Kõik rahast

Mitte alati pole raha tulnud pankade sularahaautomaatidest. Rahal on pikk ajalugu ning areng on toimunud rohkem kui tuhande aasta jooksul. Nagu siin lugeda võid, on paralleelselt ühiskonna arenguga tekkinud ka vajadus keerulisemat tüüpi raha järele.

Mis on raha?

Raha ajaloost näeme, et raha on maksevahend kauplemisel. Raha võib kaupade vastu vahetada, kuna tal on kindel väärtus, mida kõik usaldavad.

Raha on ka moodus väärtuste talletamiseks tuleviku tarbeks. Nii võime säästa raha näiteks selleks, et osta tulevikus midagi kallist.

Lõpuks on raha ka arvestusühik. Seda on lihtne üle lugeda ja selle abil saab anda kaupadele selge väärtuse.

Aga rahatähed?

Veel üsna hiljuti põhines raha ainult müntidel. See oli nii sellepärast, et münt sisaldas täpset hulka mingit üldteada väärtusega metalli, nagu kuld või hõbe. Sellist raha nimetatakse metallrahaks ja selle väärtus on tagatud selles sisalduva väärismetalliga.

Kaubanduse elavnedes oli maksevahendiks vaja järjest rohkem raha. Seepärast hakkasid pangad ja valitsused käibele laskma rahatähti.
Rahatähtedes ei sisaldu väärtus, mida nad tähistavad.
Selle asemel tagab rahatähe väärtuse selle väljaandja. Seda nimetatakse katteta rahaks.

Raha ajalugu

Barter



AJARÄNDUR
Jõudsid kiviaega! Rända läbi hädaohtlike ajastute ja kogu olevikku tagasi jõudmiseks kokku õiged vääringud.

Tuhandeid aastaid tagasi tegelesid meie Euroopa esivanemad jahipidamise ja põlluharimisega.


Kiviaja
kivikirves
Metallid olid veel avastamata, niisiis pidasid nad jahti ja harisid põldu kivist tööriistadega – seda ajastut nimetatakse kiviajaks. Kiviaja inimestel polnud kasutada tänapäevaseid rahatähti ega münte. Selle asemel vahetasid nad üksteisega kaupu: näiteks võis jahimees vahetada põlluharijaga vilja vastu loomanahku või vahetas kalur ilusad merekarbid jahimehe lihvitud kivikirve vastu. Sellist vahetust nimetatakse barteriks. Barterit iseloomustav oluline tunnus on, et vahetatakse kaupu, millel on väärtus.


Maksevahend

Kui meie esivanemad õppisid metalle töötlema, muutus asjade vahetamine lihtsamaks.


Hõbedakamakas

Seda seetõttu, et metallid, nagu kuld, hõbe, tina ja raud olid kõigi jaoks väärtuslikud. Nii võis põllumees vahetada oma kariloomi teatud hulga hõbeda vastu ning seejärel võis ta kasutada osa sellest hõbedast maksude maksmiseks. Sel moel muutusid väärismetallid ja muud esemed väärtuse mõõduks, maksevahendiks ning võimaluseks talletada väärtust, kuni seda ükskord vaja läks.


Esimesed mündid

Umbes 2600 aastat tagasi valmistati Väike-Aasias esimesed mündid.

Vana-Kreeka münt

Vanad kreeklased võtsid selle uue idee kiiresti omaks ning hakkasid valmistama hõbe- ja pronksmünte, näiteks hõbedrahme. Need esimesed mündid sisaldasid kindlal hulgal mingit teatud väärtusega metalli. Selle hulga tagamiseks lõi mündid käibele lasknud kuningas, linn või riik neile oma pitseri.

Mündid olid käepärased, kuna neid ei pidanud kaaluma, vaid võis üle lugeda. Kuna esimesed mündid olid usaldusväärsed ja tõhusad maksevahendid, aitasid nad suuresti kaasa antiikmaailma kaubavahetusele.

Esimesed Euroopa vääringud

Müntide väärtuse tagamiseks oli nende valmistamine kuningate ja valitsuste range kontrolli all.


Juno Monetat kujutav
teenar

Vanas Roomas valmistati münte Juno Moneta templis – sealt tulebki sõna „money” (raha).

Hiljem, kui Rooma Impeerium laienes, avati teisigi rahapadasid ning neidsamu rooma münte võeti vahetuseks vastu kogu Euroopas Briti saartest kuni Türgini; see oli esimene üleeuroopaline vääring.



Veelgi hiljem, kui Rooma Impeerium lagunes ning Euroopas hakkasid tekkima rahvused, võtsid riigid kontrolli müntide valmistamise eest enda peale.



Rooma tempel
Nendelt Euroopa rahvastelt olemegi pärinud kõik enne eurot kasutusel olnud mündid ja vääringud. Sageli olid nad nime saanud mõõtühikute järgi, nagu Itaalia liir ja Soome mark, kuna algselt sisaldasid mündid kindlat hulka kulda ja hõbedat.

Paljude vääringutega on see probleem, et iga riigi majanduse olukorrast sõltuvalt võivad valuutakursid suuresti kõikuda – see muudab riikidevahelise kaubavahetuse riskantseks, niisiis pole see soovitatav.

Ühisrahad ajaloo vältel

Enne eurot oli Euroopas katsetatud ühisraha kasutavaid rahaliite.

Ladina rahaliit ühendas aastal 1867 Prantsusmaad, Belgiat, Šveitsi, Kreekat ja Bulgaariat ühiste kuld- ja hõbemüntide kasutamisega, Skandinaavia rahaliit asutati 1875. aastal. Üks nende liitude ebaõnnestumise põhjustest oli, et kulla hind hõbeda suhtes oli kõikuv, muutes vääringud ebastabiilseks.


Vana Saksa 100-riigimargane
rahatäht
Edukaks osutus Saksa Konföderatsiooni rahaliit. Tolliliidu moodustamine viidi lõpule 1834. aastal ning valuutakursid fikseeriti.

Seejärel tuli kasutusele ühisraha riigimark, Saksa marga eelkäija. Saksa rahaliit oli edukas osalt seetõttu, et müntide valmistamisel olid paigas selged reeglid.


20. sajandi vääringud Euroopas

Enne euro kasutuselevõttu olid enamikes Euroopa riikides oma mündid ja rahatähed – oma vääring.


Reisimiseks ja kaubavahetuseks oli riigist riiki liikudes vaja raha vahetada. Saksamaal tuli maksta Saksa markades, Saksamaalt Prantsusmaale reisides tuli Saksa margad vahetada Prantsuse frankideks ja nii edasi.

Euroopa vanade vääringute nimetused viitasid sageli nende päritolule: