Otsing
    Vaba tekst
Kontekst
Uudised
In response to the concerns raised by several citizens about animal welfare in fish farming, the European Commission would like to clarify that the health and welfare of farmed fish is important for EU aquaculture.
One of the world's fastest growing food sectors, aquaculture accounts for about half of the fish eaten worldwide every year.
Fish farming is healthy and can help tackle overfishing and protect wild fish stocks. That is the message to be delivered today by European Commissioner for Maritime Affairs and Fisheries, Maria Damanaki, at a specially organised event at the Seafood Expo Global held in Brussels.

Vesiviljelusmeetodid

Euroopa vesiviljeluse puhul võib välja tuua mitmeid eri liike. Näiteks võib eristada erinevaid meetodeid – tegemist võib olla ekstensiivse või intensiivse vesiviljelusega, looduskeskkonnas või basseinides kasvatatavate kaladega, magevee- või mereliikidega, pideva vooluga või taasringlussüsteemiga kasvandustega, traditsiooniliste või kaasaegsete meetoditega, tavapärase või orgaanilise lähenemisega, varjatud või kõigile nähtavate tiikidega jne. Lisaks neile selgetele vastandustele on võimalikud ka kõikmõeldavad erinevad kombinatsioonid. Eri vesiviljelusliikide puhul on kõige lihtsam järgida Euroopa vesiviljeluse ajaloolist arengut.

Teabeleht pdf - 725 KB [725 KB] български (bg) čeština (cs) dansk (da) Deutsch (de) ελληνικά (el) English (en) español (es) français (fr) Gaeilge (ga) italiano (it) latviešu valoda (lv) lietuvių kalba (lt) magyar (hu) Malti (mt) Nederlands (nl) polski (pl) português (pt) română (ro) slovenčina (sk) slovenščina (sl) suomi (fi) svenska (sv)

Ekstensiivne vesiviljelus

Kõige varasem vesiviljeluse vorm seisnes veeloomade sulgemises kaldalaguunidesse, tiikidesse või väikestesse madalatesse järvedesse, nii et neid oli võimalik vajalikul hetkel hõlpsalt välja püüda.
Karpkala püük Tšehhi Vabariigis. © Zbynek Mejta

Sellise vesiviljeluse algus ulatub kiviaega, kui inimene hakkas loodusressursse mõjutama. Euroopas vastab see ajajärgule umbes 4000 aastat enne meie ajaarvamist. Sellist minimalistlikku vesiviljelust Euroopas enam ei esine, sest kõikide vesiviljelusliikide puhul toimub tänapäeval vähemalt mingigi tehniline vastastikune suhtlemine looduskeskkonna või kasvatatavate isenditega.

Vesiviljeluse arengu järgmiseks etapiks oli olukord, kus ei loodetud enam üksnes looduse peale, vaid hakati veekeskkonda kohandama sel viisil, et soodustada kalade, molluskite ja/või koorikloomade populatsioonide arengut. Sellise vesiviljeluse kõige keerulisemaks vormiks oli karpkalade tiikides kasvatamine Hiinas, mida on märgitud kuulsas Fan-Li traktaadis, mis pärineb V sajandist enne Kristust.

Ja Euroopas? Juba roomlased säilitasid austreid ja nuumasid kalu spetsiaalselt selleks mõeldud basseinides. Kuid alles keskajal töötati välja tiikides toimuva kalakasvatuse meetodid. Eeskätt tegelesid sellega kloostrid, kus tekkis vajadus toidu järele arvukateks kristliku religiooni kehtestatud paastupäevade jaoks. Ka Lõuna-Euroopas praktiseeritud kalade kasvatamine merevees langeb samasse ajajärku. Selleks kohandati kaldalaguunid ja rannikutiigid ümber sel viisil, et neis sai kasvatada veevooluga kaasatoodud kalu, nagu huntahvenaid, merikokresid ja meripoisureid. Vesiviljelus vaheldus tihtipeale hooajaliselt soolatootmisega.

Need ammustest aegadest pärinevad vesiviljeluse vormid on säilinud tänapäevani kogu Euroopa ulatuses. Tegemist on ekstensiivse traditsioonilise vesiviljelusega, millega tegeldakse alates Lapimaast kuni Sitsiiliani ja alates Kerryst kuni Traakiani. Meetod seisneb (looduslike või kunstlike) tiikide ja laguunide hooldamises sel viisil, et soodustada neid veefauna arengut. Igal talvel veekogud puhastatakse ja lisatakse vette väetist veetaimestiku stimuleerimiseks, mis omakorda suurendab mikroorganismide, väikeste molluskite, koorikloomade, putukate vastsete ja tõukude hulka vees. Nimelt need organismid asuvad veekeskkonnas toiduahela kõige alumisel astmel. Selle tulemusena soodustatakse “kaubanduslike” isendite arengut ja tagatakse nende parem areng võrreldes looduskeskkonnaga.

Mageveekasvanduste puhul on kasvatatavateks liikideks sõltuvalt piirkonnast jõeforell, siig, paalia, angerjas, koha, haug ja erinevad karpkala, säga, tuura, vähkide ja konnade liigid. Selle tegevuse tulemusena on omal ajal Euroopasse sisse toodud mitmed võõrliigid, nagu vikerforell, ojapaalia, karpkala ja erinevad konnade ja vähkide liigid. Laguunides ja rannikuäärsetes tiikides paiknevates mereveekasvandustes kasvatati asukohast sõltuvalt huntahvenat, angerjat ja erinevaid meerikogre, meripoisuri, tuura, krevettide ja rannakarpide liike.





