Kalapüügieeskirjad
Kalavarude loomulik produktiivsus on suur, kuid see ei ole piiramatu. Kui püütakse kalavaru loomulikust ülejäägist rohkem kala, vähendatakse sellega potentsiaalset produktiivsust tulevikus. Seepärast on toimiv kalapüügieeskirjade süsteem kasulik kõigile, et kindlustada kalavarude õiglane jagunemine ja nende püsimajäämine ka tulevikus.
Kalapüügieeskirjad jagunevad kolmeks.
- Püügikoormuse piirangud – reguleerivad merele suunduva laevastiku suurust ja püügiks kuluvat aega (vt püügikoormus).
- Püügilimiidid – piiravad kala kogust, mida võib merest püüda enne, kui kalurid peavad kalapüügi lõpetama (vt lubatud kogupüügid ja kvoodid).
- Tehnilised meetmed – reguleerivad seda, kuidas ja kus kalurid võivad kala püüda. Neid võib näiteks kasutada noorkalade kaitsmiseks, selektiivsemate püügivahendite kasutamise soodustamiseks või merekeskkonna tõsise kahjustamise ennetamiseks (vt tehnilised meetmed).

Kalanduspoliitika raames kasutatakse kõiki kolme liiki eeskirju, kas siis eraldi või koos. Konkreetsete kalavarude haldamiseks koostatud mitmeaastased kavad koosnevad sageli kõigist kolmest.


























