küljest.

Köite küljes (Hispaanias ja Vahemere piirkonnas) – rannakarbid kinnitatakse köite külge, mis ripuvad vertikaalselt vees ja on kinnitatud statsionaarse või ujuva struktuuri külge. See meetod on sobilik väikese tõusu-mõõna amplituudiga merede jaoks, nagu Vahemeri, kuid seda on hakatud kasutama ka Atlandi ookeanis eeskätt seoses rannakarbi avamerekasvanduste arenguga, mida on hakatud kasutama nii Prantsusmaal, Iirimaal kui ka Belgias. Rannakarpide korjamine toimub kraapimise teel pärast köite veest välja tõstmist.

Laudadel – teatavates piirkondades kasvatatakse rannakarpe samalaadselt austritega mõõna ajal vabaneval rannaalal laudade külge kinnitatud taskutes või otse merepõhjas.

Rannakarp toitub looduslikult just neist mikroorganismidest, filtreerides selleks pidevalt merevett. Rannakarbi kasvatamiseks kuni turustamiseni kulub vähemalt aasta. Euroopa rannikul kasutatakse nelja kasvatusmeetodit.

Merepõhjal või laialilaotatuna (eeskätt Madalmaades) – noorisendid paigutatakse madala veega merepiirkondadesse, üldiselt lahtedesse või varjatud abajatesse ning nad kinnituvad merepõhjale. Korjamine toimub traalidega varustatud erilaevade abil.

Vaiadel (Prantsusmaal kasutatakse nimetust bouchot) – kasvandus hõlmab mõõna ajal vabanevale rannaalale paigutatud puust vaiade ridu. 3–5 meetri pikkune rannakarbi vastsetega kinnitusköis mähitakse ümber vaiade ja kinnitatakse nende külge. Vai koos köiega kaetakse võrguga, mis takistab rannakarpidel kasvamise käigus köie küljest ära kukkuda. Rannakarpide korjamine toimub käsitsi või mehhaanilise abivahendiga kraapimise teel, selle tulemusena eraldub rannakarbikobar puust aluse küljest.

Köite küljes (Hispaanias ja Vahemere piirkonnas) – rannakarbid kinnitatakse köite külge, mis ripuvad vertikaalselt vees ja on kinnitatud statsionaarse või ujuva struktuuri külge. See meetod on sobilik väikese tõusu-mõõna amplituudiga merede jaoks, nagu Vahemeri, kuid seda on hakatud kasutama ka Atlandi ookeanis eeskätt seoses rannakarbi avamerekasvanduste arenguga, mida on hakatud kasutama nii Prantsusmaal, Iirimaal kui ka Belgias. Rannakarpide korjamine toimub kraapimise teel pärast köite veest välja tõstmist.

Laudadel – teatavates piirkondades kasvatatakse rannakarpe samalaadselt austritega mõõna ajal vabaneval rannaalal laudade külge kinnitatud taskutes või otse merepõhjas.

Tarbimine

Rannakarpi tarbitakse üldjuhul keedetuna, samas on ta hinnatud ka värskelt, nagu auster. Üldiselt turustatakse rannakarpi elavana, kuid seda liiki müüakse ka töödeldud toodetena, konserveeritult või marineeritult.