Karpkala püük Tšehhi Vabariigis. © Zbynek Mejta

Sellise vesiviljeluse algus ulatub kiviaega, kui inimene hakkas loodusressursse mõjutama. Euroopas vastab see ajajärgule umbes 4000 aastat enne meie ajaarvamist. Sellist minimalistlikku vesiviljelust Euroopas enam ei esine, sest kõikide vesiviljelusliikide puhul toimub tänapäeval vähemalt mingigi tehniline vastastikune suhtlemine looduskeskkonna või kasvatatavate isenditega.

Vesiviljeluse arengu järgmiseks etapiks oli olukord, kus ei loodetud enam üksnes looduse peale, vaid hakati veekeskkonda kohandama sel viisil, et soodustada kalade, molluskite ja/või koorikloomade populatsioonide arengut. Sellise vesiviljeluse kõige keerulisemaks vormiks oli karpkalade tiikides kasvatamine Hiinas, mida on märgitud kuulsas Fan-Li traktaadis, mis pärineb V sajandist enne Kristust.

Ja Euroopas? Juba roomlased säilitasid austreid ja nuumasid kalu spetsiaalselt selleks mõeldud basseinides. Kuid alles keskajal töötati välja tiikides toimuva kalakasvatuse meetodid. Eeskätt tegelesid sellega kloostrid, kus tekkis vajadus toidu järele arvukateks kristliku religiooni kehtestatud paastupäevade jaoks. Ka Lõuna-Euroopas praktiseeritud kalade kasvatamine merevees langeb samasse ajajärku. Selleks kohandati kaldalaguunid ja rannikutiigid ümber sel viisil, et neis sai kasvatada veevooluga kaasatoodud kalu, nagu huntahvenaid, merikokresid ja meripoisureid. Vesiviljelus vaheldus tihtipeale hooajaliselt soolatootmisega.

Need ammustest aegadest pärinevad vesiviljeluse vormid on säilinud tänapäevani kogu Euroopa ulatuses. Tegemist on ekstensiivse traditsioonilise vesiviljelusega, millega tegeldakse alates Lapimaast kuni Sitsiiliani ja alates Kerryst kuni Traakiani. Meetod seisneb (looduslike või kunstlike) tiikide ja laguunide hooldamises sel viisil, et soodustada neid veefauna arengut. Igal talvel veekogud puhastatakse ja lisatakse vette väetist veetaimestiku stimuleerimiseks, mis omakorda suurendab mikroorganismide, väikeste molluskite, koorikloomade, putukate vastsete ja tõukude hulka vees. Nimelt need organismid asuvad veekeskkonnas toiduahela kõige alumisel astmel. Selle tulemusena soodustatakse “kaubanduslike” isendite arengut ja tagatakse nende parem areng võrreldes looduskeskkonnaga.

Mageveekasvanduste puhul on kasvatatavateks liikideks sõltuvalt piirkonnast jõeforell, siig, paalia, angerjas, koha, haug ja erinevad karpkala, säga, tuura, vähkide ja konnade liigid. Selle tegevuse tulemusena on omal ajal Euroopasse sisse toodud mitmed võõrliigid, nagu vikerforell, ojapaalia, karpkala ja erinevad konnade ja vähkide liigid. Laguunides ja rannikuäärsetes tiikides paiknevates mereveekasvandustes kasvatati asukohast sõltuvalt huntahvenat, angerjat ja erinevaid meerikogre, meripoisuri, tuura, krevettide ja rannakarpide liike.





Molluskikasvatus

Molluskikasvatus on siiani jäänud ekstensiivseks vesiviljelusvormiks. See põhineb looduskeskkonnas kasvanud isenditel ja looduslikul toitumisel, aktiivset sekkumist ei toimu.
Rannakarpide püük Iirimaal. © Lionel Flageul

Keerukate meetodite ja tehnoloogia abil on vaid võimalik looduse poolt pakutavat võimalikult hästi ära kasutada. Euroopa molluskikasvatusest moodustavad austrikasvatus ja rannakarbikasvatus kokku 90%. Tegemist on väga vanade kasvandustega, mille algusajad ulatuvad Rooma riigi aegadesse.

Tänapäeva austrikasvatus on traditsiooniliseks tegevusalaks teatavates ELi liikmesriikides, nagu Prantsusmaa (90% ELi toodangust) ja Madalmaad. Teistes riikides, nagu Iirimaa, on austrikasvatusega hakatud tegelema alles hiljaaegu. Erinevad kasvatusmeetodid põhinevad kõik traditsioonilistel meetoditel. Euroopas kasvatatakse kaht liiki – söödavat austrit (Ostrea edulis) ja (enamalt jaolt) suurt hiidaustrit (Crassostrea gigas). Austri kasvamiseks kaubanduslikult sobiliku suuruseni kulub 3–4 aastat.

Ka rannakarbikasvatuse puhul on tegemist kahe liigiga, mis sõltuvad tootmise geograafilisest piirkonnast: väiksemat söödavat rannakarpi (Mytilus edulis) kasvatakse põhja pool ja suuremat vahemere rannakarpi (Mytilus galloprovincialis), mida on nimetatud ka hispaania rannakarbiks, kasvatatakse lõunapoolsetes piirkondades. Kasvatamismeetodid sõltuvad kasvatatavast liigist ja piirkonnast.

Euroopas kasvatatakse veel teisigi molluskiliike, nagu veenuskarbid, südakarbid, jakobi kammkarbid ja merikõrvad.

