Navigation path

High level navigation

Page navigation

Korduma kippuvad küsimused Natura 2000 võrgustiku kohta

¿Qué es Natura 2000?

1. Mis on Natura 2000 võrgustik? Mis vahe on Natura 2000 alal ja riiklikul looduskaitsealal või rahvuspargil?

Natura 2000 alad on määratud konkreetselt selleks, et kaitsta elupaikade ja linnudirektiivis loetletud liikide või elupaigatüüpide peamisi esinemisalasid. Neid peetakse Euroopa tähtsusega liikideks või elupaigatüüpideks, sest need on ohustatud, ohualtid, harvaesinevad, endeemsed või kujutavad endast suurepärast näidet ühe või enama Euroopa üheksa biogeograafilise piirkonna omaduse tõttu. Kokku on umbes 2 000 liiki ja 230 elupaigatüüpi, mille peamised esinemisalad tuleb määrata Natura 2000 aladeks.

Looduskaitsealad, rahvuspargid ja muud riiklikult või piirkondlikult kaitstavad alad on aga kehtestatud üksnes riikliku või piirkondliku õiguse alusel, mis võib riigiti erineda. Alasid võib määrata mitmesugustel eesmärkidel ja need võivad olla seotud ka muude liikide/elupaikadega kui need, mille kaitseks Natura 2000 võrgustik loodud on.

Sellistel aladel pole sama staatust nagu Natura 2000 aladel. Sellegipoolest võivad mõned riiklikud või piirkondlikud kaitsealad olla määratud ka Natura 2000 aladeks, sest need on olulised ka ELi tähtsusega liikide ja elupaikade jaoks. Sellistel juhtudel kohaldatakse ELi direktiivide sätteid, välja arvatud juhul, kui riigi õiguse kohased eeskirjad on rangemad.

Lisateave:

Natura 2000 võrgustiku arendamine
Natura 2000 andmebaas süsteemis EUNIS

2. Kuidas alasid valitakse?

Natura 2000 alasid valitakse eesmärgiga tagada linnudirektiivi ning elupaikade direktiiviga kaitstud liikide ja elupaikade pikaajaline püsimajäämine. Alade valik põhineb teaduslikel kriteeriumitel.

Kooskõlas linnudirektiiviga peavad liikmesriigid määrama direktiivi I lisas loetletud linnuliikide ja ka rändliikide kaitseks arvuliselt ja suuruselt „kõige sobivamad alad“.

Kooskõlas elupaikade direktiiviga peavad liikmesriigid määrama alad, mis on vajalikud I lisas loetletud looduslike elupaigatüüpide ja II lisas loetletud liikide elupaikade soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks või vajaduse korral taastamiseks selle looduslikul levilal.

Liikmesriigid valivad alad ja teevad ettepaneku nende määramiseks. Seejärel aitab Euroopa Keskkonnaamet (EEA) Euroopa Komisjonil alade kohta tehtud ettepanekuid analüüsida ning hinnata pakutud alade mõju iga elupaigatüübi ja liigi kaitsestaatusele biogeograafilisel tasandil. Kui elupaikade direktiivi kohaselt pakutud alasid peetakse piisavaks, võtab komisjon vastu alade loetelud ning liikmesriigid peavad määrama need alad loodusaladeks nii pea kui võimalik, aga hiljemalt kuue aasta jooksul.

Lisateave:

Natura 2000 alade määramine
Natura 2000 võrgustiku arendamine

3. Milliseid ökosüsteeme Natura 2000 alad hõlmavad?

Natura 2000 alad hõlmavad erinevaid ökosüsteeme, sealhulgas maismaa-, magevee- ja mereökosüsteeme. Ökosüsteem võib sisaldada üht või mitut erinevat elupaika ning tavaliselt kuuluvad sinna mitmesugused taimed ja loomad.

Mõned ökosüsteemid on Natura 2000 võrgustikus aga levinumad kui teised. Näiteks metsa ökosüsteemid moodustavad umbes 50 % võrgustiku pindalast ning agroökosüsteemid (karjamaad ja muu põllumajandusmaa) moodustavad umbes 40 % võrgustikust.

Praegu (2016. aasta seisuga) hõlmab Natura 2000 võrgustik umbes 6 % ELi merealadest ning töö käib selleks, et määrata lõplikult merekaitsealad, mis tagavad elupaigatüüpide ning elupaikade direktiivi ja linnudirektiivi alusel kaitstud liikide kaitse mereökosüsteemides.

4. Kas Natura 2000 võrgustiku alade valimise üle toimus avalik konsultatsioon?

Direktiivides pole üksikasjalikult sätestatud konsultatsiooniprotsessi, mida tuleks alade valimisel järgida. Seetõttu on menetlus eri haldussüsteemide tõttu liikmesriigiti märkimisväärselt erinenud. Mõnel juhul on alade kindlakstegemisega kaasnenud üksikasjalik arutelu omanike ja kasutajatega, aga muudel juhtudel on sidusrühmadega konsulteeritud vähe või pole seda üldse tehtud.

See tekitas mõnes liikmesriigis lahkhelisid ning seetõttu ka mitmesuguseid haldus- ja õigusprobleeme, mis ettepanekute esitamist edasi lükkasid. Komisjon selles etapis aga ei osalenud ja tal polnud volitust sekkuda eri menetlustesse, mida liikmesriigid järgisid.

Ühenduse tähtsusega alade riiklikke loetelusid ja nende valimist biogeograafilisel tasandil analüüsitakse läbipaistval viisil teadusseminaride käigus, mida korraldab komisjon ja mida toetab Euroopa Keskkonnaamet. Liikmesriikidele ja ekspertidele, kes esindavad asjaomaste sidusrühmade huve, sealhulgas omanike ja kasutajate ning keskkonnakaitsega tegelevate vabaühenduste huve, on antud võimalus neil seminaridel osaleda.

5. Miks Natura 2000 võrgustiku alade valimisel sotsiaal-majanduslikke kaalutlusi arvesse ei võeta?

Alade kindlakstegemine ja valimine nende lisamiseks Natura 2000 võrgustikku toimub üksnes teaduslikel alustel kooskõlas kahes kõnealuses direktiivis sätestatud valikukriteeriumitega. Teadusliku aluse kasutamisega alade valimiseks tagatakse, et:

  • Natura 2000 võrgustikku lisamiseks valitakse üksnes kõige sobivamad alad (st mitte kõik alad, kus leidub konkreetseid liike või elupaiku) ning
  • Natura 2000 võrgustikku lisatakse piisav arv alasid, et tagada iga loetletud liigi ja elupaiga pikaajaline kaitse kogu nende looduslikul levilal ELis.

Kui ei valita parimaid alasid või kui alade arvust ei piisa mõne konkreetse liigi või elupaigatüübi kaitsmiseks, pole võrgustik ökoloogiliselt sidus ega saa täita eesmärke, mis sellel kahe loodusdirektiivi kohaselt on.

Seetõttu ei võeta alade valimise protsessis arvesse sotsiaal-majanduslikke kaalutlusi. Otsustamisel, kuidas Natura 2000 ala tuleks kaitsta ja hallata, on need aga äärmiselt olulised. Elupaikade direktiivi artiklist 2 on selge, et kõigi direktiivi kohaselt võetud meetmete eesmärk on ELi tähtsusega looduslike elupaikade ja liikide soodsa kaitsestaatuse säilitamine või taastamine, võttes arvesse majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi ning piirkondlikke ja kohalikke iseärasusi.

6. Kui palju on alasid kokku ja kus need asuvad?

Natura 2000 võrgustikku kuulub praegu (2016. aasta seisuga) üle 27 000 ala, mille kogupindala moodustab umbes 1 150 000 km2 kõigi ELi liikmesriikide maismaa- ja merealadest. Natura 2000 võrgustiku kogupindala on umbes 18 % ELi maismaaterritooriumist. Liikmesriikide pindaladest moodustavad Natura 2000 alad olenevalt riigist 9 % kuni ligi 38 %. See erinevus on osaliselt tingitud looduslike ja poollooduslike elupaikade hulgast igas liikmesriigis. Näiteks on direktiivide alusel kaitstud elupaigatüüpide ja liikide osakaal Vahemere, kontinentaalses ja alpiinses piirkonnas palju suurem kui atlantilises piirkonnas. Ühtlasi on mõnes riigis olnud intensiivse maakasutuse ja killustatuse määr ajalooliselt kõrge, mistõttu seal on vähem loodusvarasid, mida direktiivide alusel kaitsta. Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriikides, kes ühinesid ELiga 2004. aastal ja pärast seda, leidub looduslikke ja poollooduslikke elupaiku ja liike, näiteks suurkiskjaid, tavaliselt palju rohkem ning nende levik on ulatuslikum kui mõnes vanemas liikmesriigis. Erinevuse põhjus on ka eri lähenemisviisid, millest liikmesriigid on lähtunud määramiseks valitud alade piiritlemisel. Mitu liikmesriiki on esitanud kaitsmiseks üldisemate piiridega suured Natura 2000 alad, lähtudes terviklikumast lähenemisviisist, mis hõlmab selliste elupaikadega alasid, mis nõuetele ei vasta. Teised on piiritlenud oma alad täpsemalt, piirdudes pigem nõuetele vastavate elupaikade pindalaga.

Natura 2000 baromeetri andmeid alade arvu ja pindala kohta igas riigis ja ELi tasandil ajakohastatakse korrapäraselt.

Natura 2000 viewer on veebipõhine vahend, mille kasutajad saavad kogu ELi Natura 2000 alasid otsida ja uurida ühe nupuvajutusega.

Lisateave:

Iga biogeograafilise piirkonna Natura 2000 alade loetelud, mille komisjon on heaks kiitnud.
Natura 2000 alad kõigis liikmesriikides

7. Mis vahe on loodusalal, ühenduse tähtsusega alal, linnualal ja Natura 2000 alal?

Loodusaladele, ühenduse tähtsusega aladele ja linnualadele viidatakse ühiselt kui Natura 2000 aladele. Linnualad on Natura 2000 alad, mis on määratud linnudirektiivi kohaselt, ning loodusalad ja ühenduse tähtsusega alad on määratud elupaikade direktiivi kohaselt. Ühenduse tähtsusega alad ja loodusalad on samad alad. Ainus erinevus on nende kaitse tase.

Ühenduse tähtsusega alad on Euroopa Komisjon ametlikult kehtestanud ning seega kohaldatakse neile kaitsesätteid või artikli 6 lõikeid 2, 3 ja 4. Loodusalad on ühenduse tähtsusega alad, mille liikmesriigid on määranud õigusaktiga ning millele kohaldatakse vajalikke kaitsemeetmeid, et tagada esinevate ELi tähtsusega liikide ja elupaigatüüpide kaitse.

Vaata: Komisjoni teatis loodusalade määramise kohta

8. Kas Natura 2000 võrgustik on lõplik? Kas tulevikus lisatakse uusi alasid?

ELi Natura 2000 võrgustik hõlmab enam kui 27 000 ala 28 ELi liikmesriigis (2016. aasta seisuga). Kokku katavad need üle 1 miljoni ruutkilomeetri suurust ala, mis moodustab ligi viiendiku Euroopa maismaast (18,36 %) ja ka märkimisväärse osa ümbritsevatest meredest. Seetõttu on tegemist ühega maailma suurimatest kaitsealade koordineeritud võrgustikest.

Euroopa Komisjon vastutab Euroopa bioloogilise mitmekesisuse teemakeskuse abiga nii riiklikul kui ka biogeograafilisel tasandil hindamise eest, kas võrgustikus on määratud iga liigi ja elupaigatüübi kaitseks piisavalt alasid. Komisjon on jõudnud järeldusele, et Natura 2000 võrgustik on nüüd maismaal peaaegu täielik, aga palunud teatavatel liikmesriikidel esitada mitme liigi ja elupaiga kaitseks veel alasid, et võrgustik nende territooriumil täielik oleks.

Merekeskkonna Natura 2000 alade määramisega tehakse edusamme aga palju aeglasemalt kui maismaa puhul. Praegu (2016. aasta juuni seisuga) on määratud enam kui 3 000 Natura 2000 merekaitseala, mis moodustavad ligi 6 % ELi kõigist merealadest (üle 360 000 km2). Üks peamistest põhjustest, miks merekaitsealade määramine on aeglaselt edenenud, on olnud puudulik teaduslik teave ELi kaitsealuste mereelupaikade ja -liikide leviku kohta, eelkõige arvestades alade kindlakstegemiseks vajalikku üksikasjalikkust, ning vajalike kaitsekorraldusmeetmete puudumine.

Euroopa Komisjon ja liikmesriigid on viimasel ajal suurendanud jõupingutusi uute merekaitsealade määramiseks, eelkõige avamere jurisdiktsioonivööndites, mis jäävad liikmesriikide territoriaalvetest väljapoole.

Lisateave:

Natura 2000 võrgustik
NATURA 2000 võrgustik merekeskkonnas

9. Kas alasid saab muuta või loeteludest või Natura 2000 võrgustikust välja arvata?

Ala saab loetelust välja arvata üksnes siis, kui see on kaotanud oma kaitseväärtuse looduslike muutuste tõttu ja seda ei saa kaitsekorraldusmeetmetega taastada. Oluline on aga meeles pidada, et ala kahjustumine, mis on tingitud näiteks ebapiisavast kaitsekorraldusest, oleks artikli 6 lõike 2 rikkumine. Selliseid alasid ei saa loetelust välja arvata ainuüksi sellepärast, et neil on lastud halveneda ja nende kaitsekorraldus pole vastanud kahe loodusdirektiivi nõuetele. Alad, mis on hävinud ja mille suhtes on elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 4 kohaselt asendusmeetmeid võetud, võib loetelust välja arvata. Ka alasid, mille puhul selgub, et need määrati või piiritleti eksliku teadusliku teabe põhjal, võib muuta või loetelust välja arvata. Komisjon lubab sellise muudatuse teha üksnes juhul, kui liikmesriigi ettepanek selleks on nõuetekohaselt teaduslikult põhjendatud.

Lisateave: Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-301/12.

10. Kuidas ma saan teavet Natura 2000 alade kohta liikmesriikides? Kuidas saan ma teada, kas minu maa kuulub Natura 2000 võrgustikku või mitte?

Euroopa Komisjon on Euroopa Keskkonnaameti abiga loonud avaliku veebipõhise geograafilise infosüsteemi „Natura 2000 viewer“, mille abil on võimalik vaadata iga Natura 2000 ala täpset asukohta ELi võrgustikus. Süsteemi kasutaja saab teha päringu ükskõik millise ala kohta ükskõik kus ELis. Tänu kaartide ulatuslikkusele on hõlpsasti nähtavad alade piirid ja peamised maastikuelemendid.

Kõnealuse infosüsteemi kaudu on kättesaadavad ka standardsed andmevormid kõigi alade kohta. Standardses andmevormis on esitatud ELi tähtsusega liigid ja elupaigatüübid, mille kaitseks ala on määratud, ning ala populatsioonide hinnangulised suurused ja säilimise aste ala määramise ajal.

Üksikasjalikumat teavet Natura 2000 alade kohta saab ka iga liikmesriigi pädevatelt looduskaitseasutustelt.

Lisateave:

Natura 2000 viewer
Natura 2000 võrgustiku andmed
Natura 2000 alad kõigis liikmesriikides

11. Kas Natura 2000 ala määramine tähendab, et pean lõpetama alal kogu majandustegevuse? Kas see mõjutab minu omandiõigust?

Inimesed seostavad looduskaitset tihti rangete looduskaitsealadega, kus inimtegevus on süsteemselt keelatud. Natura 2000 võrgustiku puhul on lähenemisviis teistsugune. Tunnistatakse täielikult, et inimesed on looduse lahutamatu osa ja et need kaks poolt toimivad kõige paremini, kui nad on teineteisele partneriteks.