Nii euroopa kui ka jaapani veenuskarplaste kasvatamisega hakati tegelema hiljem kui teiste molluskitega. See tegevus pärineb 1980. aastatest kui varude säästmiseks ei toetatud enam karpide käsitsi kogumist ega traalimist. Veenuskarplaste paljunemine toimub loomulikul viisil tootmispaikades või kontrollitult kalahaudejaamades. Veenuskarbi vastne pannakse kasvama mereveega täidetud basseinide põhja paigutatud suurtesse paakidesse või otseselt kasvatuskolooniatesse. Kolme kuu pärast viiakse noored veenuskarbid üle mõõna ajal vabanevale rannaalale (Normandias, Bretagnes, Kantaabrias) või rannalaguunidesse (Poitou-Charentesis, Emilia-Romagnas, Veneetsias). Karpide korjamine toimub kahe aasta pärast. Suurem osa Euroopa toodangust realiseeritakse Itaalias.





Rannakarpide püük Iirimaal. © Lionel Flageul

Keerukate meetodite ja tehnoloogia abil on vaid võimalik looduse poolt pakutavat võimalikult hästi ära kasutada. Euroopa molluskikasvatusest moodustavad austrikasvatus ja rannakarbikasvatus kokku 90%. Tegemist on väga vanade kasvandustega, mille algusajad ulatuvad Rooma riigi aegadesse.

Tänapäeva austrikasvatus on traditsiooniliseks tegevusalaks teatavates ELi liikmesriikides, nagu Prantsusmaa (90% ELi toodangust) ja Madalmaad. Teistes riikides, nagu Iirimaa, on austrikasvatusega hakatud tegelema alles hiljaaegu. Erinevad kasvatusmeetodid põhinevad kõik traditsioonilistel meetoditel. Euroopas kasvatatakse kaht liiki – söödavat austrit (Ostrea edulis) ja (enamalt jaolt) suurt hiidaustrit (Crassostrea gigas). Austri kasvamiseks kaubanduslikult sobiliku suuruseni kulub 3–4 aastat.

Ka rannakarbikasvatuse puhul on tegemist kahe liigiga, mis sõltuvad tootmise geograafilisest piirkonnast: väiksemat söödavat rannakarpi (Mytilus edulis) kasvatakse põhja pool ja suuremat vahemere rannakarpi (Mytilus galloprovincialis), mida on nimetatud ka hispaania rannakarbiks, kasvatatakse lõunapoolsetes piirkondades. Kasvatamismeetodid sõltuvad kasvatatavast liigist ja piirkonnast.

Euroopas kasvatatakse veel teisigi molluskiliike, nagu veenuskarbid, südakarbid, jakobi kammkarbid ja merikõrvad.

Nii euroopa kui ka jaapani veenuskarplaste kasvatamisega hakati tegelema hiljem kui teiste molluskitega. See tegevus pärineb 1980. aastatest kui varude säästmiseks ei toetatud enam karpide käsitsi kogumist ega traalimist. Veenuskarplaste paljunemine toimub loomulikul viisil tootmispaikades või kontrollitult kalahaudejaamades. Veenuskarbi vastne pannakse kasvama mereveega täidetud basseinide põhja paigutatud suurtesse paakidesse või otseselt kasvatuskolooniatesse. Kolme kuu pärast viiakse noored veenuskarbid üle mõõna ajal vabanevale rannaalale (Normandias, Bretagnes, Kantaabrias) või rannalaguunidesse (Poitou-Charentesis, Emilia-Romagnas, Veneetsias). Karpide korjamine toimub kahe aasta pärast. Suurem osa Euroopa toodangust realiseeritakse Itaalias.





Poolekstensiivne vesiviljelus

Traditsiooniline tiikidel ja rannalaguunidel põhinev mitme liigi kasvatamine areneb üha enam suuremal määral piiritletud toodangu suunas, mida nimetatakse poolekstensiivseks vesiviljeluseks.

Hõljuvad võrgud Küprosel. © Lionel Flageul

Tootjad ei piirdu enam lihtsalt tiigi või laguuni looduslike omaduste soodustamisega, vaid tulevad loodusele omalt poolt appi, tuues kasvandusse haudejaamadest pärinevaid vastseid ja lisades tiikidesse tööstusliku sööta. Kõige ilmekamaks näiteks on karpkalakasvatus tiikides, mis on eriti populaarne Kesk-Euroopa riikides. Ka Lõuna-Euroopas levinud mereveekasvandustes kasutatakse üha enam kalahaudejaamade toodangut ja tööstuslikku sööta, sellega kompenseeritakse loodusliku saagi vähenemist. Itaalias Po ja Adige jõgede deltade vallidel põhinevates kasvandustes paigutatakse laguunidesse huntahvena ja merikogre vastseid, et leevendada nende liikide arvukuse vähenemist ja kompenseerida angerja kadumist. Hispaania ja Portugali esterotes on hakatud investeerima ka täiesti uute liikide kasvatamisse, nagu kammeljas, harilik merikeel ja senegali merikeel.

Lõpuks tuleb märkida ka eluskalade säilitamist ujuvpuurides avamerel või maismaarajatistes. See tegevus on seotud kalapüügitsüklitega ja võimaldab säilitada ja nuumata väljapüütud kalu nende hilisema turustamise eesmärgil. Eeskätt kasutatakse seda meetodit veeloomade puhul, kelle maitseomadused lähevad tavapäraste konserveerimistoimingute, nagu kuumutamine, steriliseerimine või külmutamine, käigus kaduma. Kõige ilmekamaks näiteks on suured koorikloomad, nagu euroopa homaar, langust ja taskukrabi, kelle püügihooaeg on kevadel, kuid tavapärane tarbimisaeg talvel, aastalõpupidude käigus. Rohkem vaidlusi tekitanud näiteks on hariliku tuuni nuumamine ujuvpuurides, millega hakati tegelema Vahemere piirkonnas 1990. aastatel. Selline tegevus võimaldab talvel eksportida soodsama hinnaga kevadise püügihooaja kestel püütud isendeid.





Hõljuvad võrgud Küprosel. © Lionel Flageul

Tootjad ei piirdu enam lihtsalt tiigi või laguuni looduslike omaduste soodustamisega, vaid tulevad loodusele omalt poolt appi, tuues kasvandusse haudejaamadest pärinevaid vastseid ja lisades tiikidesse tööstusliku sööta. Kõige ilmekamaks näiteks on karpkalakasvatus tiikides, mis on eriti populaarne Kesk-Euroopa riikides. Ka Lõuna-Euroopas levinud mereveekasvandustes kasutatakse üha enam kalahaudejaamade toodangut ja tööstuslikku sööta, sellega kompenseeritakse loodusliku saagi vähenemist. Itaalias Po ja Adige jõgede deltade vallidel põhinevates kasvandustes paigutatakse laguunidesse huntahvena ja merikogre vastseid, et leevendada nende liikide arvukuse vähenemist ja kompenseerida angerja kadumist. Hispaania ja Portugali esterotes on hakatud investeerima ka täiesti uute liikide kasvatamisse, nagu kammeljas, harilik merikeel ja senegali merikeel.

Lõpuks tuleb märkida ka eluskalade säilitamist ujuvpuurides avamerel või maismaarajatistes. See tegevus on seotud kalapüügitsüklitega ja võimaldab säilitada ja nuumata väljapüütud kalu nende hilisema turustamise eesmärgil. Eeskätt kasutatakse seda meetodit veeloomade puhul, kelle maitseomadused lähevad tavapäraste konserveerimistoimingute, nagu kuumutamine, steriliseerimine või külmutamine, käigus kaduma. Kõige ilmekamaks näiteks on suured koorikloomad, nagu euroopa homaar, langust ja taskukrabi, kelle püügihooaeg on kevadel, kuid tavapärane tarbimisaeg talvel, aastalõpupidude käigus. Rohkem vaidlusi tekitanud näiteks on hariliku tuuni nuumamine ujuvpuurides, millega hakati tegelema Vahemere piirkonnas 1990. aastatel. Selline tegevus võimaldab talvel eksportida soodsama hinnaga kevadise püügihooaja kestel püütud isendeid.





Vastsete kasvatamine veekogude taasasustamiseks

Alates XVII sajandist hakkasid magevee kalavarud teatavates piirkondades ilmselt inimasustuse suurenemise tõttu vähenema. Sellega seoses on räägitud vajadusest jõgede taasasustamiseks vangistuses sündinud kalavastsetega.

Kalakasvatus. © Lionel Flageul

Looduslikes tingimustes heidavad kalad väga suure marjakoguse ja vaid vähestel marjadel õnnestub areneda täiskasvanud kaladeks. Selle põhjuseks on röövloomad, haigused, toidupuudus, veekogude saastumine, termiline šokk jne. Kalahaudejaamade ülesandeks on mitte üksnes viljastatud marja hankimine, vaid ka kõikide selliste tingimuste kontrollimine, mis võimaldavad maksimaalselt suurel osal marjast areneda noorkaladeks, et neid oleks võimalik lasta looduskeskkonda suure ellujäämistõenäosusega.

1741. aastal rajas multidistsiplinaarne Saksamaa teadlane Stephan Ludwig Jacobi Westfaalis esimese forellide kalahaudejaama. Kuid tuli oodata veel terve sajand, enne kui tema algatus levis laiemalt ja tööstusrevolutsiooni saavutuste kõrvalnähuna kaladest tühjenenud veekogusid Euroopas, Ameerika Ühendriikides ja Jaapanis hakati kaladega taasasustama.

Teadusuuringud keskendusid eeskätt sellistele liikidele, nagu paalia, siig, atlandi lõhe ning 1874. aastal Ameerika Ühendriikidest kasvatamiseks sobilike omaduste tõttu Euroopasse toodud vikerforellile. Suuremaid edusamme saavutati siiski vaid lõhelaste puhul, kes hakkasid küllalt hõlpsasti vangistuses paljunema.

Edusammud tulid alles päras seda, kui 1934. aastal avastati Brasiilias hormonaalse induktsiooni meetod ja hakati seda katsetama kohalike kalaliikide peal. Meetod seisnes kalade kehasse teatavate hormoonide süstimises, mille tulemusena oli võimalik saada vajaduse korral alati nii emas- kui ka isassugurakke. See avastus avas kalahaudejaamade jaoks uued perspektiivid ning võimaldas kasvatama hakata uusi liike, kes siiani olid vangistusstressi tõttu muutunud steriilseks. Alates 1935. aastast said Nõukogude Liidu teadlased vangistuses vastseid mitmelt tuura liigilt ning hakkasid looma isegi hübriidliine.

Nii magevee- kui ka mereökosüsteemide taasasustamist kasutatakse laialdaselt ka tänapäeval. Sel eesmärgil tegutsevaid kalahaudejaamasid rahastatakse üldjuhul riiklike teadusuuringuprogrammide kaudu ning nende sihtrühmaks on üldjuhul põlised kohalikud liigid. Nii tegutsevad mitmed Euroopa kalahaudejaamad pärast vee kvaliteedi paranemist ja teatavate infrastruktuuriga seotud ümberkorralduste läbiviimist, mis annavad rändava eluviisiga liikidele tagasi liikumisvabaduse, näiteks jõgede taasasustamisega lõhe ja tuuraga.