Natura 2000 ala määramine ei tähenda, et seal peaks kogu majandustegevuse lõpetama. Mõnel juhul võib tõepoolest vaja olla kohandusi või muudatusi, et kaitsta liike ja elupaiku, mille kaitseks ala on määratud, või et aidata taastada nende hea kaitseseisund. Paljudel muudel juhtudel jätkub käimasolev tegevus aga nagu varem.

Paljudel aladel võib sealsete liikide ja elupaikade pikaajaline püsimajäämine täielikult sõltuda just sellise tegevuse jätkumisest ning sellistel juhtudel on oluline leida viise, kuidas jätkata tegevuse – nt korrapärane niitmine, karjatamine või võsatõrje – toetamist ja vajaduse korral tõhustamist.

Seega pole võimalik üldistada. Palju oleneb iga ala konkreetsetest keskkonna-, sotsiaalsetest ja majanduslikest tingimustest ning esinevate liikide ja elupaigatüüpide täpsetest ökoloogilistest vajadustest. Seda tuleb hinnata igal üksikjuhul eraldi.

12. Kas Natura 2000 ala määramise tõttu tuleb lõpetada tavapärane tegevus, nagu turba lõikamine ja puude langetamine?

Tavapärane tegevus võib jätkuda nagu varem, kui sellel pole negatiivset mõju liikidele ega elupaigatüüpidele, mille kaitseks ala on määratud. Ka seda tuleb hinnata igal üksikjuhul eraldi. Üksnes siis selgub, kas mõju tegelikult on või ei ole. Kui tegevusel on negatiivne mõju, aitavad uuringud kindlaks teha selle ulatuse ning parima viisi selle vähendamiseks või kõrvaldamiseks (nt tegevuse viimine ala muusse osasse või tegevuse ja selle ajastuse kohandamine), et see ei saaks enam kahjustada neid liike ja elupaiku, mille kaitseks ala on määratud, ega nende seisundit halvendada.

13. Kas jahipidamine on Natura 2000 aladel lubatud?

Jahipidamine on tüüpiline näide käimasoleva tegevuse kohta, mis võib Natura 2000 alal jätkuda, kui sellel pole negatiivset mõju liikidele ega elupaigatüüpidele, mille kaitseks ala on määratud. Linnudirektiivis ja elupaikade direktiivis tunnistatakse jahipidamise kui säästva kasutamise ühe vormi õiguspärasust ning ei keelata seda Natura 2000 aladel a priori. Selle asemel on direktiividega kehtestatud raamistik jahipidamise kontrollimiseks, et tagada tasakaal jahipidamise ja pikaajalise huvi vahel säilitada terved ja elujõulised jahitavate liikide populatsioonid.

Lisateave: Säästva jahipidamise algatused

14. Kas puhketegevus on Natura 2000 aladel lubatud?

Inimesed lähevad loodusesse mitmesugustel põhjustel. Paljud soovivad maalilises keskkonnas rahus ja vaikuses lõõgastuda, mõned tahavad avastada uusi paiku ning mõned on rohkem huvitatud tegevusest looduses, näiteks ujumisest, jalutamisest, jalgrattasõidust, kalapüügist, jahipidamisest jne. Olenemata nende eesmärgist pakub Natura 2000 võrgustik inimestele erakordset võimalust avastada ja nautida Euroopa rikkalikku looduspärandit.

Selline puhketegevus vastab elupaikade direktiivi ja linnudirektiivi sätetele nii kaua, kuni see ei avalda kahjulikku mõju sealsetele elupaikadele ega liikidele. Sageli on põhiline läbimõeldud kavandamine ja ressursside arukas kasutamine tagamaks, et tegevus ei hävita seda, millel see põhineb.

Natura 2000 alade kaitse-eesmärkide kindlaksmääramine

15. Milleks on vaja kaitse-eesmärke ja kuidas need kindlaks määratakse?

Kaitse-eesmärgid on mõeldud selleks, et määratleda võimalikult täpselt konkreetsel alal saavutatav säilimise aste või kaitsestaatus. Iga asjaomasel alal esineva olulise elupaigatüübi ja liigi jaoks tuleks kindlaks määrata selged kaitse-eesmärgid.

Sageli esitatakse need kvantitatiivsete eesmärkidena, näiteks kui eesmärk säilitada teatud liigi populatsioon teatud arvu üksikisendite tasemel või eesmärk tõsta teatud elupaigatüübi säilimise aste kümne aasta jooksul ühest kategooriast teise.

Selgete kaitse-eesmärkide kindlaksmääramine Natura 2000 alade jaoks on tähtis selleks, et iga võrgustikku kuuluv ala aitaks võimalikult hästi kaasa kahe loodusdirektiivi üldeesmärgi saavutamisele, st aitaks saavutada kõikide kõnealuste direktiivide alusel kaitstud elupaigatüüpide ja liikide soodsa kaitsestaatuse kogu nende levilal ELis1.

Kaitse-eesmärgid on igale alale eriomased ning peaksid põhinema põhjalikel teadmistel asjaomase ala ja seal esinevate liikide/elupaikade kohta, liikide/elupaikade ökoloogilistel vajadustel ning alal esinevate liikide/elupaikade säilimist ähvardavatel ohtudel ja surveteguritel. Seda põhjusel, et biootiliste, abiootiliste ja sotsiaal-majanduslike tingimuste kogum on igal Natura 2000 alal kordumatu ning võib olla eri aladel väga erinev, isegi kui alal esinevad liigid ja elupaigad on samad.

Samuti on soovitatav määrata kindlaks laiemad kaitse-eesmärgid kogu alade rühma või konkreetses piirkonnas või riigis esinevate teatud liikide või elupaikade jaoks (piirkondlikud või riiklikud kaitse-eesmärgid). See lihtsustab kaitse-eesmärkide kindlaksmääramist konkreetse ala tasandil ning lisaks aitab määratleda eri alade piires ja üleselt strateegilised kaitseprioriteedid. Sel viisil saab seada esikohale meetmed, mille võtmisel on kõige suuremad väljavaated säilitada asjaomases piirkonnas või riigis esineva konkreetse liigi või elupaiga kaitsestaatus või seda parandada.

Komisjon on avaldanud Natura 2000 alade kaitse-eesmärkide kehtestamise suunised, milles on esitatud põhjalikumad selgitused.

1 Linnudirektiivi eesmärk on sõnastatud pisut teistmoodi, aga sisu on sama.

16. Kes vastutab kaitse-eesmärkide kindlaksmääramise eest? Kas nõu peetakse ka maaomanike/-haldajatega?

Kaitse-eesmärkide kindlaksmääramine on iga liikmesriigi pädevate asutuste ülesanne. Loodusdirektiivides ei ole ette nähtud, kuidas seda teha tuleks, sest loodusdirektiivide sätete rakendamise vorm ja meetodid on iga liikmesriigi enda otsustada. Küll aga on loodusdirektiivides sätestatud eesmärk saavutada ühenduse tähtsusega liikide ja elupaikade soodne kaitsestaatus ning kasutada selle eesmärgi saavutamiseks Natura 2000 võrgustikku.

Komisjon soovitab siiski lisaks selle tagamisele, et kaitse-eesmärgid põhinevad põhjalikel teadmistel, kaasata nende kindlaksmääramisse kõik huvitatud isikud, olgu tegemist maaomanike või -haldajatega või looduskaitse valdkonnas tegutsevate vabaühendustega. See aitab määratleda realistlikud ja saavutatavad kaitse-eesmärgid.

Peale selle, et maaomanikel ja -haldajatel on üldjuhul väga hea ettekujutus ala majandamise viisidest, mis on toonud minevikus kaitsmisel kaasa edu või läbikukkumise, on oluline võimaldada asutuste ning peamiste sidusrühmade vahelist kahepoolset arutelu selle üle, kuidas alapõhiseid kaitse-eesmärke ja -meetmeid saaks kõige paremini määratleda. Arutelu ja selge teabe edastamine konkreetse ala tähtsuse, rolli ja kaitse-eesmärkide küsimuses aitab ka suurendada kõikide asjaosaliste teadlikkust ja kaasatust.

17. Kust leiab teavet konkreetse ala kaitse-eesmärkide kohta?

Igal riigil on oma mehhanism oma alade kaitse-eesmärkide avaldamiseks. Need võidakse kindlaks määrata õiguslikes alade määramise otsustes või aktides või nendele lisatud dokumentides. Need võidakse avaldada looduse valdkonna pädeva asutuse veebisaidil. Tavaliselt on kaitse-eesmärgid esitatud ja põhjalikumalt lahti seletatud ka Natura 2000 alade kaitsekorralduskavades või sarnastes dokumentides, kui need on olemas. Komisjon on soovitanud liikmesriikidel anda Natura 2000 kaitse-eesmärkide kohta kergesti kättesaadavat teavet viisil, mis on asjakohane ning maaomanikele ja -haldajatele hõlpsasti arusaadav.

18. Kuidas ma tean, milline tegevus on või ei ole kooskõlas Natura 2000 põhimõtetega, kui kaitse-eesmärke ei ole kehtestatud?

Asutused peaksid kehtestama kaitse-eesmärgid kõigi Natura 2000 alade jaoks. Sellegipoolest võib juhtuda, et protsess on viibinud ja kaitse-eesmärke veel ei ole.

Sellisel juhul on pädevate asutuste ülesanne teavitada sidusrühmi sellest, mida toob endaga kaasa ala määramine Natura 2000 alaks. Eelkõige peaksid pädevad asutused teada andma, kas teatavat tegevust tuleks kohandada või tuleks see lõpetada, et vältida ala seisundi halvenemist, või millist tegevust tuleks edendada, et parandada ala säilimise tingimusi. Standardne andmevorm on kasulik teabeallikas, et mõista, miks konkreetne ala on määratud Natura 2000 alaks. Ala majandamisega seotud otsuste tegemisel (nt kaitsekorraldusdokumentide koostamisel või uute investeeringute kavandamisel) tuleks sellega alati tutvuda.

Miinimumnõue on vältida kõikide selliste elupaikade ja liikide seisundi halvenemist, mida standardse andmevormi andmetel esineb alal märkimisväärselt. Teadusliku teabe puudumise korral tuleks kohaldada ettevaatuspõhimõtet.

Üksikasjalikku teavet ala nõuete kohta leiab ka Natura 2000 ala kaitsekorralduskavast, kui see on olemas, või muudest asjakohastest dokumentidest (kaitse-eesmärke käsitlevad dokumendid, alade määramise aktid jne).

Liikmesriigid annavad oma Natura 2000 alade kohta tavaliselt üksikasjalikku teavet, esitades muu hulgas alade määramise põhjused, kaitse-eesmärgid, kaitsekorralduskavad ja kaitsemeetmed, mis tehakse veebisaitide ja muude vahendite abil (nt kohalike omavalitsuste kaudu) avalikkusele kättesaadavaks. Mõnes riigis antakse konkreetset ja üksikasjalikku teavet ka iga Natura 2000 ala maaomanikele ja peamistele maakasutajatele (nt kasutades spetsiaalseid teateid (nt Ühendkuningriigis) või luues kohalikke rühmi või komiteesid, mille kaudu peamised sidusrühmad kaasatakse kohe algusest alade majandamisse (nt Prantsusmaal ja muudes ELi liikmesriikides)). Maaomanikud ja maakasutajad võivad pöörduda ka kohalike looduskaitseasutuste poole, et saada rohkem teavet konkreetsete Natura 2000 alade kohta.

Natura 2000 alade majandamine

19. Kes vastutab kaitsemeetmete kehtestamise eest?

Kaitsemeetmete kehtestamine Natura 2000 aladel on iga liikmesriigi pädevate asutuste ülesanne. Elupaikade direktiivis (artikli 6 lõige 1) on sätestatud: „Liikmesriigid kehtestavad erikaitsealade suhtes vajalikud kaitsemeetmed, mille hulka kuuluvad vajaduse korral asjakohased kaitsekorralduskavad, mis on eraldi välja töötatud või lisatud muudesse arengukavadesse, ning asjakohased õiguslikud, halduslikud või lepingulised meetmed, mis vastavad aladel esinevate I lisa looduslike elupaigatüüpide ja II lisa liikide ökoloogilistele vajadustele.“

Liikmesriigid peavad kehtestama kõigi loodusalade jaoks kaitsemeetmed ning seda üldist kaitsekorda kohaldatakse kõigi neil aladel leiduvate I lisa looduslike elupaigatüüpide ja II lisa liikide suhtes, välja arvatud elupaigatüübid ja liigid, mis on Natura 2000 standardse andmevormi kohaselt tunnistatud ebaolulisteks.

Komisjon on esitanud suunised Natura 2000 alade kaitsemeetmete kehtestamise kohta ning avaldanud ülevaate, milles käsitletakse artikli 6 lõike 1 sätteid ja nende praktilist rakendamist liikmesriikides.

On olemas kogumik tähtsaimatest elupaikade direktiivi artikliga 6 seotud Euroopa Kohtu otsustest, milles käsitletakse muu hulgas kohustust võtta Natura 2000 aladel vajalikke kaitsemeetmeid.

20. Kuidas määratakse kindlaks ja kehtestatakse Natura 2000 ala kaitsemeetmed? Mis ajaks peaksid need kehtestatud olema?

Kaitsemeetmed hõlmavad praktilist tegevust, mis tuleb ellu viia, et saavutada alal kaitse-eesmärgid. Nad peavad vastama alal esinevate elupaigatüüpide ja liikide ökoloogilistele vajadustele. Kaitsemeetmete kehtestamisel tuleb arvesse võtta ka majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist konteksti ning piirkondlikke ja kohalikke iseärasusi. See põhimõte on sätestatud elupaikade direktiivis (artikkel 2).

Vajalike kaitsemeetmete kindlaksmääramiseks on ülioluline omada usaldusväärset teavet alal valitsevate tingimuste kohta, samuti teavet, mis käsitleb alal esinevate liikide ja elupaigatüüpide kaitsestaatust, neid ähvardavaid ohte, neile survet avaldavaid tegureid ja nende vajadusi ning üldist sotsiaal-majanduslikku konteksti (maakasutus ja omandiline kuuluvus, sidusrühmade huvid, toimuv majandustegevus jne).

Kaitsemeetmed on nii nagu kaitse-eesmärgid igale alale eriomased ja tuleks kehtestada iga ala jaoks eraldi. Seda põhjusel, et biootiliste, abiootiliste ja sotsiaal-majanduslike tingimuste kogum on igal Natura 2000 alal kordumatu ning võib olla eri aladel väga erinev, isegi kui alal esinevad liigid ja elupaigad on samad.

Liikmesriikidel on pärast ala ühenduse tähtsusega alaks nimetamist aega kuni kuus aastat, et kehtestada vajalikud kaitsemeetmed ja määrata ala loodusalaks. Lisaks ala kohta vajaliku teabe kogumisele tuleks neid kuut aastat kasutada selleks, et arutada ja rääkida kõikide huvirühmadega läbi, milliste meetmete rakendamine oleks ala jaoks kindlaksmääratud kaitse-eesmärkide saavutamiseks kõige asjakohasem.

Loodusdirektiivides ei ole ette nähtud, kuidas seda teha tuleks, sest loodusdirektiivide sätete rakendamise vorm ja meetodid on iga liikmesriigi enda otsustada.

Komisjon on esitanud suunised Natura 2000 alade kaitsemeetmete kehtestamise kohta.

21. Milliseid kaitsemeetmeid võidakse kehtestada?

Nagu eespool märgitud, tuleb selle üle otsustada igal üksikjuhul eraldi, võttes arvesse ala ökoloogilisi ja sotsiaal-majanduslikke tingimusi. Kaitsemeetmed võivad olla järgmised:

  • „mitte millegi tegemine“, sest lisameetmeid pole vaja ja ala majandamisega jätkatakse nii nagu varem;
  • „lihtsad“ meetmed, näiteks häirimise vältimine paljunemisperioodil, korrapärase niitmisega jätkamine või lagupuidu koguse suurendamine metsas;
  • või „ulatuslikud“ taastamismeetmed, näiteks võõrliikide ulatuslik eemaldamine või märgala hüdroloogiline taastamine.

Mõnel juhul võib pidada kaitsemeetmeteks ka sekkumisest hoidumist ja ranget kaitset, eelkõige elupaikade ja liikide puhul, mis on igasuguse inimsekkumise suhtes väga tundlikud ja vajavad püsimajäämiseks seega range kaitsega ohutuid paiku.

Komisjon on avaldanud ülevaate, milles käsitletakse kaitsemeetmete kehtestamist eri liikmesriikides, ning palju näiteid eri kaitsemeetmete kohta, mida on võetud ELis mitmesugustes sotsiaal-majanduslikes tingimustes.

Natura 2000 aladel võib olla vaja võtta erinevaid meetmeid, sealhulgas taastamismeetmeid, mis hõlmavad töid kindlaksmääratud aegadel, näiteks tööd märgala hüdroloogia taastamiseks, mõne liigi taasistutamist, populatsioonide loodusesse taasasustamist või nende tugevdamist või vajalike rajatiste või taristu taasloomist või tugevdamist jne. Perioodiliselt võib olla vaja alal ellu viia ka regulaarselt korratavaid tegevusi, et mõne elupaiga või liigi populatsiooni kaitsestaatust säilitada või parandada. Selliste tegevuste hulka kuuluvad näiteks rohumaade niitmine või neil karjatamine, korrapärane võsatõrje, märgalade hüdroloogiliste režiimide majandamine jne. Mõne ala piisava kaitse tagamiseks võib olla vaja ka seire-, valve- ja kaitsetegevust.

Vajalike meetmete ettevalmistamine nõuab hoolikat kavandamist ning üksikasjalike kavade ja tehniliste kirjelduste väljatöötamist, et tagada meetmete nõuetekohane rakendamine. Seire kuulub tavaliselt kavandatavate kaitsemeetmete hulka, sest saavutatud tulemusi on vaja kontrollida ja hinnata, et teha kindlaks meetmete tõhusus ning teha vajaduse korral kohandusi.

Kaitsemeetmete rakendamist Natura 2000 aladel on tihti kõige parem saavutada siis, kui ala elanikkonda teavitatakse asjakohaselt ja nende teadlikkust suurendatakse; eriti puudutab see peamisi sidus- ja huvirühmi, keda meetmed mõjutavad või kes nende rakendamises osalevad. Teadlikkuse suurendamine on eriti kasulik siis, kui aladele pääsevad ja neid kasutavad kolmandad isikud, st isikud, kes pole maaomanikud, rentnikud ega avaliku sektori asutused. Teadlikkuse ja mõistmise suurendamine alade kasutajate seas võib olla üks olulisematest kaitsekorraldusega seotud lähenemisviisidest.

22. Mida kujutavad endast Natura 2000 kaitsekorralduskavad ja kas need on kohustuslikud?

Et aidata tagada ala tõhus ja läbipaistev majandamine, soovitab Euroopa Komisjon tungivalt liikmesriikidel koostada tihedas koostöös kohalike sidusrühmadega Natura 2000 kaitsekorralduskavad. Kaitsekorralduskavade kehtestamine on Natura 2000 pädevate asutuste ülesanne. Kaitsekorralduskava on kindel ja tõhus raamistik kaitsemeetmete rakendamiseks ja rakendamise jälgimiseks.

Ehkki Natura 2000 kaitsekorralduskava ei ole elupaikade direktiivi alusel kohustuslik, on see väga kasulik, sest

  • selles antakse täielik ülevaade alal esinevate elupaikade ja liikidega seotud kaitse-eesmärkidest ning ökoloogilistest tingimustest ja vajadustest, mistõttu on kõigile selge, mida kaitstakse ja miks seda tehakse;
  • selles analüüsitakse ala sotsiaal-majanduslikku ja kultuurilist konteksti, samuti eri maakasutusviiside ning alal esinevate liikide ja elupaikade vahelisi seoseid;
  • sellega luuakse raamistik avatud aruteluks kõikide huvirühmade seas ning see aitab kujundada välja ühise seisukoha ala pikaajalise majandamise küsimuses ja tekitada lõpptulemuse huvides ühise vastutuse tunde;
  • see aitab leida praktilisi kaitsekorralduslahendusi, mis on jätkusuutlikud ja paremini lõimitud teistesse maakasutustavadesse;
  • selles saab kindlaks määrata eri sotsiaal-majanduslike sidusrühmade, ametiasutuste ja vabaühenduste ülesanded vajalike kaitsemeetmete rakendamisel.

Natura 2000 kaitsekorralduskava võib koostada eraldi konkreetse ala jaoks või lõimida selle mõnda muusse arengukavva tingimusel, et Natura 2000 kaitse-eemärgid on sellises kavas selgelt esitatud.

23. Kas leidub vahendeid, mis aitavad koostada Natura 2000 kaitsekorralduskavu?

Suunised Natura 2000 kaitsekorralduskavade koostamise, kaitsemeetmete sõnastamise ja Natura 2000 alade kaitsekorralduse kavandamise kohta on olemas Euroopa Komisjoni veebisaidil2 ning need on olemas ka paljudes liikmesriikides.

Rahalist toetust Natura 2000 alade kaitsekorralduskavade koostamiseks, ajakohastamiseks ja rakendamiseks võib olla võimalik saada ELi struktuurifondidest (Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF), Ühtekuuluvusfond), Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) ja programmist LIFE.

Varem on neid Euroopa fonde Natura 2000 kaitsekorralduskavade ettevalmistamisel olulisel määral kasutatud, nt EAFRDd Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias, Portugalis, mõnes Saksamaa liidumaas; ERFi Kreekas, Poolas, Ungaris, Itaalias; Ühtekuuluvusfondi Leedus; ning programmi LIFE rahastust Küprosel, Ungaris, Leedus ja paljudes muudes riikides. Olenevalt riiklikest rakendusprogrammidest kasutatakse neid fonde ka edaspidi kaitsekorralduskavade läbivaatamiseks ja ajakohastamiseks.

24. Kuidas tehakse kindlaks elupaigatüüpide ja liikide ökoloogilised vajadused? Kas pelk ELi tähtsusega liigi/elupaigatüübi esinemine alal toob kaasa muudatused ala kaitsekorralduses?

Elupaigatüüpide ja liikide ökoloogilised vajadused hõlmavad kõiki ökoloogilisi tegureid, sealhulgas abiootilisi ja biootilisi tegureid, mida peetakse vajalikuks, et tagada alal esinevate elupaigatüüpide säilimine (st elupaigale omane struktuur ja elupaiga pikaajaliseks säilimiseks vajalikud funktsioonid, elupaiga tüüpilised liigid jne) või alal esinevate liikide säilimine, sealhulgas nende seoseid füüsilise keskkonnaga (õhk, vesi, muld, taimestik jne).

Need vajadused põhinevad teaduslikel teadmistel ja tuleks kindlaks määrata iga juhtumi puhul eraldi, mis tähendab, et eri liikide või elupaigatüüpide ökoloogilised vajadused võivad olla ühe ala piires erinevad ning samuti võivad erineda sama liigi või elupaigatüübi ökoloogilised vajadused erinevatel aladel. Need vajadused ei sõltu ühestki sotsiaal-majanduslikust kaalutlusest.

ELi tähtsusega elupaigatüüpide ja liikide majandamisel võib otsida tuge riiklikest ja piirkondlikest allikatest, et koguda sealt asjakohast ja üksikasjalikku teavet kõnealuste elupaigatüüpide ja liikide ökoloogiliste vajaduste kohta. Komisjon on avaldanud ka mõne elupaiga ja liigi kaitsekorralduse suunised, milles antakse sellega seoses asjakohast teavet.

25. Natura 2000 aladel esineb sageli linnudirektiivi ja elupaikade direktiiviga hõlmamata liike ja elupaiku. Kas spetsiaalsed kaitsemeetmed tuleks kehtestada ka selliste liikide ja elupaikade jaoks?

Tavaliselt ei ole see vajalik. Vastavalt linnudirektiivile ja elupaikade direktiivile tuleb kaitsemeetmed kehtestada vaid nende kahe direktiivi alusel kaitstud ning Natura 2000 alal esinevate liikide ja elupaigatüüpide jaoks. Tähelepanu võivad siiski vajada ka liigid, mis ei ole küll elupaikade direktiivi alusel kaitstud, kuid on direktiivi I lisa elupaigatüübi puhul tüüpilised või vajalikud ühenduse tähtsusega liigi kaitseks (nt sipelgapesad lindude jaoks). Asjakohast teavet peaks olema võimalik saada pädevate asutuste käest.

Ala majandamisel võidakse arvestada ka nende liikide ja elupaikadega, mis ei ole ELi loodusdirektiivide alusel kaitstud. Liikmesriikidel ning omanikel ja haldajatel on täielik vabadus töötada välja kaitse-eesmärke ja/või -meetmeid ka näiteks selliste kõnealuste direktiividega hõlmamata elupaikade ja liikide jaoks, mis on kaitstud või mida ähvardab oht riigi või piirkonna tasandil.

26. Kas Natura 2000 aladel on kaitsemeetmed kohustuslikud?

Vajalike kaitsemeetmete kehtestamine iga Natura 2000 ala jaoks ei ole vabatahtlik, vaid on kõikidele liikmesriikidele kohustuslik. See tähendab, et vajalikuks peetavad kaitsemeetmed tuleb kehtestada iga Natura 2000 ala jaoks ja seal ellu viia (Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-508/04).

Kasulik on siiski vahet teha meetmetel, mida peetakse vajalikuks alal esinevate liikide ja elupaigatüüpide kaitseks ja taastamiseks, ning meetmetel, mida peetakse soovitatavaks ja mida oleks hea rakendada, kui selleks on olemas vahendid ja võimalused. Viimati nimetatud meetmed oleks parim määratleda Natura 2000 kaitsekorralduskavas heade tavadena, mille eesmärk on suurendada kohustuslikest nõuetest kaugemale minnes alal üldist elurikkust.

Kaitsemeetmete rakendamine ei tähenda alati aktiivsete majandamis- või taastamismeetmete võtmist, näiteks invasiivsete võõrliikide kõrvaldamist või puistute vanuselise struktuuri mitmekesistamist. See võib hõlmata ka ennetusmeetmeid, nagu liigi häirimise vältimine paljunemishooajal.

On olemas kogumik tähtsaimatest elupaikade direktiivi artikliga 6 seotud Euroopa Kohtu otsustest, milles käsitletakse muu hulgas kohustust võtta Natura 2000 aladel vajalikke kaitsemeetmeid.

27. Kuidas kaitsemeetmed sõnastada?

Kaitsemeetmeid tuleks kirjeldada piisavalt üksikasjalikult, et tagada nende tõhus rakendamine. Esitada tuleks meetmete võtmise koht ja kirjeldada nende rakendamiseks vajalikke vahendeid ning esitada teave eri osalejate rollide ja ülesannete kohta. Kaitsemeetmete kirjeldamisel peaks keelekasutus olema selge, et meetmed oleksid üldsusele mõistetavad.

Kaitsemeetmed tuleks läbi vaadata ja neid vajaduse korral kohandada, näiteks lähtudes juba võetud meetmete tegelikest tulemustest. Samuti on oluline nimetada hinnangulised kulud ja olemasolevad rahalised vahendid ning määrata kindlaks tähtaeg, milleks tuleks läbi vaadata kaitsemeetmete tegelik rakendamine ja nende sobivus kaitse-eesmärkide saavutamiseks.

28. Kes otsustab, milliseid kaitsemeetmeid on vaja? Kas nõu peetakse ka sidusrühmadega?

Otsuse selle kohta, milliseid kaitsemeetmeid on vaja, teevad iga liikmesriigi pädevad asutused. Loodusdirektiivides ei ole ette nähtud rakendatavate kaitsemeetmete liiki, neis on vaid kindlaks määratud, et need meetmed peavad vastama alal esinevate liikide ja elupaigatüüpide ökoloogilistele vajadustele. Iga liikmesriik peab ise välja töötama ja ellu viima meetmed, mida ta peab oma Natura 2000 alade puhul kõige asjakohasemateks ja tõhusamateks.

Sellele vaatamata soovitab komisjon tungivalt lisaks selle tagamisele, et kaitsemeetmed põhinevad põhjalikel teadmistel, aktiivselt kaasata vajalike kaitsemeetmete kindlaksmääramisse ja Natura 2000 kaitsekorralduskavade koostamisse omanikud või haldajad ja muud asjakohased huvitatud isikud, olgu tegemist kohalike kogukondade või looduskaitse valdkonnas tegutsevate vabaühenduste esindajatega.

Eelkõige on tuleks kaasata maaomanikud ja -haldajad juba varajases etapis alapõhiste kaitsemeetmete väljatöötamisse. Nende osalemine Natura 2000 ala kaitsemeetmete kavandamises ja koostamises võimaldab ära kasutada nende eksperditeadmisi ja annab ühtlasi suurepärase võimaluse kaasata nad aktiivselt kõnealuste kaitsemeetmete rakendamisse. Hea tava on tagada kõikide asjakohaste sidusrühmade aktiivne panustamine, näiteks moodustatud juhtrühmade või -komiteede kaudu.

Algusest peale sisse seatud hea teabevahetus aitab ka leida kompromisse ja tekitada koostoimet selle vahel, mis on juba tehtud, ja selle vahel, mida on võimalik parandada. Tulemuseks on suure tõenäosusega kulutõhusam ja vähem aega nõudev protsess. Samuti suureneb sellega tublisti edu saavutamise tõenäosus, sest sellega julgustatakse eri sidusrühmi aktiivsemalt kaasa lööma oma Natura 2000 ala majandamises ja sellele rohkem pühenduma.

Kehtestatud kaitsemeetmetest tuleks teavitada ka üldsust (nt veebisaitidel, kohalikus ajakirjanduses, kohalike ametiasutuste ametlikes registrites).

29. Mida ette võtta kaitsemeetmetega, millel on teatavale elupaigale või liigile tõenäoliselt soodne mõju, ent mis võib samal ajal halvendada mõne teise elupaigatüübi või liigi seisundit?

Võib juhtuda, et teatud kaitsemeede toob ühele liigile või elupaigale kasu, teistele võib aga avaldada kahjulikku mõju. Näiteks otsus invasiivne võõrliik kõrvaldada võib kaasa tuua mõne linnuliigi elupaiga kadumise. Väiksemaid kompromisse tuleb teha sageli, kuid hästi läbi mõeldud kaitse-eesmärgid aitavad langetada õige otsuse. Need eesmärgid on oluline läbi vaadata, et näha, millised on kaitsemeetmete puhul alapõhised prioriteedid, ning hinnata, milline on kavandatavate meetmete tõenäoline soodne ja kahjulik mõju kõnealustele prioriteetidele.

Sageli on võimalik kompromisse vältida või viia nende arv miinimumini, ajastades meetmed arukalt ja võttes nendega sihikule ala teatud osad või isegi korvates ala ühele osale avalduva mõju kaitsemeetmetega, mis võetakse sama elupaiga või liigi suhtes ala teises osas.

30. Kas eri Natura 2000 alade kaitsemeetmed võivad olla sarnased?

Kaitsemeetmed peavad vastama iga ala jaoks kindlaks määratud kaitse-eesmärkidele ja on tavaliselt alapõhised. Sarnaste tunnusjoonte ja eesmärkidega Natura 2000 aladel võib siiski vaja minna sarnaseid meetmeid. Sellisel juhul võib kaitsemeetmeid kohaldada ka ühiselt (nt Natura 2000 kaitsekorralduskava võib hõlmata mitut ala, mis vajavad sarnaseid meetmeid).

31. Kuidas toimub vajalike kaitsemeetmete rakendamine?

See, kuidas on kõige parem rakendada Natura 2000 alade jaoks kindlaks määratud vajalikke kaitsemeetmeid, on pädevate asutuste otsustada. Direktiivis on vaid öeldud, et need meetmed võivad hõlmata asjakohaseid õiguslikke, halduslikke või lepingulisi meetmeid. Valik nende meetmete vahel tuleb teha liikmesriikidel, kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega.

Liikmesriigid peavad valima aga vähemalt ühe kolmest meetmekategooriast ja tagama, et nad saavutavad kaitse-eesmärgid järgmiste meetmetega:

  • õiguslikes meetmetes järgitakse tavaliselt menetlusõiguses sätestatud mustrit ning nendega võib kehtestada erinõuded alal lubatud, piiratud või keelatud tegevuse suhtes;
  • haldusmeetmed võivad sisaldada asjakohaseid sätteid kaitsemeetmete rakendamise kohta või muu tegevuse lubamise kohta asjaomasel alal;
  • lepingulised meetmed hõlmavad tavaliselt korraldusasutuste ja maaomanike või ala kasutajate vaheliste lepingute või kokkulepete sõlmimist.

Nende kolme kategooria seas puudub hierarhia. Seega on liikmesriikidel võimalus kasutada Natura 2000 alal vaid ühe kategooria meetmeid (nt üksnes lepingulisi meetmeid) või eri kategooria meetmete kombinatsiooni (nt õiguslikke meetmeid ja lepingulisi meetmeid). Ainsad siduvad tingimused on, et meetmed on asjakohased vältimaks nende elupaikade seisundi halvenemist või nende liikide märkimisväärset häirimist, mille kaitseks ala on määratud (elupaikade direktiivi artikli 6 lõige 2), ning et meetmed vastavad alal esinevate elupaikade ja liikide ökoloogilistele vajadustele (elupaikade direktiivi artikli 6 lõige 1). Olenevalt asjaomaste liikide ja elupaikade tegelikust säilimise astmest võivad need ökoloogilised vajadused ulatuda lihtsast seisundi halvenemist ära hoidvast kaitsest kuni soodsate ökosüsteemistruktuuride ja -funktsioonide aktiivse taastamiseni.

Ennetavate kaitse- või taastamismeetmete võtmine on võimalik saavutada maaomanike ja -haldajatega sõlmitavate lepinguliste kokkulepete kaudu, mis hõlmavad muu hulgas seda, kuidas tuleks katta nende meetmete kulud, millega minnakse seadusest tulenevate kohustuste täitmisest kaugemale. Võimaluse korral tuleks lisakulude katmiseks ette näha piisavad vahendid ja hüvitada kasutamispiirangute tõttu saamata jäänud tulu. Hüvitamise ulatus sõltub kehtestatud piirangute laadist ja tegelikust kahjust ning kohalikest oludest.

Natura 2000 toetused ning maaelu arengu poliitika kohased põllumajanduse ja metsanduse keskkonnameetmed on hea näide sellest, kuidas sõlmida maaomanikega lepinguid ja kokkuleppeid maa kaitsekorralduse kohta, et tagada elupaikade ja liikide säilimine. Kui Natura 2000 meetmete raames saab katta Natura 2000 võrgustikuga seotud kohustuste tõttu tekkinud lisakulud ja saamata jäänud tulu, siis põllumajanduse ja metsanduse keskkonnameetmete raames võib katta lisaväljaminekud, mis tekivad väljaspool neid kohustusi.

32. Kuidas saavad kaasa lüüa või anda oma panuse maaomanikud ja -haldajad?

Maaomanikel ja kohalikel maahaldajatel on Natura 2000 rakendamises keskne roll. Nad tunnevad oma maad ja neil on suured kogemused seoses praktiliste meetmete rakendamisega kohapeal. Seepärast on nad Natura 2000 võrgustiku arendamisel ja edukal rakendamisel üliolulised partnerid.

Natura 2000 võrgustikus tunnistatakse, et inimesed on looduse lahutamatu osa ja et kaitse-eesmärkide saavutamiseks on väga oluline partnerlus. Natura 2000 edu tagamisel on oma osa igaühel, olgu tegemist avaliku sektori asutuse, eraõigusliku maaomaniku või -kasutaja, arendaja, looduskaitse valdkonnas tegutseva vabaühenduse, teaduseksperdi või kohaliku kogukonnaga või kodanikega üldiselt.

Partnerlussuhete loomisel ja inimeste kokkuviimisel on ka praktiline väärtus. Paljusid Natura 2000 alasid on juba mingil moel pikka aega aktiivselt kasutatud ja neist on saanud laiema maapiirkonna lahutamatu osa. Paljud alad on looduse jaoks väärtuslikud just tänu viisile, kuidas neid senini on hallatud, ning oluline on tagada, et selline tegevus jätkuks ka kaugemas tulevikus.

Sel viisil toetab elupaikade direktiiv kestliku arengu ja tervikliku majandamise põhimõtet. Selle eesmärk ei ole kõrvaldada Natura 2000 aladelt sotsiaal-majanduslik tegevus, vaid tagada, et sellega tegeletakse viisil, mis kaitseb ja toetab sealseid väärtuslikke liike ja elupaiku ning säilitab looduslike ökosüsteemide üldise seisundi.

Märkida tuleb siiski ka seda, et mõnda Natura 2000 võrgustikuga liidetud metsa on kujundanud looduslikud protsessid ja inimese mõju on olnud väga väike või olematu. Selliste metsade majandamisel tuleks eesmärgiks võtta nende looduslikkuse säilitamine.

Elupaikade direktiiviga on loodud tegevusele raamistik ja sätestatud saavutatavad üldeesmärgid, kuid sellega on jäetud iga liikmesriigi enda otsustada, kuidas koostöös kohalike sidusrühmadega kõige paremini hallata üksikuid Natura 2000 alasid. Eeskätt pannakse rõhku kohalikele majandamisprobleemidele kohalike lahenduste leidmisele, ent samal aja peetakse silmas ühist üldeesmärki säilitada või taastada ühenduse tähtsusega elupaigatüüpide ja liikide soodne kaitsestaatus.

33. Kas on olemas vahendid, mis aitavad rakendada kaitsemeetmeid või suurendada sidusrühmade hulgas teadlikkust ja suutlikkust?

Natura 2000 võrgustiku rakendamine peaks hõlmama kohaliku suutlikkuse suurendamist Natura 2000 alade majandamiseks. Pädevatel riiklikel või piirkondlikel asutustel on tungivalt soovitatav pakkuda nõustamisteenuseid, mis on kättesaadavad kõikidele Natura 2000 kaitsekorralduskavade või kaitsemeetmete rakendamisse kaasatud isikutele. Mõnes liikmesriigis juba pakutakse selliseid teenuseid.

Kaasav kavandamine eeldab kõikidele huvitatud isikutele asjakohase teabe andmist ja tehniliselt hästi põhjendatud valdkonnaüleste meetmete võtmist. Teadlikkus sõltub kättesaadava teabe kogusest ja kvaliteedist. Teadlikkuse suurendamiseks tuleb teha kindlaks sihtrühmad ja kavandada teabe andmine sihtotstarbeliselt, kasutades iga rühma jaoks sobivaid vahendeid ja materjale. Oluline on arvesse võtta seda, kuidas sihtrühmad Natura 2000 kaitse-eesmärkidest ja -meetmetest aru saavad, ning kõrvaldada võimalikud vääritimõistmised.

Natura 2000 biogeograafiline protsess on loodud eesmärgiga lihtsustada Natura 2000 alade majandamisega seotud teabe ja parimate tavade vahetamist ning arendada liikmesriikides ja piirkondades koostööd. ELi fondidest, eelkõige EAFRDst, ent ka programmist LIFE ja muudest rahastamisprogrammidest on võimalik saada rahalisi vahendeid, et suurendada suutlikkust rakendada sobivaid kaitsemeetmeid, mille võtmisse on kaasatud peamised kohalikud sidusrühmad, nagu põllumajandusettevõtjad ja metsaomanikud.

Natura 2000 alade seisundi halvenemise vältimine

34. Mida see praktikas tähendab, et ala seisundil ei tohiks lasta halveneda?

Elupaikade direktiiviga (artikli 6 lõige 2) kohustatakse liikmesriike võtma vajalikke meetmeid, et vältida selliste looduslike elupaikade seisundi halvenemist ja liikide märkimisväärset häirimist, mille kaitseks ala on määratud. Linnudirektiivis (artikli 4 lõige 4) nõutakse linnuliikide elupaikade seisundi halvenemise üldist vältimist.

Selles kontekstis tähendab vajalike meetmete võtmine, et liikmesriik võtab vajalikke õiguslikke ja/või lepingulisi meetmeid vältimaks selliste looduslike elupaikade seisundi halvenemist ja liikide märkimisväärset häirimist, mille kaitseks ala on määratud.

Maaomanikud/-haldajad/-kasutajad peavad loomulikult kinni pidama kõikidest selles küsimuses riigi, piirkonna või kohalikul tasandil vastu võetud õigusnormidest (nt loamenetlus). Kui liikmesriik võtab ainult lepingulisi meetmeid, pole tema ülesanne üksnes kindlaks teha, et need meetmed on artikli 6 lõike 2 tähenduses vajalikud, vaid ka tagada nende tegelik rakendamine viisil, mis välistab looduslike elupaikade seisundi halvenemise ja liikide märkimisväärse häirimise.

  • Liikmesriikide võetavad vajalikud meetmed ei pruugi hõlmata üksnes tahtlikku tegevust. Tavaliselt käsitletakse neis ka juhuslikke sündmusi (tulekahju, üleujutus jne), seni kui sellist sündmust on võimalik ette näha ja riskide leevendamiseks asjaomasel alal on võimalik rakendada ettevaatusabinõusid. Ettenägematud looduslikud häiringuid, mis on loodusliku ökosüsteemidünaamika osa, ei tuleks tõlgendada seisundi halvenemisena (tormid, tulekahjud, üleujutused jne).
  • Samuti ei ole liikmesriikidele kehtestatud nõue võtta vajalikke meetmeid seotud üksnes inimtegevusega, vaid hõlmab ka teatavaid looduses toimuvaid muudatusi, mis võivad kaasa tuua alal esinevate liikide ja elupaikade kaitsestaatuse halvenemise. Näiteks poollooduslikes elupaikades tuleks võtta meetmeid loodusliku uuenemise protsessi peatamiseks, kui see tõenäoliselt kahjustab liike või elupaigatüüpe, mille kaitseks asjaomane ala on määratud (Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-6/04). Seda sätet ei kohaldata, kui kõnealust protsessi ei ole võimalik aktiivse majandamisega mõjutada (nt seisundi kliimamuutustest tingitud halvenemise korral).
  • Nõuet kohaldatakse ka tegevuse suhtes, mis toimus alal juba enne selle liitmist Natura 2000 võrgustikuga. See võib tähendada vajadust alal toimuv tegevus keelustada või seda muuta, kui see on asjaomasele alale kahjulik (Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-404/09).
  • Vajaduse korral peavad liikmesriigid tagama, et seisundi halvenemise vältimiseks rakendatakse vajalikke meetmeid ka väljaspool Natura 2000 alasid, kui neil aladel võib olla Natura 2000 aladel esinevatele elupaikadele või liikidele kahjulik mõju.
  • Meetmeid, mis on vajalikud ala seisundi halvenemise vältimiseks, tuleks rakendada enne ilmsete halvenemistunnuste avaldumist (Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-355/90 ja kohtuasjas C-117/00).

Praktikas tähendab see seda, et Natura 2000 aladel peavad maaomanikud/-haldajad/-kasutajad vältima igasugust tegevust, millel on kahjulik mõju kaitstud elupaikade ökoloogilisele struktuurile ja funktsioonidele või elupaikade sobilikkusele kaitstud liikide jaoks (nt toitumis-, puhke- või paljunemispaigana). See tähendab, et vältida tuleb ka igasugust tegevust, mis võib kaitstud liike märkimisväärselt häirida, eriti nende paljunemise, puhkamise või toitumise ajal.

See, kas konkreetne tegevus toob või ei too kaasa ala seisundi halvenemise, sõltub ka ala üldisest ökoloogilisest seisundist ning seal esinevate liikide ja elupaigatüüpide kaitstuse tasemest. Kui on tõenäoline, et tegevus avaldab neile kahjulikku mõju, tuleb võtta ennetusmeetmeid. Kui konkreetse meetme mõju osas esineb kahtlusi, tuleks kohaldada ettevaatuspõhimõtet.

Seepärast tuleks alati kasutada juhtumipõhist analüüsi. Asjakohaseid meetmeid, eeskirju või tingimusi võib kirjeldada näiteks kaitsekorralduskavades kandmaks hoolt selle eest, et käimasolev tegevus toimub viisil, millega hoitakse ära ELi tähtsusega liikide häirimine ja elupaikade seisundi halvenemine.

Arvesse tuleb võtta ka kaudset mõju. Mõnda ennetusmeedet võib olla vaja selleks, et vältida seisundi halvenemist välistegurite või -riskide, näiteks metsatulekahjude, ülesvoolu tekkinud veereostuse jne tõttu, mis võivad esineda väljaspool Natura 2000 ala, aga ala mõjutada.

On olemas kogumik tähtsaimatest elupaikade direktiivi artikliga 6 seotud Euroopa Kohtu otsustest, milles käsitletakse muu hulgas kohustust võtta vajalikke meetmeid, et vältida selliste looduslike elupaikade seisundi halvenemist ja liikide märkimisväärset häirimist, mille kaitseks ala on määratud.

35. Kas majandamine peab olema kooskõlas Natura 2000 ala kaitse-eesmärkidega?

Jah. Vastavalt elupaikade direktiivi artikli 6 lõikele 2 tuleb vältida igasugust selliste elupaikade seisundi halvenemist ja liikide märkimisväärset häirimist, mille kaitseks ala on määratud. Seda nõuet kohaldatakse ka tegevuse suhtes, mis juba toimus ajal, mil ala Natura 2000 võrgustikuga liideti. Kui selline Natura 2000 alal toimuv tegevus halvendab selliste looduslike elupaikade seisundit või häirib selliseid liike, mille kaitseks ala on määratud, tuleb rakendada asjakohaseid meetmeid, et seisundi halvenemine elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 2 kohaselt peatada, või võtta kõnealuse direktiivi artikli 6 lõike 1 kohaselt kehtestatud ennetavaid kaitsemeetmeid. Sellega seoses võib tekkida vajadus kaotada kahjulik mõju tegevuse peatamise või leevendusmeetmete võtmise teel. Juhul kui metsaomanikelt nõutakse jõupingutusi, mis lähevad kaugemale tavapärastest metsa säästva majandamise tavadest, võib ette näha teatavad majanduslikud stiimulid või hüvitised.

Näiteks võib juhtuda, et teatavate alal pesitsevate linnuliikide tõttu tuleb muuta teatava tegevuse ajastust või tegevust piirata, et vältida liikide häirimist tundlikel perioodidel või vältida eriti tundlikes piirkondades ala elupaikade seisundi halvenemist ja looduslike iseärasuste vähenemist.

Kui käimasoleval tegevusel on aga soodne mõju, tuleks seda edendada või optimeerida, et suurendada võimalikult palju majandamise võimalikku panust kaitse-eesmärkide saavutamisse.

36. Kes vastutab seisundi halvenemise vältimise kohustuse täitmise eest ja kes selle kohustuse täitmist kontrollib?

Vastavalt elupaikade direktiivi artikli 6 lõikele 2 on liikmesriikide ülesanne võtta vajalikke meetmeid, et vältida Natura 2000 aladel elupaigatüüpide halvenemist ja liikide märkimisväärset häirimist. Euroopa Kohtu hiljutiste kohtuotsuste kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama spetsiaalse, sidusa ja täieliku õiguskorra, millega on võimalik tagada asjaomaste alade tõhus kaitse. Selleks ei pruugi piisata puhtalt halduslikest või vabatahtlikest meetmetest.

Samuti on riiklike või piirkondike pädevate asutuste ülesanne kontrollida, et meetmeid, millega välditakse elupaiga seisundi halvenemist ja liikide märkimisväärset häirimist, rakendatakse piisavalt. Halvenemise või häirimise hindamisel võetakse aluseks elupaiga või liigi kaitstuse tase ajal, mil esitati ettepanek määrata ala ühenduse tähtsusega alaks. Seda tuleb hinnata Natura 2000 standardses andmevormis kirjeldatud algsete tingimuste taustal. Vajaduse korral võivad liikmesriigid teavitada Euroopa Komisjoni vajadusest ala standardset andmevormi teatud põhjustel (nt teaduslike teadmiste paranemine või looduses toimunud muudatused) ajakohastada. Kui komisjon on sellega nõus, tuleks võimaliku halvenemise või häirimise hindamisel aluseks võtta ajakohastatud standardses andmevormis kajastatud olukord. Seisundi halvenemise korral nõutakse seisundi taastamist.

On olemas kogumik tähtsaimatest elupaikade direktiivi artikliga 6 seotud Euroopa Kohtu otsustest, milles käsitletakse muu hulgas kohustust võtta vajalikke meetmeid, et vältida selliste looduslike elupaikade seisundi halvenemist ja liikide märkimisväärset häirimist, mille kaitseks ala on määratud.

Uus tegevus Natura 2000 aladel

37. Millise tegevuse puhul on vajalik artikli 6 lõike 33 kohane menetlus? Mida peetakse elupaikade direktiivi ja linnudirektiivi kohaldamisel kavaks või projektiks?

Mõisteid „kava“ ja „projekt“ ei ole elupaikade direktiivis määratletud, kuid kohtupraktikast on näha, et neid mõisteid tuleb tõlgendada laialt, sest ainus määrav asjaolu elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 kohaldamisel on see, kas kava või projekt tõenäoliselt avaldab või ei avalda alale olulist mõju. Projekti puhul kasutatakse nüüd ka elupaikade direktiivi kohaldamisel keskkonnamõju hindamise direktiivis kasutatud määratlust, mille kohaselt on projekt ehitiste või muude käitiste püstitamine või kavade teostamine ning mis tahes muu sekkumine looduskeskkonda ja maastikku.

Waddensea kohtuasjas (C-127/02) on selgitatud, et tegevust, mida on harrastatud alal perioodiliselt aastaid, kuid mille jaoks väljastatakse igal aastal tähtajaline luba, mille väljastamisega kaasneb iga kord nimetatud tegevuse lubatavuse ja asjaomase ala uus hindamine, tuleks käsitada iga taotluse esitamise ajal selge kava või projektina elupaikade direktiivi tähenduses.

Euroopa Kohus on leidnud ka seda, et projektide hulka kuuluvad

  • korduvad ja väikesemahulised tegevused (C-127/02 ja C-226/08);
  • tegevuse muutmine intensiivsemaks (C-127/02);
  • tegevuse kohandamine (C-72/95);
  • tegevus, mis toimub väljaspool kaitstud ala, kuid tõenäoliselt avaldab sellele olulist mõju (C-98/03 ja C-418/04).

Lisaks on Euroopa Kohus leidnud, et

  • võimalus vabastada teatavad tegevused üldiselt hindamise nõudest ei ole kooskõlas artikli 6 lõikega 3 (C-256/98), C-6/04, C-241/08, C-418/04, C-538/09) ning
  • projekti suurus ei ole oluline, sest see iseenesest ei välista võimalust, et projekt tõenäoliselt avaldab kaitstud alale olulist mõju (C-98/03 ja C-418/04).

Ka mõistel „kava“ võib olla artikli 6 lõike 3 kohaldamisel väga lai tähendus. Viidakem analoogselt keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivile 2001/42/EÜ, mille artikli 2 punktis a on määratletud kavad ja programmid kui

„kavad ja programmid, kaasa arvatud need, mida kaasrahastab Euroopa Ühendus, ja nende mis tahes muudatused:

  • mille koostab ja/või võtab vastu riigi, piirkondliku või kohaliku tasandi asutus või mille koostab asutus vastuvõtmiseks parlamendi või valitsuse õigusloomemenetluse kaudu, ja
  • mida nõutakse siseriiklike õigusnormidega“.

Kaaludes vajadust kava asjakohaselt hinnata, tuleks seepärast arvesse võtta kava laadi, eesmärki ja sisu, mitte lihtsalt seda, kas seda nimetatakse kavaks. Kavade hulka, mis tõenäoliselt avaldavad alale olulist mõju, kuuluvad näiteks Natura 2000 alade jaoks koostatud maakasutus- ja metsamajandamiskavad jne.

On soovitatav, et sellistes kavades võetaks arvesse ja neisse lõimitaks täielikult Natura 2000 kaitse-eesmärgid, vältimaks tõenäolist olulist mõju aladele. Igal juhul tuleb olulise kahjuliku mõju avaldumise tõenäosuse puudumist kontrollida objektiivsete argumentide põhjal (kava läbivaatamine) ja see tuleb nõuetekohaselt dokumenteerida. Kui see tingimus on täidetud, ei pea kava läbima täielikku asjakohast hindamist elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 tähenduses.

On kasulik meelde tuletada, et kavad või projektid, mis on otseselt seotud Natura 2000 ala kaitsekorraldusega (st Natura 2000 kaitsekorralduskava) või on selle jaoks vajalikud, ei pea läbima elupaikade direktiivi kohast loamenetlust. Üldiselt eeldatakse, et selliste meetmete mõju Natura 2000 alale on täielikult vaadeldud Natura 2000 ala kaitsekorralduse kavandamisel ja seetõttu ei tule seda hindamist korrata. Kui selline kava või projekt sisaldab ka elemente, mis pole kaitsega seotud, võib siiski vaja minna asjakohast hindamist (kohtuasi C-241/08), kui tõenäolist olulist mõju alale ei ole võimalik välistada.

On olemas kogumik tähtsaimatest elupaikade direktiivi artikliga 6 seotud Euroopa Kohtu otsustest, milles käsitletakse muu hulgas artikli 6 lõike 3 kohasest menetlusest kinnipidamist.

3 Vt suunised elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 sätete kohta: http://ec.europa.eu/environment/nature/natura2000/management/docs/art6/natura_2000_assess_en.pdf

38. Kas kava või projekt, mis tõenäoliselt avaldab Natura 2000 alale olulist mõju, lükatakse automaatselt tagasi? Kui ei, siis millist menetlust tuleb järgida? Milline on uute kavade ja projektide loamenetlus?

Kavu või projekte, mis tõenäoliselt avaldavad Natura 2000 alale olulist mõju, ei lükata automaatselt tagasi. Küll aga tuleb hinnata sammhaaval nende tagajärgi alale, pidades silmas ala kaitse-eesmärke.

Need sammud on järgmised.

  • Esimene samm: läbivaatamine. Selle eesmärk on kindlaks teha, kas kava või projekt peab või ei pea läbima asjakohase hindamise. Kui kava või projekt tõenäoliselt avaldab Natura 2000 alale olulist kahjulikku mõju või kui olulise mõju tõenäosust ei saa välistada, on nõutav asjakohane hindamine. Soovitatav on läbivaatamise põhielemendid dokumenteerida, juhuks kui läbivaatamise vastu hiljem huvi tuntakse.
  • Teine samm: asjakohane hindamine. Kui on otsustatud, et vajalik on asjakohane hindamine, tuleb üksikasjalikult analüüsida, millist mõju võib kava või projekt kas eraldi või koos muude kavade või projektidega avaldada Natura 2000 ala(de) terviklikkusele, pidades silmas ala(de) kaitse-eesmärke.
  • Kolmas samm: otsuse tegemine. Kui asjakohase hindamise käigus jõutakse järeldusele, et kava või projekt avaldab ala terviklikkusele kahjulikku mõju, on vaja uurida, kas sellise mõju kaotamiseks on võimalik kehtestada ennetus- või leevendusmeetmed.

Need leevendusmeetmed peavad olema otseselt seotud asjakohase hindamise käigus kindlaks tehtud tõenäolise mõjuga ning need meetmed võib kindlaks määrata üksnes pärast seda, kui seda mõju on asjakohase hindamise käigus täielikult hinnatud ja kirjeldatud. Leevendusmeetmete kindlaksmääramine nagu ka mõju hindamine eeldab asjaomaste liikide ja elupaikade seisundi põhjalikku tundmist. Leevendusmeetmed võivad hõlmata näiteks mõne tegevuse elluviimise kuupäevade ja ajakava muutmist (nt teatavate tööde vältimine konkreetse liigi paljunemise hooajal). Kui kõnealuste leevendusmeetmetega õnnestub kindlaks tehtud kahjulik mõju edukalt kaotada või välistada, võib projekti heaks kiita. Kui mitte, tuleb kava või projekt tagasi lükata.

  • Neljas samm: artikli 6 lõikes 4 on sätestatud teatavad erandid sellest üldreeglist. Kui jõutakse järeldusele, et kava või projekt avaldab Natura 2000 alale olulist kahjulikku mõju, võidakse see erandlikel asjaoludel siiski heaks kiita, kui puuduvad alternatiivid, kui kava või projekti peetakse vajalikuks üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel ja kui Natura 2000 võrgustiku sidususe kaitseks võetakse vajalikud asendusmeetmed. Sellistel juhtudel tuleb teavitada ka Euroopa Komisjoni ja kui mõju avaldub alal esmatähtsatele liikidele või elupaigatüüpidele, on vajalik komisjoni arvamus.

Vt vooskeem artikli 6 lõike 3 kohase menetluse kohta.

39. Milline on artikli 6 lõikes 2 sätestatud seisundi halvenemise vältimise nõude ja artikli 6 lõikes 3 sätestatud menetluse vaheline seos?

Need kaks sätet on õigupoolest ühe mündi kaks külge. Artikli 6 lõige 2 ja artikli 6 lõige 3 on mõlemad mõeldud selleks, et ära hoida igasugune oluline kahjulik mõju Natura 2000 aladele. Vastavalt artikli 6 lõikele 2 tuleb võtta vajalikke meetmeid, et vältida „halvenemist ning [---] häirimist“. Artikli 6 lõikes 3 keskendutakse konkreetsemalt uutele kavadele või projektidele, mis võivad „avalda[da] asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju“. Erinevalt artikli 6 lõikest 2, mille puhul ei ole võimalik teha ühtki erandit, on artikli 6 lõikes 4 ette nähtud erandite tegemise kord, mille alusel võimaldatakse rangelt piiratud tingimustel (puudub alternatiivne lahendus, üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvad põhjused, asendusmeetmed jne) ellu viia kahjulikku mõju avaldavaid kavu ja projekte. Seetõttu on artikli 6 lõike 2 ja artikli 6 lõike 3 eesmärgid üldjoontes sarnased.

Seega, kui kava või projekti elluviimiseks on antud luba ilma, et oleks järgitud artikli 6 lõiget 3, võidakse avastada ka artikli 6 lõike 2 rikkumine. Nii on see juhul, kui on kindlaks tehtud sellise elupaiga seisundi halvenemine või liigi häirimine, mille kaitseks asjaomane ala on määratud (kohtuasjad C-304/05, C-388/05 ja C-404/09) ). Kava või projekt, mille elluviimiseks on antud luba kooskõlas artikli 6 lõigetega 3 ja 4, on vastavuses ka artikli 6 lõikega 2.

On olemas kogumik tähtsaimatest elupaikade direktiivi artikliga 6 seotud Euroopa Kohtu otsustest, milles käsitletakse muu hulgas artikli 6 lõigete 2 ja 3 järgimist.

40. Mida tähendab termin „üldiste huvide seisukohast eriti mõjuv põhjus“?

Termin „üldiste huvide seisukohast eriti mõjuv põhjus“ viitab olukordadele, kus on tõestatud, et plaanitud kava või projekt on hädavajalik. „Mõjuv“ tähendab, et kava või projekt on vajalik, mitte üksnes soovitav. See viitab ka kiireloomulisusele – üldsuse huvides tuleb kava või projekti rakendada nii kiiresti kui võimalik.

„Üldiste huvide“ all peetakse silmas seda, et direktiivi kaitse-eesmärkide suhtes võib kaaluda üksnes avalikku huvi, olenemata sellest, kas seda edendavad avaliku või erasektori asutused. Üldised huvid peavad olema ka ülekaalukad: see tähendab, et kava või projekt peab olema piisavalt oluline, et seda saab kaaluda võrreldes elupaikade direktiivi ja linnudirektiivi üldise kaitse-eesmärgiga.

Kavade või projektide puhul, millel on kahjulik mõju sellise Natura 2000 ala terviklikkusele, kus esinevad n-ö esmatähtsad ELi tähtsusega elupaigatüübid ja/või liigid, on üldiste huvide tingimused rangemad. Need kavad või projektid võivad olla õigustatud üksnes siis, kui üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvad põhjused on seotud rahva tervise ja avaliku julgeolekuga või kui neil on ülekaalukalt soodne keskkonnamõju või kui neid on vaja muudel mõjuvatel põhjustel, mille suhtes komisjon on enne kavale või projektile heakskiidu andmist positiivset arvamust väljendanud.

41. Kas artikli 6 lõike 3 menetlust on vaja ka kavade ja projektide puhul, mis viiakse ellu väljaspool Natura 2000 alasid?

Artikli 6 lõike 3 sätete kohaselt ei tule asjakohaselt hinnata üksnes Natura 2000 alal elluviidavat tegevust, vaid „iga kava või projekti, [---] mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju“.

Artikli 6 lõike 3 menetlust kohaldatakse seega kõikide kavade ja projektide suhtes, olenemata sellest, kas need viiakse ellu Natura 2000 alal või sellest väljaspool (nt ülesvoolu toimuv kuivendamine).

42. Mis vahe on asjakohasel hindamisel, keskkonnamõju hindamisel (KMH) ja keskkonnamõju strateegilisel hindamisel (KSH)?

Elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 kohasel asjakohasel hindamisel ning keskkonnamõju hindamise või keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivide kohastel muudel keskkonnamõju hindamistel on mitu sarnasust. Need viiakse sageli ellu korraga, osana integreeritud menetlusest, ning need sisaldavad sarnaseid etappe (seire, hindamine, avalik konsultatsioon, otsustamine). Samas on neil ka olulisi erinevusi.

Igal hindamisel on erinev eesmärk ning mõju hindamisel keskendutakse erinevatele aspektidele. KSH ja KMH puhul keskendutakse hindamisel üldiselt taimestikule ja loomastikule avalduvale mõjule, aga asjakohase hindamise puhul keskendutakse üksnes ELi tähtsusega kaitstud liikidele ja elupaigatüüpidele Natura 2000 võrgustikus. Sellepärast ei saa KSH või KMH asendada asjakohast hindamist ja kumbki menetlus ei ole teise suhtes ülimuslik.

Erinevad ka iga hindamismenetluse tulemused. KMH ja KSH puhul peavad asutused ja kava/projekti esitajad lihtsalt mõju arvesse võtma. Asjakohase hindamise puhul on hindamise tulemus aga pädevale asutusele õiguslikult siduv. Seega, kui asjakohase hindamise käigus on kindlaks tehtud, et Natura 2000 ala terviklikkusele avaldub kahjulik mõju või selle mõju võimalikkust ei saa välistada, ei saa pädev asutus kava või projekti sellisel kujul heaks kiita.

Natura 2000 loamenetlus ei piirdu teatavat liiki kavade või projektidega. Seda kohaldatakse igale kavale või projektile, mis tõenäoliselt avaldab Natura 2000 alale olulist mõju.

Natura 2000 alade kaitse ja majandamise rahastamine

43. Kas Natura 2000 kaitsemeetmetega kaasnevad alati kulud?

Mitte alati. See sõltub suuresti meetmete liigist ja konkreetsest piirkonnast, kus neid rakendatakse. Teatavate kaitsemeetmetega ei kaasne mingit lisakulu ega saamata jäänud tulu või saab meetmed ilma lisakulude või tulust ilmajäämiseta kergesti lõimida igapäevasesse majandamistegevusse (nt puistu liigilise koosluse muutmine, kui senine kooslus on majanduslikult ja ökoloogiliselt jätkusuutmatu, tuues sisse tootlikud puuliigid, mis on kooskõlas loodusliku taimestikuga, või lihtsalt seniste metsamajandamistavade jätkuva rakendamise tagamine, kui need tavad on osutunud kasulikuks alal esinevate liikide ja elupaigatüüpide kõrge säilimise astme saavutamiseks või säilitamiseks).

Mõni kaitsemeede võib tuua lühikeses või pikemas plaanis isegi teatavat majanduslikku kasu (nt paremad tingimused teatud liiki ulukite jahtimiseks, ulukite tekitatud kahju vähenemine, paremad kalastamisvõimalused tänu jõgedele soodsamale metsamajandusele, turistide suurenenud huvi, loodussõbralikumad ja vähem kulukad metsamajandusmeetodid, paremad mullatingimused).

Samas tuleb paratamatult võtta ka hulk selliseid kaitsemeetmeid, millega kaasnevad kulud, sest nende rakendamiseks on vaja lisatööjõudu või investeeringuid uude taristusse või uutesse seadmetesse, või millega vähenevad omaniku ärivõimalused. Neid kulusid tuleks vaadelda iga juhtumi puhul eraldi.

Komisjon soovitab tungivalt esitada Natura 2000 kaitsekorralduskavades hinnang iga asjaomase ala puhul kindlaks määratud iga kaitsemeetme rakendamise kulude kohta ning samuti uurida võimalikke avaliku ja erasektori rahastamisallikaid kohalikul, riigi ja ELi tasandil. Samuti tuleks uurida võimalust kasutada uuenduslikke isefinantseerimise võimalusi (nt Natura 2000 toodete müük, ökoturism, maksed vee kvaliteedi säilitamise eest jms – vt näited, mis on esitatud vastuses 45. küsimusele).

44. Kui palju läheb Natura 2000 võrgustiku majandamine kokku maksma?

Natura 2000 võrgustikku kuuluvate alade tõhusaks majandamiseks ja taastamiseks kogu EL 28s tuleb teha märkimisväärseid rahalisi investeeringuid. 2007. aastal hindas komisjon, et EL 27 vajab võrgustikku kuuluvate alade majandamiseks ja taastamiseks aastas ligikaudu 5,8 miljardit eurot. ELi eri vahendite senine kasutamine on olnud oluliselt tagasihoidlikum kui seda on liikmesriikide kindlaks määratud Natura 2000 rahalised vajadused – ELi vahenditest on kaetud neist vaid 20 %4.

Need kulud kaalub siiski suuresti üles võrgustikuga liidetud alade toodav mitmesugune sotsiaal-majanduslik kasu. Peale selle, et Natura 2000 aladel on keskne roll Euroopa elurikkuse kaitsmisel, seostuvad nende aladega ka kõikvõimalik muu ökosüsteemist tulenev kasu ja mitmesugused teenused. Komisjoni hiljutiste uuringute kohaselt jääb Natura 2000 alaks määratud aladelt saadav kasu vahemikku 200–300 miljardit eurot aastas.

Ehkki tegemist on vaid esialgse hinnanguga, on juba neist esialgsetest näitajatest näha, et Natura 2000 võrgustikust ühiskonnale tulenev majanduslik kasu on märksa suurem kui selle olulise ressursi majandamise ja kaitsmisega seotud kulud, mis moodustavad võimalikust kasust vaid murdosa.

Kulude ja saadava kasu täpne suhe sõltub loomulikult mitmest tegurist, sealhulgas alade asukohast ja maakasutusest. Senised andmed osutavad aga sellele, et hästi majandatud Natura 2000 võrgustik teenib oma majandamisega seotud kulud mitmekordselt tagasi.

Näited Natura 2000 võrgustikust tuleneva majandusliku kasu kohta

TURISM

Meelitades ligi turiste, kelle kulutused toetavad kohalikku majandust, on Natura 2000 juba osutunud paljudes piirkondades oluliseks majanduse käivitajaks. Külastajate kulutused Natura 2000 aladel on hinnanguliselt 50–85 miljardit eurot aastas (2006. aasta andmed). Kui võtta arvesse vaid nende külastajate kulutusi, keda tõmbavad ligi just Natura 2000 alad (mitte loodusalad üldiselt), jäid kulutused, mis tehti 2006. aastal umbes 350 miljoni külastuspäeva jooksul, vahemikku 9–20 miljardit eurot.

Turismi ja vaba aja veetmisega seoses tehtud kulutustest saab rahastada 4,5–8 miljonit täistööajaga töökohta. Konkreetselt Natura 2000 aladest huvitatud külastajate kulutused võimaldaksid rahastada 800 000 kuni 2 miljonit täistööajaga töökohta. Võrdluseks võib tuua, et 2008. aastal oli EL 27 turismisektoris kokku umbes 13 miljonit täistööajaga töökohta. Lisaks võivad kaitstud piirkonnad tuua kohalikule ja kogu piirkonna majandusele kasu välisinvesteeringute ligimeelitamise ning paiga maine ja elukvaliteedi parandamise kaudu.

VESI

Looduskapitaliga töötades on võimalik kärpida vee puhastamise ja veerevarustuse kulusid. Vee puhastamine ja veega varustamine on tähtsad ökosüsteemi teenused, mille tagavad looduslikud ökosüsteemid, sealhulgas Natura 2000 jm kaitsealad. Mitu suurt Euroopa linna, teiste seas München, Berliin, Viin, Oslo, Madrid, Sofia, Rooma ja Barcelona, saavad eri viisil kasu looduslikust filtreerimisest. Need kohalikud omavalitsused säästavad raha tänu vee looduslikule käitlemisele ökosüsteemides. Kokkuhoid võib kanduda üle tarbijatele, vähendades ELi elanike kommunaalkulusid.

Berliini, Viini, Oslo ja Müncheni kohta kogutud teave võimaldab kirjeldada kaitsealade kasulikkust vee puhastamise ja veevarustuse seisukohast. Kasu ülekandumise põhimõttest lähtudes võib eeldada, et vee puhastamisest tulenev iga-aastane majanduslik kasu jääb vahemikku 7–16 miljonit eurot ja veerevarustusest tulenev majanduslik kasu vahemikku 12–91 miljonit eurot linna kohta. Keskmine vee puhastamise ja veevarustusega seotud kasu inimese kohta on neis neljas analüüsitud Euroopa linnas 15–45 eurot aastas. Seda võib võrrelda Saksamaa keskmise majapidamise ühe aasta veearvega, mis on 200 eurot.

45. Kes vastutab võrgustiku rahastamise eest? Kas on olemas mõni ELi fond, millest toetatakse Natura 2000 alade kaitsekorraldust?

ELi-ülese võrgustikuna põhineb Natura 2000 liikmesriikidevahelise solidaarsuse põhimõttel. Tegemist on tähtsa ühise ressursiga, mis on võimeline tooma ühiskonnale ja Euroopa majandusele mitmesugust kasu. Samas tähendab see aga ka ühist vastutust ja selleks, et võrgustik muutuks täielikult toimivaks, on vaja piisavaid rahalisi investeeringuid.

Ehkki Natura 2000 rahastamise eest vastutavad eeskätt liikmesriigid, on elupaikade direktiivi artiklis 8 tunnistatud vajadust toetada Natura 2000 alade majandamist ELi tasandil ning seostatud vajalike kaitsemeetmete võtmine sõnaselgelt ELi poolse kaasrahastamisega.

Natura 2000 haldusnõuded on lõimitud ELi eri rahastamisvahenditesse, nagu struktuurifondid (ERF), Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD), Euroopa Merendus- ja Kalandusfond (EMKF), programm LIFE jne.

Lõimimise kasuks otsustati mitmel põhjusel:

  • sellega tagatakse, et Natura 2000 alade majandamine on osa ELi laiemast maamajanduspoliitikast;
  • see võimaldab liikmesriikidel kindlaks määrata prioriteedid ning välja töötada poliitika ja meetmed, mis kajastavad nende riiklikke ja piirkondlikke iseärasusi;
  • sellega välditakse ELi eri rahastamisvahendite dubleerimist ja kattumist ning sellise dubleerimisega kaasnevaid haldusprobleeme.

Uutest, ajavahemikku 2014–2020 hõlmavatest ELi fondidest on mitu võimalust rahastuse saamiseks, aga see, kas ja kuidas need võimalused konkreetses riigis/piirkonnas kättesaadavaks tehakse, sõltub liikmesriikide ametiasutustest.

Selleks et kasutada olemasolevaid ELi rahalisi vahendeid võimalikult otstarbekalt, on komisjon julgustanud liikmesriike rakendama Natura 2000 rahastamisega seoses strateegilisemat mitmeaastast kavandamist. Selleks koostatakse tähtsusjärjestatud tegevuskavad, milles määratakse riigi või piirkonna tasandil kindlaks Natura 2000 rahastamisvajadused ja strateegilised prioriteedid ajavahemikuks 2014–2020. Kõnealused tegevuskavad on mõeldud selleks, et hõlbustada sobivate kaitsemeetmete, sh metsade jaoks kehtestatud kaitsemeetmete lõimimist ELi eri rahastamisvahendite uutesse rakenduskavadesse (SEC(2011) 1573 final).

46. Kas ELi maaelu arengu määrus sisaldab Natura 2000 võrgustikku toetavaid erimeetmeid?

Jah. Määruses on eraldi meede, kus osutatakse Natura 2000 ja veepoliitika raamdirektiivi kohastele toetustele. Vastavalt uuele EAFRD määrusele ((EL) nr 1305/2013) antakse igal aastal Natura 2000 toetusi maa hektari kohta, et hüvitada abisaajate kantud lisakulud ja saamata jäänud tulu, mis on tingitud elupaikade direktiivi ning linnudirektiivi rakendamisega seotud ebasoodsatest tingimustest asjaomastel aladel. Toetust antakse põllumajandustootjatele, erasektori metsamaa valdajatele ning erasektori metsamaa valdajate liitudele. Põhjendatud juhtudel võib toetust anda ka muudele maavaldajatele (artikkel 30).

Natura 2000 toetusi on võimalik saada kaitsekorralduskavas või muus samaväärses dokumendis kindlaks määratud tegevuse jaoks, mida mõjutavad Natura 2000 alaks määratud aladel loodud ebasoodsad tingimused ja kehtestatud piirangud. Sellised piirangud peavad olema laadilt kohustuslikud, st neist peavad kinni pidama kõik asjaomaste alade haldajad, ning olema seotud sätetega, mis käsitlevad elupaikade ja liikide säilitamist või taastamist ning elupaikade ja liikide seisundi halvenemise ja nende häirimise vältimist.

See meede on kättesaadav ka metsaomanikele juhul, kui liikmesriigid on lisanud selle oma maaelu arengu programmidesse.

47. Kas ELi maaelu arengu valdkonnas leidub muid meetmeid, millest võib samuti abi olla Natura 2000 rahastamisel? Kes saab neid rahastamisvahendeid kasutada?

Jah. Uue EAFRD määruse alusel on olemas muud meetmed, millest võib samuti abi olla Natura 2000 rahastamisel. Kõige olulisemad neist on järgmised.

Artikkel 21: investeeringud metsaala arengusse ja metsade elujõulisuse parandamisse, sealhulgas

  • metsastamine ja metsaalade loomine (artikkel 22);
  • agrometsandussüsteemide loomine (artikkel 23);
  • metsapõlengutest ja loodusõnnetustest (sh kahjurite levik ja haiguspuhangud ning katastroofid ja kliimaga seotud ohud) tingitud metsakahjustuste ennetamine ja kõrvaldamine (artikkel 24);
  • investeeringud metsa ökosüsteemide vastupanuvõime ja keskkonnaväärtuse ning kliimamuutuste leevendamise alase potentsiaali parandamisse (artikkel 25);
  • investeeringud metsandustehnoloogiatesse ning metsasaaduste töötlemisse, mobiliseerimisse ja turustamisse (artikkel 26).

Artikkel 34: metsakeskkonna- ja kliimateenused ja metsakaitse.

Artikkel 35: koostöö.

Uues määruses nõutakse, et vähemalt 30 % EAFRDst maaelu arengu programmi toetuseks antavast kogusummast tuleb eraldada keskkonnaküsimuste ning kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise jaoks, toetades keskkonna ja kliimaga seotud investeeringuid, metsadesse tehtavaid investeeringuid (artiklid 21 ja 34), põllumajanduse keskkonna- ja kliimameetmeid, mahepõllumajandust, looduslike või muude piirangutega alasid ning Natura 2000 toetusi.

48. Kas tekkinud lisakulu või saamata jäänud tulu on maaomanike/-haldajate enda mure?

Kuna kaitsemeetmete rakendamisest saab kasu ühiskond tervikuna, oleks ebaõiglane, kui selliste meetmete rakendamise kulud – kas otsesed kulud või saamata jäänud seaduslik tulu – oleksid maaomanike/-haldajate enda mure.

Liikmesriikidel võivad olla selle küsimusega tegelemiseks oma eeskirjad ning paljudel juhtudel toetavad nad maaomanikke ja -haldajaid, kui nad soovivad edendada teatavat majandamisviisi, millega kaasnevad lisakulud või mille tõttu jääb saamata tulu. Selliste kulude katmiseks on olemas rahalised vahendid, näiteks ELi fondidest, eeskätt EAFRDst.

49. Kas Natura 2000 majandamismeetmetega kaasnevad kulud tuleks alati rahaliselt hüvitada?

Tuleb uurida, kas teatavate kaitsemeetmete võtmist saab rahaliselt hüvitada, eriti meetmete puhul, millega omanik jäetakse ilma tulust, mida oleks olnud oodata metsa säästva majandamise korral, või meetmete puhul, mis eeldavad lisainvesteeringute tegemist, saamata sealjuures tulu. Toetused, lepingulised kokkulepped, maksuvabastused, tehniline abi jms on võimalikud viisid, kuidas hüvitada omanikele saamata jäänud tulu, teenuste pakkumine ühiskonnale tervikuna ja vajaduse korral kapitali amortisatsioon.

Elupaikade ja liikide seisundi halvenemise vältimine on elupaikade direktiivist tulenev kohustus, mille täitmise eest ei tule põhimõtteliselt hüvitist anda. Otsused majanduslike stiimulite pakkumise või hüvitiste maksmise kohta tehakse aga siiski liikmesriigi tasandil sõltuvalt riiklikust kontekstist. Näiteks kui majandamisele, mis on teatud alal traditsiooniline, kehtestatakse piirangud või kohustused, mille tõttu jääb saamata tulu või tekivad lisakulud, võib olla soovitatav pakkuda asjaomastele maaomanikele asjakohast hüvitist. Samuti võib see olla soovitatav juhul, kui seisundi halvenemise vältimise kohustuse täitmiseks on vaja enamat kui igapäevane valvsus ja tuleb võtta olulisi ennetavaid majandamismeetmeid (nt meetmed alal levinud invasiivsete võõrliikide kõrvaldamiseks).

50. Millised meetmed on olemas ELi programmi LIFE raames, et toetada Natura 2000 aladel võetavate kaitsemeetmete rahastamist?

Programmist LIFE on rahastatud suurt hulka looduskaitseprojekte ning Natura 2000 aladel võetavate kaitsemeetmete rahastamist jätkatakse, eelkõige programmi LIFE looduse ja elurikkuse projektide kaudu.

Igal aastal korraldatakse projektikonkurss, mille raames pakutakse umbes 100 miljonit eurot projektide jaoks, mis toetavad looduse ja elurikkuse kaitset üldiselt. Programmist LIFE kaasrahastatakse kuni 60 % väljavalitud looduse ja elurikkuse projektide kuludest.

Looduskaitsega on võimalik tegeleda ka projektide kaudu, mis hõlmavad peaasjalikult teabevahetust. Sellisel juhul peaksid toetuse taotlejad tutvuma programmi LIFE keskkonnaalase juhtimise ja teabe taotluspaketiga.

Samuti võib Natura 2000 alade kaitsega tegeleda selliste märksa suuremate projektide raames, mis käsitlevad Natura 2000 võrgustikku tervikuna piirkonna või riigi tasandil. Lisateabe saamiseks peaksid taotlejad (üldiselt riiklikud/piirkondlikud haldusasutused) tutvuma programmi LIFE integreeritud projektide taotluspaketiga.

51. Kas Natura 2000 jaoks on olemas muud rahastamisvõimalused ja stiimulid riigi või piirkonna tasandil?

Jah. Looduskaitsesse saab panustada ka riiklike ja piirkondlike programmide kaudu, kuivõrd Natura 2000 alade rahastamise eest vastutavad eeskätt konkreetsed liikmesriigid. Mõnes liikmesriigis on sõlmitud vabatahtlikud kokkulepped majandada Natura 2000 alasid viisil, mis on soodne ala kaitse seisukohast, ja/või majandamislepingud liikide ja elupaikade kaitseks, mida rahastatakse riigi vahenditest.

Mõnes riigis (nt Belgias) pakutakse maaomanikele ka stiimuleid, nagu vabastust omandimaksu tasumisest ja muid maksusoodustusi.

Lisaks on mõnes liikmesriigis maaomanikel õigus Natura 2000 aladel tekkinud lisakulude ja saamata jäänud tulu täielikule hüvitamisele, Rootsis näiteks siis, kui metsaelupaikade määramine Natura 2000 alaks tähendab teatavaid piiranguid puidu tootmisel.

Seire ja aruandlus

52. Kuidas on võimalik teada, kas elupaiga või liigi kaitsestaatus on kogu selle looduslikul levilal ELis paranenud?

Vastavalt elupaikade direktiivi artiklile 11 teevad liikmesriigid ühenduse tähtsusega looduslike elupaikade ja liikide kaitsestaatuse seiret. Kõigi ELi tähtsusega liikide ja elupaikade kaitsestaatust hinnatakse korrapäraselt iga kuue aasta tagant koostatavates eduaruannetes, mille liikmesriigid esitavad komisjonile kooskõlas elupaikade direktiivi artikliga 17 ja linnudirektiivi artikliga 12. Eesmärk on määrata kindlaks iga liigi ja elupaigatüübi kaitsestaatus kogu selle looduslikul levilal ELis. Kehtestatud on neli kaitsestaatuse klassi: soodne (FV), ebasoodne-puudulik (U1), ebasoodne-halb (U2) ja teadmata (XX).

Mitmes liikmesriigis (nt Austria, Saksamaa, Prantsusmaa ja Ühendkuningriik) on välja töötatud süstemaatilise seire programm, et jälgida eri alade kaitsestaatust.

Lõppeesmärk on mõistagi see, et kõikide liikide ja elupaigatüüpide kaitsestaatus oleks soodne, nagu määratletud elupaikade direktiivis. Paraku kulub selle saavutamiseks aega. Elupaigatüübid ja liigid valiti välja põhjusel, et nad olid ohus või haruldased, mis tähendab, et nende kaitsestaatus oli alguses valdavalt halb. Seepärast võtab aega, enne kui rakendatavad kaitsemeetmed hakkavad vilja kandma, parandades liikide ja elupaikade üldist kaitsestaatust kogu ELis.

Selle eesmärgi saavutamiseks tehakse kõik võimalik. Kõige hiljutisemad hinnangud kaitsestaatuse kohta avaldati 2015. aastal.

53. Millised seirekohustused kehtivad konkreetsel Natura 2000 alal? Kes vastutab nende täitmise eest? Kust leiab kõige värskemat teavet alal esineva liigi või elupaigatüübi kaitsestaatuse kohta?

See, kuidas on kõige parem teha oma riigis Natura 2000 ala tasandil seiret ELi tähtsusega elupaigatüüpide ja liikide seisundi üle, on iga liikmesriigi enda otsustada. See on iga riigi pädevate asutuste ülesanne. Riigi või piirkonna tasandi uusimad seiretulemused tuleks teha avalikkusele kättesaadavaks, näiteks asutuste veebisaitidel.

Eramaa omanikel või haldajatel ei ole aga mingit kohustust teha seiret oma maal esinevate liikide ja elupaigatüüpide seisundi üle. On mõistagi väga rõõmustav, kui nad seda teevad, sest selle käigus saadakse alati väga väärtuslikku teavet, näiteks seisundi võimaliku halvenemise kohta.

Natura 2000 alal esineva konkreetse liigi või elupaigatüübi säilimise aste registreeritakse ja seda ajakohastatakse standardses andmevormis, mis on iga Natura 2000 ala puhul avalikkusele kättesaadav. Selle kohta saavad anda üksikasjalikku teavet ka pädevad asutused ja ala haldajad.

54. Millised on kohustused seoses Natura 2000 aladel võetavate kaitsemeetmete seirega?

Elupaikade direktiivi artikkel 11 kohustab liikmesriike tegema ühenduse tähtsusega looduslike elupaikade ja liikide kaitsestaatuse järelevalvet. Artikli 17 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid esitama teabe Natura 2000 aladel võetud kaitsemeetmete kohta ja hinnangu kõnealuste meetmete mõju kohta.

Uues artikli 17 kohase aruandluse vormis (mis on vastu võetud ajavahemikku 2007–2012 käsitleva aruandluse jaoks) nõutakse teavet, mis peaks võimaldama hinnata Natura 2000 võrgustiku panust elupaikade ja liikide kaitsestaatusesse ning kõnealuse võrgustiku üldist tõhusust.

Muu hulgas peavad liikmesriigid aru andma kaitsekorralduskavade või muude oma võrgustiku majandamisel kasutatavate vahendite rakendamisest, kavadest/projektidest mõjutatud aladest, mille puhul on olnud vaja võtta asendusmeetmeid, ning peamistest meetmetest, mis on võetud kooskõlas artikliga 10 selleks, et tagada Natura 2000 võrgustiku sidusus.

Kuna liikmesriigid on kohustatud aru andma kaitsemeetmete rakendamisest ja meetmete mõjust kaitsestaatusele, on soovitatav võtta ala tasandil kasutusele kaitsemeetmete seire mehhanism. Selline mehhanism peaks hõlmama mõõdetavaid ja selgelt kontrollitavaid kriteeriume ja näitajaid, et hõlbustada tulemuste järelkontrolli ja hindamist.

Seire tegemine Natura 2000 võrgustikus on üldjuhul pädevate asutuste ülesanne. Soovitatav on looduskaitseasutuste ning maaomanike ja -haldajate tihe koostöö.

Seire ja tulemuste hindamine on väga oluline selleks, et kaitse-eesmärke ja -meetmeid kohandada võtmaks arvesse mis tahes olulist looduslikku või muud muutust, mis võib mõjutada alal esinevate ühenduse tähtsusega elupaikade ja liikide kaitset.

ELi tähtsusega liikide ja elupaikade kaitse nende levilal väljaspool Natura 2000 alasid

55. Kas väljaspool Natura 2000 võrgustikku asuval maal on mingi roll ELi tähtsusega liikide ja elupaikade kaitsmisel?

Jah. Väljaspool Natura 2000 võrgustikku asuval maal on ELi tähtsusega elupaikade ja liikide, eeskätt killustatuse või isolatsiooni suhtes tundlike elupaikade ja liikide kaitsmisel oluline roll. Selline maa saab aidata märgatavalt parandada võrgustiku ökoloogilist sidusust ja Natura 2000 alade vahelist funktsionaalset ühendatust.

Samuti võivad väljapoole Natura 2000 võrgustikku jäävad alad olla liikidele ja elupaigatüüpidele Natura 2000 alade väliseks lisapelgupaigaks. Need alad on eriti väärtuslikud metsas esinevatele suure levikuga liikidele (nt karu ja ilves) ja elupaikadele (nt lammimetsad), mille koguressursist paikneb Natura 2000 võrgustikus vaid osa (mõnikord alla 50 %). Kõnealused Natura 2000 alade välised alad on vajalikud, et saavutada soodne kaitsestaatus.

Elupaikade direktiivi artiklis 10 innustatakse liikmesriike soodustama looduslike looma- ja taimeliikide rände, leviku ja geenivahetuse jaoks väga oluliste maastikuvormide kaitse korraldust. Sellised meetmed võivad hõlmata ka maad, mis ei ole määratud Natura 2000 alaks. Artiklil 10 on maaomanikele ja -haldajatele praktilised tagajärjed vaid siis, kui liikmesriigid on võtnud selles küsimuses konkreetseid meetmeid. Mõni riik käsitleb seda küsimust riiklikes või piirkondlikes strateegiates (nt riiklik loodusvõrgustik National Nature Network Madalmaades, ökometsade strateegia Ecoforests Lätis, Schémas Régionaux de Cohérence Ecologique ehk ökoloogilise sidususe piirkondlikud kavad Prantsusmaal, ökoloogilise ühenduvuse strateegia Hispaanias). Euroopa Komisjoni rohelise taristu algatusega innustatakse liikmesriike veelgi võtma selliseid meetmeid.

Väljaspool Natura 2000 võrgustikku asuvate alade tähtsust lindude jaoks on käsitletud linnudirektiivi artikli 3 lõike 2 punktis b ja artiklis 4, milles nõutakse, et liikmesriigid püüaksid hooldada ja hoida nii kaitseala sees kui ka sellest väljaspool asuvaid elupaiku vastavalt nende ökoloogilistele vajadustele ning väldiksid elupaikade saastamist või kahjustamist.

56. Kas ohustatud liike kaitstakse ka väljaspool Natura 2000 alasid?

Kahes ELi loodusdirektiivis nõutakse teatud liikide kaitsmist kõikjal ELis, nii Natura 2000 aladel kui ka neist väljaspool, et tagada nende säilimine kogu nende looduslikul levilal ELis. See hõlmab kõiki ELis looduslikult esinevaid linnuliike ning muid elupaikade direktiivi IV ja V lisas loetletud liike.

Peale selle nõutakse liikmesriikidelt, et nad säilitaksid, hoiaksid või taastaksid kõikide Euroopa territooriumil esinevate looduslike linnuliikide kaitseks elupaikade piisava mitmekesisuse ja suuruse (linnudirektiivi artikkel 3). See nõue võib tähendada elupaiga kaitseks meetmete võtmist väljaspool Natura 2000 võrgustikku.

Mis puudutab sätteid liikide kaitse kohta kogu nende levilal, siis kõnealuses kahes direktiivis nõutakse, et liikmesriigid keelaksid

  • kaitstud liikide tahtliku tapmise või püüdmise mis tahes viisil;
  • munade või pesade tahtliku hävitamise või võtmise ning kaitstud taimede tahtliku korjamise, kogumise, lõikamise, juurimise või hävitamise;
  • paljunemis- või puhkepaikade kahjustamise või hävitamise;
  • tahtliku häirimise, eelkõige paljunemise, järglaste kasvatamise, talvitumise ja rände ajal;
  • loodusest võetud isendite pidamise, müümise ja vedamise.

Neist keeldudest, nagu need on üle võetud liikmesriikide õigusaktidesse, peavad kinni pidama kõik maaomanikud, -kasutajad ja -haldajad.

On olemas lisasuunised liikide kaitset käsitlevate elupaikade direktiivi sätete kohta.

57. Kas ja millistel asjaoludel on lubatud teha liikide kaitset käsitlevatest sätetest erandeid?

Teatud asjaoludel (nt et ära hoida tõsise kahju tekkimine põllukultuuridele, kariloomadele, metsadele, kalavarudele ja veele) on lubatud teha liikide kaitset kogu nende levilal käsitlevatest sätetest erandeid (vt vastus 46. küsimusele), tingimusel et ühtki teist rahuldavat lahendust ei leidu ja erandi tegemise tagajärjed ei ole vastuolus direktiivide üldeesmärkidega.

Erandite tegemise tingimused on sätestatud linnudirektiivi artiklis 9 ja elupaikade direktiivi artiklis 16.

On olemas lisasuunised liikide kaitset käsitlevate elupaikade direktiivi sätete kohta.

Teabevahetus, koostöö, sidusrühmade aktiivne kaasamine

58. Mis on maaomanike ja -haldajate roll Natura 2000 rakendamises?

Natura 2000 rakendamine on liikmesriikide ülesanne, kuid sellel on väga olulised tagajärjed maaomanikele ja -haldajatele ning nende osalemine on äärmiselt oluline. Maaomanikud ja -haldajad tuleb kaasata alates varajasest etapist, sest sellel kaasamisel on tõeline väärtus. Maaomanikud tunnevad oma omandit, neil on oma enda majandamiseesmärgid ning neil on oma maal võetavate majandamismeetmete kehtestamisel ja rakendamisel keskne roll. Seepärast on nad Natura 2000 võrgustiku arendamisel ja edukal rakendamisel üliolulised partnerid.

On väga soovitatav koostada ja arendada majandamiskavu, milles käsitletakse Natura 2000 alade alapõhiseid kaitse-eesmärke ja -meetmeid. Tähtis on kaasata kõik asjakohased sidusrühmad eesmärgiga uurida võimalikult põhjalikult eri ootustele vastavaid valikuid, vältida ja lahendada võimalikke konflikte ning leida lahendusi, et hüvitada majanduslik kahju (lisakulu ja saamata jäänud tulu), mille võivad kaasa tuua konkreetsed kaitsemeetmed, millega minnakse tavapärasest metsa säästvast majandamisest kaugemale.

59. Miks on oluline kaasata eri sidusrühmad looduskaitse-eesmärkide ja Natura 2000 kaitsekorralduskavade kehtestamisse?

Kuna Natura 2000 eesmärk on aidata tagada elurikkus, võttes samal ajal arvesse sotsiaal-majanduslikke ja kultuurilisi vajadusi, on väga soovitatav selgitada eelnevalt välja kõik asjakohased sidusrühmad ning kaasata nad Natura 2000 aladel leiduvate elupaikade ja liikide kaitse meetmete ettevalmistamisse ja arendamisse.

Eri liiki sidusrühmad võivad olla vähemal või suuremal määral otseselt huvitatud Natura 2000 alade majandamisest. Otsustusprotsessis on kõige olulisemad ametiasutused ning maaomanikud ja -haldajad, kuid arvesse tuleks võtta ka seisukohti, mis on teistel sidusrühmadel, eelkõige kohalikel kogukondadel ja teistel maakasutajatel, vabaühendustel, jahipidajatel, kalastajatel jne, kes võivad panustada protsessi oma teadmiste ja kogemustega.

Avalikkuse osalemine Natura 2000 ala alapõhiste kaitse-eesmärkide ja -meetmete kavandamises ja koostamises võimaldab arvesse võtta alal elavate ja töötavate või seda kasutavate inimeste seisukohti. See annab suurepärase võimaluse luua keskkonnakaitse jaoks soodsam sotsiaalne õhkkond. Edu tõenäosus suureneb oluliselt, kui eri sidusrühmi teavitatakse ala majandamisest, nendega peetakse sel teemal nõu ja nad kaasatakse võimaluse korral ala majandamisse. Samuti võib see olla võimalus töötada välja valdkonnaülene professionaalne lähenemisviis ning arendada eri osalejate vahelist koostööd ja koostoimet.