Sellised avalikku huvi pakkuvate küsimustega tegelevad kalahaudejaamad võivad osaleda ka merevarude rikastamise projektides. Sellise tegevusega hakati tegelema XIX sajandil ja see seisneb loodusliku kalavaru tugevdamises kalahaudejaamast pärinevate noorkaladega, et säilitada kalandusest sõltuvat majandustegevust. Sellise rikastamisega on tegeldud näiteks Läänemere lõhe või Põhjamere hariliku merekeele puhul. Tuleb märkida, et selliste teaduspõhiste kalahaudejaamade avastusi rakendatakse hiljem sageli kommertseesmärgiga vesiviljeluses.





Kalakasvatus. © Lionel Flageul

Looduslikes tingimustes heidavad kalad väga suure marjakoguse ja vaid vähestel marjadel õnnestub areneda täiskasvanud kaladeks. Selle põhjuseks on röövloomad, haigused, toidupuudus, veekogude saastumine, termiline šokk jne. Kalahaudejaamade ülesandeks on mitte üksnes viljastatud marja hankimine, vaid ka kõikide selliste tingimuste kontrollimine, mis võimaldavad maksimaalselt suurel osal marjast areneda noorkaladeks, et neid oleks võimalik lasta looduskeskkonda suure ellujäämistõenäosusega.

1741. aastal rajas multidistsiplinaarne Saksamaa teadlane Stephan Ludwig Jacobi Westfaalis esimese forellide kalahaudejaama. Kuid tuli oodata veel terve sajand, enne kui tema algatus levis laiemalt ja tööstusrevolutsiooni saavutuste kõrvalnähuna kaladest tühjenenud veekogusid Euroopas, Ameerika Ühendriikides ja Jaapanis hakati kaladega taasasustama.

Teadusuuringud keskendusid eeskätt sellistele liikidele, nagu paalia, siig, atlandi lõhe ning 1874. aastal Ameerika Ühendriikidest kasvatamiseks sobilike omaduste tõttu Euroopasse toodud vikerforellile. Suuremaid edusamme saavutati siiski vaid lõhelaste puhul, kes hakkasid küllalt hõlpsasti vangistuses paljunema.

Edusammud tulid alles päras seda, kui 1934. aastal avastati Brasiilias hormonaalse induktsiooni meetod ja hakati seda katsetama kohalike kalaliikide peal. Meetod seisnes kalade kehasse teatavate hormoonide süstimises, mille tulemusena oli võimalik saada vajaduse korral alati nii emas- kui ka isassugurakke. See avastus avas kalahaudejaamade jaoks uued perspektiivid ning võimaldas kasvatama hakata uusi liike, kes siiani olid vangistusstressi tõttu muutunud steriilseks. Alates 1935. aastast said Nõukogude Liidu teadlased vangistuses vastseid mitmelt tuura liigilt ning hakkasid looma isegi hübriidliine.

Nii magevee- kui ka mereökosüsteemide taasasustamist kasutatakse laialdaselt ka tänapäeval. Sel eesmärgil tegutsevaid kalahaudejaamasid rahastatakse üldjuhul riiklike teadusuuringuprogrammide kaudu ning nende sihtrühmaks on üldjuhul põlised kohalikud liigid. Nii tegutsevad mitmed Euroopa kalahaudejaamad pärast vee kvaliteedi paranemist ja teatavate infrastruktuuriga seotud ümberkorralduste läbiviimist, mis annavad rändava eluviisiga liikidele tagasi liikumisvabaduse, näiteks jõgede taasasustamisega lõhe ja tuuraga.

Sellised avalikku huvi pakkuvate küsimustega tegelevad kalahaudejaamad võivad osaleda ka merevarude rikastamise projektides. Sellise tegevusega hakati tegelema XIX sajandil ja see seisneb loodusliku kalavaru tugevdamises kalahaudejaamast pärinevate noorkaladega, et säilitada kalandusest sõltuvat majandustegevust. Sellise rikastamisega on tegeldud näiteks Läänemere lõhe või Põhjamere hariliku merekeele puhul. Tuleb märkida, et selliste teaduspõhiste kalahaudejaamade avastusi rakendatakse hiljem sageli kommertseesmärgiga vesiviljeluses.





Intensiivne magevee vesiviljelus

Intensiivse protsessiga magevee vesiviljeluskasvatus hõlmab üldjuhul mitut kandilist betoonbasseini, mille suurused ja sügavused on erinevad ja mis on kohased erinevas arengustaadiumis kalade paigutamiseks. Basseine varustatakse veega kanalite abil, mis koguvad vett jõest kasvandusest ülevalpool ja suunavad kõik basseinid läbinud vee allpool jõkke jälle tagasi. Sellist süsteemi kutsutakse pideva läbivooluga süsteemiks.

Forellikasvatus Iirimaal. © Lionel Flageul

Alates XIX sajandi lõpust on Euroopa vesiviljeluse edusammude sümboliks vikerforell. See Ameerikast pärinev liik on vesiviljeluse jaoks sobilikum kui tema Euroopa sugulane – kala on tugevama kehaehitusega, kasvab kiiremini ja talub suuremat asustustihedust kasvandustes. Kuid kuni XX sajandini jäid vesiviljeluse toodangumahud siiski tagasihoidlikuks, selle põhjuseks tuleb pidada ebapiisavalt kohandatud sööta – kasvandusekalu toideti peamiselt töötlemata kalajääkidega. Mõju avaldas ka suur episootia oht, mis hävitas suurel hulgal hulgakesi koos ja välismõjutustele avatud tingimustes kasvatatavaid kalu tiikides. XX sajandil tehtud edusammud muutsid olukorda märkimisväärselt.

Avastati, et iga liik vajab mitte üksnes spetsiifilist sööta, vaid et kalade toit peab eri arenguetappidel olema erinev. Paljud vastsed saavad toituda vaid elusplanktonist, mida tuleb toota kasvanduste tingimustes ja kaitstuna mikroobide ja viituste eest. Nii noorkalade kui täiskasvanud isendite jaoks oli kuivgraanulite tootmise alustamine oluliseks edusammuks, kuid iga liigi jaoks tuli kindlaks määrata loomsete ja taimsete valkude, rasvade, mineraalsoolade, vitamiinide ja teiste lisandainete õige kogus, graanulite vorm ja toitmise sagedus… Kalade tervisliku seisundi osas olid oluliseks edusammuks uued kasutuselevõetud ravimid, mis andsid võimaluse võidelda kalade haigestumise vastu vaktsineerimise ja haiguste ennetamise teel.

Need edusammud võimaldasid 1960. aastatel töötada esmalt Taanis, seejärel aga ka ülejäänud Euroopas välja meetodid vikerforelli tööstuslikuks intensiivkasvatamiseks. Tänapäeval on Euroopa magevee vesiviljelus äärmiselt mitmekesine, seda nii toodangu kvaliteedi kui ka kasvatatavate liikide puhul. Lisaks siiani valitsevale vikerforellile kasvatatakse intensiivselt ka teisi liike: jõeforelli, ojapaaliat, arktika paaliat, siiga, tilaapiat, koha, siberi tuura…

Tänapäeval taanduvad pideva läbivooluga süsteemid aga vee taasringlussüsteemide ees. Nende süsteemide puhul jääb vesi kinnisesse süsteemi ning pumpade ja torustike süsteem võimaldab taasringlusse suunatud vett uuesti kasutada. Sellise süsteemi üheks eeliseks on isoleeritus väliskeskkonnast, see võimaldab kontrollida vee kõiki parameetreid: temperatuuri, happelisust, soolsust, puhtust… samuti osutub sellise süsteemi puhul võimalikuks töödelda orgaanilisi jäätmeid enne nende looduskeskkonda suunamist. Süsteemi puuduseks lisaks investeeringu kõrgele maksumusele on aga selle energiakulukus ja sõltuvus keerulisest tehnoloogiast.

Taasringlussüsteemi puhul ei ole tegemist uue leiutisega. Seda on kasutatud juba ammusest ajast akvaariumides ja kalahaudejaamades. Nuumamisüksustes hakati selliseid süsteeme kasutama alates 1980. aastatest ning nende rakendamist saadab teatav edu, eeskätt karmima kliimaga riikides, sest selline süsteem võimaldab kontrollida vee temperatuuri nii suvel kui ka talvel. Mageveekasvanduste puhul kasutatakse taasringlussüsteeme eeskätt vikerforelli, säga ja angerja puhul, kuid põhimõtteliselt sobib see kõikide liikide, sealhulgas ka mereveeliikide, nagu kammelja puhul.





Forellikasvatus Iirimaal. © Lionel Flageul

Alates XIX sajandi lõpust on Euroopa vesiviljeluse edusammude sümboliks vikerforell. See Ameerikast pärinev liik on vesiviljeluse jaoks sobilikum kui tema Euroopa sugulane – kala on tugevama kehaehitusega, kasvab kiiremini ja talub suuremat asustustihedust kasvandustes. Kuid kuni XX sajandini jäid vesiviljeluse toodangumahud siiski tagasihoidlikuks, selle põhjuseks tuleb pidada ebapiisavalt kohandatud sööta – kasvandusekalu toideti peamiselt töötlemata kalajääkidega. Mõju avaldas ka suur episootia oht, mis hävitas suurel hulgal hulgakesi koos ja välismõjutustele avatud tingimustes kasvatatavaid kalu tiikides. XX sajandil tehtud edusammud muutsid olukorda märkimisväärselt.

Avastati, et iga liik vajab mitte üksnes spetsiifilist sööta, vaid et kalade toit peab eri arenguetappidel olema erinev. Paljud vastsed saavad toituda vaid elusplanktonist, mida tuleb toota kasvanduste tingimustes ja kaitstuna mikroobide ja viituste eest. Nii noorkalade kui täiskasvanud isendite jaoks oli kuivgraanulite tootmise alustamine oluliseks edusammuks, kuid iga liigi jaoks tuli kindlaks määrata loomsete ja taimsete valkude, rasvade, mineraalsoolade, vitamiinide ja teiste lisandainete õige kogus, graanulite vorm ja toitmise sagedus… Kalade tervisliku seisundi osas olid oluliseks edusammuks uued kasutuselevõetud ravimid, mis andsid võimaluse võidelda kalade haigestumise vastu vaktsineerimise ja haiguste ennetamise teel.