Kõigi asjaomaste osalejate kaasamine annab võimaluse vältida või lahendada võimalikke konflikte ning saada kasu teiste teadmistest ja kogemustest. Kuna kaitstud elupaigatüüpide ja liikide kaitsestaatust mõjutab sageli kõikvõimalike sidusrühmade (põllumajandustootjad, metsandustöötajad, jahipidajad, turismitöötajad jne) tegevus, on teabevahetus kõnealuste isikutega ja kõnealuste isikute vahel oluline selleks, et saavutada terviklik majandamine ning jõuda kaitse- ja muude eesmärkideni tasakaalustatud viisil.

60. Milliseid etappe peaks sisaldama osalusprotsess?

Osalusprotsessi rakendamiseks on mitu meetodit. Natura 2000 metsaalade majandamisel rakendatav osalusprotsess võib sisaldada järgmisi põhietappe:

  • kõikide asjaomaste sidusrühmade väljaselgitamine;
  • vajaduse korral mitut sidusrühma hõlmava töörühma või juhtkomitee loomine;
  • väärtuste, õiguste, ressursside, maatükkide ja piirkondade kindlakstegemine ning nende mõju hindamine;
  • kaasav mõju hindamine: kahjuliku ja soodsa mõju kindlaksmääramine;
  • üksikasjaliku avaliku teabe andmine kaitse-eesmärkide kohta ja kavandatavate meetmete arutamine; sihipärase teabe andmine kõikidele otseselt seotud sidusrühmadele;
  • vajalike meetmete rakendamiseks parimate vahendite ja mehhanismide arutamine ja kindlaksmääramine, võttes arvesse rahalisi vahendeid, hüvitamist ja kasu jagamist;
  • omavahel vastuolus olevate nõuete lahendamise hõlbustamine, kasutades asjakohaseid konfliktide lahendamise menetlusi;
  • kõiki sidusrühmi kohe algusest kaasava seiremudeli loomine; seire objekti, viisi, aja, koha ja teostaja kindlaksmääramine;
  • nõustamisteenuste rakendamine.

61. Milline teave tuleks avalikustada?

Avatud avalik juurdepääs teabele, eriti teabele, mis käsitleb kaitse-eesmärke ja -meetmeid, kohustusi, soovitusi ja kokkuleppeid nii ala kui ka piirkonna/riigi tasandil, on äärmiselt tähtis. Lisaks vajalikele konsultatsioonidele tuleks maaomanikke ja -haldajaid põhjalikult teavitada Natura 2000 alade alapõhiste kaitse-eesmärkide ja -meetmete tähtsusest ja põhjustest. Seepärast on soovitatav teha kaitse-eesmärkide ja -meetmete üksikasjalik kirjeldus ning sobiv teave peamiste looduslike iseärasuste asukoha ja vastavate kaitsemeetmete kohta avalikkusele kättesaadavaks. Erinevalt mõnest muust kavast. mis võib sisaldada isiklikke andmeid ja tundlikku teavet, on Natura 2000 kaitsekorralduskava tavaliselt avalikkusele kättesaadav (vt ka vastus 23. küsimusele).

Asjakohase ja arusaadava teabe edastamine on ülioluline, et parandada vastastikust mõistmist ja edendada sidusrühmade vahelist dialoogi. See on ka eeltingimus viljakaks aruteluks kaitse-eesmärkide ja -meetmete teemal. Hea teavituskava eeldab Natura 2000 alade üldeesmärke, alade kaitse-eesmärke ja -meetmeid jms käsitlevate asjakohaste teabevahetus- ja teabestrateegiate väljatöötamist. Selle raames võidakse võimaluse korral luua mitut sidusrühma hõlmav töörühm või komitee ning töötada välja läbipaistev protsess kohtumiste ja konsultatsioonide korraldamiseks (ümarlauad, uudiskirjad jne). On oluline, et sidusrühmi teavitataks nõuetekohaselt lisaks piirangutele ka Natura 2000 pakutavatest võimalustest.

62. Maaomanikel on sageli raskusi Natura 2000 mõistmisega. Kuidas seda olukorda parandada?

Ehkki elupaikade direktiiv ei sisalda sõnaselgeid teavitamiskohustusi, on komisjon rõhutanud, kui tähtis ja vajalik on selgitada Natura 2000 eesmärke laiemale üldsusele ja alade majandamist silmas pidades eelkõige aladega otseselt seotud sidusrühmadele. Komisjon on koostanud kasulikud suunised linnudirektiivi ja elupaikade direktiivi üldsätete kohta ning suunised, mis on mõeldud konkreetsetele majandussektoritele (vt sektorispetsiifiline juhend, artikkel 6).

Leidub mitu vahendit, millega suurendada teadlikkust, anda nõu ja edendada kohalikku suutlikkust Natura 2000 alade majandamisel ning kujundada välja osalusprotsess (vt ka vastus 34. küsimusele).

Natura 2000 võrgustik laiemas kestliku arengu kontekstis

63. Kuidas võetakse Natura 2000 kaitsenõudeid arvesse laiemates ruumilistes planeeringutes, arengukavades ja poliitikas?

Natura 2000 kaitsenõudeid tuleb võtta arvesse laiemate ruumiliste planeeringute, arengukavade ja poliitika ettevalmistamisel ja rakendamisel. Tavaliselt tehakse seda planeeringute ja kavade väljatöötamisel, konsulteerides asjaomaste asutustega, kes võivad anda kasulikku teavet, mis võimaldab ennetada ja vältida võimalikku kaitsenõuete rikkumist. Seda saab teha näiteks kavandatud tegevuse elluviimiseks sobiva koha valimisega, nt kõige tundlikumate alade vältimisega.

Iga kava puhul, mis tõenäoliselt mõjutab oluliselt Natura ala, tuleb asjakohaselt hinnata selle võimalikku mõju ala terviklikkusele, arvestades selle kaitse-eesmärke.

Keskkonnamõju strateegiline hindamine on vahend, millega hinnata, ennetada ja leevendada võimalikku mõju seoses Natura 2000 alade kaitsenõuetega, kui selles võetakse nõuetekohaselt arvesse võimalikku mõju aladele ning elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 sätteid asjakohase hindamise kohta (vt ka vastused 39. ja 43. küsimusele).

64. Kuidas on elupaikade direktiiv ja linnudirektiiv seotud ELi muude keskkonnaõigusaktidega (veepoliitika raamdirektiiv, keskkonnamõju hindamise direktiiv, keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiiv, merestrateegia raamdirektiiv)?

Linnudirektiiv ja elupaikade direktiiv on seotud ELi muude keskkonnaõigusaktidega, mille eesmärk on saavutada magevee ja mereökosüsteemide hea ökoloogiline seisund, näiteks veepoliitika raamdirektiiviga ja merestrateegia raamdirektiiviga.

Mõlema loodusdirektiivi ja veepoliitika raamdirektiivi eesmärk on tagada veeökosüsteemide hea seisund ning samal ajal ka tasakaal vee-/looduskaitse ja loodusvarade jätkusuutliku kasutamise vahel. Koostoimet on palju, sest veepoliitika raamdirektiivi kohaste meetmete rakendamine aitab üldjuhul kaasa loodusdirektiivide eesmärkide saavutamisele. Koostatud on hulk juhenddokumente, et hõlbustada ja ühtlustada linnudirektiivi ja elupaikade direktiivi ning veepoliitika raamdirektiivi rakendamist kogu Euroopa Liidus. On olemas kogumik peamistest küsimustest ELi vee- ja loodusvaldkonna õigusaktide seoste kohta.

Loodusdirektiivid on ühtlasi selgelt seotud merestrateegia raamdirektiiviga, sest neis kõigis käsitletakse merekeskkonna elurikkuse kaitsega seotud aspekte, sealhulgas nõuet saavutada direktiivides käsitletavate elurikkuse elementide hea seisund. Kuigi mõisted „hea keskkonnaseisund“ (merestrateegia raamdirektiivis) ja „soodne kaitsestaatus“ (elupaikade direktiivis) või „populatsiooni seisund“ (linnudirektiivis) pole tingimata samaväärsed, võivad need üksteist toetada. Loodusdirektiivide kohaselt rakendatud meetmed võivad anda olulise panuse merestrateegia raamdirektiivi laiemate eesmärkide saavutamisse ja vastupidi. Vt korduma kippuvad küsimused merestrateegia raamdirektiivi ja loodusdirektiivide vaheliste seoste kohta.

Seoses selle mõju hindamisega, mida kavad ja projektid avaldavad Natura 2000 võrgustikule, on elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 kohasel asjakohasel hindamisel ning keskkonnamõju hindamise või keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivide kohastel hindamistel sarnasusi ja koostoimet. Need hindamised viiakse sageli ellu korraga, osana integreeritud menetlusest.

Asjakohase hindamise puhul tuleb aga keskenduda üksnes ELi tähtsusega kaitstud liikidele ja elupaigatüüpidele Natura 2000 võrgustikus. Kui projektide ja kavade suhtes kohaldatakse keskkonnamõju hindamise või keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi, võib artikli 6 kohane asjakohane hindamine moodustada osa neist hindamistest, aga see peaks olema keskkonnamõju hindamise aruandes selgelt eristatav ja esile tõstetud või selle kohta tuleks esitada eraldi aruanne (vt ka vastus 43. küsimusele).

Lisateave:

Juhtumiuuringud veepoliitika raamdirektiivi, merestrateegia raamdirektiivi ja loodusdirektiivide koostoime kohta ning direktiivide ülevaade.

65. Kuidas on elupaikade direktiiv ja linnudirektiiv seotud ELi muu poliitikaga (regionaalpoliitika, ÜPP, ÜKP, transpordi- ja energiapoliitika jne)?

Loodusdirektiivid on ELi muu poliitikaga eri viisidel seotud. Muus poliitikas võetakse arvesse Euroopa Liidus kohaldatavaid looduskaitsesätteid ning toetatakse nende rakendamist.

Täpsemalt on peamiste fondide puhul, millest ELi põhilisi poliitikavaldkondi (regionaalarengu, ühtekuuluvuse, sotsiaalarengu, põllumajanduse ja maaelu arengu, merenduse ja kalandusega seotud poliitikat) toetatakse, lõimitud asjakohased eesmärgid ja meetmed, millega toetatakse elupaikade direktiivi ja linnudirektiivi ning Natura 2000 võrgustiku rakendamist ja arendamist.

Praeguses finantsraamistikus toetatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest mitut temaatilist eesmärki, mis hõlmavad keskkonnakaitset ja ressursitõhususe edendamist. Nende temaatiliste eesmärkide alusel kehtestatakse Euroopa iga struktuuri- ja investeerimisfondi prioriteedid.

Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi investeerimisprioriteedid hõlmavad järgmist: elurikkuse ning mullakaitse ja taastamine ning ökosüsteemiteenuste edendamine, sh Natura 2000 ja rohelise taristu kaudu.

Euroopa Merendus- ja Kalandusfondist toetatakse veeorganismide elurikkuse ja veeökosüsteemide kaitset ja taastamist ning need hõlmavad mitmesuguseid meetmeid, mille eesmärk on panustada loodusdirektiivide alusel kaitstud liikide ja elupaikade kaitsesse ning Natura 2000 alade majandamisse, taastamisse ja seiresse.

Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi prioriteedid hõlmavad järgmist: põllumajanduse ja metsamajandusega seotud ökosüsteemide taastamine, säilitamine ja edendamine, keskendudes elurikkuse taastamisele, säilitamisele ja suurendamisele, ka Natura 2000 aladel.

Ühise põllumajanduspoliitikaga on hõlmatud rida sätteid elurikkuse ja looduslike ökosüsteemide kaitseks ja edendamiseks, mida tuntakse kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade kasutamisena, mis hõlmab lisaks muudele asjakohastele meetmetele püsirohumaade ja ökoloogiliselt kasulike elementide säilitamist „ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-aladel“.

Ühine kalanduspoliitika sisaldab hulka meetmeid mereökosüsteemide kaitseks, sealhulgas erisätteid Natura 2000 alade ja muude merekaitsealade kalavarude majandamise meetmete kehtestamiseks.

Transpordi- ja energiapoliitikas võetakse looduskaitsesätteid arvesse kavandamise tasandil ning eelkõige kavade ja programmide keskkonnamõju hindamisel. Komisjon on avaldanud ka konkreetsed suunised siseveetranspordi ja Natura 2000 võrgustiku kohta ning tuuleenergia arendamise ja Natura 2000 võrgustiku kohta.

Suunised on kättesaadavad ka põllumajanduse, metsamajanduse ja vesiviljeluse kohta Natura 2000 võrgustiku aladel ning energiatranspordi taristu ja Natura 2000 võrgustiku kohta (vt sektorispetsiifilise juhendi artikkel 6 aadressil http://ec.europa.eu/environment/nature/natura2000/management/guidance_en.htm).

66. Milliseid ökosüsteemi teenuseid Natura 2000 alad ühiskonnale pakuvad?

Natura 2000 võrgustik toob ühiskonnale ja majandusele kasu mitmesuguste ökosüsteemi teenuste pakkumisega. Need hõlmavad varustamist materiaalsete ressurssidega, nagu vesi ja säästvalt toodetud põllumajanduskultuurid ja puit (varustavad teenused), ning protsesse, mis reguleerivad vee ja õhu kvaliteeti, hoiavad ära looduslikke ohte, nagu üleujutused ja mullaerosioon, ning leevendavad kliimamuutusi, säilitades ja sidudes süsinikdioksiidi (reguleerivad teenused). Natura 2000 alad pakuvad ka kultuuriteenuseid, näiteks toetades puhkamist ja turismi ning säilitades kultuurilise identiteedi ja paigatunnetuse. Hinnanguliselt on Natura 2000 aladel igal aastal 1,2–2,2 miljardit külastuspäeva, mis annab vaba aja veetmiselt tulu 5–9 miljardit eurot aastas.

Hiljutistes uuringutes, mida on edendanud Euroopa Komisjon, on hinnatud Natura 2000 võrgustiku üldist majanduslikku kasu. Natura 2000 võrgustikust (maismaaosast) saadava kasu väärtus – tuletatuna olemasolevatest alapõhistest uuringutest ja eri elupaikade pakutavate teenuste väärtusest – näitab, et see võib praegu olla 200–300 miljardit eurot aastas (st 2–3 % ELi SKPst). Seda väärtust tuleks käsitada esialgse illustreeriva hinnanguna iga-aastase kasu suurusele, mitte kindla ja täpse tulemusena.

Ligikaudu 4,4 miljonit töökohta ja 405 miljardi euro suurune aastakäive sõltub Euroopas otseselt tervete ökosüsteemide säilitamisest, millest märkimisväärne osa asub Natura 2000 aladel. Kuigi need arvud annavad vaid esmase hinnangu, näitavad esialgsed tulemused juba, et Natura 2000 võrgustikust tulenev majanduslik kasu on selgelt suurem kui selle tähtsa ressursi majandamise ja kaitsmisega kaasnevad kulud. Need kulud on hinnanguliselt ligikaudu 5,8 miljardit eurot aastas, mis on vaid murdosa võimalikust kasust ühiskonnale.

Kuna tänu võrgustikule kaitstakse Natura 2000 alasid ja nõutakse kaitsemeetmeid, hakkavad paremini toimima ökosüsteemid, mis omakorda toovad kasu ühiskonnale ja majandusele.

Lisateave:

Natura 2000 võrgustikuga seotud kulud ja kasu
Natura 2000 võrgustiku sotsiaal-majanduslik kasu

Right navigation