Need edusammud võimaldasid 1960. aastatel töötada esmalt Taanis, seejärel aga ka ülejäänud Euroopas välja meetodid vikerforelli tööstuslikuks intensiivkasvatamiseks. Tänapäeval on Euroopa magevee vesiviljelus äärmiselt mitmekesine, seda nii toodangu kvaliteedi kui ka kasvatatavate liikide puhul. Lisaks siiani valitsevale vikerforellile kasvatatakse intensiivselt ka teisi liike: jõeforelli, ojapaaliat, arktika paaliat, siiga, tilaapiat, koha, siberi tuura…

Tänapäeval taanduvad pideva läbivooluga süsteemid aga vee taasringlussüsteemide ees. Nende süsteemide puhul jääb vesi kinnisesse süsteemi ning pumpade ja torustike süsteem võimaldab taasringlusse suunatud vett uuesti kasutada. Sellise süsteemi üheks eeliseks on isoleeritus väliskeskkonnast, see võimaldab kontrollida vee kõiki parameetreid: temperatuuri, happelisust, soolsust, puhtust… samuti osutub sellise süsteemi puhul võimalikuks töödelda orgaanilisi jäätmeid enne nende looduskeskkonda suunamist. Süsteemi puuduseks lisaks investeeringu kõrgele maksumusele on aga selle energiakulukus ja sõltuvus keerulisest tehnoloogiast.

Taasringlussüsteemi puhul ei ole tegemist uue leiutisega. Seda on kasutatud juba ammusest ajast akvaariumides ja kalahaudejaamades. Nuumamisüksustes hakati selliseid süsteeme kasutama alates 1980. aastatest ning nende rakendamist saadab teatav edu, eeskätt karmima kliimaga riikides, sest selline süsteem võimaldab kontrollida vee temperatuuri nii suvel kui ka talvel. Mageveekasvanduste puhul kasutatakse taasringlussüsteeme eeskätt vikerforelli, säga ja angerja puhul, kuid põhimõtteliselt sobib see kõikide liikide, sealhulgas ka mereveeliikide, nagu kammelja puhul.





Intensiivne merevee vesiviljelus

Jaapanis töötati 1960. aastatel välja uuenduslik kasvatusmeetod – ujuvpuur.

Lõhepüük Iirimaal. © Lionel Flageul

Jaapanis töötati 1960. aastatel välja uuenduslik kasvatusmeetod – ujuvpuur. See tähendas kalade kinnihoidmist suures taskukujulises võrgus, mis ankurdatakse põhja ja mille teist otsa hoiab veepinnal algselt bambusest, kuid peagi juba plastmaterjalist ujuv kandiline või ümmargune raam. Jaapanlased nuumasid sellistes ujuvpuurides serioole ja merikokresid. Idee kandus üle ka Euroopasse, kus ujuvpuure kasutati esmalt vikerforelli kasvatamiseks Norra fjordide varjulistes vetes.

Kuid 1960. aastate lõpul hakati ujuvpuure kasutama veel ühe liigi kasvatamiseks. Selleks oli atlandi lõhe. Lõhe haudejaamad tegutsesid edukalt juba mitmeid aastaid ja tootsid noori lõhesid (“smolt”), st noorkalu, kes olid juba suutelised elama merekeskkonnas. Peagi tuldi mõttele hakata lõhesid kuni täiskasvanuks saamiseni nuumama ujuvpuurides merel. Euroopa lõhe kasvatamine muutus 1970. ja 1980. aastate edulooks. Looduslik lõhe oli muutunud haruldaseks, seetõttu oli lõhe näol tegemist tõelise luksuskaubaga. Nüüd muutus lõhe kättesaadavaks suhteliselt mõistliku hinnaga, see aga tähendas enneolematut kommertsedu ja tõstis merevee vesiviljeluse Euroopa kõige perspektiivikamate tegevusvaldkondade sekka. Põhjamere fjordid ja lahesopid ning Briti saarte lääneosa, eeskätt Norra ja Šotimaa rannik kattusid kalakasvandustega.

Põhjamaade edu leidis järgijaid. Ka Vahemere piirkonna riigid hakkasid uurima samalaadseid võimalusi ning töötasid välja huntahvena ja kuld-merikogre vastsete kasvatamise meetodid. 1990. aastate jooksul levis nende liikide kasvatamine kogu Vahemere piirkonnas ja kanaari saartel. Lõhe, huntahven ja merikoger on praegu Euroopa merevee vesiviljeluse kõige säravamad tooted, kusjuures nende kvalitatiivne mitmekesisus on kohanenud turu struktuuriga. Ujuvpuure on vähehaaval hakatud kasutama ka teiste liikide jaoks, nagu kotkaskala lõunapoolsetes piirkondades ja tursk põhjas.

1990. ja 2000. aastatel hakkab areneva veel üks intensiivse merevee vesiviljeluse liik – lestaliste vesiviljelus. nende liivasel merepõhjal elutsevate kalade kasvatamiseks ujuvpuurid ei sobi. Selliste kalade jaoks, nagu ka Galiitsias kasvatatavate kammeljate jaoks on võimalik kasutada maismaal asuvaid mereveega täidetud basseine. Vee taasringlussüsteemide areng avab maismaa infrastruktuurides toimuva merevee vesiviljeluse jaoks tõeliselt uued perspektiivid. Lisanduvad uued liigid, nagu harilik merikeel, keda kasvatatakse üksteise peale asetatud lamedates mahutites. Lisaks sellele osutub tänu vee parameetrite, eeskätt temperatuuri kontrollimisele võimalikuks varasemast vähem sõltuda kliimatingimustest. Nii ongi kammelja, huntahvena ja merikogre kasvatuspiirkond nihkunud laienenud Põhja-Euroopa suunas.

XXI sajandi algus tõi aga vesiviljeluse jaoks kaasa uue ruumilise väljakutse. Euroopa rannikupiirkond on hõivatud ja ei võimalda vesiviljelusettevõtetel enam laieneda. See tähendab, et merevee vesiviljelus peab rannikust eemalduma. Kas siis maismaale, tänu veeringlussüsteemide arengule, kusjuures selle puuduseks on merevee kunstliku valmistamisega seotud kõrged kulud. Või hoopiski avamerele, eemale ranniku varjulistest piirkondadest. Avamere vesiviljeluse näol on tegemist Euroopa vesiviljeluse uue investeerimisvaldkonnaga. Sellega seotud tehnoloogilised väljakutsed on äärmiselt tõsised. Vahemeri on üks maailma sügavamaid meresid ja Atlandi ookeani põhjaosa üks maakera tuulisematest ja suurema lainega piirkondadest. Seega tuleb kalade kinnihoidmiseks arendada välja uued süsteemid, nagu veealused puurid, samuti aga ka süsteemid kalade toitmiseks ja kaugjärelevalveks…





Lõhepüük Iirimaal. © Lionel Flageul

Jaapanis töötati 1960. aastatel välja uuenduslik kasvatusmeetod – ujuvpuur. See tähendas kalade kinnihoidmist suures taskukujulises võrgus, mis ankurdatakse põhja ja mille teist otsa hoiab veepinnal algselt bambusest, kuid peagi juba plastmaterjalist ujuv kandiline või ümmargune raam. Jaapanlased nuumasid sellistes ujuvpuurides serioole ja merikokresid. Idee kandus üle ka Euroopasse, kus ujuvpuure kasutati esmalt vikerforelli kasvatamiseks Norra fjordide varjulistes vetes.

Kuid 1960. aastate lõpul hakati ujuvpuure kasutama veel ühe liigi kasvatamiseks. Selleks oli atlandi lõhe. Lõhe haudejaamad tegutsesid edukalt juba mitmeid aastaid ja tootsid noori lõhesid (“smolt”), st noorkalu, kes olid juba suutelised elama merekeskkonnas. Peagi tuldi mõttele hakata lõhesid kuni täiskasvanuks saamiseni nuumama ujuvpuurides merel. Euroopa lõhe kasvatamine muutus 1970. ja 1980. aastate edulooks. Looduslik lõhe oli muutunud haruldaseks, seetõttu oli lõhe näol tegemist tõelise luksuskaubaga. Nüüd muutus lõhe kättesaadavaks suhteliselt mõistliku hinnaga, see aga tähendas enneolematut kommertsedu ja tõstis merevee vesiviljeluse Euroopa kõige perspektiivikamate tegevusvaldkondade sekka. Põhjamere fjordid ja lahesopid ning Briti saarte lääneosa, eeskätt Norra ja Šotimaa rannik kattusid kalakasvandustega.

Põhjamaade edu leidis järgijaid. Ka Vahemere piirkonna riigid hakkasid uurima samalaadseid võimalusi ning töötasid välja huntahvena ja kuld-merikogre vastsete kasvatamise meetodid. 1990. aastate jooksul levis nende liikide kasvatamine kogu Vahemere piirkonnas ja kanaari saartel. Lõhe, huntahven ja merikoger on praegu Euroopa merevee vesiviljeluse kõige säravamad tooted, kusjuures nende kvalitatiivne mitmekesisus on kohanenud turu struktuuriga. Ujuvpuure on vähehaaval hakatud kasutama ka teiste liikide jaoks, nagu kotkaskala lõunapoolsetes piirkondades ja tursk põhjas.

1990. ja 2000. aastatel hakkab areneva veel üks intensiivse merevee vesiviljeluse liik – lestaliste vesiviljelus. nende liivasel merepõhjal elutsevate kalade kasvatamiseks ujuvpuurid ei sobi. Selliste kalade jaoks, nagu ka Galiitsias kasvatatavate kammeljate jaoks on võimalik kasutada maismaal asuvaid mereveega täidetud basseine. Vee taasringlussüsteemide areng avab maismaa infrastruktuurides toimuva merevee vesiviljeluse jaoks tõeliselt uued perspektiivid. Lisanduvad uued liigid, nagu harilik merikeel, keda kasvatatakse üksteise peale asetatud lamedates mahutites. Lisaks sellele osutub tänu vee parameetrite, eeskätt temperatuuri kontrollimisele võimalikuks varasemast vähem sõltuda kliimatingimustest. Nii ongi kammelja, huntahvena ja merikogre kasvatuspiirkond nihkunud laienenud Põhja-Euroopa suunas.

XXI sajandi algus tõi aga vesiviljeluse jaoks kaasa uue ruumilise väljakutse. Euroopa rannikupiirkond on hõivatud ja ei võimalda vesiviljelusettevõtetel enam laieneda. See tähendab, et merevee vesiviljelus peab rannikust eemalduma. Kas siis maismaale, tänu veeringlussüsteemide arengule, kusjuures selle puuduseks on merevee kunstliku valmistamisega seotud kõrged kulud. Või hoopiski avamerele, eemale ranniku varjulistest piirkondadest. Avamere vesiviljeluse näol on tegemist Euroopa vesiviljeluse uue investeerimisvaldkonnaga. Sellega seotud tehnoloogilised väljakutsed on äärmiselt tõsised. Vahemeri on üks maailma sügavamaid meresid ja Atlandi ookeani põhjaosa üks maakera tuulisematest ja suurema lainega piirkondadest. Seega tuleb kalade kinnihoidmiseks arendada välja uued süsteemid, nagu veealused puurid, samuti aga ka süsteemid kalade toitmiseks ja kaugjärelevalveks…